Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
11 Oktoober 2011
Sinine teisipäev ehk peaaegu seenevaba postitus

Korilus, küttimine ja lõngavärvimine on olnud nii kõikehaarav, et pole aega olnud:
- trennis käia (ainult seenemetsa-virgutusvõimlemist olen teinud, eriti seda harjutust, et kummarduge ette ja siiiiiis püsti tõustes sirutus taha);
- perega midagi ühist ette võtta (õnneks on pere täiskasvanud ja suurem osa on üsna rahul, et ma lasen neil rahus olla);
- teoks teha kõik need arvukad ideed, mis seotud värvitud lõngadele uue vormi andmisega (õnneks tuleb varsti tali ja ei pea enam metsa minema);
- teha tehtud käsitööst ning erinevatel käsitöistel kokkusaamistel kogetud emotsioonidest kokkuvõtlikke blogipostitusi (ehk edaspidi kunagi... ma olen tublim... no ei tea...).

Igatahes täna pole ühtegi lõngavärvimispilti ega seenesokki siin. On hoopiski sinine teisipäev - sinised lapitekilapid ja sinised sokid, et vähemalt need tegemised mu blogiarhiivi kirja saaks.

Sini-must-valge lapitekk suusakuningale



Otsus selles projektis osaleda sündis hetkega. Minus on sügav austus tippu jõudnud sportlaste vastu. Nad väärivad austust juba ainuüksi seepärast, et nii kaugele jõudmine nõuab väga suurt pühendumist, järjekindlust, visadust, eneseületamist. Kui paljud teist seda suudaksid? Ma ei saaks sellega hakkama ka kogu maailma "tipptasemel" dopingut kasutades. Mitte miski tegelikult ei saa ära võtta minult neid emotsionaalseid hetki teleka ees, kui meie suusakuningas oma stiilipuhast sõitu tegi, seda oli lihtsalt ilus vaadata.

Minu väike panus suusakuninga tekki:


/natuke läks vormist välja, kuna ümbrikku mahtumiseks sai pooleks kokku pandud/

Käisime Heilyga ühel päikselisel laupäeval tekki Andrus Veerpalule üle andmas, üks jäädvustus sellest ka:



Nii tagasihoidlik, sümpaatne ja meeldiv inimene see meie suusakuningas. Aitäh, Andrus, ilusate hetkede eest!



Aasta Isa 2011 tekis saab olema 2 minu poolt heegeldatud sinist lapikest:




Kõik 3 lapifotot on laenutatud Susalt.

Sinise teema lõpetuseks ühed sokid ka.
Ühes väikeses Eestimaa linnas elab vahva pere - ema, isa, kaks tüdrukutirtsu ja üks poisipõngerjas. Eks talve lähenedes lähevad emmede mõtted ikka sellele, kas mudilastel on ikka piisavalt sooje käpikuid, mütse, jopesid, et külmem osa aastast mõnusalt mööda saata. Nii ma siis ühel päeval kuulsingi, et sooje sokke on puudu, et kas ma ehk oleks nõus kuduma. Olingi. Alustasin kõige väiksematest ja kudusin Robertile ühed proovisokid. Robert on kahe-aastane poiss, aga kuna mu enda kunagisest kaheaastasest on saanud peaaegu kahekümnekahene, siis ei mäletanud ma enam üldsegi mitte, kui suur on nii pisikese mehe jalg. No jalalaba pikkust teada saada pole ju raske, aga kuduma hakates mõtlesin hoopis, et kui kõrge peab olema sääreosa ja kui lai, et oleks kenasti paras ja kummiku sees lötsi ei vajuks ega pigistaks, kui pikuke on kannaosa, et sokk jalas püsiks. Nii ma tegingi proovisokid, sellised lihtsakesed, mis rändavad nüüd kenasti Roberti juurde ja siis saab juba täpselt järgi proovida, kas on parajad või mitte. Minu unelambale said nad igatahes suured - pigem sukad kui sokid:



Lõng: Drops Fabel kirju sokilõng, 75% villane, 25% polüamiid, 50g-205m + Emmeby kiddy sinine mohäär, 70% mohäär, 30% polüamiid, 25g-240m.
Lõngakulu: 32g sokilõnga ja 14g mohääri (st mõlemat alla toki).
Vardad nr. 2.
Silmi vardal:12.



Mohäär läks kuidagi iseenesest ka sokilõnga kõrvale ja tegi sokid hästi pehmeks.



Vat sedamoodi soojendusega algas minu Soktoober sel aastal. Uued sokid juba ka alustatud, sügisesed...
Tegelikult ikka üks seenelõngapilt ka, no ei saa ikka ilma seenteta, selline valik läheb järgmise sokipaari sisse:



Rohelised on värvitud taimedega, oran˛ikad seentega.

tintsik kirjutas @ 15:00 - Link - kommentaarid (5)
453563 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)