Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
28 September 2010
Pudrukatlad ja Zjobra. Pühendusega Laimale.

Island on värvikirev maa, kuigi nime järgi – Iceland = Jäämaa - võiks olla tegemist lume- ja jäävalge maaga. Üks infovoldik pajatas, et kunagi olid kuulsad maadeuurijad midagi nimedega puusse pannud ja nimetanud tegeliku Jäämaa hoopiski Gröönimaaks (Roheline maa) ja Rohelise maa Jäämaaks.

Teatavasti on Island vulkaaniline saar, mis on tekkinud Põhja-Ameerika ja Euraasia laama piiril. Väga aktiivsetest vulkaanipursetest Atlandi ookeani keskahelikul kerkisid laava- ja tuhamassid lõpuks nii kõrgele, et tekitasid saare. Lisaks asub Island ka nn. kuuma täpi ala kohal. “Kuumad täpid” on Maa termaalselt anomaalsed piirkonnad, kus ülekuumenenud magma liigub läbi vahevöö maapinna suunas. Kuum täpp on otseselt “süüdi” selles, et Islandi saar on olemas. Island on ainulaadne koht maailmas, kus saab maismaal külastada ookeani keskahelikku ja kuuma täppi korraga. Ning lisaks seista ühe jalaga Ameerikas ja teisega Euroopas!





Islandil on vulkaanid ja geisrid, sooja veega looduslikud järved, kus aasta läbi saab ujuda. Arvukalt on termaalalasid, kus maa aurab, podiseb ja keeb. Vaatad seda kõike ja mõtled – müstika, mis kõik olemas on. Sellised ”kuumad” alad on sageli väga värvikirevad – sadu erinevaid kollakas-punakas-hallikas-pruunikas-kirjusid toone:





Suur ”pudrukatelde” ala oli sageli ropult haisev. Haisesid peamiselt sinakashalli värvi püdelat möga sisaldavad ”katlad”.



Hais meenutas mulle juuste keemilise loki vedeliku ja mädamuna haisu kontsentreeritud segu. Allatuult seistes oli täiesti võimatu hingata. Meelde jäid ühed pisikesed poisid, kes kõndisid ringi t-särgid näo ette tõmmatud ja avaldasid arvamust, et nad pole hullemat haisu tundnud kui seal.



Mõned laigud lihtsalt susisesid ja ajasid auru välja, mõnes lohus podises vesi. Paaris kohas nägime ka kivihunnikuid, mis vilisedes-vusisedes aurasid:



Ühe sellise lähedusse sattudes tekkis väike segadus – kostuv heli meenutas oma valjuselt ja häälelt reaktiivlennukit. Lähemale jõudes avastasime, et tegemist oli ühe hunnikuga, mis sellist kõrvulukustavat häält tegi. Lennukit muidugi ei olnud kusagil.

Kollase-ora˛i värvi fännajana nautisin neid värvikooslusi:



Sokiteraapia värvikooslustest fännan ma Noro kunstnike maitsemeelt, seda just üllatuslike värvilahenduste tõttu. Avastan endas ikka ja jälle ühe lapsemeelse tegelase, kes ootusärevalt vaatab, mis värv nüüd tuleb (ma nimelt alustan lõngatokki võimalusel alati lõngajooksuga keskelt toki seest). Niisuguses ootusärevuses sündis 2 paari sokke, mis kannavad nime Zjobra. Kuulutasin kunagi augusti lõpus Facebook’is, et minu elus algas triibuline periood. Algaski. Hakkasin kuduma Noro triibuteraapilisi sokke, neid:



ja neid ka:



Laima ristis minu triibulise perioodi Zjobraks, teadmata siis, et sai just mu uute sokkide ristiemaks ja nimepanijaks. Aitänks Sulle, Laima!

Iseeenesest täiesti tavalised lihtsad triibusokid, aga mulle endale nad hirmsasti meeldivad, sest nad on nii rõõmsad oma lihtsuses. Mõnusalt tihe kude jäi ka ja pärast pesumasinatöötlust on sokid mõnusalt pehmed ja kergelt karvased.

Lõng: Noro Silk Garden Sock Yarn, hele värvikoodiga S269 ja kirju värvikoodiga S258.
Lõnga koostis: 40% lambavill, 25% siid, 10% mohäär, 25% nailon. 100g – 300m.
Lõnga kulus kokku1 tokk paarile.
Vardad: 2,5.
Mahuvad jalga nr. 37-39.

Kirju lõngana kasutasin sama lõnga, mis eelmise postituse sügisvärvides sokkideski. Sügisesokid valmisidki tegelikult uudishimust, no et kuidas seesama lõng üksikududes jääb. Jäid mõnusad rõõmsavärvilised needki. Ma vist kookski ainult noroteraapilisi sokke, kui see hind neil lõngadel veidigi väiksem oleks…
tintsik kirjutas @ 12:36 - Link - kommentaarid (14)
486564 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)