Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
23 Aprill 2009
“Tere tulemast koju, armas Karlsson… ja sina, Väikevend, samuti!”

Sedamoodi tervitab Polkovnik oma külalisi külalistemaja kodulehel. Armas ju! Sama armas on kogu maja ja majarahvas. Veendusime selles möödunud nädalavahetusel.



Ma ei olnud ainuke, kes, ärevus hinges, juba mitu päeva enne kokkusaamist kärsitult tunde luges. Sõit Pärnumaile kulges Raeli seltskonnas mõnusalt. Juhendit järgides keerasime ja pöörasime ja jõudsime majani, mis tundus olevat peris õige. Oligi, sest majast väljuv naisterahvas teatas rõõmsalt ”On-on. Pildilt täitsa tuttav nägu!”

Vaatasime ringi, kaisutasime tuttavaid, tutvusime uute isetegijatega ning seadsime ennast sisse. Perenaine Polkovnik ei olnud jah mundris ja pagunitega, nagu Laantelaps enda blogiski mainis. Ta oli vähemasti neil päevil, mil meie Häärberis aega veetsime, hoopiski väga romantilise kleidi ja põllega armas naisterahvas.

Näksisime kaasavõetud söögipoolist, puhusime juttu ja nautisime koosolemist. Ja muidugi mõista tegime hulgi käsitööd ka.



Laantelaps õpetas organzalilli tegema, Laima keerutas erilise osavusega niidikera peos ja keerutuse tulemusena sündis süstikpits. Kusjuures täitsa ilma süstikuta. Vahepeal kostus maja kaugemast otsast vallatuid huikeid. Hiljem selgus, et huiked vallandas saunaliste suust basseinis olev karge vesi. Ikka väga karge olevat olnud. Mõnus muusika ja joodud morss (jajah, ainult morss!) pani mõne isetegija ka jalga keerutama:



Põhiline käsitöötegemise paik ei olnud mitte pika laua taga suures saalis vaid hoopiski alumisel korrusel asuvas käsitöökambris. Vat seda peaksite te sinna küll vaatama minema. See on käsitöötegemisele väga positiivselt mõjuv kohake – nii õdus ja hubane. No vaadake ise, seal istudes lihtsalt tekib nii nõela- kui varda- kui kääripidamatus:





Eriti raske pidamatuse all kannatajad magasid öösel vaid mõned tunnid, et kallis käsitöö kvaliteetaeg kaduma ei läheks.

Lotte Vanaema oli ühe nurga Raasiku toodanguga mõnusalt värviliseks disaininud, ahvatluseks nõrgaiseloomulistele (st minusugustele) lõngakogujatele:



Teisel päeval, st laupäeval käisid mõned meist portselanimaaliga tutvust tegemas Pärnus, paljud aga seadsid sammud kohaliku sepa juurde, mina nende hulgas. Väga vahva oli vaadata, kuidas õblukestest tütarlastest sepaõpilased said.



Ka Lossipreili, kes muidu imekena peenemat sorti näputööd tegi, haaras raske sepavasara ja muutus võluväel Sepapreiliks. Üks nagi, üks nael (või oli neid 2?), üks kempsuukse käepide, üks megasuur sukanõel, üks rinnaehe valmisid meie isetegijate käe all nagu naksti!



Tegelikult niiväga naksti ka mitte, see pealtnäha lihtne vasardamine (loe: siis, kui sepp tegi) oli tegelikult väga raske. Raske sõna otseses mõttes. Vajab lihaseid ja tugevaid käsi. Ma ise piirdusin ainult vasara katsumisega, sest kartsin, et sääne kolakas teeb mu randmetele kindlasti haiget (nad mul veidi nõrgavõitu).

Aga stiilseim sepaõpilane oli minu arvates Sibulaplix:



Roos rinnas ja hoogne töö + mõnus muhe tekst – lahe oli! Kahjuks aga sai mu fotoka aku valel ajal tühjaks ning pildid Sibulaplixist said tehtud telefoniga. Aga ikkagi said. Jälgige Sibulaplixi kätt - see vehkis nii suure hooga, et ohhhohooo!



Tagasi Häärberisse jõudes ootas meid maitsev lõunasöök. Kõik söögid olid megalt head, eriti see kalasupp, mida laupäeva õhtul nautisime.

Tänu Lossipreilile sain Häärberis valmis oma ”läpimajakese”. Ta oli tegelikult juba ammu valmis, aga ootas just seda õiget aega, mis nüüd saabuski. Kudusin oma uuele läpile kahekordsest heidest ümbrise, et ta kotti toppides ära ei kriimustuks:



See puu, mis kotti kaunistab, pidi saama hoopiski kaelakeeks, aga ei saanud ma teda niimoodi hoidma, et oleksin rahule jäänud. Nii ta rändaski hoopistükis kotti kaunistama.



Tahtsin lisaks tikkida kotile ka mõned kaitsvad arhailise tikandi sümbolid (no et kaitseks viiruste eest ja et mu arvuti ikka viljakas oleks ja kaua kestaks jne), olingi sellega alustanud, aga... Vat see AGA saigi lahenduse. Oli vaja kellegi arvamust lisaks enda omale, et ilma tikandita on parem. Lossipreili maitsekus ja tema arvamuseavaldus aitas mul poolelioleva töö lõpetada – harutasin ära alustatud tikandi ja valmis ta saigi, minu läpaka uus pesa.

Kahele isetegijale tahan veelkord suure-suure kalli teha. Üks suur kalli läheb Linca Sulle!



Need ehted, mis ma Sinult sain, on nii Sinulikult armsad ja lausa kiirgavad soojust. See rõõmsavärviline oran˛ ja see



ehtekomplekt kaunistavad nüüd minu kaela, lisaks juustesse pistmiseks üks pisike punane lilleke:



Ja teine kalli suure aitähhiga läheb Laimale – pühapäeval Tartusse jõudes sain Laimalt ühed üdini naiselikud ja kaunid sõrmikud, mis väga hästi mu kilejopkaga sobivad:



Pika jutu lõpetuseks tahaks tegelt veel kaks kallit teele saata – Polkovnikule väga vahva ettevõtmise korraldamise eest, Sa oled üks niiniitore tegelinski ja kõigile teile, kes te kvaliteetaega nautisite – nii armas oli teie hulka kuuluda ja nõelapidamatust kaifida.

Minu väike panus südamekuhja sai selline:



P.S. Mulle hirmsasti meeldib ühe vinge naise lauldud lause: ”Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks!” Meie suhkrutükikuhi oli Pärnu taga Häärberis nii suur, et üks pipratera kaob selle sisse ära küll, ehk...
tintsik kirjutas @ 18:41 - Link - kommentaarid (14)
465714 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)