Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
23 Märts 2009
Kärsituse proovikivid

Mõnikord juhtuvad asjad juhuslikult, teinekord jällegi planeeritult, vahel aga vist seetõttu, et panna proovile kärsitu inimese kannatus. Just.

Planeeritud asjade hulka kuulub kindlast meie seekordne külaskäik norrakatest sugulaste-sõprade juurde, samuti koos nendega suusatamine Rootsis. Nii tore reis oli, palju meeldejäävaid hetki ja tegemisi! Kõike lühidalt kokku võttes oli see korralik positiivse energia süst. Aga mitte sellest ei taha ma täna kirjutada (kuigi kirjapanemist väärivat on väga palju) vaid sellest, kuidas kuri saatus mind kiusab ja üha uusi ahvatlusi mu teele saadab...

Morten on üks meie Norra sõpradest. Ta on 22-aastane väga mitmekülgsete huvidega noor mees.



Tööst vabal ajal tegeleb ta väga erinevate asjadega – ronib, suusatab, kokkab megalt hästi, on taekwondo treener, planeerib õppida helikopteripiloodiks. Tööle lendab ta juba praegu helikopteriga, hetkel küll veel reisijana, sest tema töökoht asub keset Atlandi ookeani, täpsemalt Põhjameres asuval naftaplatvormil.



2 nädalat tööl, 3-4 nädalat vaba – niisugune on tema töölkäimise graafik. Naftaplatvormidel töötavate inimeste vaba aja sisustamiseks on loodud erinevaid võimalusi, nende hulgas on ka võimalused käsitöötegemiseks. Just seda võimalust on Mortengi kasutanud õhtuti töövabal ajal – teinud rõngastest kaelakeesid. Juba eelmisel suvel imetlesime tema kaelas olevat hõbeketti, mille ta ise valmis oli nikerdanud. Tegelikult lunisin juba eelmisel suvel välja lubaduse, et ta õpetab kunagi ka mulle rõngakeede tegemist. Nüüd see siis juhtuski.

Ühel hommikul oli Morten kohal oma tööriistade ja traadiga, et möödunudaastane lubadus teoks teha. Kõik tundus nii lihtne – võtad trelliga kokkukeerutatud rõngapulga ja sae ning vaikselt hakkab laialilaotatud vildile pudisema väikseid rõngakesi. Saag käest, tangid kätte ning nüüd tuleb kõik rõngakesed avada. Edasi on asi veidi keerulisem, sest rõngad tuleb vastavalt skeemile omavahel kokku ühendada ning see tundus kõrvaltvaatavale õpilasele esmapilgul natsa arusaamatu – et kuhu ja kuidas. Hiljem sai ka see kohmakate näpukestega pusides selgeks. Teoreetiliselt oli kõik nii lihtne! Reaalses elus aga jõuabki just siin kätte see hetk, kus kärsitu inimese kannatuseraasud proovile pannakse.

Trelliga traadipulkade keerutamine tuleb mul pärast mõningast harjutamist juba veidi välja, rõngastest mustri tekitamine ka, aga kogu ülejäänud töö vajab ikka päris pikka lihvimist. Füüsiliselt kõige raskem on rõngaste saagimine. Mitu udupeent saelehte on katki saetud, näpud on villis ja esimese korraga tõmbasin paar triipu saega üle näpu ka. Aga vaikselt see rõngasaagimine juba edeneb, ideaalist on kõik küll megakaugel, aga kvaliteet siiski paraneb. Rõngaste lõikepinnast sõltub lõpptulemus väga palju, mida ühtlasem, seda kenamad jäävad rõngad pärast ühendamist ja sulgemist.

Ma olen pikka aega imetlenud mioka ketimaailma, aga alles nüüd mõistan, kui peen ja aeganõudev töö see on, eriti kui ka rõngad ise traadist valmis teha. Minusugusele kärsitule tegelasele on see paras tasakaalukustrenn, aga ma ei jäta jonni ka, sest nii paljud peaskeerlevad ideed vajavad järeleproovimist. Hetkel saan teile näidata tööproove erineva traadiga, aga kui mu kannatus enne ei katke, siis ehk saab mõne päeva jooksul valmis ka üks kee





tintsik kirjutas @ 18:32 - Link - kommentaarid (25)
446057 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)