Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
17 Veebruar 2009
Õnn peitubki väikestes asjades

Lubasin eilse postituse lõpus, et jagan oma viimaste päevade väikseid õnnehetki teiega ka. Neid sai kokku nii palju!

Meil oli Reesiga väikene vahetusprojekt, mis tegelikult algul ei olnudki nagu vahetusprojekt, aga kuidagi ta selleks nüüd kujunes. Rees hakkas aasta algusest samme lugema ja mina sain oma sünnipäeval uhkete põlvikute omanikuks:



Need on nii vinged põlvikud, et on kohe! Tütreke ajas nad endale laupäeval jalga ja arvas, et on väga stiilsed. Mulle on nad jummala parajad, nagu oleks tellimisel tehtud. Ma ise pole ühtegi paari põlvikuid kudunud, olen vaid mõttes plaani pidanud, et prooviks. Nüüd on nad aga olemas. Lisaks põlvikutele oli pakikeses ka kaks vahvat keed, millest ühega käisin pühapäeval juba teatris. Armas Rees, aitäh Sulle, see oli nii tore üllatus!

Väikesed vahetusprojektid on toredad, seda nii tegemise kui ootamise poolest - põnevust on mõlemas. Sussimemmega oli meil omavaheline vahetus 'Sussid sokkide vastu'. Sussimemme sokkidest ma juba kirjutasin mõned päevad tagasi, täna siin teile näitamiseks minu uued sussid:



Mul polegi tegelikult kohaseid sõnu, et öelda, kui mõnusad nad jalas on ja kui ilusad! Ja jälle kord paneb imestama see, et nende susside tegemisel oleks nagu minu jalga vormiks kasutatud - nad on täpselt parajad! Suur-suur kalli Sulle, armas Sussimemm! Iga kord neid susse vaadates tuleb naeratus näole - nad on nii rõõmsad

Eile käisin postkontoris Norrast tulnud maksikirja järel. Pakki kätte saades ilutses sellel sildike kirjaga 'Ei mahtunud postkasti.' Ega poleks mahtunud jah, kuigi ma ei usu, et seda üldse katsetama hakati - pakk oli kõrge püramiidikujuline torn. Lisaks sellele rõõmsavärvilisele tornile sain veel ühe paki, sest arvuti ütles postitädile, et minu nimele on veel üks saadetis. Autos koukisin mõlemad lahti. Püramiidpakist tuli välja üks pehme ja soe pusa, mille seljal ilutseb Bodø mägironimisklubi logo:



Telefon kätte ja kõne Norra sõbrale tõi asjasse selgust - minust on saanud Bodø mägironimisklubi liige. Oma liikmepileti saan kätte märtsis, kui Norra külla läheme. Möödunud suvel käisin norrakatega koos ronimas ja ma täiega kaifisin seda. Ronimises on mingi lummav tasakaal sinu füüsilise keha ja vaimu vahel. Peab olema, muidu lihtsalt ei tule midagi välja.



Lähen kindlasti ka sel suvel Norrasse, sest mägede vägevus ja ilu on nii sügavale südamesse pugenud ning ilma mägede ja heade sõpradeta ei oska ja ei taha üht suvepuhkust mööda saata.





Teises pakis, mille postkontorist sain, oli kotitäis rõõmsavärvilisi peenvillase lõnga kerakesi:



Aitäh, kulla Mareli, et aitasid! Nüüd on tikkimisvahendid olemas

Ja tegelikult pole ma ühelgi sünnipäeval nii palju õnnitlusi ja häid soove saanud. Aitäh teile kullakesed, et olemas olete!

Olen siin vahepeal (st eile ja täna) natuke villalooriga mässanud. Linca õpetus IT foorumis tundus nii lihtne ja selge, et kohe kutsus proovima. Proovisingi. Eile läks pesumasinasse üks südamekujuline nuts ja täna kandiline. Ärge siis väga kõvasti naerge mu katsetuste üle, ma selline veidi häbelik



Sellest pidi tulema üks ilus roosa rohelise sisuga südamekujuline karp. No karp see ei ole, pigem on ta lömmiläinud kook, igati ebaühtlane ja kipakas:



Eks ma kiirustasin liialt, villa oli liiga vähe, karp liiga suur ja nii ta läkski. Aga mul tuli juba mõte, kuidas see kipakas kook mingil muul moel tarvilikuks asjaks teha. Kui valmis saab, siis näitan.

Ma olen vahel jonnakas ka. Hommikul ei saanud rahulikult töödki tegema hakata, korjasin kokku viimased villalooritükid, prügikastist otsisin üles ühe salatikarbi ja peagi tiirutas uus katsetus pesumasinas. Kuigi Linca hoiatas, et pesuvahendiga ei tasu liialdada, juhtus ikkagi see, et kusagilt hakkas mu masin vahtu välja mullitama - liiga suur törts pesuvahendit oli masinasse saanud. Karbike oli mullide vahel siiski alles, selline:



Sissevaade nii korrektne ei ole:



Mingid sikid-sakid on äärtes ja küljel ka. Aga alguse kohta olen rahul. Igatahes on nüüd olemas pisuke ettekujutus, mida ja kuidas tegema peab. Pehmet salatikarpi ma enam ei kasutaks (kuigi see oli täis topitud ja kiletatud, jättis ikkagi küljed kõverad), samuti liiga suurt karpi mitte (ehk kunagi, kui rohkem kogemust, võiks veel korra suurema karbiga katsetada). Ja villaloori mässimisega on ka mõtteid, kuidas ühtlasemaks kõike saada. Homme lähen Roosi šoppama ja siis uutele katsetele. Selle kandilise karbi dekoreerin igatahes ära ka, mis sest, et ta selline äbarik sai.

Nüüd aga teen kirjutamisse pisikese pausi, liiga tihedaks on see blogimine läinud
tintsik kirjutas @ 13:18 - Link - kommentaarid (17)
486562 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)