Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
23 Juuli 2008
Käsitöömürgitusest, invaliidsusest ja muust

1. osa

Mulle tundub, et aeg on hakanud kulgema topeltkiirusel. Ärkan hommikul üles ja mõtlen, et kus täna alles teen ja täiesti müstilisel moel on hommikust jälle õhtu saanud. Peaaegu kuu on möödas eelmisest postitusest, aru ma ei mõista, kuidas nii palju! Ja töötegemine suvel tuleks ära keelata. Terve suvi võiks olla puhkamiseks, reisimiseks ja käsitöötegemiseks, aiatööks ka. Käsitöökursustel käimiseks samuti.

Igatahes on nii, et jätan oma reisimuljed praegu kirjutamata, sest käsitööjuttudest saaksin kokku kirjutada juba mitu postitust järjest. Mõningaid Norrareisi pilte on üles pannud Orkutisse, kellel seal kasutaja, saab vaadata.

Alustan aga sellest, et nii paar nädalat tagasi tegin kapsahautist - natuke hakkliha ja värske kapsas potti podisema ja - nämma! Olen edev inimene ja mõtlesin, et harjutan natuke sedamoodi hakkimist, nagu telekas proffid kokad teevad, no et teinekord oleks külaliste ees äge vilunud liigutusega kokata. Mul on mõned väga head noad, teravad ja suured. Võtsin neist suurima ja teravaima, kumera otsaga kööginoa ja proovisin kapsast hakkida nii, et teravam ots püsib laual ja hakkimiseks liigutan noa käepidet naks-naks üles-alla. Pool kapsast hakitud, hakkas vaikselt tempot ka tulema, eriti osav oli parem käsi, seda seni kuni... See juhtus nii kiiresti, et jõudsin vaid õhku ahmida ja kummalise häälega kriiksatada - kapsaribade vahel oli väike tükike minu vasaku käe pöidlast. Nihkusin veidi kraanikausile lähemale, sirutasin käe kraanikaussi ja ise kükitasin põrandale. Kuidagi imelik tunne tekkis. Üle kraanikausi serva piiludes nägin, et sinna oli tekkinud paras lombike. Poleks pidanud piiluma, pea hakkas kuidagi huvitavalt sumisema. Õnneks ei olnud ma kodus üksi ja esmaabiandja suisa eiralaproff. Natukese aja pärast oli pöial sidemes, aga sideme valge värv asendus üsna pea punasega. Kapsaribade vahel oleval tükikesel oli küljes mitmed millimeetrid küüneserva ja pöidla nahka ning sellealust pehmet kudet. Õnneks jäi noa alla vaid väike pöidlanurk. Traumapunkti arst ütles telefoni teel, et nemad midagi teha ei saa, õmmelda pole midagi ning et see on üks väga nõme trauma - paraneb kaua. Õpetasid, mida peale panna. Ja siis hakkas see sunnik valutama ja valutas/veritses paar päeva. Lõi sassi kogu mu elu. Mõtlesin endamisi, et mis siis veel oleks, kui paljud kohad ihul katki oleks. Mul vaid väike pöidlaots katki, aga tunnen ennast nagu täielik invaliid, midagi tehtud ei saa. Kõige rohkem ajas närvi see, et käsitööd ei saanud teha. Pooleli oli rahvusliku projekti töö ja teksaprojekti tööks materjal olemas, idee ka. Valmistegemine nihkus aga nüüd jupp maad edasi.

Aga ega ma ei saanud rahulikult olla ka. Kui sõrm enam ei veritsenud, võtsin ikkagi vardad kätte ja proovisin kududa. Algus oli suht vaevaline ja aeglane, aga vaikselt hakkas tulema. Nüüd võiksin ka ilma vasaku pöidlata kududa, kui vaja oleks. Vat selline lugu siis.

Nüüd aga päris käsitööteemade juurde.
Möödunud nädal oli väga elamusterohke, täis toerdaid tegemisi ja vahvaid inimesi, võiks isegi öelda, et sain sellest nädalast kergekujulise käsitöömürgistuse. Kirjutan kõigest lähemalt ka, aga tükeldan postitused osadeks, et saaksin töötegemise vahele kohvipauside täiteks natuke blogijuttu kribada (pagan, tööasjad ei lase käsitööga tegeleda!). Alustan kohe päris otsast peale ehk siis 13. juulist.

13. juulil käisid tartukad ja jõgevakad Tabiveres Vikikese pool, et õppida seepide tegemist ja päikeseprinti. Seda teist tegevust ilm ja päike eriti ei toetanud, vähemasti sel ajal, kui meile see sobinud oleks. Kohal oli meid päris palju - lastega kokku üle 20. Isegi päälinna esindus Kristab'i ja tema pojakese näol oli olemas. Suurt sebimist ja ärevust tekitas Eria oma kastidega. Nii põnev oli neis sobrada ja mõelda, kui väga ühte ja teist ikka tarvis oleks.





Minu rahakott jäi ka jupimaad hõredamaks, õnneks päästis mind suuremast kulutamisest see, et kui mina kastideni jõudsin, olid mõned asjad juba otsa saanud.

Kristab'il oli seepide tegemiseks värvilisi õisi kaasa võetud:



Seebimass pliidile sulama:



Ja sealt vormidesse. Sõltuvalt fantaasiast ja kaasavõetud materjalist tuli seepe nii- ja naasuguseid, mõned väga lahedate lisanditega. Nagu näiteks Kristab'i kohviseep, kuhu ehtne eestimaine kohvikoor sisse nõristati:



Koore lisamine iseenesest osutus natuke mõttetuks, sest midagi ta seebile juurde ei andnud, vähemasti väljanägemisele mitte, vajus lihtsalt laiali.
Väga vahvaid seepe valmis, siin väike valik neist:









Ainuke, kes proovis ka päikeseprinti teha, oli Ürask, tuli välja küll, kuigi päike polnud eriti ere:



Ja Vikike tegi pilte ja kostitas meid imemaitsvate kaneelisaiadega:



Minu invaliidpöidla jäädvustas ta ka klõpsti pildile:



Aitäh sulle, Vikike, et meid külla kutsusid! Sinu juures on alati väga tore

Kodus proovisin ka ise seepe teha, ootan ära natsa ilusama õhtuse valguse ja klõpsin enda seebid ka pildile siia teile näitamiseks.
Ja õhtul kirjutan ka juttu edasi

Edit: Õhtu on käes, aga kirjutada ei taha, hoopiski lähen ja koon veidi. Kõige magusama seebipildistamise aja veetsin linnas ja kui koju jõudsin, oli päike loojunud. Nii et ka pildistamine jääb homseks (või ülehomseks, homme lähen ema sünnipäevale).

... järgneb.
tintsik kirjutas @ 10:49 - Link - kommentaarid (10)
443369 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)