Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
12 Mai 2008
Emadepäevast ja muudest põnevatest tegemistest ka

Ema on väga tore olla. Eriliselt tore on ema olla emadepäeval, kui on võimalik see päev veeta koos lastega. Minu lapsed on suured. Pikemad kui mina. Kerstini kinganumber on minu omast suurem, Kaarli oma veelgi suurem. Tema kinganumber on isa omastki suurem. Kerstin on 20-aastane ja Kaarel 18. Nad on ühed väga vahvad ja armsad suured lapsed.

Minu eilne emadepäev algas rahulikult. Magasin mõnuga ja kaua. Linnud laulsid akna taga ja päiksesära oli terve tuba täis. Lõuna paiku helises telefon ja sealt kostus küsimus: ”Kuule mummu, on sul mingeid plaane ka tehtud?”

Ma ei teinud selleks pühapäevaks plaane. Ainus plaan oli see, et tahtsin telekast emadepäeva kontserti vaadata, sest see on alati nii ilus ja no muidugi Isetegija lapiteki pärast ka.

Kuna mul plaane ei olnud, siis planeeriti mu päev kohe hoobilt ära. Kõigepealt anti juhised, et tuleb võtta auto ja peale korjata lapsed. Eile oli mul lapsi kogunisti kolm. Ühte last nägite minu eelmises postituses lilletopiga. Tema on Ranely. Ranely elab lastekodus. Meie perega on ta seotud läbi Kerstini, kes osaleb projektis ”Vanem õde, vanem vend”, kus on Ranelyle tugiisikuks ja ”vanemaks õeks”. Ranely on 7-aastane. Kel huvi selle projekti vastu, saab infot küsida siit.

Neljakesi koos sõitsime kõigepealt Tartu Visa spordihalli, kus oli teaduskeskuse AHHAA näitus (rohkem infot leiate siit, perega tegutsemiseks on see väga lahe koht). Tegevust jätkus seal üksjagu – sai proovile panna oma erinevad sportlikud võimed. Näiteks proovida seda, kui vastupidav sa oled ratastoolirallis:



Nagu näha võite, oli 100 m läbimine suht heas füüsilises vormis noormehele üsnagi pingutav.



Proovida sai täpsust korvi või värava tabamisel, testida mälu ja reaktsioonikiirust, jõudu nii- ja naamoodi jõuproovidega. Mõned proovisid ronimisoskust ka:



Pärast väikest vahvat spordipäeva sõitsime koju ja üllatus-üllatus - minu lauale tekkis maasikatort! Ja see ei olnud mingi tavaline maasikatort vaid tumedatest ja heledatest küpsistest tehtud triibuline küpsisetort. Minul seostub emadepäev alati laste endatehtud küpsisetordiga, sest need lihtsalt käivad koos. Kook oli niiiii nämma! Ja kimbuke meelespealilli tegi südame nii soojaks. Aitäh kullakesed!



Ranely sisustas paar tundi sellega, et mängis Kassuga. Mõlemad olid rahul - Ranely armastab kasse ja Kassu armastab mängida:







Koogisöömisega ei olnud päev aga veel üldsegi lõppenud. Kella 21.00-ks läksime bowlingut mängima. Oi kui lõbus seal oli! Kui see mäng käiks peamiselt stiilipunktide peale, siis oleksid kindlad võitjad olnud Kerstin ja Liisi (Kaarli tütarlaps). Kerstin püüdis mulle ka graatsilisi munaveeretusvõtteid õpetada, aga mul on kindlasti veel kõvasti arenguruumi:





Vat nii tore emadepäev oli mul. Suur-suur kalli kõikidele mu lastele ja aitäh ka issile, et nad meil ikka olemas on. Sellistel hetkedel olen ma lihtsalt õnnelik.


Aga eelmisel nädalal oli meil veel põnevaid sündmusi, eriti reedel - Kaarel tegi ära ARK'i sõidueksami ja nüüd on kõik meie peres juhtival kohal (teoreetiliselt, sest mõnel on see juhtiv koht tarvis veel hankida, eksole ).

Ja mina käisin samal päeval esimest korda elus mootorrattasõitu proovimas ja mul pole ammu nii suuri hirmuvärinaid olnud kui hetkel, mil õpetaja käskis mootorratta selga istuda. Korraks isegi mõtlesin, et miks siis mina ka pean selles kuldses keskeas lolliks minema. No ju ma siis pean, sest ära ma sealt ka ei jooksnud vaid hakkasin vaikselt proovima. Hea ratas oli, kui ümber kukkus, jäi poolel teel pidama. Ja oioioi kui raske oli teda püsti tõsta! Aga 50-st minutist see teine pool oli juba kobedam - hakkas vaikselt kohale jõudma, mismoodi seda riistapuud liikuma saada, nii et ta püsti ka püsiks. Igatahes on nüüd sedamoodi, et registreerusin kursustele ja õpin sõidu selgeks. Kas ma ka endale ratta muretsen, vat see pole veel kindel. Aga isikliku kiivri saan küll varsti kätte.

Ning laupäevgi oli tore, see oli nagu sissejuhatus emadepäevale. Käisime Kerstini ja tema noormehe Kaarliga Palupõhjas, mis asub Alam-Pedja loodukaitsealal. Ei-ei, see pole minu poeg Kaarel, see on Kerstini Kaarel. Ärge ajage segi palun. Mul endal aeg-ajalt on nad sassis, et kellest jutt käib või kesse seal dušši alla parajasti on. Aga tulles tagasi looduse juurde, siis oli lausa suurepärane ilm värskes õhus olla, veidi ringi liikuda ja pilte teha.
Tänu Kerstini ja Kaarli terasele pilgule nägime metsa servas põtra:





Oli selline väiksemat kasvu põdrake, vist nooruke alles. Limpsis erilise andumusega üht ilma kooreta puud. Ju seal oli talvel loomadele sool olnud. Julge oli ta ka, lubas päris lähedale minna ja toimetas oma asju edasi. Lõpuks tegi siisiki vehkat, natuke vaid piilus puude vahelt, nagu peitusemängu mängides ja naeratades.



Päeva lõpetuseks tegime natuke vallatuid pilte ka. Kõigil oli lõbu laialt!



Toredate inimestega on alati nii hea koos olla, eriti eemal linnakärast ja keset imeilusat loodust. Aitäh Pille, et külas lubad käia!

tintsik kirjutas @ 22:52 - Link - kommentaarid (17)
465714 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)