Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
02 August 2007
Kuidas tintsik Hiiumaal käis, VOL 1

Et kõik ausalt ja algusest ära rääkida, tuleb alustada sellest, et veel nädal enne IT suvepäevi ei teadnud mina, kas ma lähen Hiiumaale kahekesi koos Hettyga või tuleb ka minu pere kaasa. Lõpuks nad siiski otsustasid kõik tulla. Pakkisin kokku oma asjad ja kassi, šoppasime mehiselt (ikkagi 3 päeva mandrilt ära ju) ja reede õhtul hakkasimegi Tartust Hiiumaa poole sõitma. Paides ootas meid Hetty. Trügisime oma kodinaid pagasnikus veelgi koomale ja surusime ka Hetty telgi ja muud pakid autosse (mõned tomatid vist said natuke muljuda selle käigus). Türil andsin oma kassi õe poole hoiule (aitäh, armas õeke, kassikantseldamise eest!) ja edasi läbi Rapla ning Märjamaa jõudsimegi Rohuküla sadamasse. Broneerisin autole koha 24.00 väljuvale praamile ja ootamisaega sadamas oli täpselt nii kaua kui kulus piletite ostmiseks ja praamilesõiduks. Merereis kulges tõrgeteta, kui muidugi välja arvata see, et praam oli tugevalt kreenis vasakule. Teenindav ettekandja arvas selle kohta, et ju on autod nii "pakendatud", et ühele poolele kiiva kisub. Õnneks ei kiskunud liiga kiiva
Saarele jõudes viisime kõigepealt Hetty Vahtrepale. Kuna kell oli peaaegu 2 öösel, siis oli kogu laagriplats pime. Hetty telk sai püsti autotulede valgel. Küllap ajasime oma kolistamisega nii mõnegi varajase uinuja uuesti üles, aga telgist välja küll keegi ei tulnud ja unesegast sõimu ka ei kostunud. Hetty jäi asju telki tõstma ja meie sõitsime oma ööbimispaika. Järgmisel päeval kuulsime Hettylt, et tal oli nalja ka saanud selle telkipugemisega, SIIN kirjutab ta sellest ise pikemalt.
Kuna õhtul (loe: öösel) saime magama väga hilja, siis laupäevane ärkamine venis peaaegu lõunasse. Enne laagriplatsile suundumist sõitsime veidi ringi, vaatasime Pühalepa kirikut, kus tutvusime väga toreda kirikuperenaise ja ka kellamehega, kes pajatasid huvitavaid lugusid nii kirikust, inimestest kui erinevatest kirikukelladest.



Meil on nüüd oma tuttav kellamees Hiiumaal, kutsus meid järgmiseks õhtuks tagasi, kui ta jälle kella helistab ja lubas tornis kellasid ka näidata. Paraku järgmisel päeval me tema kirikusse ei jõudnud.

Kiriku juures patseeris ringi ka üks kass, kes pidi väga usin kirikuskäija olema. Midagi üritas ta meile ka "rääkida", aga see kassikeelne jutt jäi meile kahjuks mõistetamatuks:



Kui me lõpuks Vahtrepa õuele jõudsime, tegeles enamus seltskonnast kehakinnitamisega ja niisama olemisega:













Õhtul kirjutan teise poole fotoreportaažist ka valmis, praegu aga linna šoppama.

Kell 0:40
Ei kirjuta täna enam midagi, lähen parem kiiresti magama, enne kui külmkapi kallale torman
tintsik kirjutas @ 12:27 - Link - kommentaarid (2)
451439 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)