Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
06 September 2012
Värve peab elus olema, vahvaid hetki ka

Mõnikord saavad vahvateks hetkedeks niisugused värvimängud:



Jäime õhtul metsas olles päris tugeva paduka kätte, aga koju ei raatsinud veel minna (päike ei olnud ju veel loojunud ). Nii sõitsime natuke üht metsateed edasi ja vaatasime metsailu autoaknast. Ühtäkki jäi sadu vaiksemaks, taevas läks heledamaks ja päike tuli jälle välja. Otse meie kõrval sündis taevas vikerkaar - täiskaar ja veel teinegi, heledam, tema kohal. Ikka ja jälle tunnen, kuidas tahaks hüüda - peatu, aeg, ja lase natukenegi kauem sel ilul olla! Ei mina ega mu fotokas suuda anda edasi seda, mida silm näeb. Hele-tume-värviline-päikseline, üle terve taeva... ja siis see tunne, et ühel hetkel olime me ju selle kaare sees ja all ja ees. Pilv liikus otse üle meie ja me seisime justkui värvilise värava ees. ILUS oli.


Päike mängib allalangevad vihmapiisad uhkeks vikerkaareks ning paneb särama märja puutüve.

Rõõm on seda suurem, kui saad niisuguseid vahvaid hetki jagada hää sõbraga ja tõdeda - meis on nii palju lapselikku lusti ja tahtmist olla õnnelikud pisikeste asjade üle. Kuigi mõnikord võib mõni pisike asi ikka päris suur olla:



Ja teinekord võib üks pisike peotäis seenemikke teha puud nii värviliseks:



Seekordne koostöö oli vereva vöödikuga (Cortinarius sanguineus). Potti läksid eelmisel sügisel kogutud ja kuivatatud vöödikud ja üks mehine peotäis värskeid ka. Pildil kolme erineva värvimise lõngad, lisaks ka seenesupis olnud peitsimata testlõng. Tegelikult on ka 4. värvimisest üks vihike hele-oran˛i, aga see alles jahtub potis. Väga ilusad säravad sügisevärvid tulid. Sõltlane pugiseb mõnust ja läheb seenevärvilisi unesid vaatama...
tintsik kirjutas @ 21:41 - Link - kommentaarid (26)
465745 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)