Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
30 September 2010
Monstermaasturite maa

Island on väga turvaline maa. Seal ei lukustata uksi ja ei kardeta vargaid. Lahkudes Islandilt jätsime oma rendiauto lennujaama parklasse, uksi paluti mitte lukustada ja võti jäi auto kindalaekasse. Üks rendifirma meestest rääkis, et vargusi tuleb ette üliharva ja siis on tavaliselt keegi turist seda teinud. Rääkimata veel autovargusest. No kuhu sa selle varastatud autoga saarel ikka lähed, pisike saar ja info liigub kiiremini kui tuul

Mitte kusagil mujal ei ole ma näinud nii palju ja nii suuri maastureid kui Islandil. Vaid Reykjavikis sõitis tänavatel rohkem tavalisi sõiduautosid, aga mida kaugemale pealinnast, seda rohkem oli maastureid ja mitte lihtsalt maastureid vaid tõelisi monsterautosid.



Paljud neist veeresid ratastel, mis on sama kõrged kui sõiduauto, lisaks on enamus maastureid ka tõstetud sildadega. Eks paljudel kohalikel on selliste autode omamine hädavajalik, eriti kui elatakse piirkonnas, mis tavalise sõiduautoga ei ole ligipääsetavad. Kogesime seda isegi, kui tahtsime minna vaatama piirkonda, mis oli täis hiljuti pursanud vulkaani tuhka.

Korralik asfalttee kulgeb ümber saare, väiksemad teed ja eriti sisemaad läbivad teed võivad olla aga üsna ettearvamatud – mõned on nagu meie kruusateed, mõned aga täis teravaid laavakivisid ja nendel sõitmine raputab päris kõvasti. On teid, mille alguses on märk kirjaga 4x4, mis tähendab seda, et tee on läbitav vaid tõelistele neljarattaveolistele maasturitele.

Tugevate vihmasadudega voolavad mõnedest teedest üle mägijõed ja mõned teed kulgevadki üle mägijõgede. Ühel niisugustest teedest proovisime meiegi sõita. Esimese sellise jõetee ees jäime seisma ja olime nördinud, et edasi ei pääse.





Kui aga järjest üks ja teine ja kolmas auto jõest läbi sõitis, proovisime meiegi. Lahe oli!



Täpselt ei lugenud, mitmest jõest üle sõitsime, ehk 10 neid oli, aga lõpuks olime silmitsi jõega, mis tundus olevat liiga sügav, et riskida.



Vaatasime, kuidas monsterelukad ja spetsiaalsed turistibussid mängleva kergusega sealt läbi „lendasid”.



Olime päris tükk aega kõhklevad, kas kulutada megasuur summa rendiautole või mitte, aga nagu aru saate, lõpuks see otsus ikkagi rendika kasuks langes. Ja ma ei kahetse ega nuta seda raha taga, sest see kulutus oli seda väärt. Nägime kohti, mida turistibussiga sõites ei näe, meil oli vabadus liikuda just täpselt sellises tempos, mis paras oli ja sõiduelamus oli vägev.

Tänane sokipaar ka. Ei midagi erilist ka seekord - karvased ja sossud, sellised tavalised ja lihtsad, aga pehmed ja soojad:



Lõng: Drops Fabel Superwash sokilõng 75% villane, 25% polüamiid, 50g – 205m koos peenikese helerohelise BBB Filati Dream mohääriga, 70% super kid mohäär, 30% siid.
Lõnga kulus: 1,2 tokki kirjut sokilõnga ja veidi üle 1 toki mohääri.
Vardad nr. 2, 60 silma/15 ühel vardal.
Suurus: 35-36.
Soonikuosa muster:




tintsik kirjutas @ 18:29 - Link - kommentaarid (7)
28 September 2010
Pudrukatlad ja Zjobra. Pühendusega Laimale.

Island on värvikirev maa, kuigi nime järgi – Iceland = Jäämaa - võiks olla tegemist lume- ja jäävalge maaga. Üks infovoldik pajatas, et kunagi olid kuulsad maadeuurijad midagi nimedega puusse pannud ja nimetanud tegeliku Jäämaa hoopiski Gröönimaaks (Roheline maa) ja Rohelise maa Jäämaaks.

Teatavasti on Island vulkaaniline saar, mis on tekkinud Põhja-Ameerika ja Euraasia laama piiril. Väga aktiivsetest vulkaanipursetest Atlandi ookeani keskahelikul kerkisid laava- ja tuhamassid lõpuks nii kõrgele, et tekitasid saare. Lisaks asub Island ka nn. kuuma täpi ala kohal. “Kuumad täpid” on Maa termaalselt anomaalsed piirkonnad, kus ülekuumenenud magma liigub läbi vahevöö maapinna suunas. Kuum täpp on otseselt “süüdi” selles, et Islandi saar on olemas. Island on ainulaadne koht maailmas, kus saab maismaal külastada ookeani keskahelikku ja kuuma täppi korraga. Ning lisaks seista ühe jalaga Ameerikas ja teisega Euroopas!





Islandil on vulkaanid ja geisrid, sooja veega looduslikud järved, kus aasta läbi saab ujuda. Arvukalt on termaalalasid, kus maa aurab, podiseb ja keeb. Vaatad seda kõike ja mõtled – müstika, mis kõik olemas on. Sellised ”kuumad” alad on sageli väga värvikirevad – sadu erinevaid kollakas-punakas-hallikas-pruunikas-kirjusid toone:





Suur ”pudrukatelde” ala oli sageli ropult haisev. Haisesid peamiselt sinakashalli värvi püdelat möga sisaldavad ”katlad”.



Hais meenutas mulle juuste keemilise loki vedeliku ja mädamuna haisu kontsentreeritud segu. Allatuult seistes oli täiesti võimatu hingata. Meelde jäid ühed pisikesed poisid, kes kõndisid ringi t-särgid näo ette tõmmatud ja avaldasid arvamust, et nad pole hullemat haisu tundnud kui seal.



Mõned laigud lihtsalt susisesid ja ajasid auru välja, mõnes lohus podises vesi. Paaris kohas nägime ka kivihunnikuid, mis vilisedes-vusisedes aurasid:



Ühe sellise lähedusse sattudes tekkis väike segadus – kostuv heli meenutas oma valjuselt ja häälelt reaktiivlennukit. Lähemale jõudes avastasime, et tegemist oli ühe hunnikuga, mis sellist kõrvulukustavat häält tegi. Lennukit muidugi ei olnud kusagil.

Kollase-ora˛i värvi fännajana nautisin neid värvikooslusi:



Sokiteraapia värvikooslustest fännan ma Noro kunstnike maitsemeelt, seda just üllatuslike värvilahenduste tõttu. Avastan endas ikka ja jälle ühe lapsemeelse tegelase, kes ootusärevalt vaatab, mis värv nüüd tuleb (ma nimelt alustan lõngatokki võimalusel alati lõngajooksuga keskelt toki seest). Niisuguses ootusärevuses sündis 2 paari sokke, mis kannavad nime Zjobra. Kuulutasin kunagi augusti lõpus Facebook’is, et minu elus algas triibuline periood. Algaski. Hakkasin kuduma Noro triibuteraapilisi sokke, neid:



ja neid ka:



Laima ristis minu triibulise perioodi Zjobraks, teadmata siis, et sai just mu uute sokkide ristiemaks ja nimepanijaks. Aitänks Sulle, Laima!

Iseeenesest täiesti tavalised lihtsad triibusokid, aga mulle endale nad hirmsasti meeldivad, sest nad on nii rõõmsad oma lihtsuses. Mõnusalt tihe kude jäi ka ja pärast pesumasinatöötlust on sokid mõnusalt pehmed ja kergelt karvased.

Lõng: Noro Silk Garden Sock Yarn, hele värvikoodiga S269 ja kirju värvikoodiga S258.
Lõnga koostis: 40% lambavill, 25% siid, 10% mohäär, 25% nailon. 100g – 300m.
Lõnga kulus kokku1 tokk paarile.
Vardad: 2,5.
Mahuvad jalga nr. 37-39.

Kirju lõngana kasutasin sama lõnga, mis eelmise postituse sügisvärvides sokkideski. Sügisesokid valmisidki tegelikult uudishimust, no et kuidas seesama lõng üksikududes jääb. Jäid mõnusad rõõmsavärvilised needki. Ma vist kookski ainult noroteraapilisi sokke, kui see hind neil lõngadel veidigi väiksem oleks…
tintsik kirjutas @ 12:36 - Link - kommentaarid (14)
26 September 2010
Lemmikud

Erinevatel põhjustel meeldivad inimestele mõned asjad siin elus rohkem kui teised, mõned saavad lausa lemmikuteks. Minu Islandireisi lemmikute hulka kuuluvad vaieldamatult kohalikud hobused. Neid oli seal palju, kohe ikka väga palju, igal pool.



Islandi elanike arv on ligikaudu 318 000 ja hobuseid on mitteametlikel andmetel üle 100 000.

Islandi hobused on erilised. Nii oma kehakujult kui värvilt.



Ühevärvilised, mitmevärvilised, laigulised, heledad, tumedad...



Islandi hobuse ajalugu ulatub 9. sajandini, siis tõid sisserändajad koos muude koduloomadega kaasa hobuse. Vanade allikate järgi eksisteeris Põhja-Euroopas tuhat aastat tagasi hobusetõug nimega Equus-Scandinavicus. Tema puhtad järglased elavadki Islandil. Tõupuhtuse säilitasid nad tänu Islandi isoleeritusele, ka tänapäeval ei lubata tuua Islandile teisi hobusetõuge. Nii ongi Islandi hobune tänapäeval täiesti ainulaadne. Nad on väikesekasvulised, vahvate lakkadega, mis annavad neile sellise natuke salkus ja karvase välimuse.

"Erinevalt tavalistest hobustest on nad viiesammulised. Lisaks sammule, traavile ja galopile on nad kujundatud käima küliskäiku ja tölti. Küliskäigul astub loom korraga ühe külje jalgadega - vasak esimene, vasak tagumine, parem esimene, parem tagumine. Looduses teevad küliskäiku näiteks kaamel ja elevant. Töltsammu hobune ilma ratsaniku raskuseta seljal ei tee. Töldi puhul paneb hobune tagumise jala tunduvalt varem maha kui sama külje esimese jala. Kõrvaltvaatajale paistab tölt naljaka tippimisena; töltsammu 4-taktiline rütm säilib ka suurel kiirusel (islandi hobune saavutab töldil kiiruseks isegi kuni 33 km tunnis). «Viis käiku» on vajalikud, et toime tulla Islandi vaheldusrikkal ja raskel maastikul. Töltsammul tippiv hobune suudab läbida näiteks soiseid alasid, sest tema jalad ei jõua pinnasesse vajuda. Ka mägedes ronimisel on lisakäigud abiks." (Erik Sikk, Roheline Värav)

Mulle tundub, et nad on harjunud turistidele poseerima, seisid ja ootasid rahulikult, et neid pildistataks, sättisid end nii ja naa...



... ning kui aeg sai täis, läksid lihtsalt ära...



Minu lemmikute hulka kuuluvad ka Noro sokilõngad. Olen neist jätkuvalt vaimustuses. Täna teie ees ühed sügisvärvides sokid:



Lõng: Noro Silk Garden Sock Yarn, värvikood nr. S258. Lõnga kulus peaaegu 1 tokk (väike kerake jäi ainult järele).
Vardad: 2.5, vardal 14/15 silma.
Sokk mahub nr. 34-36 jalga.
Soonik ja kanna tagumine osa on 1/1 lõngakeerutusega

Veel on kõikjal rohelist, aga juba rõõmustavad silma ka vahtralehtede punakollakasoran˛id lehed, metsviinapuud on omandanud säravalt punakaspruuni värvi, lillepeenardel uhkeldavad lillad ja roosad ja punased astrid. Ning kui kõige tipuks on taevas sinisinine ning päike paneb sügisvärvid kirkalt särama - no onju ilus!

Mõned päevad tagasi algas sügis. Algas ilusa selge täiskuuööga, mõnusa ja lausa suviselt sooja ilmaga. Vahvat sügist teile kõigile!

tintsik kirjutas @ 21:03 - Link - kommentaarid (13)
21 September 2010
Vikerkaar

Sain Flickr’iga jälle sõbraks, ei tasu ikka nii pikka pausi blogimisse teha, nüüd näe ei tea ööd ega mütsigi, kuidas fotodega toimetama peab. Aga see selleks.

Millegipärast kipuvad mõtted täna värvide teemale, esimese hooga tulevad pähe sõnad-väljendid ”elule värvi lisama”, ”värviline sügis”, ”värviteraapia”, ”Tumevalge värviline maailm”, ”vikerkaarevärvid”…

Käisime sel suvel Islandil puhkamas, teravaid elamusi otsimas ja elule värvi lisamas. Islandi loodus on lummav oma ilus ja vägevuses, samas nii kummaline ja müstiline. Sel saarel on tuhat nägu. Mõni pale on väga värviline, mõni aga suht ühetooniline, kuhu pisut värvi lisab mõnel päeval vaid sinine taevas…



Väiksed ja suured kivid, ümmargused ja kandilised:



… mõnikord aga avaneb mäenuki ja kivide taga selline vaade:



See on Dettifoss, Põhja-Islandi Jökulsį į Fjöllumi jõel Jökulsįrgljśfuri kanjonis asuv juga. Ta on 45 meetri kõrgune, 100 meetri laiune ja teda peetakse Euroopa kõige võimsamaks joaks. Tema keskmine vooluhulk on 193 m³ sekundis ja lumesulamise ajal see mitmekordistub. Vesi, mis selles jões voolab, on mudakarva pruun, üsna sama värvi nagu tema sängi ümbritsevad kaljud. Juba kaugelt andis ta oma võimsusest märku kohinaga ja valge veepilvega. Dettifoss pakkus meile ka sellise kauni vaatepildi:



Saime seista vikerkaare all ja sees, mis sest, et pärast olime natuke näost märjad, mujalt ka. Vahva vikerkaarevärviteraapiline üllatus, kas pole



Loodan, et sügavalt käsitööusku isetegijad ei pahanda, et oma käsitööblogis natuke ka muid tegemisi näitan. Ma lihtsalt ei saa hakkama mitme blogi pidamisega, aga nii väga tahaks jagada teiega neid emotsioone, mida Island minus tekitab - see on kindlasti veel üks kohake siin Maamunal, kuhu osa oma südamest maha olen jätnud. Nii väga tahaks sinna korra veel tagasi minna Looduse vägevust ja müstilist ilu nautima. Oma unistustes tahaksin väga näha purskavat vulkaani. Kogun reisifondi natuke seda va’ krõbisevat ja ühel kenal päeval lähen tagasi, kindlasti lähen.

Aga ma näitan oma käsitöist vikerkaarevärviteraapiat ka, nii piilumisi, sest igal sügisel viimase mitme aasta jooksul hakkab hing ühel kenal päeval värviteraapia järele kisama. Sokiteraapia jah, mis muu! Mul on Islandist veel vahvaid pilte, nii et iga sokipaari juurde jätkuks natuke juttu, kui sobib.

Täna siin kõige suurema Islandi joa kõrval minu viimase aja kõige pisemad poistevärvitriibulised:



Ammu ei olnud nii pisikesi sokke kudunud.
Lõng: Novita Wool Neli Raita, 100% villane, 50g-135m. Lõnga kulus ~pool tokki.
Vardad nr. 2.

Lõpetuseks aga tahan täna õnne soovida ühele vahvale viieaastasele, tänu kellele on paljude meie päevad rõõmsavärvilised, tänu kellele oleme leidnud uusi sõpru ja palju põnevaid isetegemisi. Palju õnne, armas Isetegija! Aitäh, et olemas oled ja meie ellu nii palju värvi lisad!


tintsik kirjutas @ 19:07 - Link - kommentaarid (17)
Värviteraapia vajadus tekib koos sügise esimeste märkidega

Keegi on vahepea Flickr'is midagi ära flikerdanud, ei saa kohe pihtagi, kuidas siis nüüd peab, et tuleks pilt siia ka. Proovin natuke ja kui miski vussis on, siis ärge väga kurjaks saage, õhtuks vast ikka midagi valmis kirjutan

tintsik kirjutas @ 09:57 - Link - kommentaarid (20)
445304 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)