Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
30 September 2009
Sügis ja värvid

NORO värviteraapia vol. 1.

Kunagi mulle ei meeldinud sügis. Siis, kui olin päris noor, oli alati väga kahju, et suvi otsa sai. Nüüd olen mitte enam nii noor ja iga aastaga võlub sügis mind üha enam. Täna rõdul seistes tundsin sügise lõhna, see oli nii ehe, nii päris.

Sügis on minu jaoks nagu värviteraapia - kirjud vahtrad, kollasd kased - kõik puha mu lemmikvärve täis. Ma olen nagu harakas, armastan värvikirevust ja maitsekat sära. Ju vist seetõttu ka Noro lõngad mu vaieldamatute lemmikute hulka kuuluvad. Emotsionaalset madalseisu ravin minda edaspidi vaid Noro lõnga ja mõnusa taimeteega. Ei saa ju rahulikult oma masendavaid mõtteid mõelda, kui näppude vahelt jookseb läbi niisugune rõõmus värvidemöll:



Kerast tegelikult ju paistab küll, mis värvid kõik koos on, aga ikkagi olin nagu uudishimulik laps, kes muudkui aga ootas, mis edasi tuleb (mul jookseb lõng tavaliselt lõngatoki seest). Sokid said tavalised ja lihtsad, panustasin täielikult lõnga ilule:



Lõng: Noro Kureyon Sock (100g, 422m)
Vardad: nr 2
Lõnga kulus umbes 2/3 tokki.
tintsik kirjutas @ 18:06 - Link - kommentaarid (39)
27 September 2009
Kohtumised ja lahkumised

27. kuupäev on millegipärast seotud kurbade sündmustega.
Ühel 27. septembri tormisel õhtul 15 aastat tagasi alustas oma viimast reisi Stokholmi Estonia.
27.septembril 23 aastat tagasi lahkus väga ootamatult igavikuteele minu abikaasa ema (siis ta ei olnud veel ametlikult minu ämm). Ta oli ainult 48-aastane. Mul on nii kahju, et ta ei saanudki olla vanaema meie lastele. Ta oleks olnud superhea vanaema. Ta oli nii hea ema oma pojale ja nii armas inimene minule.
27. augustil, täpselt kuu aega tagasi lahkus ootamatult igavikuteele minu kallis ema.

Elu on täis kohtumisi ja lahkumisi. Kohtud oma teel vahvate inimestega, rõõmustad ja muretsed koos nendega, mõnega saad väga lähedaseks. Sa elad oma elu ja ei mõtle iga päev, et kunagi saab kõik otsa. Vähemalt suurema osa oma elust ei mõtle sa sellele. Paljud lahkumised on nii ootamatud, et kulub tükk aega, enne kui kõik selgelt kohale jõuab. Tänaseks ei ole mulle veel täielikult kohale jõudnud see, et mul pole enam ema, kelle juurde põigata kohvi jooma teel Tallinnast Tartusse, kes meile mõnusat jõulumemme mängiks,...



... kelle küpsetatud karbonaad on parim kogu maailmas, kelle lõputu positiivsus paneb ennastki maailma palju rõõmsamalt nägema. Ei ole enam vilkumas msn-s oran˛i aknakest, kus ema küsib, kuidas läheb.

Ma ei ole ammu enam oma blogisse kirjutanud. Ema uuris ikka, et millal ma midagi uut näitan ja oma reisimuljeid jagan. Ta oli mu blogi suurim fänn. Ta nii ootas, et ma midagi kirjutaks ja midagi uut näitaks... Siin aga on olnud mõnda aega vaikus. Ei midagi uut. Oh oleks ma teadnud... Oleks vaid teadnud... Oleks ja oleks ja oleks... Liiga palju oleks'eid.

Olen viimastel aegadel väga palju vaadanud tagasi minevikule, vaadanud vanu pilte, mõelnud ja meenutanud. Emale mõeldes tuleb kõige esimese asjana pähe tema lõputu positiivsus, kaasaelamisvõime ja rõõmus meel. Ta kohe pidi kõiki asju ajama naerdes ja lõõpides, isegi kui endal pisarad kurgus olid. Kui me õega väiksed olime, siis muretses ta ikka, et me kenad välja näeksime. Üks seik meenub Riia Pikenieki ringrajaga seoses. Käisime paljudel ringrajavõidusõitudel ema-isaga kaasas (meie isa oli võidusõitja) ja eks tegemist oli ikka kõvasti nende autode ja motikate vahel, mida seal ümberringi palju oli. Meil olid seal mõlemal õega uued kleidikesed seljas ja valged põlvikud jalas. Autod olid üksjagu tolmused ja õde Kristi arvas, et neid tuleb veidike puhtamaks teha. Eks me siis tegimegi. Kui ema meid nägi, olid meie kenad kleidikesed ja sokid mitte enam nii kenad. Selgituseks ütles Kristi: ”... aga onu Reinu auto oli ju nii must”. Natukese aja pärast olid meil jälle uued puhtad riided seljas. Kust ta neid puhtaid riideid alati võttis, ei tea siiani...

Emal oli alati vähe raha, aga ta ei kulutanud seda kunagi enda peale. Käis aastaid ühe ja sama kleidiga, uut ei ostnud, et meie saaksime kenad välja näha. Need paar kleiti on siiamaani kapis alles...



Ta oskas rõõmu tunda väga väikestest asjadest – linnupesast köögiakna all oleva pärna otsas, mõnest sõnast msn-s või telefonis, punasest maasikast temakingitud maasikataime otsas... Ta elas südamest kaasa meie kõigi tegemistele, muretses meie kõigi eest. Vaatas pisarad silmis telekast laulupidusid, kirus poliitikuid, oli endast väljas ja ei saanud magada, kui Pronkssõduri ümber möll oli. Isegi sellistel hetkedel oli tal huumorimeel varuks, näiteks selline lõik msn-i vestlusest minuga:
”Ma laen praegu kahurit õuntega, siis õhtul hea kohe tuld anda, kui pealetung algab.” (st pronkssõduri ümber laamendavate venelaste pealetung).

Ta oli alati elevil, kui Türil, kus ta elas, midagi põnevat toimus ja kirjeldas mõnusalt, mida nägi või tundis. Vaid paar päeva enne oma surma elas ta kaasa Türilt läbisõitvatele Balti keti tsiklimeestele, lehvitas tee ääres ja oli nii õnnelik!

Ta oli suure südamega inimene, kes andis endast palju rohkem kui ealeski vastu sai.

Minu ema oli supervahva vanaema oma neljale lapselapsele – minu lastele Kerstinile ja Kaarlile ning õelastele Annile ja Jaanusele.

Kaarel: ”Kui me Jaanusega vanaema pool käisime, siis sai alati nalja kui palju. Vanaema muudkui tegi nalja. Ta oli superhea kokk. Alati, kui mingi suurem üritus tema juures oli, siis juba mitu päeva varem hakkas meile pidusööki vaaritama. Suur sportlane oli ta ka, kõiki spordivõistlusi vaatas telekast. Tal oli üks vinge grammofon, mille üle me ükskord ennast kõik ribadeks naersime. See vist mängis aeglasemalt kui muidu ja tegi igasuguseid muid vimkasid kah. Vanaema oli meil kuulus ka, ta oli Edelaraudtee plakati peal. Ükskord oli ta telefoniarve 2.39. Oleks mul kunagi nii väike mobiiliarve!
Kunagi oli selline lugu, et vanaema tegi hapukurke ja siis need oli rämehead sellised, siis me Ketuga muudkui käisime köögis neid võtmas ja peitsime need televiisori taha ära, et pärast oleks ka neid hea süüa. Aga siis me unustasime ära, et me need sinna panime ja mingi paar päeva hiljem pühkis vanaema tolmu ja avastas meie kurgipeidiku."

Anni: ”On raske uskuda, et teda enam ei ole, sest ta oli meie jaoks ju kogu aeg olemas. Jään temast alati mäletama seda, kuidas ta südamest meie tegemistele kaasa elas ja meie edusammude või põrumise pärast poole rohkem närveeris kui me ise.
Toredaid mälestusi on mul temaga seoses palju. Esimesena meenub üks killuke lapsepõlvest. Mulle nimelt väga meeldis temaga koos aiamaal käia, sest tal kasvasid seal sellised naljakad lillad kartulid, mis keedetult koos soola ja võiga olid minu maailma kõige lemmikum toit. Ükskord oli vanaemale üks sõbranna külla tulnud, kui mina ka tema juures olin, ja minu käest küsinud, et mis mu lemmiktoit on. Olin selle peale loomulikult vastanud, et koorega kartul või ja soolaga. Vanaemal olevat selle peale nii piinlik olnud, sest ta arvas, et inimestele jääb niimoodi mulje, et ta mulle midagi asjalikumat süüa ei annagi.
Seoses söögiga meenub ka see, et olen väikesest peale juba maiasmokk olnud. Vanaemal oli köögis laua peal selline ilus klaasist suhkrutoos ja kui mul väga magusaisu tuli, lubas ta mul sealt lusikatäie suhkrut võtta ja siis see oli meie väike saladus."

Jaanus: "Alati saime kõigest rääkida ja seda täiesti vabalt. Kunagi ei pidanud mõtlema oma lauseid ette, et kuidas need tulevad vaid lihtsalt ütlesin nii nagu oli ja vanaema alati mõistis mind, mida talle öelda tahan. Mul tuleb meelde üks pühapäevane päev. Õhtul kuskil poole kaheksa paiku vanaema helistas mulle. Ta vaevu sai rääkida, sest nuttis kohutavalt. Arvasin et midagi väga hullu on juhtunud. Läbi nutu sain aru, et pean kiirelt sinna minema kuna tema kass oli läinud vannitoa aknataha ega saanud sealt enam tagasi. Vanaema oli väga mures kassipärast, et äkki hüppab isegi alla. Aga õnneks tuli kass vanaema kutsumispeale ise tuppa tagasi ning tegi talle kõvasti rõõmu.
Olenemata rahvusest ja keelest jätkus vanaemal soojust ja südant ka kahele Rootsi tüdrukule, kellega temajuures uudiseid käisin vaatamas. Üks neist ütles, et ta oli nii lahe ja äge ning lahke tädike ja selle tunde sai ta ainult 20 minuti jooksul, aga tunda teda terve elu on lausa au asi.
Vanaemat jään mälestama kui ühte kõige tähtsamat inimest enda elus. Ma loodan, et ma olin talle hea lapselaps ning et ta tundis rõõmu minu olemasolust.

Kerstin: ”Üks asi, mis temaga alati seostub, on see, et ta alati muretses, et kas kõigil on ikka kõhud täis ja kui tegi õhtul süüa, siis muretses juba ette, et mis küll homme hommikul ja lõunal süüa saab teha. Ta oskas väga häid pannkooke ja pirukaid teha. Ja ta oli siuke pisike, aga särtsu jätkus tema sees vahepeal kümne eest, kui jutusoonele sattus. Ta polnud klassikaline vanaema, kes sokke kooks...aga ta oli omamoodi eriline. Ta tahtis alati kõigile kingitusi teha sünnipäevadeks ja jõuludeks, kuigi tal endal raha väga palju polnud, planeeris juba pool aastat ette, et mida kinkida..."

Ma igatsen Sind nii väga, kallis emake...



Käsitööd olen ikka kogu aja teinud, see on peaaegu ainuke tegevus, mis rõõmu pakub, aga pildile pole viimasel ajal eriti midagi püüdnud. Ehk varsti võtan oma fotoka jälle kätte...
tintsik kirjutas @ 21:51 - Link - kommentaarid (43)
445281 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)