Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
30 September 2008
Ogala lummuses

Olen ikka ja alati imetlenud ehtemeistrite kaunist loomingut. Isetegijas on päris palju osavnäppe, kes nii maitsekalt pärleid ritta ajavad ja traadist imelisi ehteid välja võluvad, aina ahheta selle ilu peale!
Üheks minu lemmikuks on tsunaami, kelle käe läbi sünnivad väga kaunid ehted. Muu hulgas on tsunaami üsna edukalt külvanud ka ogala pisikut nagu ta hiljuti foorumis enda kohta ütles, pea iga päev on mõnes blogis või Isetegija foorumis näha uusi ogalaid. Nüüd on see pisik ka minuni jõudnud. Tegelikult jõudis juba ammu, aga nüüd võtsin kätte ja proovisin selle tegemise ka ise ära. Proovitööna alustasin kreemikasvalge käevõruga, et oleks natuke väiksm asi, kui esimene katse untsu peaks minema. Pusisin natuke skeemi kallal, lugesin nõuandeid foorumist, küsisin nõu targematelt ja laupäeval Võrus see siis algaski. Tänud Eriale õpetamise eest! Siin ta ongi, minu esimene pisike ogala:



Ei olnudki nii hull nikerdamine kui algul kartsin. Päris meeldima hakkas! Isegi sedavõrd hakkas meeldima, et teine kee on ka alustatud. Aga ehete pildistajat minust ei saa. No ei oska mina neid niimoodi sättida, et kena oleks. Pilt sai tehtud õhtul enne kui päike looja läks ja värvid jäid liiga kollased ning tumedad. Kee on tegelikult valge, kreemikasvalge õigemini. Pean veel kõvasti pildistamist harjutama.

Pärlitest veel niipalju, et 23. augustil õpetas Drex meile Valgas ühe vahva mummu tegemist, tegin ka ühe valmis, vot sellise:



Hetkel on ta natuke üksik ja pole oma kohta veel leidnud. Võib-olla saab sellest minu mobiilile ripats. Aga võib-olla teen neid veel ja siis saaks ehk juba kee ... Või tuleb mul vahepeal veel mõni hoopis parem mõte. Igatahes on nii, et sokikudumisele vahelduseks nokitsen pärlite kallal veel, see on kindel.
tintsik kirjutas @ 18:20 - Link - kommentaarid (5)
24 September 2008
/teepausilt tagasi ehk järg eelmisele postitusele/

See on ikka väga harjumatu, kui sul ühtäkki on 2 jala asemel 3. Imikueast peale oleme ju harjutanud kahel jalal käimist ja selle üsna hästi selgeks saanud. 1 pärisjalg ja 2 abijalga on esialgu üsna ebakindel kombinatsioon.

Esimene kipsinädal oli paha. Jalg valutas, kips raske, jalg turses, liikumine oli koba, mitte midagi ei saanud kätte ja ühel jalal seista ei jõudnud. Õhtul magamaminnes sätid kipsjala voodis kenasti paigale, keset õndsat und ärkad selle peale, et hirmus valus on, kips oma raskusega on jala valesse asendisse tõmmanud. Raske kips tegi haiget nii öösel magades kui ka liikudes, kui ta oma kohalt veidi ära vajus. Eriti vastik terav koht oli hüppeliigese kohal, hõõrus mis kole.

Selline abitu-olemine tegi mind algul üsna tigedaks. Kogu normaalne elurütm oli sassis. Tahad köögist kohvitassiga tuppa minna - üks käsi on puudu, lähed kapist midagi võtma – kark kukub maha. Hakkad karku üles korjama, läheb tasakaal ära. Olen selle 5,5 nädala jooksul 2 korda kukkunud ja paar korda jala ära löönud, lugematu arv kordi on õnneks ka läinud ning olen püsti jäänud – leidsin, millest kinni rabada või sain imekombel tasakaalu tagasi. Kõige rohkem kardan ma treppe, siiamaani kardan. Kõik tundub üsna lihtne, aga vat polegi alati (või olen mina lihtsalt andetu trepikasutaja). Mitu korda olen kargust lahti lasnud ja käsipuust krabanud, sest muidu oleks uppi lennanud. Seda nii trepist üles minnes kui ka alla tulles, tasakaal lihtsalt kaob ära või jääb kark või hoopiski terve jala kinganina kusagile kinni.

Esimestel nädalatel oli karkudega liikumine nagu väga intensiivne treening. Olen tänanud vanajumalat ja iseennast, et olen end mingiski füüsilises vormis hoidnud, muidu oleksin lihtsalt toas vedelenud, sest ei oleks jõudnud liikuda. Karkudega käimine on õlavöötmelihastele väga korralik pingutus. Esimestel päevadel olid kõik lihased ainuüksi toas liikumisest nii väsinud, et värisesid pingutusest. Esimene poering karkudega lõppes sellega, et kassasse jõudes voolas higi ojadena, isegi aeroobikas ei hakka mul nii palav. Peopesadesse on karkudest tekkinud nahapaksendid, seda vaatamata sellele, et olen kandnud geelpadjakestega jalgrattakindaid. Ja oi kui hellad on randmed ja peopesad, eriti kui on tarvis pikemalt käia!

Omaette teema on ühel jalal seismine. Täna olen võimeline paremal jalal seisma täitsa kaua aega, oleks isegi huvitav seda aja peale teha. Algus oli aga kole – paar minutit ühel jalal seismist oli üsna võimatu, puus ja lihased väsisid ära ja kogu ihu karjus istumise järele. Tee siis köögis seistes süüa või pese nõusid või iseennast.

Enda pesemine, nagu isegi arvata võite, pole ka lihtne ülesanne. Kipsjalale toetuda ei tohi, kipsi märjaks teha ei tohi, karkudega on märjal põrandal väga libe jnejne. Lisaks on mul kodus duššinurk, mis on kombinatsioon vannist ja muudest toredatest asjadest. Tavaolukorras igati OK, aga kipsjalaga ei ole ma osanud ennast mitte kuidagi ohutult sinna sisse venitada. Elagu kausispesu! Vanaema kodu tuli meelde, seal käisiki pesemine ainult kausis. Eks tuli jälle meelde tuletada, kuidas seda tehtigi. Inimene on samas väga nutikas ja leidlik tegelane. Täna olen ma pesemises omandanud juba üsna vilunud võtted ning suhteliselt kiiresti saan hakkama ka.

Lihastreeningust veel niipalju, et selle pooleteistkuuse treeningu tulemusena jaksan üsna pika maa karkudega maha käia, jõuan paremal jalal kükitades püsti tõusta (ilma karkudeta), ühel jalal seistes toimetamine ei valmista enam mingit probleemi ja mööda oma elamist hüppan ühel jalal ringi nagu duratselli jänes. Mul on olemas täiesti tuntav biitseps ja triitseps ja isegi rinnalihas on korralikul pingutusel näha.

Kui keegi teist kunagi satub olukorda, kus tuleb kanda kipsi, siis tasub kõrva taha panna see, et on olemas tavaline kips, see kõva ja raske ja on olemas ka „tibikips“, mida mõned nimetavad ka klaaskipsiks või plastikkipsiks. Suurimad tänud Karmenile, kes rääkis, et niisugune asi üleüldse olemas on! Uurisin veidi elu ja leidsingi apteegist kaasaegse kipsisideme ning lasin oma raske kobaka moodsama vastu vahetada. Te ei kujuta ettegi, kui palju niisugune väike asi elu muuta võib! Nii palju lihtsam ja mugavam on olla ja liikuda! Ning kenam näeb välja ka, on niiskuskindel ja teda saab niiske lapiga puhtaks lükata, kui ära määrdub. Täiesti teine kvaliteet!

Positiivset ja suisa lõbusat on kipsisolemisega tegelikult palju rohkem kui negatiivset. Ja kõvasti nalja on ka saanud. Sel päeval, kui käisin traumapunktis oma vana kipsi uue kerge kipsi vastu vahetamas, sain esimest korda elus ise ratastooliga sõita. Isegi seda kunsti tuleb veidi õppida, enne kui aru saad, kuhu poole ja kuidas ta liigub. Niimoodi ma rallisin traumapunkti koridoris ringi:



Lõbus oli! Pilt tehtud telefoniga.

Nii mõnedki teavad, et september on mul olnud tööl üsna kiire aeg. Olen selle kuu jooksul 2 korda käinud konverentsil väljaspool Eestit – Lissabonis ja Münhenis. Ka reisimine on väga eriline kogemus, kui sul on kips ja kargud. Ma pole kunagi varem nii suure tähelepanu osaliseks saanud, nagu oleks üleöö staariks saanud. Tähelepanelikke ja abivalmis inimesi on niiiii palju! Lennukisse minnes ei saanud arugi, kui keegi kargud ära võttis ja need üles sahtlisse tõstis. Üks naaberistmel istuv reisija küsis stjuardessilt 2 patja, et saaksin oma jala nendele toetada. Teise lennu ajal vahetasid kõrvalistujad kohad ära, et saaksin jala kõrvalistmele tõsta. Aidati seljakotti tassida, püsti seista, istuda, võtta ja panna. Lissabonist tagasi lennates üritasin lennujaamas karkudega edasi liikuda ja oma suurt kohvrit registreerimislauani lükata. Üks abivalmis töötaja tõttas appi ja lükkas mu kohvri kohale, seletas midagi portugali keeles leti taga istuva neiuga ning veidikese aja pärast veeres minu juurde ratastool. Terve mu tee Lissabonist Tallinnani oli sellega ära korraldatud! Ratastool lennukil igal pool vastas, ei mingit muret kusagile kohalejõudmisega. Eriti lõbusaks läks lugu Frankfurdis, mis on hiiglama suur lennujaam. Aastaid tagasi jooksin seal ennast hingetuks, et ühelt lennult teisele jõuda. Sel korral ei mingit jooksmist. Veeresin paremale ja vasakule ja otse ja edasi kuni jõudsin... hmmm, kuidas seda nüüd eest keeles kõige parem öelda ongi... Mina ristisin selle koha enda jaoks händikäppade keskuseks. See on terve suur osakond lennujaamas, kuhu transporditakse kokku puudega inimesed või vanurid, kes ise mingil põhjusel liikumisega hästi hakkama ei saa. Automaatsete uste avanedes oli silme ees ruum, kus mõlemal pool olid seinte ääres ratastoolide read, täpselt nagu invaparkla. Puhkeruum, kuhu mind sõidutati, oli ülimugavate tugitoolidega. Ruumi ühes nurgas oli laud kohviautomaadi, tee, mahla ja suupistetega, jummala tasuta kõik. Tuldi ja küsiti, mida soovin, teed või kohvi ja mida sinna kõrvale. Händikäppade hulgas oli väga erinevaid inimesi, ratastoolidega ja ilma, üks pime ja mõned vanurid. Suhtlesin seal ühe vanema daamiga, kes ütles, et tema ainult niimoodi reisibki. Vanust oli tal üksjagu ja jalad teevad haiget, sel moel abiga on aga reisimine talle täiesti jõukohane. Tallinna lennukile minekuks tuli mulle vastu eraldi väikebuss, millel oli küljel elektroonne tabloo – Tasa to Tallinn. Bussijuht küsis, kas soovin, et mu ratastool tõstetakse tõstukiga bussi või tahan ise karkudega bussi ronida. Kasutasin viimast varianti, kuna niigi oli mul imelik sellise ülipüüdliku teeninduse pärast. Nii ma sõitsingi oma privaatbussiga lennukini.

Münhenisse lennates olin juba vana kala, ka raske kips oli selleks reisiks tibikipsi vastu vahetatud. Kargud kadusid lennukis endiselt kiiresti käest. Münhenis õppisin uusi nõkse – eskalaatoritega ja liikuvate teedega sõitmist. Oh kui palju see elu lihtsamaks tegi – hops hüpates lindile ja hops jälle maha. Niimoodi võiks päris palju kilomeetreid maha „käia“. Eks see ole juba ammu teadatundud tõde, et kui ise pead liikuma ringi abivahendeid kasutades, siis avastad, kui palju on igal pool treppe ja auke ja muid takistusi. Karkudega saab kuidagimoodi ikka niisugustest kohtadest ennast läbi trügida, aga vat ratastooliga liikumist ma küll ette ei kujuta.

Veel üks positiivne asi kipsjala juures on see, et sokke saab väga loominguliselt kasutada ning mitte keegi ei vaata sind imeliku pilguga, kui käid ringi, ühes jalas üks ja teises sootuks teistsugune sokk. Lisaks ka see, et pole lugu, kui sokipaarist on valmis kootud vaid üks sokk, tirid selle kipsi otsa ja kannad mõnuga. Nii olid mul Münhenis kaasas 4 endakootud sokki – 1 paar ja 2 üksikut sokki. Naljakas oli kohvrisse pakkida kingapaarist vaid üht kinga, teist lihtsalt ei olnud tarvis. Kui mu kohver viimase reisi ajal kaduma läks, siis korra küll mõtlesin, et oh kui tobe, nüüd on mul kodus alles vaid 1 king kummastki kaasavõetud kingapaarist. Õnneks jõudis kohver veidi vähem kui nädalase hilinemisega ikkagi kohale koos mu üksikute kingade ja sokkidega.

Karmeniga, kes sai kipsi 1 päev hiljem kui mina, oleme üsna ühel lainel, mõistame teineteist üsna poolelt sõnalt – kogemus ju sarnane Ehk aitab minu tänane kirjatükk paremini mõista puudega inimesi, kes meie seltsis ringi liiguvad. Olen iga oma ihurakuga tunda saanud seni täiesti tundmatut maailma ja mulle on see küll väga kasulik kogemus! Minu sügav kummardus nende ees, kes kogu oma elu elavad kepi või karkude või ratastooliga.

Lõpetuseks veel korra sokkide teema ja lubatud käsitööpildid ka. Juba mõnda aega on mul valmis Trika blogist leitud õpetuse järgi valminud sokid, täna sain neist lõpuks pildid ka tehtud, mõnusas kollases õhtuvalguses:



Muster on väga lihtne ja mõnus kududa. Kanna ja varbaosa kudumine oli minu jaoks uutmoodi, väga hakkas meeldima. Esimest korda kudusin midagi ka inglisekeelse juhendi järgi, ei olnudki nii hirmus kui kartsin.
Jalas on need sokid ka mugavad:



Teist sokki kipsi otsa ei hakanud sikutama:



Ja päris lõpuks tükike tänaõhtust sügist minu rõdult:



Mul kasvavad koos lillede ja tilliga rõdul maasikad, õitsevad ja õitsevad ja vaikselt lähevad punaseks ka. Seda juba suvest saadik. Ning on väga magusad! Aitäh empsile, kes need taimed mulle kinkis, oskaks neid nüüd kuidagi järgmise kevadeni rõdupotis elus hoida. Ehk keegi oskab mõnd nippi soovitada?

tintsik kirjutas @ 20:57 - Link - kommentaarid (25)
tintsik invaliididemaad avastamas

Tänane kirjatükk tuleb pikk ja igav – vähe pilte ja palju juttu, käsitööd vaid sutsuke. Seda infoks neile, kes pikka loba lugeda ei taha ja siia vaid käsitööjutu pärast tulevad. Käsitööjutt tuleb kõige lõppu, eespool on kõik ainult mõtted ja kogemused elust enesest, nii et kerige aga julgelt lehte allapoole, eksole, sinna tuleb tänase päeva lõpuks vähemalt 1 käsitöine pilt ka.

Mulle meeldib kogeda uusi asju, lõbusaid ja põnevaid, aga ka selliseid, mis nõuavad pingutamist, eneseületamist või toovad kaasa suisa ebameeldivusi. Oluline on kõigest mingi positiivne iva leida, sest kõik see aitab tegelikult paremini mõista teisi inimesi ja maailma meie ümber.

Aasta 2008 on mulle pakkunud väga erinevaid uusi elamusi – nii positiivseid kui ka negatiivseid. Viimased kuud aga on toonud mõistmise, et invaliid olla on ikka paganama keeruline. Mõni aeg tagasi kirjutasin oma blogis sellest, et tahtsin meisterkokaks saada ja vehkisin liiga hoogsalt suure kokanoaga. Üle kuu aja läks, enne kui sain oma vasakut kätt jälle normaalselt kasutama hakata. Siiani on vasaku käe pöial otsast tuim ning katsudes on naha all selline kõva muhk. No igatahes on tänaseks päevaks mu pöial töökorras ja lubab teha kõike (või peaaegu kõike, terava noa eest tõmbub küll hirmuga eemale).

Paar nädalat sain nautida seda, et kõik käed-jalad liiguvad täitsa hästi, kui juhtus järgmine apsakas. Otsustasin jalgrattasõitu meelde tuletada ning ajasime rattad keldrist välja. Millegipärast tahtsin eriti korralik olla ja enne sõitu ka pidureid kontrollida. Tagumine pidur pidurdas hästi, isegi triipu tegi. Esipidur töötas ka. Liiga hästi. Ei saa mina siiani aru, mis mulle pähe lõi, et ma teda üldse torkima pidin. Ma pole elus ratta esipidurit kasutanud. Sel pühapäeva õhtul ma seda igatahes õõõõõrnalt vajutasin, isegi suurt hoogu polnud sees. Aga jah... Esiratas läks igatahes hetkeks blokki, endal oli mul parasjagu kurvis keeramine käsil. Rataste all ka peenike kruusapuru. Toetasin vasaku jala maha, et päästa mis päästa annab, kahjuks libises see jalg kruusasel pinnal alt ära ja mina kogu oma hiilguses prantsatasin talle otsa. Nii see juhtuski. Murdosa sekundi jooksul, enne kui aru saada jõudsin, oli kõik juba valmis. Oli valus, ikka täitsa nõks aega oli väga valus, siis aga andis valu järele ja me otsustasime ikkagi planeeritud rattaringi ära teha. Sõita oli mõnus, parajalt intensiivne trenn sai tehtud. Koju maja ette jõudes näitas spidomeeter veidi üle 17 km. Kõik oleks kena olnud, kui poleks pidanud oma vasakut jalga maha toetama. Sa saadan kui valus oli! Ratast mina ise keldrisse viia ei saanud ja üleüldse oli tegemist, et tuppa longata. Hommikuks oli olukord veel hullem – jalg paistes ja maha toetada ei tahtnud teda ka. Sõit traumapunkti oli vältimatu.

Traumapuntkis käis kõik suht käbedalt. Longates järjekorramassina juurde, järjekorranumber näpu vahel registratuuri, sealt jälle järjekorramasina juurde ja edasi esmaste vastuvõturuumi. Noor tohtrihakatis mudis natuke mu jalga, vanem ja tähtsam arst vaatas kaugelt üle suure laua ka ja muude toimetamiste vahele andis korralduse – aparaadist tuleb võtta röngeni number ja röngenisse minna. Läksingi. Longates. Täitsa pikk koridor oli. Röngenis klõps tehtud, läksin tagasi esmaste ukse taha ootama, mis edasi saab. Mööda koridori astusid arst ja tohtrihakatis kabineti poole, enne sisenemist küsis arst „Kus see Tasa siin on? Luu ju puhta puru, tuleb kipsi panna. Ja ärge te selle jala peale toetage!!!“ Enne seda lasi mul küll usinalt ühest kohast teise vantsida ja siis võisin astuda küll Ratastoolis kipsitoa poole sõita oli juba päris lihtne. Sealt edasi aga hakkas peale minu invaliidielu.

Noh, sõbrad, kas jaksate veel muljeid kuulda? Et kuidas on elada ja reisida invaliidina? Või olete juba tüdinud? Minule on viimased 5,5 nädalat andnud küll unustamatuid elamusi.

/tintsik teeb väikese teepausi/
tintsik kirjutas @ 16:48 - Link - kommentaarid (10)
22 September 2008
Sügis

Kui välja arvata isetehtud seenevana foto, siis on tänane postitus täiesti käsitöövaba, kuigi näidata oleks üht-teist küll. Isegi ilm oli täna päikseline ja igati sobiv pildistamiseks, aga palgatöö tahtis tegemist. Homne päev kulub Tallinnas - karkudega tööasju ajades. Hea, et lapsed on juba nii suured, et saavad ja tahavad mulle autojuhiks tulla, saan ikkagi kõik oma käimised käidud. Seega võib juhtuda, et alles kolmapäeval saan teiega pikemalt jagada oma mõtteid ja näidata valminud käsitöid.

Täna aga tahtsin teile kõigile soovida ilusat sügise algust ning soojust, päikest ja rõõmsaid sügisvärve igapäevategemistesse!

tintsik kirjutas @ 17:27 - Link - kommentaarid (5)
15 September 2008
Igatsusi nii- ja naasuguseid

Olen praegu Münhenis kongressil. Siin on vihmane ja külm, sooja ainult 5-7 kraadi. Viimastel aastatel on mulle sügis üha enam meeldima hakanud, kuid sel aastal on juba mitmes kord igatsus päikese ja sooja suve järele. Vist jäi mullegi see suvi liiga lühikeseks.

Kuigi peaksin sagedaste reisimistega harjunud olema, on mul hetkel koduigatsus. Ja mitte väike. Õnneks on olemas läpakad ja WIFI ja võimalus teha midagi, mis koduigatsust veidigi leevendab, näiteks teha üks blogipostitus. Ja et saaks kohe mitu kärbest korraga tabatud, teen tänase postituse soojale suvele, mõnusale seltskonnale ja ühele vahvale kokkusaamisele tagasi vaadates.

Juhtus see kõik siis, kui Laantelaps väga armas kõhukas välja nägi - paar kuud tagasi, täpsemalt 19.-20. juulil. Käisime väikese seltskonnaga Laantelapsel tema suvekodus külas. Vaatasin siin mõned minutid tagasi pilte, mis Haapsalu-taga-maal pildistatud said ja kõik tuli uuesti nii selgesti meelde - kõik need vahvad isetegijad, kes kohale olid tulnud, need Laantelapse vinged vabakäega tehtud lille- ja maitsetaimede peenrad, vana talumaja salapärane hõng, linnupuu, suured hõbepajud, päikesepaiste ja soojus, kõik see käsitöö ja uute asjade meisterdamine, puhas maaõhk, öö telgis, ja Laantelaps, kes selle kõik meie jaoks korraldas ja väga eriliseks muutis.



Ah kuidas ma tahaks seda nõgesesuppi praegu, mida me seal sõime (nõgesesupp muideks ei kõrveta nagu ma kartsin)! Ja salatit, mis maitses nii hea ja sisaldas taimi, mida ma ise kohe kindlasti mitte poleks varem salatisse pannud. Ja karask ja kuklid! Nämma!





Proovisime teha Laantelapse juhendamisel taimealuseid. Esmalt tuli need segu kasutades valmis teha:



... siis kuivada lasta:



... ning lõpuks värvida ja lakkida:



Õpetaja andis nõu ja vaatas, et kõik ikka oma töödega valmis saaksid:



Minu taimealused on leidnud koha rõdul lillede vahel, kuhu nad päris kenasti sobivad (pilti mul hetkel kahjuks näidata pole).

Tegime veel väga palju muidki vahvaid asju:



tegime seepi ja taimevaipa ja kaitseks rõngasriste ning õppisime taimekompositsioonide valmistamist:



... minu pooleliolev taimevaip:



... korjasime ravimtaimi, mekkisime nurmenukulikööri ja õppisime ka ise ürdilikööri valmistamist, rääkisime loodusest ja inimestest ja nautisime koosolemist. Ma ei tea, kas teised kohalolijad sedasama tundsid, mis mina, aga miski vägi selles talukohas on. Ma ei teagi teist sellist kohta nimetada peale oma kodu, kus mul nii hea oleks olla olnud. Õhtul küünlapaistel juttu puhudes tundsin jälle kord rõõmu sellest, et juhuse tahtel olen sattunud isetegijate seltsi.



Sellele külaskäigule tagasi vaadates tuleb jälle sama mõnus tunne hinge. Suur-suur kalli Laantelapsele kõige eest, mis Sa meile nende kahe päeva jooksul andsid. Seda soojust jätkub päris pikaks ajaks veel. Ja kõigile teile ka, kellega me koos olime, no oli ju vinge seltskond! Teile ja suvele tagasi vaadates võib siin Münhenis veelgi külmemaks minna ja veelgi rohkem sadada, hinges on ikkagi soe ja päikseline. Isegi koduigatsus läks natikese väiksemaks!
tintsik kirjutas @ 22:18 - Link - kommentaarid (9)
11 September 2008
'12 rahvuslikku kuud' 2. töö

2. töö rahvusliku käsitöö ainetel sai alguse siis, kui käisime Valgas käsitööpäevadel ja Lõuna-Eesti isetegijate järjekordsel kokkusaamisel (tänud meie invataksole transpordi eest ). Leidsin Eria töövahendite hulgast ühe väga laheda vaagnatooriku (pilt laenutatud Drex'ilt):



ning sellest sündiski idee täiendada kodusolevat arhailise tikandi motiividega nõudekomplekti. Sain selle nõudekomplekti isetegija oksjonilt, autoriks Vikike.

Joonistada ma ei oska ja just sellepärast mulle need arhailise tikandi motiivid meeldivadki - lihtsad ja rõõmsad. Kui lähebki natuke viltu, pole lugu. Eks ma tegin natuke vigadeparandust ka (kes Valgas käisid, mäletavad ehk seda meeliülendavat atsetoonilõhna!). Valgas sain valmis tehtud ainult väikese osa oma kunstist. Suurem osa valmis kodus. Kasutasin nii keraamikavärve (vajavad ahjus kuumutamist) kui ka keraamikamarkereid (need tahavad ainult 48-tunnist kuivamist).



Selle töö pealkirjaks sai "Arhailise tikandi ja muude rahvuslike motiividega keraamikamaalimise näpuharjutus". Arhailise tikandi värvid näiteks rahvariietel ei tohiks olla tegelikult nii erksate toonidega. Punane peaks olema tegelikult madarapunane (selline pruunikaspunane või punakaspruun), roheline - samblarohelise tooniga, kollane - kaselehekollane. Ainult must on ikka must.

Edit: Tänud Freddy'le - must ei ole must jah, on hoopis tumesinine.

Kihnu arhailises tikandis kasutatakse ka helesinist (ka see on suht kindla tooniga helesinine). Aga kuna tegemist pole rahvariiete vaid minu motiivide harjutustööga, siis arvan, et erksad värvid on ka täitsa OK.
tintsik kirjutas @ 15:40 - Link - kommentaarid (14)
445221 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)