Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
14 Oktoober 2011
Mõnikord sa lihtsalt tunned - elu on seen!

Olen kahel viimasel päeval olnud pikapäevarühmas ja teinud palju palgatööd, mõeldes, et need soktoobersokid seal on pooleli ja NEED seened tuleks veel metsast ära tuua. Tööl on kiired ajad. Küllap seda on vaja. Kuigi tahaks mõelda, et mu päris kirg on ju hoopiski lõngad ja käsitöö. Tegelikult naudin ka oma palgatööd päris palju.

Ühed sokid, mida alustasin paar päeva tagasi, alustasid oma uut elu millegi muuna... Paari päeva jooksul näitan teilegi, millena. Ühed teised sokid, mis nägid ilmavalgust eile õhtul, leidsid oma lõpu taas värviliste keradena - mõte oli kenam kui tulemus. Väike KURI sai minus täna korraks võimust kogu selle jama peale, kuniks jõudsin oma postkastini... Sealt leidsin midagi, mis tegi päevast PÄEVA! Nii vähe on mõnikord vaja, et tunneksid end lihtsalt väga hästi. Aitäh, Susa, selle vahva postkaardi eest, mille oma postkastist leidsin! See on nii armas!



Susa, seen on ÕIGE!
Vabandused kõigi ees, kes ootavad käistöist postitust, ega seegi tulemata jää. Tahtsin lihtsalt jagada emotsiooni, mida Susa saadetud postkaart minus tekitas.
Tervitused kõigile lõngavärvimissõltlastele!
tintsik kirjutas @ 19:37 - Link - kommentaarid (6)
11 Oktoober 2011
Sinine teisipäev ehk peaaegu seenevaba postitus

Korilus, küttimine ja lõngavärvimine on olnud nii kõikehaarav, et pole aega olnud:
- trennis käia (ainult seenemetsa-virgutusvõimlemist olen teinud, eriti seda harjutust, et kummarduge ette ja siiiiiis püsti tõustes sirutus taha);
- perega midagi ühist ette võtta (õnneks on pere täiskasvanud ja suurem osa on üsna rahul, et ma lasen neil rahus olla);
- teoks teha kõik need arvukad ideed, mis seotud värvitud lõngadele uue vormi andmisega (õnneks tuleb varsti tali ja ei pea enam metsa minema);
- teha tehtud käsitööst ning erinevatel käsitöistel kokkusaamistel kogetud emotsioonidest kokkuvõtlikke blogipostitusi (ehk edaspidi kunagi... ma olen tublim... no ei tea...).

Igatahes täna pole ühtegi lõngavärvimispilti ega seenesokki siin. On hoopiski sinine teisipäev - sinised lapitekilapid ja sinised sokid, et vähemalt need tegemised mu blogiarhiivi kirja saaks.

Sini-must-valge lapitekk suusakuningale



Otsus selles projektis osaleda sündis hetkega. Minus on sügav austus tippu jõudnud sportlaste vastu. Nad väärivad austust juba ainuüksi seepärast, et nii kaugele jõudmine nõuab väga suurt pühendumist, järjekindlust, visadust, eneseületamist. Kui paljud teist seda suudaksid? Ma ei saaks sellega hakkama ka kogu maailma "tipptasemel" dopingut kasutades. Mitte miski tegelikult ei saa ära võtta minult neid emotsionaalseid hetki teleka ees, kui meie suusakuningas oma stiilipuhast sõitu tegi, seda oli lihtsalt ilus vaadata.

Minu väike panus suusakuninga tekki:


/natuke läks vormist välja, kuna ümbrikku mahtumiseks sai pooleks kokku pandud/

Käisime Heilyga ühel päikselisel laupäeval tekki Andrus Veerpalule üle andmas, üks jäädvustus sellest ka:



Nii tagasihoidlik, sümpaatne ja meeldiv inimene see meie suusakuningas. Aitäh, Andrus, ilusate hetkede eest!



Aasta Isa 2011 tekis saab olema 2 minu poolt heegeldatud sinist lapikest:




Kõik 3 lapifotot on laenutatud Susalt.

Sinise teema lõpetuseks ühed sokid ka.
Ühes väikeses Eestimaa linnas elab vahva pere - ema, isa, kaks tüdrukutirtsu ja üks poisipõngerjas. Eks talve lähenedes lähevad emmede mõtted ikka sellele, kas mudilastel on ikka piisavalt sooje käpikuid, mütse, jopesid, et külmem osa aastast mõnusalt mööda saata. Nii ma siis ühel päeval kuulsingi, et sooje sokke on puudu, et kas ma ehk oleks nõus kuduma. Olingi. Alustasin kõige väiksematest ja kudusin Robertile ühed proovisokid. Robert on kahe-aastane poiss, aga kuna mu enda kunagisest kaheaastasest on saanud peaaegu kahekümnekahene, siis ei mäletanud ma enam üldsegi mitte, kui suur on nii pisikese mehe jalg. No jalalaba pikkust teada saada pole ju raske, aga kuduma hakates mõtlesin hoopis, et kui kõrge peab olema sääreosa ja kui lai, et oleks kenasti paras ja kummiku sees lötsi ei vajuks ega pigistaks, kui pikuke on kannaosa, et sokk jalas püsiks. Nii ma tegingi proovisokid, sellised lihtsakesed, mis rändavad nüüd kenasti Roberti juurde ja siis saab juba täpselt järgi proovida, kas on parajad või mitte. Minu unelambale said nad igatahes suured - pigem sukad kui sokid:



Lõng: Drops Fabel kirju sokilõng, 75% villane, 25% polüamiid, 50g-205m + Emmeby kiddy sinine mohäär, 70% mohäär, 30% polüamiid, 25g-240m.
Lõngakulu: 32g sokilõnga ja 14g mohääri (st mõlemat alla toki).
Vardad nr. 2.
Silmi vardal:12.



Mohäär läks kuidagi iseenesest ka sokilõnga kõrvale ja tegi sokid hästi pehmeks.



Vat sedamoodi soojendusega algas minu Soktoober sel aastal. Uued sokid juba ka alustatud, sügisesed...
Tegelikult ikka üks seenelõngapilt ka, no ei saa ikka ilma seenteta, selline valik läheb järgmise sokipaari sisse:



Rohelised on värvitud taimedega, oran˛ikad seentega.

tintsik kirjutas @ 15:00 - Link - kommentaarid (5)
06 Oktoober 2011
Minu esimesed triibu(vöödiku)lised

Quote:
Tere, mina olen Tiina ja ma olen hull


Lugesin seda lauset mõned päevad tagasi Susa blogist ja suunurgad kerkisid mitu head sentimeetrit kõrvade suunas - jess, meid on palju! Ja näe, isegi nime ei pea ma selles lauses ära vahetama

Algas see sügaval suvel ja nüüd on jõudnud sügisesse. Taimed on asendunud seentega ja hulluse staadium juba ei-tea-mitmendaga (palju neid üldse olla võiks?), igatahes lõppu veel ei paista.

Kui väga lühidalt kokku võtta minu tegemised viimasel paaril kuul, siis kõik tööst vabad hetked on kulunud korilusele ja "küttimisele". Korjasin algul kõiksugust haina ja siis ühest päevast alates seeni ning nüüd "kütin" teadmisi, kuidas saada seenest kätte värv ja see lõnga sisse hautada. Oskajad teevad seentega imet ja meelitavad neist välja lummavalt ilusaid värvitoone. Ja ma olen nii hullusti kõigest sellest sisse võetud, et kohe valus hakkab vahel

No igatahes on mul valmis saanud kõige esimeste seentega värvitud lõngadest triibulised:



Lõng: Raasiku 8/2 (importvillast).
Vardad nr. 2.
Silmi vardal 16.
Muster: esimene pähetulnud impro.
Sokk jalale nr. 38-39.
Pesumasina kergpesuprogramm temperatuuril 40 kraadi pesi läbi ka. Said mõnusalt sossuks.

See oli kunagi augusti teises pooles. Teada saanud, et verkjad vöödikud annavad lõngale ilusaid punaseid-pruune-oran˛e-roosasid toone, pühkisin oma eakad kummikud tolmust puhtaks ja kimasin metsa. Enne ikka uurisin seeneraamatutest ja netist, missuguseid nad välja näevad. Leidsin kukeseeni ja pilvikuid, mõned tatikad ja siis... Tea kas ikka on õiged seened? Mälupilt võib ju petta. No igatahes korjasin ma kokku peotäie pisikesi seenepoisse, lootuses, et nad osutuvad kodus täpsemal vaatlusel ikkagi NENDEKS ÕIGETEKS SEENTEKS. Igatahes kübaraalused olid punased.

Kodus võrdlesin elus vöödikut pildivöödikuga ja olin tulemusega rahul - 45 g pisitillukesi verkjaid vöödikuid rändas kohe... mis kohe - otsekohe potti.


See pilt pole küll mu esimestest vöödikutest, sest ähmiga ei märganud piltiki teha. Selles potis siin on juba suurem saak

Vesi värvus õige pea niiiii ilusaks. Tunni aja pärast kurnasin seened välja ja potti rändas lõng koos maarjajääga. Vahepeal uurisin Pillelt, et kuda ja mida ja sain aru, et kui lõng pole eelpeitsitud, siis saan roosa lõnga. Nii ta tegelikut läkski. Esimene ei olnud küll roosa vaid selline roosa varjundiga pruun, aga sellest edasi tulid järjestikuste värvimistega üha roosamad lõngad. Ja neid värvimiskordi muudkui tuli ja tuli ning lõpuks oli mul olemas terve kuhjake erinevaid roosasid:


Foto laenutatud Külli nurgakeselt.

Esimesed seenesokid saab endale mu tütar. Sokid ju roosad ja talle on see värv ikka meeldinud.



Viis erinevat vöödikulõnga said ritta ja esindavad minu triibuprojekti tööd sel hallil ja sombusel oktoobriõhtul.



Soojendagu nad kandja varbaid ja hellitagu oma lambavillapehmusega (maavillane lõng ei hammustagi alati).

tintsik kirjutas @ 15:14 - Link - kommentaarid (37)
441960 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)