Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
29 November 2009
Jõuludest ja pisukesest lapsemeelsusest

Mida aeg edasi, seda rohkem tõstab pead minu sees üks pisike tüdruk. Võib-olla ei olegi teda rohkem kui tavaliselt, aga kontrast pisikese tüdruku ja praeguse mina vahel üha suureneb ning seetõttu tundub seda vallatut tegelast kohatult palju olema. Teagi nüüd, peaks sellega midagi ette võtma või lasta tal olla? Kuniks ta sedamoodi välja lööb...



... et tavalist endatehtud süldikarpi soolaleivaks saates peab ikka mingi kiiksu välja mõtlema, pole vast hullu. Lõbusat lõõpi ajades vahel tunnen küll, et piir lapsikuse ja mõõdukas-muheda nalja vahel kipub hajuma, aga millegipärast surmtõsist inimest minu sees on suhteliselt vähe. Jõulude ajal usun mina jõuluimesse ja meeleldi olen osa jõulumuinasjutust. Usun inimeste headusse ja päkapiku-usku olen ka. Täna juba nägin neid, istusid vaikselt mu magamistoas ja nautisid küünlavalgust.



Head esimest adventi ning kaunist jõulukuud teile kõigile, armsad sõbrakesed!
tintsik kirjutas @ 16:54 - Link - kommentaarid (14)
Üsna roheline postitus

Kui päevad on hallid ja sompus, just nagu täna, tuleb neile ise kuidagi värvi lisada. Mul sai tänane pühapäev natuke rohelise jume, vähemalt see osa siin:







Lõngad: Steinbach Wolle Sockenwolle Color kirju sokilõng 50g/165m + kollane G-B Sprint sokilõng 50g/210m + roheline BBB Filati Dream mohäär (70% mohäär, 30% siid), 25g/220m.
Vardad nr 2,5.
Lõngakulu: 0,75 tokki kirjut sokilõnga + 0,75 tokki kollast sokilõnga + veidi üle 1 toki mohääri.
Sobivad nr 36-38 jala soojendamiseks. Senistest mohäärisokkidest kõige siidisemad ja pehmemad.

Kassu käis ka oma lebotamisaknalauda uurimas, tegi erinevaid nägusid, see siin justkui ütleks nördinult: "Jälle mulle suured!"

tintsik kirjutas @ 12:34 - Link - kommentaarid (13)
27 November 2009
Kuidas Laima ja tintsik Valgas Roosi käsitööäris käisid

Eile, keset sügavat tööpäeva tuli mulle peale üks tunne - ma pean saama minna. Seda enam, et mul oli ka tungiv vajadus. Helistasin ja kirjutasin ja kirjutasin veel ja täna see juhtuski - väike haak Nõo A&O ette, Laima oma autost minu autosse ja sõit algaski. Nii lühike pole Valga tee kunagi varem olnud. Ja juttu jätkunuks veel kauemakski.

Algul oli kõik rahulik, vaatasime ringi, ajasime juttu. Siis aga hakkas Laima muutuma selliseks huvitavaks:



Iga natukese aja tagant kostus üle poe sügav kõlav ohe. Mingil hetkel võis täheldada uusi märke:



Aga kui ma sellist pilti nägin, ei osanudki muud teha kui öelda, et nüüd on vaja kohe ruttu minema hakata:



Mine tea, millega see kõik muidu lõppenud oleks!
Aga üleüldiselt läks käik igati asja ette - küünalde tegemiseks on nüüd üht-teist olemas. Ja nii muu seas mainin, et Roosi käsitööäri on Valgas täiesti olemas, tegutseb jõudsalt ja ootab kõiki külla. Pole ta kadunud ühti nagu IT foorumis arvati.

Sokke ma täna ei näita, järgmine paar on veel natuke pooleli. Näitan hoopiski, mis ma sain. Sellise pisikese pakikese sain Laimalt:



Seal sees oli üks armas pitsiline kaelaehe:



Muahhhhh, Laima! Sa oled nii armas!

tintsik kirjutas @ 18:20 - Link - kommentaarid (14)
26 November 2009
Lennukisokid

2 tükki, peaaegu valmis said lennates ja lennukeid oodates marsruudil Tallinn-Kopenhagen-Madriid-Kopenhagen-Tallinn. Lõpetasin kodus. Eile.



Lõngad: Austermann Step kirju sokilõng, mis on töödeldud Aloe Vera ja Jojoba õliga, 100g/420m, 75% superwash villane, 25% polüamiid + elevandiluuvärvi Patons Misty mohäär (70% mohäär, 30% polüamiid, suhteliselt karvane lõng, tegi kudumise natuke ebamugavamaks), 25g/150m.
Vardad nr 2,5.
Lõngakulu: 0,75 tokki sokilõnga + 1,5 tokki mohääri.
Sobivad nr 36 jala soojendamiseks. Eriti külmetavatele jalgadele, on tõeliselt soojad ja pehmed.

Täna pikemalt ei räägi, kurk on valus. Lõpetan parem oma nööbivärgi ära, et saaksin teilegi näidata.
tintsik kirjutas @ 13:13 - Link - kommentaarid (18)
22 November 2009
Minu kodu kõige ilusam käsitöö

Ootasin ja ootasin täna, et natukenegi päikest välja tuleks, et saaksin paremas valguses pildistada üht imekaunist kätetööd. Päikest ei tulnud, läks hoopiski pimedamaks ja pilt sai tehtud ikkagi välguga. Aga küll ma teen uue pildi, mul juba linikuga sobivas värvis kardinakangas ka välja valitud ning kui oma paneelkardinaribad valmis saan, teen täiskomplektist pilti. Küll see päike ka ennast mõnipäev näitab!

Sniff kirjutas mõni aeg tagasi oma blogis valmimisest/pildistamisest ka, aga nüüd ehib see linake minu ümmargust lauda ja on vaieldamatult kõige kaunim asi minu kodus:



Ma ise ei ole heegeldajatüüpi, mitte et ma ei oskaks, kuid eelistatult hoian konksu asemel vardaid käes. Aga unistus ümmargusest heegeldatud linast istus sügaval hinges ikkagi. Kallis sniff, ma olen nii äraütlematult tänulik Sulle, et mu unistuse tegelikkuseks tegid. Ja õnnelik olen oma linakese üle! Käin ja katsun teda ikka pidevalt. Vapustavalt kaunis kätetöö! Kalli Sulle!


Üks vahva seik tänasest päevast veel. Lõuna oli juba käes ja Kaarel, meie "pesamuna", tuli autot ära tooma. Astus tuppa, võttis jalanõud ära, läks kööki, võttis kapist kausi, tegi sinna sisse pannkoogitaigna ja küpsetas oma vanematele pühapäevalõunaseid pannkooke. Ilma pikema lobata ja ülima asjalikkusega. Pannkooke pööras ta ringi sedasi:



Ainuke jama oli selles, et enne ei tohtinud ühtki kooki pätsu panna, kuniks kõik valmis said. Ai julm mees!
Aga nii vahva, kui lapsed on nii suured ja tublikesed.
tintsik kirjutas @ 14:01 - Link - kommentaarid (20)
Lühidalt, aga seeeest konkreetselt

Paar lennukisokke marsruudil Tallinn-Riia-Berliin-Riia-Tallinn:



Veidi teise taustaga ka (taustal kerad, mis kibelevad saama...):



Ja kohustusliku tutikuga ka:



Lõngad: Austermann Step kirju sokilõng, mis on töödeldud Aloe Vera ja Jojoba õliga, 100g/420m, 75% superwash villane, 25% polüamiid + lõheroosa Emmebi Kiddy mohäär (70% mohäär, 30% polüamiid).
Vardad nr 2,5.
Lõngakulu: 0,75 tokki sokilõnga + 1 tokk mohääri.
Sobib nr 36 jala soojendamiseks.

tintsik kirjutas @ 11:17 - Link - kommentaarid (12)
16 November 2009
Nööpidest

tintsik on maakas. Täitsa ametlikult. Tervelt 500 meetrit lahutab meie kodu sellest sildist, mis teatab ”siit algab asula”. Tartu asula siis. Lähima nööbipoeni on veel oma mitu kilomeetrit ja tipptunnil kulub mõttetult palju aega selleks, et paari nööpi leida. Pealegi veel sobivat nööpi. Pealegi veel, kui tintsik on väga pirtsakas ja tahab saada 5 auguga nööpi. Olete te näinud kaubandusvõrgus 5 auguga nööpi? Ma ausalt öeldes ei ole otsinud ka, aga miski sisetunne ütleb, et ega seda niisama lihtsalt ei leiaks ikka küll.

Jumal tänatud... et on olemas Isetegija käsitööfoorum ja selle arvukas kasutajaskond. Tuhandeid andekaid inimesi, kes õnneks on ka piisavalt edevad ning jagavad oma kätetööd kaaskäsitöölistega. Vaatad-uurid natuke blogisid, salvestad ajukäärude vahele need kõige vahvamad ideed ja voilaaa! just siis, kui on vaja, on need head ideed kõik justkui varnast võtta.

Kes tegi siin hiljuti meil teistsuguse auguarvuga nööpe? Otsige-otsige. See on üks vahva blogi ja ägedad nööbid olid seal kõik. Kasutades ära selle toreda leidliku tütarlapse ideed, võtsin mina ka tükikese seda ja tükikese teist Fimot, veeretasin rulli, rullisin lapikese, teise ka, keerasin selle kõik kokku ja tükeldasin tükikesteks. Nagu kompud läksid nad ahju ja nii sündisidki need ÕIGED. 5 auguga. Ups! Vabandust! Sündisid nad hoopiski aukudeta, aga ma olen ettenägelikult varustanud ennast erinevate käsitööriistadega. Õrnalt trellitades said nööbikud oma 5 auku kätte nagu naksti. Veidi lihvimist ja natuke poleerimist ja siin nad on, valmis end teile esitlema, üks kõveram kui teine:



Õige pea leiavad nad oma koha siin elus ka. Varsti näete. Käin korra Berliinis ära ja siis õmblen nööbid ette

Ah jaa, tutiga pilt ju ka, nööpidega sobivalt kõverjas:

tintsik kirjutas @ 19:33 - Link - kommentaarid (21)
15 November 2009
Põlvakatel külas

Olen IT foorumis pikka aega silma peal hoidnud kõladega kudumise teemadel. See tehnika on mulle tundunud kui hiina keel - täiesti arusaamatu. Juhtumisi leidsin põlvakate kokkusaamiste teemade hulgast kõlavöökudumise teema ja ka kuupäev oli igati sobilik. Nii ma eile autole hääled sisse lõin ja Põlva poole sõitma asusingi. Veidike otsimist ja politseipoistega suhtlemist (ma nimelt leidsin nad tee ääres niisama ringi vaatamas, sõitsin ligi ja küsisin teed) ja kohal ma olingi.

Põlva Perekeskuse tuba oli usinaid õpilasi täis.



Mulle väga meeldis meie õpetaja. Ta oli kirja pannud nii lihtsa ja selge õpetuse, et isegi minusugune puupea sai aru, mis ja kus. Natuke selgitusi ja varsti olid kõik ametis - kõlaplaatidele numbrid peale...



... lõng juppideks, skeem ette, lõngad kõlade külge, siis ise lõngade külge...



... ja töö võiski alata. Lihtne ju!



Minu pael oli arenev. Alguses oli ta poole laiem ja mustris domineerisid mingid tundmatut liiki linnud:



Hiljem tõmbusid linnud koomale ja andsid teed natuke nagu lillede moodi kujunditele:



Lisaks oli ka paela laius kahanenud poole kitsamaks. No igatahes proovitud on see asi nüüd ära, põhimõte on selgemaks saanud ning tegevus ise pakkus naudingut küllaga. Esimene vasikas on mul natuke nagu kipakas küll, aga armas, ikkagi ise tegin. Nüüd on vaja nuputada, mida nende otstega tehakse. Suures õhinas jäi see kohapeal välja uurimata. Mingi vahva rakendus tuleks ka välja mõelda sellele linnu-lille-paelale, ehk sätin sokile servaks?

Teises toas õppis edasijõudnute grupp kirivöö tegemist. Käisin natuke seda ka piilumas, see tundus veel hullem kui hiina keel. Aga pagana ilus!

Nii vahva, et põlvakatest isetegijad ka koos käima hakkasid, ainult pool tundi autosõitu ja saab neile jälle külla minna.

Mõned pildid siin ka.
tintsik kirjutas @ 20:35 - Link - kommentaarid (9)
Palun väga vabandust kõigi ees, kes tulevad lugema minu uut postitust ja leiavad eest vana loo. Ma nimelt leidsin eile oma viimasest postitusest kirjavea, tahtsin seda parandama minna, aga selle asemel kustutasin postituse hoopiski ära. Väike hiireklikk sattus "muuda" nupukese asemel punasele ristikesele. Kahju, et see kustutamine nii kergelt käib, võiks olla olemas võimalus, et enne lõplikku kustutamist ikka küsitakse, kas ma olen kindel, et kustutada tahan. Mul on nii kahju kõikidest armsatest kommentaaridest, mida nüüd enam ei ole. Õnneks oli tekst alles ja pildid ka.

Aga et te ainult vana teksti ei peaks lugema, kirjutan kohe ka eilsest käigust Põlvasse ja näitan pilte sellest, kuidas me kõlatasime ja mõnusalt aega veetsime.


11 NOVEMBER 2009

Päikest teile kõigile!

Tervitused Madriidist!
Siin on soe, päike, rohelus, värvikirevad lilleklumbid, kaunis linn, põnev tööreis, koduigatsus...

Olen Madriidis seoses tööga, õppimas, kuidas mereorganismidest väljatöötatud ravim aitab võidelda pahaloomuliste kasvajatega. Väga põnev on. Lisaks loengutele nägime oma silmaga, missugune on see organism, kellest on alguse vähiravim. Oi kui palju tööd on tarvis enne teha, et jõuda valmisravimini! Käisime laboris, kuulasime lugusid, nägime aparaate...



See on üks meie firma paljudest koostööpartneritest, kellega koostöö on väga huvitav. Nad uurivad erinevaid mereorganisme eesmärgiga leida uusi võimalusi võitluseks pahaloomuliste kasvajate ja muude haigustega. Sukelduvad, koguvad merepõhjast väga erinevaid suuremaid ja pisemaid organisme ning siis algab aastatepikkune töö laboris. Lõputud uurimised, kindlakstegemised, lõpuks katsetused katseloomadel ja kui hästi läheb, siis jõutakse ka kliiniliste uuringuteni inimestel. Selleks kulub aastaid ja aastaid. Näiteks selle "ravimi" järele, millega meie tööd teeme, sukelduti 80-ndate lõpus. Ravimina on ta registreeritud 2007. aasta septembris.



Suur osa seintest nii laborites kui ka mujal majas olid täis riputatud fotosid, mis on tehtud sukeldudes merede ja ooekanide põhja. Ma usun, et neid pilte on seal kokku küll sadu - suured värvilised pildid ulmeliselt kaunist veemaailmast. Nad on väga lummavad. Kohe uskumatult ilus ja mitmekesine on see meie maailm:





Pildid tegin oma telefoniga, nad on täiesti töötlemata ja nende kvaliteet pole kõige parem. See on peaaegu et esimene kord, kus mul pole reisil fotokat kaasas. Ega ei saa isegi aru, miks. Aga miskit on näha ehk ka neilt piltidelt. Oi ma olen rahul tänapäevaste tehniliste võimalustega! Telefon klõpsab lisaks rääkimisfunktsioonile pilte, saadab pildid netiavarustesse, kust saab need oma blogisse istutada. Klõbistad arvutis, loed Isetegija käsitööfoorumis uusi põnevaid postitusi, kribad samas ka enda mõtted kirja. Vahva ju!

Ma olen tänu oma tööle palju reisida saanud. Kindlasti paljud mõtlevad, et näe kus mõnel ikka veab, reisib ringi, näeb maailma. Eks mõnes mõttes veab ka. Teisalt aga aitab see näha oma kodu ja koduseid tegemisi hoopis teise pilguga. Kodust eemal olles muutub kõik see kodune värk nii kalliks.

Lisaks veel see ka, et mulle ei meeldi väga lennata. Ma olen ajapikku õppinud paratamatusega leppima, suuresti tänu sellele, et saan kuduvardad kätte võtta ja rahumeeli sokki kududa nii lennukis kui ka lennujaamas. Homme (tegelikult juba täna, kui kuupäeva vaadata) hakkan tagasi koju lendama. Kui tubli olen, edenevad mu lennukikudusokid jälle tükk maad edasi.



Suur sületäis päikest teile, siin on seda küllaga!
Eriteade Laimale: Hispaanias ei olegi hoovihmahoogusid!
tintsik kirjutas @ 19:05 - Link - kommentaarid (3)
08 November 2009
Raasiku + Karnaluks + Mardilaat = pankrott

Ma olen pankrotis. Sularaha pole enam üldse kohe mitte. Kui välja arvata üks põrsas, kus natuke veel on. Aga ma olen nii rahul. Nii õnnelik. Olgugi pankrott, ikka olen õnnelik. Kui eile Tartusse tagasi jõudsin ja mu abikaasa mind koju sõidutas, siis muigas ta paljutähenduslikult mu kilekotikesi nähes. Aga ta mõistab mind või vähemalt jätab mulje, et mõistab.

Kui eilse päevaga algusest alata, siis...

Kell 8 oli start Vanemuise alumisest parklast. Meid oli seal terve bussitäis, kõik käsitööhuvilised. Buss oli roosa, nii väga armsalt roosa. Eest heledam ja tagantpoolt tumedam, nagu Raasiku värviüleminekuga lõng.



Maire luges üle kõik nimekirjas olnud bussireisijad ja sõit võis alata. Sihtpunktideks olid Raasiku villavabrik, Karnaluks ja Mardilaat. Raske on seista kahe jalaga maas ja säilitada kaine mõistus, kui su kirg on lõngad, viimasel ajal natuke nagu paelad ka. Hommikul enne väljasõitu olin teinud otsuse - kulutan päeva jooksul ära ainult selle sularaha, mille automaadist välja võtsin. Njah, Raasikul kulus ära ligikaudu 1/3. Kõik oli veel kontrolli all. Justnagu. Täiendasin enda heidevarusid, ostsin naturaalsetes toonides lõnga ja lambalokid poetasin ka oma ostude juurde. Nüüd on mul olemas valge lõng, et Juulikese värviteraapilisi lõngu kindamustrisse kududa (oleks seda aega ka...).

Järgmine peatus oli Karnaluksis. Teel sinna olid usinamad ja leidlikumad bussireisijad asunud Raasikult soetatud lõngavihte kerima:



Kudujaid-punujaid oli bussis teisigi. Ma alustasin ka ühe poistesoki kudumist ja Tartusse tagasi jõudes oli esimese soki sääreosa valmis (osa ajast kulus lobisemisele ka muidugi).

Karnaluksi mastaapsuseks olin küll valmistunud, aga jah, see oli veel suurem, kui oskasin ette kujutada. Ainuüksi paelariiulite juures veetsin ligi 1 tund! Olin nii ähmi täis, et ei märganud piltegi teha, paar telefonifotot on, aga nende kvaliteet ei kannata avalikustamist. Mu kotike ei olnud küll nii suur kui Raasikult lahkudes, aga sisu oli hinnaline. Nii hinnaline kohe, et Mardilaadale jõudes oli peaaegu panrkott käes.

Ma ei mäletagi, millal viimati juhtus see, et mu fotoka aku tühjaks saab. Väga ammu oli see igatahes. Pidasin plaani, et teen palju vahvaid pilte ja kogun ideesid, aga ühel hetkel oli mu fotokas vaikne kui ... Mõned pildid ikkagi tegin.

Tartukad:



Värvikirev Muhu:



Üks vahva nahakaupmees, kellelt pastlategemise nippe uurimas käisime:



Huvitavat oli laadal palju, müüjad olid vahvad ja jagasid meelsasti infot oma kauba ja tegemiste kohta. Muljeid on nii palju ja nii lahedaid, et kõige kirjapanekuks pole hetkel lihtsalt piisavalt aega.

Kohtasime palju tuttavaid. Mõne tähelepanu õnnestus tõmmata vaid fotoka vägusähvatusega:



Pildil Lin.

Ühe teise preili jättis fotoka välgusähvatus täiesti külmaks, silmapilkse tähelepanu aga pälvisime nimepidi kutsumisega (IT fooruminimi on igatahes täiesti toimiv!):



Pildil Lossipreili.

Minu laadamuljed on vägevad. Ma pole varem kunagi käsitöölaadal käinud. Sain nii palju häid ideid teiste tegemisi vaadates, nii palju positiivseid emotsioone vahetust ja lahedast suhtlemisest!



Eks suurem osa emotsioone alles laagerdub. Eile koju jõudes olin nii rahul päevaga. Vahva bussiseltskond, oma silmaga nähtud Raasiku ja Karnaluks, kotikesed soetatud kraamiga, Mardilaadamelu, kallid sõbrakesed - no on ju täiuslik päev!

Karnaluksist ostetud paeltest tibatilluke osa sai tutiks vormistatud:



/tintsik on natuke pankrotis, aga nii õnnelik/
tintsik kirjutas @ 00:02 - Link - kommentaarid (18)
04 November 2009
Kaks sokki ja üks tutt

Tänase postituse eesmärk on väga lihtne - jätta jälg tintsiku näputöökroonikasse, et sügise lõppedes oleks hea kokkuvõtet teha, mida, kui palju, kuidas. Ei hakka teid täna koormama oma üha süvenevate ja täienevate terviseprobleemidega, ütlen otse ja lihtsalt, et valmis said ühed sokid:



Lõng: G-B Inka 100 sokilõng, 100g/420m; 75% villane ja 25% polüamiid + roosa Emmeby Kiddy mohäär (70% mohäär, 30% polüamiid).
Vardad nr 2,5.
Lõngakulu: 0,75 tokki sokilõnga + 1 tokk mohääri.
Sobib nr 38-39 jala soojendamiseks.

Sokiteraapiline pilt tutiga:



Tutt üksi ka:



Rohkem ei kirjuta täna midagi, püüan natuke asjalikum olla.
tintsik kirjutas @ 10:38 - Link - kommentaarid (18)
03 November 2009
Kust leida polkovnikut?

Väljas on kena päikseline sügisõhtu, maa mõnusalt härmas. Kohe-kohe kaob õhtupäike majade taha. Nii kaunis punane loojang on algamas.

Mind aga sunnib kirjutama süvenev mure. Ehk teate teie mõnd haiget polkonvnikut, vana ja väsinut, kes kohe-kohe ... sussid püsti viskaks? Päris polkovnikut, pagunitega ja meessoost. Mul oleks teda vaja, enne kui ta lahkub. Tahaksin saada polkovniku leseks. Siis oleks vähemasti õigustus minu üha pikenevale haigustenimekirjale. Oli ju klassikute hulgas selline tore provva?

Vähe sellest, et ma vaevlen erinevate sõltuvus- ja muude psüühikahäirete käes, nüüd ilmutab ennast üks uus tõbi. Mingi kuri nahahaigus on kallale tulnud Näpud sügelevad. Hullult. Proovisin küll tööaruandeid tehes klahve kõvemini klõbistada, aga ei aita. Leevendust andis vaid see tegevus:



Sa vaata, mis sa tegid, le_.li oma pikapäevarühmaga! Kui mul enne olid kõik paelad üle, siis nüüd on mul kõik nad puudu. Õnneks ma natuke varusin kitsamaid ja laiemaid paelakesi meie pühapäevaseks kogunemiseks ja nüüd näe olidki abiks. Kruttisin sellise pakituti kokku. Tegelikult on ta veidi mahedamate värvidega, aga ma sättisin ta õhtupäiksepunasse ja nii sai temagi osa sellest õhetavast õhtust.

Ma vist teen täna paar tutti veel.

Aga üks hea asi on nende tõbede juures see, et meil Tartus on nii Psühhiaatria- kui ka Nahakliinik ühes majas, hea lihtne pöörduda.
tintsik kirjutas @ 14:18 - Link - kommentaarid (20)
02 November 2009
Karbid, kotid, tutid ja vahva seltskond

Kui tintsik oma ekipaažiga Ülenurme käsitööseltsi mõnushubasesse toakesse jõudis, olid teised juba alustanud kirbuka ja karbikeste valmistamisega. Ja neid alustajaid oli palju. Nii palju pole rahvast tartukate kokkusaamisel kunagi olnud. Selleks, et oleks ülevaade, kui mitu meid kokku tuli, sai ringi käima üks paber, mis täitus kohalolijate nimedega. Kokku kirjutati paberile 42 nime ja lisaks vudis ringi veel kaks pisemat tegijat, kes jäid kirja panemata. Nii et lõpptulemus: 44 tartukat ja tartukate sõpra

Meie 1. novembri kokkusaamise üldisemaks teemaks oli „Kuidas sünnib kaunis pakend“ ja õpetamas olid maireh



le_.li ja psiho_de_lika



ning tandemõpetajad Laima-Batoonike (pildile jäi ainult Laima).



Lisaks oli laudadele sätitud ka käsitöötarvete kirbukas, kuhu jätkus nii pakkujaid kui ostlejaid.



Verpin oli kaasa võtnud kotitäie nööpe, mida sai üksikult osta. Oi kui vahvaid nööpe seal oli! Mina jõudsin nööpideni siis, kui suurem osa rahvast oli juba enda nööbivarud ära täiendanud, aga ikkagi leidsin 16 lahedat nööpi, mis mul just puudu olid. Ja oleks ma varem jaole saanud, siis oleks see lõppenud järjekordse ostuhullusega (nägin teiste poolt ostetud nööpe hiljem ja kõik needki nööbid oleks mul just puudu olnud).

Karbikeste tegemisel jagunes rahvas kenasti sektsioonidesse. Õpetajad käisid ringi ning aitasid nõu ja jõuga. Mina sain ka tänu Heilyle Laima õpetatava karbikese šablooni, mille ma usinalt kohe oma paberile joonistasin ja täiesti iseseisvalt isegi kokku voltisin (natuke käisin spikerdamas ka). Psiho_de_lika õpetas ka ühe hästi mõnusalt valmistatava karbikese tegemist. Keerutas ruudukujulist paberikest üht- ja teistpidi, voltis nii ja naa ja nii ta valmis saigi, ilma liimi ja nõela pistmata. Selle karbi tegemise salvestasin etapiviisiliselt fotosilma abil ja mõnipäev proovin järele ka.

Maireh õpetas kingikotikeste valmistamist. „Liimi siit ja siis voldi siit ja siit ja siis veel nii ja siit ka ja ongi valmis“. Päris mitmest suust kostus lause: „Enam ma küll poest kingikotte ostma ei hakka.“ Siin ma jälle spikerdasin natuke fotokaga ja kui see „mõnipäev“ ühel päeval kätte jõuab, siis proovin järele.

Ringi liikus veel mitmeid huvitavaid karbikesi, millest šabloone tehti ja šnitti võeti.

Vahepeal värskendati vaimu kohvi ja kaasavõetud suupoolisega. Mina isiklikult kohvini ei jõudnudki, küll aga proovisin kohe alguses ära Üraski kodus valmistatud leiva ja kastani tuunikala plaadipiruka. Mõlemad olid väga maitsvad ja Üraski ahjusoe leib tõepoolest lausa sulas suus.



Kõige väiksemadki isetegijad olid asjalikud ja ametis, kes küpsiste...



... kes autodega:



Sapsi ei saanud seekord meie seltsi tulla, aga Ürask täitis auga taustakuduja rolli (tavaliselt on see Sapsi teema):



Laima oli Juulikese värviteraapilistest lõngadest valmis heegeldanud uhke mütsi:



... millel olid nii nummikad tutid.

Lõpuks asusime le_.li juhendamisel pakitutte valmistama. Ah kui uhkeid tutte sündis!







Kuigi teoorias oli kõik lihtne, jäin ma ikkagi peale tunde. Ei teagi, miks. Vist lobisesin ja sahmerdasin liiga palju ringi. Oli vaja ju käia teiste kätetööd katsumas ja pildistamas. Ühte ahvatlevalt avali kotti trügisin sisse lausa fotosilmaga:



Igatahes mingil hetkel otsustasin, et enne koju ei lähe, kui ise ka ühe tuti vähemalt alustatud saan. Kuna selleks ajaks oli suurem osa rahvast juba lahkunud, sain lausa personaalse õppetunni, kuidas alustada ja mida teha. Mõnel inimesel on kohe ilu- ja maitsemeelt nii palju (mitte mul, le_.lil ikka)! Mul on sageli raskusi saamaks aru, et vähem on ilusam. Tahaks ikka veel ja veel värve lisada. Sellistes olukordades on nii hea, kui keegi kõrvalt midagi ütleb ja head nõu annab. Nii saidki paika lipsukeste värvid ja nende järjekord. Peale le_.li oli mul nõuandjaid veelgi. Mis nii viga asju teha! Minu esimene pakitutt sai selline:



Pikapäevarühmajäänutele avanes ka lummav savimaailm:



Sedakorda küll ainult imetlesime Vesti kätetööd.



Igati kordaläinud päev oli. Lisaks mõnusas seltskonnas veedetud ajale sain endale 16 nööpi, andsin üle käsitööoksjonil sokid võitnud Heilyle tema ja ta tütrekese sokid, sain purgitäie kitsepiima (ai kui hea see on! Suur kalli ja aitäh kitseka eest! Seda jooks kohe iga päev), hankisin valgustusega heegelnõelad ja vardad, õppisin tegema erinevaid karbikesi ja kingikotte ning uhkeid pakitutte ja kõige lõpuks oli mul kotis veel terve tahvel tumedat šokolaadi. Isetegijad on vahvad!

Siin veel mõned pildid meie kokkusaamiselt.
tintsik kirjutas @ 21:43 - Link - kommentaarid (17)
Tahtsin, et saaks ikka hästi, aga välja kukkus nagu alati...

Minu esimene pärisoksjon sai läbi, oksjonivõtja Heily sai eile tartukate kokkusaamisel Ülenurmes need



... sokid kätte ning ma väga loodan, et sokid olid ootustele vastavad ja parajad.

Ma põhimõtteliselt olen hästiorganiseeritud süsteemi ja reeglite pooldaja. See korrastab tegemisi ja muudab ka elu palju lihtsamaks. Reeglite mittetundmine ei saa olla vabanduseks reeglite rikkumisel. Hetkel aga ei jää mul muud üle kui vabandada, et mina oma oksjoniga reegleid rikkusin, sest ei olnud neid tegelikult korralikult läbi lugenud. Mida ma siis tegin? Aga vat seda, et väidetavalt "...lisasin kaupa oksjoni käigus eesmärgiga hinda tõsta...". Osaliselt see vist kukkus niimoodi välja küll, kuigi ma ise tahtsin hoopis vastupidist. Hind tuiskas kuidagi ootamatult kõrgeks. Tahtsin lisada kingitusena oma roosadele tudusokkidele veel ühed sokid pisikesele preilile, et pakutud hind oleks kauba vääriline. Päris kindlasti ei tahtnud ma sellega hinda üles kruvida ning oma sokikudumisega kiirelt rikastuda. Kõik olekski olnud ok, kui oleksin kingituse lisanud oksjoni lõppedes. Valesti läks seekord

Niisugune sai lõpuks mu oksjonikaup:



Mõlemaid sokke oli ikka 2, aga selle pisema soki paariline jäi küll pildistamata, natuke kiireks läks.

Olen siin mõelnud Isetegija oksjonite üle viimastel päevadel. Ma vist ei ole oksjonitüüp. Mulle on emotsionaalselt kuidagi väga raske oma asju müüa sõpradele. Palju parema meelega kingiks kõik lihtsalt ära...

Vabandades,
tintsik
tintsik kirjutas @ 16:18 - Link - kommentaarid (9)
441960 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)