Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
21 Mai 2008
Nuputamisülesanne



Mõista-mõista, mis see on?
Mida teie arvates sellise riistapuuga tehakse?
Sellega on seotud minu esimene töö Isetegija projektis '12 rahvuslikku kuud'. Ja ma olen sellest nikerdamisest nii vaimustuses! See on nii teistmoodi ja ma pole kunagi midagi sellist varem teinud (huvitav, mitu korda ma seda Isetegijatega liitumisest alates öelnud olen, esimene kord see vist küll ei ole...). No igatahes olen ma oma sõrme järjekordsele kuradile andnud. Ja loodetavasti teid uudishimulikuks teinud. Sest rohkem ma hetkel pilte ei näita!


Tulge aga oma arvamistega lagedale, et mis asi see on, mis mind enda lummusesse on võtnud Näis-näis, kes õiget vastust teab!!!
Ühtlasi otsin ka üht puutöömeest, kes mulle samasuguse nipstüki valmis saeks ja kruviks
tintsik kirjutas @ 21:29 - Link - kommentaarid (14)
12 Mai 2008
Emadepäevast ja muudest põnevatest tegemistest ka

Ema on väga tore olla. Eriliselt tore on ema olla emadepäeval, kui on võimalik see päev veeta koos lastega. Minu lapsed on suured. Pikemad kui mina. Kerstini kinganumber on minu omast suurem, Kaarli oma veelgi suurem. Tema kinganumber on isa omastki suurem. Kerstin on 20-aastane ja Kaarel 18. Nad on ühed väga vahvad ja armsad suured lapsed.

Minu eilne emadepäev algas rahulikult. Magasin mõnuga ja kaua. Linnud laulsid akna taga ja päiksesära oli terve tuba täis. Lõuna paiku helises telefon ja sealt kostus küsimus: ”Kuule mummu, on sul mingeid plaane ka tehtud?”

Ma ei teinud selleks pühapäevaks plaane. Ainus plaan oli see, et tahtsin telekast emadepäeva kontserti vaadata, sest see on alati nii ilus ja no muidugi Isetegija lapiteki pärast ka.

Kuna mul plaane ei olnud, siis planeeriti mu päev kohe hoobilt ära. Kõigepealt anti juhised, et tuleb võtta auto ja peale korjata lapsed. Eile oli mul lapsi kogunisti kolm. Ühte last nägite minu eelmises postituses lilletopiga. Tema on Ranely. Ranely elab lastekodus. Meie perega on ta seotud läbi Kerstini, kes osaleb projektis ”Vanem õde, vanem vend”, kus on Ranelyle tugiisikuks ja ”vanemaks õeks”. Ranely on 7-aastane. Kel huvi selle projekti vastu, saab infot küsida siit.

Neljakesi koos sõitsime kõigepealt Tartu Visa spordihalli, kus oli teaduskeskuse AHHAA näitus (rohkem infot leiate siit, perega tegutsemiseks on see väga lahe koht). Tegevust jätkus seal üksjagu – sai proovile panna oma erinevad sportlikud võimed. Näiteks proovida seda, kui vastupidav sa oled ratastoolirallis:



Nagu näha võite, oli 100 m läbimine suht heas füüsilises vormis noormehele üsnagi pingutav.



Proovida sai täpsust korvi või värava tabamisel, testida mälu ja reaktsioonikiirust, jõudu nii- ja naamoodi jõuproovidega. Mõned proovisid ronimisoskust ka:



Pärast väikest vahvat spordipäeva sõitsime koju ja üllatus-üllatus - minu lauale tekkis maasikatort! Ja see ei olnud mingi tavaline maasikatort vaid tumedatest ja heledatest küpsistest tehtud triibuline küpsisetort. Minul seostub emadepäev alati laste endatehtud küpsisetordiga, sest need lihtsalt käivad koos. Kook oli niiiii nämma! Ja kimbuke meelespealilli tegi südame nii soojaks. Aitäh kullakesed!



Ranely sisustas paar tundi sellega, et mängis Kassuga. Mõlemad olid rahul - Ranely armastab kasse ja Kassu armastab mängida:







Koogisöömisega ei olnud päev aga veel üldsegi lõppenud. Kella 21.00-ks läksime bowlingut mängima. Oi kui lõbus seal oli! Kui see mäng käiks peamiselt stiilipunktide peale, siis oleksid kindlad võitjad olnud Kerstin ja Liisi (Kaarli tütarlaps). Kerstin püüdis mulle ka graatsilisi munaveeretusvõtteid õpetada, aga mul on kindlasti veel kõvasti arenguruumi:





Vat nii tore emadepäev oli mul. Suur-suur kalli kõikidele mu lastele ja aitäh ka issile, et nad meil ikka olemas on. Sellistel hetkedel olen ma lihtsalt õnnelik.


Aga eelmisel nädalal oli meil veel põnevaid sündmusi, eriti reedel - Kaarel tegi ära ARK'i sõidueksami ja nüüd on kõik meie peres juhtival kohal (teoreetiliselt, sest mõnel on see juhtiv koht tarvis veel hankida, eksole ).

Ja mina käisin samal päeval esimest korda elus mootorrattasõitu proovimas ja mul pole ammu nii suuri hirmuvärinaid olnud kui hetkel, mil õpetaja käskis mootorratta selga istuda. Korraks isegi mõtlesin, et miks siis mina ka pean selles kuldses keskeas lolliks minema. No ju ma siis pean, sest ära ma sealt ka ei jooksnud vaid hakkasin vaikselt proovima. Hea ratas oli, kui ümber kukkus, jäi poolel teel pidama. Ja oioioi kui raske oli teda püsti tõsta! Aga 50-st minutist see teine pool oli juba kobedam - hakkas vaikselt kohale jõudma, mismoodi seda riistapuud liikuma saada, nii et ta püsti ka püsiks. Igatahes on nüüd sedamoodi, et registreerusin kursustele ja õpin sõidu selgeks. Kas ma ka endale ratta muretsen, vat see pole veel kindel. Aga isikliku kiivri saan küll varsti kätte.

Ning laupäevgi oli tore, see oli nagu sissejuhatus emadepäevale. Käisime Kerstini ja tema noormehe Kaarliga Palupõhjas, mis asub Alam-Pedja loodukaitsealal. Ei-ei, see pole minu poeg Kaarel, see on Kerstini Kaarel. Ärge ajage segi palun. Mul endal aeg-ajalt on nad sassis, et kellest jutt käib või kesse seal dušši alla parajasti on. Aga tulles tagasi looduse juurde, siis oli lausa suurepärane ilm värskes õhus olla, veidi ringi liikuda ja pilte teha.
Tänu Kerstini ja Kaarli terasele pilgule nägime metsa servas põtra:





Oli selline väiksemat kasvu põdrake, vist nooruke alles. Limpsis erilise andumusega üht ilma kooreta puud. Ju seal oli talvel loomadele sool olnud. Julge oli ta ka, lubas päris lähedale minna ja toimetas oma asju edasi. Lõpuks tegi siisiki vehkat, natuke vaid piilus puude vahelt, nagu peitusemängu mängides ja naeratades.



Päeva lõpetuseks tegime natuke vallatuid pilte ka. Kõigil oli lõbu laialt!



Toredate inimestega on alati nii hea koos olla, eriti eemal linnakärast ja keset imeilusat loodust. Aitäh Pille, et külas lubad käia!

tintsik kirjutas @ 22:52 - Link - kommentaarid (17)
11 Mai 2008
Koduperenaise lilletopp

Juba paar päeva tagasi sa ta valmis. Selline armas ja lõheroosa. Pisikese tüdruku topike. Võite siin nüüd küsida, kas mul oli ikka plaan ka olemas, kellele ma toppi kuduma hakkasin ja kui suurt. No igatahes oli see nii, et sain selle väga kena mustri Koduperenaiselt kätte, võtsin kõige ilusamat värvi lõnga, mis mul kodus olemas oli ja hakkasin kuduma s-suurust toppi. Lõng on suhteliselt peenike ja kasutasin nr.3 ringvardaid. Mida edasi kudusin, seda selgemaks sai, et see tuleb tütarlapsele sobivas suuruses topp. Ma oma laiskuses ei viitsi eriti kunagi proovilappe kududa, et siis muster vastavalt suurusele kohandada. Saab ju nii ka nagu mina tegin - võtan olemasoleva lõnga (üks mu lemmikutest pealegi), kudumisvardad ja mustrijuhendi ja hakkan hirmsa hooga peale, et näha ruttu, kui suur ja missugune valmistöö saab. Nüüd on nii hea kohe uut toppi alustada ja vana järgi kõik endale sobivasse suurusesse arvutada.
Lisaks kõigele saab üks pisike tüdrukutirts selle topi nüüd endale, sest see on talle täiesti paras. Ja tal oli päris hea meel selle üle:



Siin piltidel on topp veel töötlemata (st pesemata ja kergaurutamata) ning nagu tirtsule sai lubatud, saavad lilled oma südamikesse ka pärlikaunistused.



Tegin kaelusesse lisaks mõned read palmikut, et õlaosa veidi laiem saaks.
Lõngaks kasutasin Katia Cotton Comfort'i (84% puuvilla, 16% polüamiidi), lõheroosat, 50g 150m, 3,0 metallringvardaid. Lõnga kulus nõks üle 2 kera. See on üks mõnus lõng just seetõttu, et on stretšikas ja kudum jääb elastne. Tegin möödunud suvel samast lõngast suvesokke.



Kooskudumise pildialbumisse lisan foto siis, kui kõik korralikult viimistletud on ja pärlikesed ka kenasti reas.

Ja seda siis veel ka, et möödunud nädal oli nii põnev - nii palju muljeid ja mõtteid oleks jagada, aga kuna kell on juba üle kesköö tiksunud, siis pean selle kokkuvõtte kirjutamise küll teiseks päevaks jätma. Aga ma kirjutan kindlasti, no lihtsalt ei saa teiega kõike seda jagamata ka jätta.
tintsik kirjutas @ 22:16 - Link - kommentaarid (24)
04 Mai 2008
Ma olen üks õnnelik inimene

Isetegija foorumis areneb hetkel diskussioon teemal "Milles peitub õnn?". Igivana teema iseenesest ju - kes meist poleks mõelnud, olen ma õnnelik või mis see õnn üldse on või et mis just mind õnnelikuks teeb. Olen ise viimastel kuudel või isegi terve viimase aasta jooksul sellest päris palju mõelnud. Olen täiesti nõus Susaga, kes arvab nii:

Quote:
Muide - kui inimene on õnnelik, siis ta ei arutle selle üle, mis on õnn. Siis ei tule selline asi pähegi. Samuti kui ollakse armunud, siis lihtsalt tuntakse seda tunnet ja ei juurelda selle üle kust see tuleb ja miks jne.
See, kui tekivad sellised küsimused ja on vaja hakata enda jaoks otsima ja lahti mõtestama seda, mis õnn tegelikult on, näitab, et midagi on viltu. Siis on probleem kui asi, mis õnnelikuks teeb, tuleb endale selgeks teha ja vajadusel hoopis välja mõelda.


Ma peaksin olema õnnelik, sest täna, siin ja praegu ei ole mul enam tarvis välja mõelda asju, mis mind õnnelikuks teevad – neid lihtsalt on ümberringi nii palju. Mul on kaks kätt ja kaks jalga, mis liiguvad veel suht kobedalt ning mida viimastel aegadel üha enam ja energilisemalt kasutada tahan. Mul on kõrvad, mis kuulevad ja silmad, mis näevad (kuigi väikse teksti lugemiseks on juba peaaegu aasta prille vaja). Mu keskealine peakolu kipub vahel küll asju unustama, aga selle väikse probleemi olen lahendanud arvukate abivahenditega. Enamasti see toimib ka, ainult vahel harva unustan oma kalendrit täiendada või sellesse õigel ajal pilku visata.

Mul on 2 väga toredat suurt last, mõlemad täisealised, neil on tark ja vahva isa. Mul on lahe suguvõsa, kes on alati olemas nii rõõmus kui mures.

Ma teen tööd, mis on ühtaegu nii huvitav kui ka tasuv. Minu boss on üks toredamaid inimesi, keda kohanud olen.

Mul on kodu, kus ma ennast väga hästi tunnen. Mul on mu Kassu, kes alati uksele vastu jookseb, kui koju jõuan. Ta on üleüldse üks äraarvamata armas olevus, eriti kui nurrudes kaissu poeb.

Mul on olnud võimalik proovida väga palju uusi asju ja näha uusi paiku siin ilmas. Suuresti tänu tööle olen olnud nende õnnelike inimeste seas, kes on saanud päris palju maailmas ringi reisida. Olen näinud väga põnevaid kohti. Paar sellist hetke siin teile ka:



Island.







Minu kõige paremad sõbrad elavad Norras. Ma ei oskagi kirjeldada seda tunnet, mida nende vastu tunnen. Nad on kinkinud nii palju kauneid hetki. Nad on alati olemas, kui tahan jagada oma suurt rõõmu või lõputut kurbust.



Nad on õpetanud mind nägema igas asjas positiivset. Nad on aidanud üles leida kadumaläinud eneseusu. Koos nendega olen teinud asju, mida varem täiesti võimatuna näivateks olen pidanud:



Näiteks mägironimist. Ja ma kaifin suuskadel mäest allakihutamist! Veel mõned kuud tagasi poleks ma seda teha julgenud, aga minu sõpradest suusainstruktorid on lihtsalt nii head õpetajad, et ka kõige suurem jänespüks unustab hirmu ja naudib kõike täiel rinnal.

Tänu Isetegijale olen taas üles leidnud oma käsitöösoone ning avastanud palju uut ja põnevat (ja kui palju avastamisrõõmu veel ees on!). Need inimesed, keda siin kohanud olen, on vapustavalt vahvad tegelased! Osavate käte ja suure südamega eredad isiksused, kellega on alati nii tore koos olla.


Ma olen õnnelik, sest olen taas üles leidnud iseenda, usu enesesse ja oma tahtejõusse. Minu treener ütles mulle eelmisel nädalal, et ma säran alati, kui trennisaali uksest sisse astun. Ise ei ole seda tähelegi pannud. Aga ju see siis nii on, sest paar päeva hiljem ütles sedasama ka kaalujälgijate grupijuht. Olen õnnelik, sest olen jagu saanud kurbusest ja ebakindlusest enda sees ja suudan taas näha kaunist ka igapäevastes pisiasjades.

Niipalju siis õnnelik-olemisest.

Et aga jutt väga käsitöökaugeks ei jääks, siis siin üks keraamikakursusel valminud töö ka. Tegin selle ühtedele oma Norra sõpradele. Sinine on nende sisustuses lemmikvärv, seepärast ka minu nikerdatud kauss neile just sinine sai:



Kauss on kokku pandud pisikestest ümmargustest mummudest:



Pildid said tehtud vahetult enne küllaminekut ja natuke kiireks läks parema valguse ja pildistamisnurga leidmisega. Aga miskit ikka ehk näha on
tintsik kirjutas @ 21:13 - Link - kommentaarid (21)
03 Mai 2008
Kevadised tervitused Tartumailt!

Üle kolme kuu pole siia mitte ühtegi rida kirjutanud. Lynx küsis minult hiljuti, miks mu blogi vaikib ja kas ma käsitööd ka pole kogu selle aja teinud. Õnneks ei tähenda vaikus blogis seda, et ka käsitöös oleks suur vaikus. Käsitööd ikka teen, keraamikas käisin ja skulptuuris ja Koduperenaise lillekampsunit ja toppi koon ja laual on reas kivikesed ja korallid, et topi juurde kaelaehet tegema hakata ja isetehtud kingitusi on viidud nii Norramaale kui ka Eesti erinevatesse nurkadesse. Teen käsitööd, teen! Ja püüan neid ka teile vähehaaval taas näitama hakata. Kuigi mõned fotojäädvustused tehtud töödest on kinkimistuhinas ka tegemata jäänud (ehk saan tagantjärele kunagi fotokat klõpsida näiteks Norras, kuhu üks küünlaalus rändas).

Täna siin teile näitamiseks aga minu esimene katsetus skulptuuri vallas. Olen vahel hajameelne ja nii juhtub, et mõnikord on tähtsad ja hädavajalikud asjad kaduma läinud või mõnda "eriti kindlasse kohta" ära pandud. Ühed seesugused tähtsad asjad lugemise ja peenemat sorti näputöö tegemiseks on prillid. Et oleks kindel koht, kust neid leida, tegin niisuguse prillihoidja:



Päris vahva oli proovida teha inimese nägu. Juhendajal olid tehtud anatoomiaatlase piltidest koopiad, et tekiks mingi ettekujutus proportsioonidest ja nii saigi ebamäärase kujuga savikänkrast suht inimese pea moodi prillihoidja. Savi on pärit kusagilt Lõuna-Eestist, kaetud nahakarva akrüülvärviga. Tahaks kunagi veel mõne skulptuuri teha, näiteks mingis tegevuses inimese või looma, ehk sügisel on taas võimalus katsetada.
tintsik kirjutas @ 10:55 - Link - kommentaarid (15)
445016 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)