Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
20 August 2011
Sibul on kasulik ja minu lemmik

Nami-nami kodulehel on sibula kohta kirjutatud nii:
"Sibul on pärit Kesk-Aasiast. Hiinas ja Egiptuses on tavalist kollast sibulat kasvatatud juba üle 3000 aasta. Laugu perekonda kuuluv köögiviljataim, mis sisaldab palju eeterlikke õlisid ja fütontsiide - lenduvaid aineid, mis mõjuvad mõningaile mikroorganismidele kahjulikult. Seetõttu peetakse sibulat funktsionaalseks toiduaineks.
Sibula tugev maitse ja lõhn tuleb eeterlikest õlidest. Need lenduvad sibula hakkimisel või kuumutamisel.
Sibulat on lihtsam koorida, kui seda teha jooksva vee all või kui need kasta hetkeks külma vette.
Sibul sobib supi-, paja-, vormi- ja wok-roogadesse. Kasutatakse nii toidu- kui ka maitseainena. Toiduainena sobib sibul hästi kala-, liha- ja aedviljaroogadesse. Hautatud sibularõngad on maitsev lisand nii liha- kui ka maksakotlettidele. Sibulat võib süüa keedetult, ahjus küpsetatult, grillitult või pannil hautatult. Sobib hoidistesse, marinaadidesse, salatitesse, pirukatesse ja ahjuvormidesse".

Mulle sibul maitseb. Igal kujul. Näiteks seenesalatis või kastmetes. Vahel lõikan sibularõngad lihtsalt võileivale, sool-pipar peale ja rohkem polegi vaja. Olen ka sibulamoosi teinud, täitsa hea sai.

Meie kodus kulub sibulat palju. Seepärast ei muretse ma eriti, et terve kilo sibulaid eile ilma koorteta jäid. Oli ju tarvis proovida, kas roosadest sibulatest saab teistsugust värvi kui tavalistest pruunidest. Noppisin turul peipsiääre sibulate hulgast välja roosakoorelised, niisugused on nad pärast koorimist:



Potisisu sai selline:



Ühte teise potti pudistasin saialille õielehed:



Ühel teisel päeval podisesid potis pihlakalehed (neist mul pilti pole). Osa selle kokkamise tulemustest on siin:



Vasakult paremale:
sibulakoored 3.värvimine + vaskvitriol
pihlakalehed + maarjajää
pihlakalehed ilma peitsita
sibulakoored 2.värvimine + maarjajää
sibulakoored 1. värvimine ilma peitsita
saialill 4. värvimine, kus eelmises värvimises oli kasutatud vaskvitrioli, nüüd midagi juurde ei lisanud.

Jäin saadud värvidega rahule. Pildil on rohelised veidi liiga intensiivsed, tegelikkuses on mahedamad ja soojemad. Teised värvid on suht õiget tooni saanud, vaid pisut mahedamad silmaga vaadates. No mitte ei saa päris õigeid värve kätte pildistades.
Rohkem ei oskagi midagi kosta.
Ehk vaid seda, et järjekordne teraapialaks on jälle kätte saadud, nüüd saan rahulikult kinnast kududa

Väike täiendus: Ma olen viimastel päevadel saanud nii palju kirju! Aitäh teile kommentaaride ja armsate sõnade eest! Palju on küsitud, kust Tartus saab erinevaid peitse. Mina sain vask- ja raudvitrioli avaturult tagumises osas (seal, kus kartulimüüjad on) olevast aianduspoest. Õigupoolest on seal 2 aianduspoodi ja mõlemas on need vitriolid olemas. Maarjajääd müüb Tartus kauplus Safran, mis asub Näituse tänaval (sissekäik A. Haava tn poolt). Neil kodulehekülg ka, seal täpne aadress kirjas:
http://www.safran.ee/index.php?p=95
Hääd katsetamist!
/tintsik on rahul nakkuse leviku ulatuse üle. Kohe väga rahul

tintsik kirjutas @ 18:35 - Link - kommentaarid (13)
18 August 2011
Käisin täna jälle teraapias...

Lõngakerateraapiline sessioon. Panin kõik kollased kerad ritta, siis rohelised, ei saanud hea. Ajasin nad omavahel segi ja viskasin paar lillat kera ka sekka. Sai parem.



Keegi triibik trügis ka korvi ligi, algul nagu natuke, siis rohkem ja lõpuks oli kesksel kohal:



Triibiku sees elavad oma uut elu mõned korvis olevad kerakesed. Igas triibus uus värv. Ainult lambahall on kogu aeg ühtmoodi hall. Ta pole nii uus ka nagu triibikukerad, ta tuli minu juurde juba 2 aastat tagasi, kui enne Mardilaadale minekut Raasikult läbi läksime. Jõudis oma aja ära oodata.



Siinkohal tervitused Sokikesele koos teadaandmisega, et teist sokikest pole pildilt kerade alt, vahelt või pealt mõtet otsida, ta pole veel sündinud. See teine sokike kogub alles uusi värve, mis lambahalli sisse triipe tegema tahaksid tulla



Mina aga võitlen siin enda sisemise friigiga, kes arvab, et kaks sokki peavad ühesugused olema. Seekord saavad kaks sokki erinevad. See on nüüd otsustatud ja nii jääb. Teise soki iga triip saab samamoodi olema uus värvitud värv.
tintsik kirjutas @ 19:19 - Link - kommentaarid (17)
17 August 2011
Selle suve värviteraapia

Jah, suve viimasest kolmandikust alates olen taas värviteraapiagruppi sattunud. Neid teraapiaid on mul läbi aegade olnud mitmeid - norovärviteraapia, sokiteraapia, norosokivärviteraapia, mohäärisokiteraapia ning nüüd siis see viimane - taimevärviteraapia. Hetkel on küll tunne, et sellesse teraapiasse jään ma rõõmuga pikemaks ajaks.

Kui mul siin viimati und ei tulnud, vat siis pistsin potti natuke kanarbikku, mis mul rõdul päevakest paar laagerdunud oli. Potike kanarbikuga haudus pliidil, mina kudusin sokki ja olin rõõmus unetu. Mingil hetkel enne suurt hommikut kohtusin siiski ka oma padjaga, aga mitte kauaks. Kanarbikukeedus ootas lõnga ja mina ootasin kannatamatult tulemust, sest kõik kirjalikud allikad väitsid, et kanarbikust saab säravkollast. Saigi! No ikka tõelist särakollast!



Kollane peitsitud maarjajääga, samblarohelised vaskvitrioliga.

Ühel teisel päeval käisin ma musti sõstraid korjamas (tänud Kristile ja Erikule!). Ei-ei, mitte lõngavärvimise tarbeks. Ma ikka teen muid ajsu ka peale lõngavärvimise. Musti sõstraid oli mul moosi jäoks vaja. Moosi keetsingi, aga sõstarde seemned ja kestad eraldasin moosist tegelt küll kindla eesmärgiga Vabandus oli kohe ka varnast võtta - mu abikaasakene ei armasta moosi sees seemneid. Kuigi targad raamatud ja targemad inimesed teavad rääkida, et marjadest ei saa väga püsiva värviga lõngu, tahtsin ise veenduda, et see nii on. Jumalikult ilusat värvi on ju mustasõstramoosijääkidekeeduvesi! Paraku lõnga küljes see enam nii kena ei ole. Lõng jäi suhteliselt kirju ja ilusat erku värvi ei õnnestunud minul küll välja võluda.



Rohekas toon tuli vaskvitrioliga, lillakad maarjajääga.

Marjakorjelt tulin tagasi iseenesestmõistetavalt ka lehekotikesega. Mustsõstralehtedest hautasin välja 4 erinevat värvi lõnga:



Paremalt vasakule: roosakas toon saadud ilma peitsita, kollakas maarjajääga, tumedam roheline vaskvitrioli 1. värvimisega ja heledam teise värvimisega.

Vahelduseks natuke muud isetegemist ka, et teil surmigav poleks - napsasin täna rõdupotist ühe sellise vahva tegelase (taustaks mustika- ja mustasõstramoos, ise tegin ):



Proovisin potis patissoni kasvatada. Kasvab küll. Õitseb hoolega ja selle ühe mõnusa kausikujulise vilja andis ka.
Lõpetuseks aga üks lillevärviteraapiline pildike - tegin rõdu värvilisemaks. Värve teiegi ellu!



tintsik kirjutas @ 14:53 - Link - kommentaarid (13)
15 August 2011
4. osa jne...
Kirjumirjud

Und ei tule. Kell saab juba 3, aga mida pole, see on uni. Mati läks oma liivaga täna minust kauge kaarega mööda. Siin ma siis nüüd istun ja mõtlen, et kas panna pott tulele või kududa edasi poolikut triibikut, kuhu on saanud järjest ritta kõik mu erinevad kolla-rohelised. Või teha üks võileib ja tassike teed? Või kõike seda korraga?

Mängisin enne oma lõngakeradega. Sättisin neid nii- ja naamoodi ritta. Igatepidi oli kena. Kõige rohkem on kollast värvi kerasid ja see on hea. Kollane on mu kõige lemmikum värv. See on vist üks põhjusi, miks taimedega värvimine mind üleni endasse on haaranud. Kui palju erinevaid kollaseid!

Ükspäev võtsin valge lõnga ja hakkasin seda üheks piiiiikaks vihiks kerima. Tahtsin teha mitmevärvilist lõnga. Tegingi. Kaks erinevat. Kirjus keras kohtusid haavalehtedest saadud säravkollane ja pisut heledam kollane ning sibulakoorehautisest pärast esimest värvimist alles jäänud tumekollane:



Teise suure vihi värvisin esmalt sibulakoorevedelikus helekollaseks ning siis läks üks ots naistepuna-vaskvitrioli potti. Selline ussike tuli välja:



Temast sünnivad koos ühe teise lõngaga kindad, aga muster ja see teine lõng pole veel valituks osutunud. Eks mängin teinepäev veel oma kerakestega ja otsin seda õiget.

Aga kodanik Mati Uni kolab endiselt pagan teab kus...

/tintsik pani kanarbiku potti, tegi tassikese teed meega ning koob triibikut/
tintsik kirjutas @ 00:15 - Link - kommentaarid (10)
13 August 2011
3. osa.
Iga algus on kerge, aga mida edasi, seda...

Üraskimaalt isetegijate kokkusaamiselt koju jõudes oli meeleolu super – päev värskes õhus koos mõnusate inimestega laadis pikaks ajaks positiivse energiaga. Sättisin oma värvitud pisikesi lõngavihikesi nii- ja naamoodi ritta ja kui sellest isu täis sai, kerisin kerakesteks. Nii pisikesed said need kõige esimesed (võrdluseks kreeka pähklid):



Ma tegelikult olin juba mitu suve Mairet moosinud, et ta õpetaks taimedega värvimist, isegi väike kotike kauakogutud sibulakoortega ootas sahtlis. Nüüd siis saigi algus tehtud. Kui muidu öeldakse, et iga algus on raske, siis see tegevus vastupidiselt oli alguses nii kerge. Mida päev edasi, seda raskemaks läheb, sest pea on mõtteid täis, pliidil on potikesed pidevalt midagi täis, rõdul laagerduvad teistes potikestes kõiksugu „hainad“ ja elamine täitub vaikselt lõngavihtide ja –kerakestega. Möödunud nädalavahetusel küsis murelik poeg, et kas ma nüüd pean VEEL lõnga juurde ostma. Ta kardab, et ma suren lõngauputusse. Abikaasagi elab kaasa ja tunneb huvi, et mille sisse kõik see ilu lõpuks kootakse. Ega mul neile midagi rahustavat öelda polegi. Kui ehk vaid seda, et ma värvin iga taimega „pisikesi tupsukesi“ (nii nimetas Maire mu pisikesi vihikesi), iga tupsuke 20-40 g kerge. Positiivne on ehk ka see, et Ketleri rattatrena˛ör, mis muidu leidis sihtotstarbelist kasutust vaid talvel (harva küll, aga siiski) ning muul ajal täitis kiirnagi rolli, on nüüd lõpuks saanud keskse koha minu lõngavärvimishulluses, täitudes üha uute lõngavihikestega:



Kohe pärast Üraskimaa kokkusaamist lõin lahti arvuti ja püüdsin netiavarustest lõngavärvimistarkusi leida. Leidsin ka. Näiteks Juulikese blogi lugesin uue pilguga otsast lõpuni läbi. Ja Loodusvärvide blogi ka. Siis helistasin veel paarile sõbrale ja uurisin, kus müüakse kogu seda keemiat, mida peitsimiseks kasutatakse. Nii sain maarjajääkotikese õnnelikuks omanikuks. Koukisin välja oma sibulakoorekogu ja lõin kõik selle koos veega potti. Tunnike kuumutamist ja oligi valmis minu esimene endakeedetud tumepruun värvileem. Üraskimaalt pildistatud spikker ütles, et maarjajääd tuleks võtta 10% kuiva lõnga kaalust. Nii tegingi. Esimene vihike oli värvileemes tunnikese ära olnud. Pärast loputamist sain tulemuseks ilusa punakaspruuni lõnga. Potti rändas teine valge vihike ja tunni möödudes sain sealt eelmisest heledama vihi (nüüdseks kera kuju omandanuna). Nii lisandusid mu lõngakorvi Üraskimaa minikerade juurde esimesed endavärvitud sibulakoorelõngad.



Päev oli kordaläinud ning hing rõõmus ja rahul. Nüüd tagantjärele muidugi on kahju, et kolmas või neljas kord seda värvivedelikku ei kasutanud, oleksin kenad kollased kerad ka saanud (teisel korral olin juba targem).



Nüüdseks on mul sibulakoorelõngu terve pesakond, osad neist värvitud koos Mairega Mehikoormas (eriti romantilises Peipsimererannas ) ning mõned kerad pärast Mehikoormapuhkust kodus (tänud Mairele, kes kinkis mulle kotikese sibulakoori).



Mida aga teha, kui ühel hommikul kohvi juues tekib vastupandamatu tahtmine midagi kohe, st. otsekohe potti pista koos valgete lõngavihikestega ning parasjagu pole käepärast sibulakoorekogu ega muud haina? Siis võib näiteks maitseainesahtlisse piiluda. Mina leidsin sealt mõned ajad tagasi pooliku karripaki ja potti ta rändas, tunni aja pärast lisandus sinna ka maarjajää koos valge lõngaga. Tulemus – täitsa kena helekollane lõng. Teise potti sai samal ajal pistetud aga äranäritud arbuus (selle punane osa). Kas olete kunagi arbuusimahla riietele tilgutanud? Mina olen ja korduvalt. Ja arbuusimahlast on jäänud plekk, mis ei taha pesus välja tulla. Järelikult...? Kuidagi juhtus nii, et kummalisel kombel ei tahtnud ükspäev arbuus otsa saada (polnud teine eriti magus kah) ja nii ta seisma jäi ning minu värvimiskirge rahuldama sattus. Sellised värvid sain:



- esimene: õrn lõheroosa – värvitud koos maarjajääga 1 tund;
- teine: samblaroheline – vaskvitriol 1 tund;
- kolmas: heledam sambla- või oliiviroheline - 2. värvimine eelmises, vaskvitrioli lahuses (vaskvitrioli juurde ei lisanud), 15 minutit enne värvimise lõppu lisasin raudvitrioli (hirmuga, et muudab lõnga hapraks, tõenäoliselt liiga väikese koguse, sest mu kaal pole täpseks kaalumiseks sobiv).

Eks paistab, kuidas see arbuusilõng värvi hoiab, võib-olla on pärast esimest pesemist taas valge

Proovisin ka arbuusikoorega värvida. Koorisin kartulikoorimisnoaga pealmise, tumerohelise kihi õhukeselt ära, lasin saumiksriga pudruks ja jätsin 12 tunniks veega seisma. Järgmisel päeval keetsin seda putru paar tundi ja kurnasin. Ilus roheline vesi oli. Aga lõnga külge ta eriti ei jäänud, nii et seda pole mõtet järele proovida (ma ise ka enam ei proovi).



Ühtlasi avastasin, et hullult raske on õigeid värve pildile püüda. Näiteks sellel pildil (eelmisel tegelikult ka) on kaks rohelist suhteliselt samasugust värvi, tegelikkuses on üks oluliselt heledam kui teine. Kui ühe tooni saan pildile õige värviga, siis teine pole jälle päris see. Ehk ajapikku leian ka need nõksud üles, kuidas tegelikkusele vastavaid värve pildistada

Tänane osa minu „haigusloost“ saab siinkohal punkti, teinepäev kirjutan jälle, sest erivärvilisi vihikesi ja kerakesi mul veel jätkub

P.S. Tänane rattaring - 27,5 km, keskmine kiirus 24,5 km/h. Kevadel oli see napilt 20 km/h. Visalt, aga arenen minagi. Sportlast minust küll ei saa, kuid rattasõit on lihtsalt nii mõnus!
tintsik kirjutas @ 20:09 - Link - kommentaarid (13)
11 August 2011
2. Väike vahepala
Sõnu polegi vaja

Need, kes teavad, need saavad aru. Sõnadetagi. Sõnad tulevad pärastpoole, väike sissejuhatav pildike siin teile:



/tintsik läks nüüd metsa seenele, sest seentest teadagi saab ju ka.../
tintsik kirjutas @ 10:54 - Link - kommentaarid (19)
09 August 2011
Lugu sellest, kuidas tintsik hulluse küüsi langes.

1. Algus

Kui me tartukatega juulis Üraskimaal käisime, oli kõik veel ilus ja kontrolli all. Kogunesime, et õppida ja vahvat seltskonda nautida. Armas-kallis Ürask oli lahkeste nõus meid vastu võtma, kuigi oli terve nädala tegutsenud nagu orav rattas (ega kolimine pole naljaasi). Aga kuna maireh on oma blogis nii kauni ülevaate andnud, mida ja kuidas me tegime, siis näitan teile sellest vahvast päevast vaid pilte - SIIN, ja ei hakka kõike ajaliselt korrektses järjekorras üle jutustama. Panen kirja vaid selle, mis minuga juhtus...

Kes veel ei tea, mis maa see Üraskimaa on, siis lühidalt öeldes – see on üks Tartu lähedal asuv väge ja positiivset energiat täis maa, kus on Üraski suvekodu. Viimati käisin ma seal siis, kui olin kipsjalg. Vägi, mis seekord Üraskimaad külastades minu sisse läks ja minu tegemisi mõjutama hakkas, on ikka võimas! Ega ei saanudki aru, kuidas see kõik niimoodi juhtus. Midagi üleloomulikku ei tundunud sündivat. Kõik oli tavaliselt väga tore ja armas. Pajad aurasid ja täitusid erinevate taimede ja lõngadega.



Ootamisaeg sai sisustatud mõnusa jutuvadina ja kulinaarsete hõrgutiste proovimisega. Tarku raamatuid lehitsesime ka. Ja Ürask tegi meile aiaekskursiooni. Mina leidsin Üraskimaa Spungi:



Päeva lõpuks tuli padadest-pottidest vahva värviline lõngavihtiderivi.



Siis ilmnesidki esimesed märgid Üraskimaa mõjudest – sättisin oma vihikesed käele ritta ja silitasin neid ilmse mõnutundega (nii mõnigi tegi sedasama ). Miski uus ja suur tunne tuksles minu sees.



Tagasiteel käis pilk autoaknast välja kraavide poole ja peas vasardas mõte – kas sellest ka saaks ja mis värvi saaks...

Koju jõudes sättisin oma 9 väikest vihikest ritta ja nautisin – möödunud tegusat päeva armsate inimeste seltsis ning seda tunnet, mis hinge oli pugenud. Siis ma veel ei teadnud, ei osanud uneski näha, mis juhtuma hakkab...
/järgneb/
tintsik kirjutas @ 22:28 - Link - kommentaarid (8)
446856 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)