Tintsiku näputöökroonika
Kuduhoolik
26 Aprill 2009
Pildid

... meie kvaliteetajast on nüüd siin kõik olemas.
tintsik kirjutas @ 21:39 - Link - kommentaarid (8)
23 Aprill 2009
“Tere tulemast koju, armas Karlsson… ja sina, Väikevend, samuti!”

Sedamoodi tervitab Polkovnik oma külalisi külalistemaja kodulehel. Armas ju! Sama armas on kogu maja ja majarahvas. Veendusime selles möödunud nädalavahetusel.



Ma ei olnud ainuke, kes, ärevus hinges, juba mitu päeva enne kokkusaamist kärsitult tunde luges. Sõit Pärnumaile kulges Raeli seltskonnas mõnusalt. Juhendit järgides keerasime ja pöörasime ja jõudsime majani, mis tundus olevat peris õige. Oligi, sest majast väljuv naisterahvas teatas rõõmsalt ”On-on. Pildilt täitsa tuttav nägu!”

Vaatasime ringi, kaisutasime tuttavaid, tutvusime uute isetegijatega ning seadsime ennast sisse. Perenaine Polkovnik ei olnud jah mundris ja pagunitega, nagu Laantelaps enda blogiski mainis. Ta oli vähemasti neil päevil, mil meie Häärberis aega veetsime, hoopiski väga romantilise kleidi ja põllega armas naisterahvas.

Näksisime kaasavõetud söögipoolist, puhusime juttu ja nautisime koosolemist. Ja muidugi mõista tegime hulgi käsitööd ka.



Laantelaps õpetas organzalilli tegema, Laima keerutas erilise osavusega niidikera peos ja keerutuse tulemusena sündis süstikpits. Kusjuures täitsa ilma süstikuta. Vahepeal kostus maja kaugemast otsast vallatuid huikeid. Hiljem selgus, et huiked vallandas saunaliste suust basseinis olev karge vesi. Ikka väga karge olevat olnud. Mõnus muusika ja joodud morss (jajah, ainult morss!) pani mõne isetegija ka jalga keerutama:



Põhiline käsitöötegemise paik ei olnud mitte pika laua taga suures saalis vaid hoopiski alumisel korrusel asuvas käsitöökambris. Vat seda peaksite te sinna küll vaatama minema. See on käsitöötegemisele väga positiivselt mõjuv kohake – nii õdus ja hubane. No vaadake ise, seal istudes lihtsalt tekib nii nõela- kui varda- kui kääripidamatus:





Eriti raske pidamatuse all kannatajad magasid öösel vaid mõned tunnid, et kallis käsitöö kvaliteetaeg kaduma ei läheks.

Lotte Vanaema oli ühe nurga Raasiku toodanguga mõnusalt värviliseks disaininud, ahvatluseks nõrgaiseloomulistele (st minusugustele) lõngakogujatele:



Teisel päeval, st laupäeval käisid mõned meist portselanimaaliga tutvust tegemas Pärnus, paljud aga seadsid sammud kohaliku sepa juurde, mina nende hulgas. Väga vahva oli vaadata, kuidas õblukestest tütarlastest sepaõpilased said.



Ka Lossipreili, kes muidu imekena peenemat sorti näputööd tegi, haaras raske sepavasara ja muutus võluväel Sepapreiliks. Üks nagi, üks nael (või oli neid 2?), üks kempsuukse käepide, üks megasuur sukanõel, üks rinnaehe valmisid meie isetegijate käe all nagu naksti!



Tegelikult niiväga naksti ka mitte, see pealtnäha lihtne vasardamine (loe: siis, kui sepp tegi) oli tegelikult väga raske. Raske sõna otseses mõttes. Vajab lihaseid ja tugevaid käsi. Ma ise piirdusin ainult vasara katsumisega, sest kartsin, et sääne kolakas teeb mu randmetele kindlasti haiget (nad mul veidi nõrgavõitu).

Aga stiilseim sepaõpilane oli minu arvates Sibulaplix:



Roos rinnas ja hoogne töö + mõnus muhe tekst – lahe oli! Kahjuks aga sai mu fotoka aku valel ajal tühjaks ning pildid Sibulaplixist said tehtud telefoniga. Aga ikkagi said. Jälgige Sibulaplixi kätt - see vehkis nii suure hooga, et ohhhohooo!



Tagasi Häärberisse jõudes ootas meid maitsev lõunasöök. Kõik söögid olid megalt head, eriti see kalasupp, mida laupäeva õhtul nautisime.

Tänu Lossipreilile sain Häärberis valmis oma ”läpimajakese”. Ta oli tegelikult juba ammu valmis, aga ootas just seda õiget aega, mis nüüd saabuski. Kudusin oma uuele läpile kahekordsest heidest ümbrise, et ta kotti toppides ära ei kriimustuks:



See puu, mis kotti kaunistab, pidi saama hoopiski kaelakeeks, aga ei saanud ma teda niimoodi hoidma, et oleksin rahule jäänud. Nii ta rändaski hoopistükis kotti kaunistama.



Tahtsin lisaks tikkida kotile ka mõned kaitsvad arhailise tikandi sümbolid (no et kaitseks viiruste eest ja et mu arvuti ikka viljakas oleks ja kaua kestaks jne), olingi sellega alustanud, aga... Vat see AGA saigi lahenduse. Oli vaja kellegi arvamust lisaks enda omale, et ilma tikandita on parem. Lossipreili maitsekus ja tema arvamuseavaldus aitas mul poolelioleva töö lõpetada – harutasin ära alustatud tikandi ja valmis ta saigi, minu läpaka uus pesa.

Kahele isetegijale tahan veelkord suure-suure kalli teha. Üks suur kalli läheb Linca Sulle!



Need ehted, mis ma Sinult sain, on nii Sinulikult armsad ja lausa kiirgavad soojust. See rõõmsavärviline oran˛ ja see



ehtekomplekt kaunistavad nüüd minu kaela, lisaks juustesse pistmiseks üks pisike punane lilleke:



Ja teine kalli suure aitähhiga läheb Laimale – pühapäeval Tartusse jõudes sain Laimalt ühed üdini naiselikud ja kaunid sõrmikud, mis väga hästi mu kilejopkaga sobivad:



Pika jutu lõpetuseks tahaks tegelt veel kaks kallit teele saata – Polkovnikule väga vahva ettevõtmise korraldamise eest, Sa oled üks niiniitore tegelinski ja kõigile teile, kes te kvaliteetaega nautisite – nii armas oli teie hulka kuuluda ja nõelapidamatust kaifida.

Minu väike panus südamekuhja sai selline:



P.S. Mulle hirmsasti meeldib ühe vinge naise lauldud lause: ”Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks!” Meie suhkrutükikuhi oli Pärnu taga Häärberis nii suur, et üks pipratera kaob selle sisse ära küll, ehk...
tintsik kirjutas @ 18:41 - Link - kommentaarid (14)
15 Aprill 2009
Väike vahekokkuvõte

Olen endiselt rõngalainel. Mõtteid on pea täis ja proovinud olen ka nii mõndagi.
Täna sai üks käevõru või käekett valmis, selline:









Tõenäoliselt sünnib sellest komplekt koos kaelakee ja kõrvarõngastega.
tintsik kirjutas @ 13:09 - Link - kommentaarid (27)
09 Aprill 2009
Veel üks õis

Eelmise postituse jätkuks veel üks õieke:



0,8 hõbetatud traat, rõnga sisediameeter 3mm, põiminguks "Byzantine", ainult et mul on ühes lülis kasutatud 2 rõnga asemel 3 (ei tea, kas see kannab siis ka teist nimetust?). Rõngapunutiste vahele pistsin mõned sinised ja valged klaashelmed ning ripatsiks sai klaasist lilleke, mille leidsin Roosi käsitööpoest helmesegus sobrades (tegelikult on kõik helmed sealt pärit, traat ka).



Üks pisikene sitikas mahutas ka ennast õie juurde, kevadekuulutajaks!



Ja nagu ikka, tundub mulle, et pildile ei jää see, mis silmale paistab. Klõpsisin oma 60 pilti ja rahule ei jäänud mitte ühegagi. Näppude vahel on see kee palju õrnem ja kenam. Eks harjutan edasi, nii rõngaste kui fotokaga.
tintsik kirjutas @ 14:22 - Link - kommentaarid (7)
Kevadeks kõik õide!

Mis kevad see ilma õiteta ikka on, eksju! Tahaks, et õisi oleks igalpool, eriti kui kevad vaikselt ka hinge poeb.
Kõige lihtsam oli nartsissid õitsema saada. Suurema töö oli keegi oma pisikeste osavate näpukestega juba ära teinud, mul jäi üle vaid nad Selverist koju tuua, sobiv anum leida ning potid sinna sisse tõsta. Natuke sammalt ka ja õitekuhil oligi olemas. Tadaa!



Need on väga armsad väikeste õitega nartsissid, mõne varre otsas on kogunisti 3 õit korraga.

Natuke rohkem oli vaeva nende õitega:



... aga õitsema ma ta sain See on mu teine helmemuna. Kardetavasti sel aastal neid rohkem ei tule, rõngad võtavad kogu muude nikitsemiste aja ära.

Potipõllumehena ootan õisi ka oma hoolealustelt, tomatil on juba esimesed õied küljes:



Ta on üldse üks tubli ja visa tomatitaim, kelle elu sai alguse eelmisel suvel. Näis-näis, millega ta mind veel üllatab.

Maasikataim ajab ka uusi lehti, ta samuti talve kenasti üle elanud möödunudaastane, ehk jõuab kunagi õiteni, igatahes ma käin temaga sel teemal ikka iga päev rääkimas:



Lõpuks siis pilt ka minu kartulist, mille ma maha panin:



Panin jah ainult ühe kartuli maha, ok-ok, päris maha ei pannud, potti panin. See oli üks krimpsus kartul, mille esimese hooga tahtsin prügikasti visata, aga kuna ta oli endale parajalt prisked idud külge kasvatanud ning juhtumisi oli mul ka üks mullaga pott sobivat taime ootamas, siis rändaski ta hoopis mulda. Paari päeva pärast ajasid varrenupud oma ninad mullast välja ja nüüd on tal 6 vart, kuhu iga päevaga järjest suuremad lehed kasvavad. Kartulit pole ma rõduinimesena veel kasvatanud, kõiksugu muid asju aegade jooksul küll. Igal hommikul jooksen õhinal akna juurde vaatama, kui palju ta öö jooksul jälle kasvanud on. Uskumatult kiiresti kasvab. Kui kasvamist kuidagi ka kuulda oleks, siis tuleks sealt aknalaualt pidevalt kasvamisekrõbinat. Ehk ajab mu potikartul õiedki külge

Vat niisugune lugu praegustest ja tulevastest õitest. Vahvat päikselist ja õiterohket kevadet teilegi!
tintsik kirjutas @ 09:40 - Link - kommentaarid (10)
07 Aprill 2009
Natuke pikemaks

... tegin oma eilse kee. Paningi 2 punast helmest vahele ja nüüd sai pikkuselt paras. Üldmuljet vast ka ära ei rikkunud:



Kevad on hinges, suur kevad! Lillepotis on ka kevad, nartsissid õitsevad ja üks pisike munavalvur on ka nende vahel peidus:



Eelmisest suvest sai üks tomatipistik vana potitomati küljest näpistatud ja mulda pistetud. Terve sügise ja talve oli see pistik pisike, ei kasvanud ega kuivanud ka ära. Nüüd kevadiste päikesekiirtega on nii jõudsalt kasvama hakanud, et varsti hakkab õitsema. Ja üks maasikataim on mul eelmisest sügisest ka tänaseni kenasti elanud ja ka temal on mitu uut lehte tulnud. Lõpetuseks veel see uudis ka, et mul on kartul maha pandud. Pärast näitan pilti ka
tintsik kirjutas @ 09:26 - Link - kommentaarid (8)
06 Aprill 2009
'No see on juba päris metalne!'

Niimoodi ütles mu abikaasa, kui talle tänast kätetööd näitasin. Töö ise on siin:



Traat (0,9) on selline mõnus punakaspruun, rõngaste sisediameeter 4mm, "Box chain" põiming. Päris mõnus nokitsemine oli. Rõngaste tegemine ja lahti-kinnikruttimine õnnestub juba märksa paremini esimese keega võrreldes.



Tõenäoliselt lisan keele juurde veel 2 punast helmest, natsa lühikesevõitu sai ta. Või on mul liiga jäme kael ja ei sobi etalonkaelaks

Pooleli on veel 2 keed, mis tänu saabuvale pikale nädalalõpule vast varsti ka valmis saavad. Nii et nagu näete, pole see rõngavaimustus kohe üldse mitte üle minema hakanud. Ega ma selle üle ei kurvasta ka.
tintsik kirjutas @ 20:22 - Link - kommentaarid (9)
441956 huvilist on minu blogi uudistamas käinud :)