AEG LÄHEB

viimasel ajal kuidagi väga kiiresti. Hullumeelselt kiiresti. Ja käsitöödega ei ole ka viimasel ajal väga ühele lainele jõudnud - mingid asjad on juba pikemalt pooleli, mingid asjad idee-tasandil ja hädasti vaja ära teha, aga aeg muudkui läheb. Kihutab, võiks öelda.

See sai selgeks ka siis, kui suvel emal külas käies nägin ta voodil kunagi sünnipäevaks tehtud tekki - üks esimesi asju üle vahepealse pika aja, mille ette olin võtnud ja juba äragi unustada jõudnud. See oli ca 15 aastat tagasi, kui emal oli ümmargune sünnipäev tulemas ja nagu ikka varakult lastele teade laiali saadetud, et temal, vanal inimesel (tollal eriti!), ei ole enam midagi vaja, ärge jumalapärast midagi kokku ostma hakake! Nojahh... tühja käega nagu ka imelik sünnipäevale minna, saati veel ümmargusele...

Tuli idee, teha emale lõunauinakuteks kerge unetekk, peal laste joonistustest inspireeritud pildid. Suurendasin siis laste joonistusi koopiamasinal, otsisin välja kõik kangajäägid, taaskasutusse läks ka mõni vähekasutatud selga enam mittemahtuv riideese ja nii ta valmis saigi - ühel pool pildid rohelises raamis, teisel pool oran˛ õhuke fliis (sellest poolest jäi pilt tegemata), et oleks ikka soe ja pehme. Vatiini vahel ei ole. Pildid on tehtud aplikatsioonidena ja erinevate tikkepistetega aluspõhjale kinnitatud. Siin sai tollal ca 10-aastane tütargi veidi kaasa aidata Nüüdse pilgu ja teadmistega üle vaadates teeks paljut teisiti, kuid eks see ese ole valminud selle aja oskustele, teadmistele ja kogemustele tuginedes. Ja las ta siis sellisena mu blogis ka olla - idee iseenesest on ju armas





Oli tore taaskohtumine, nii mul kui lastel