Veel 2 punasepõhjalist tekki.
Eelmisel suvel Seidla vanavaralaadal sadas pikalt vihma. Enamus müügile toodust jäigi lettidel kilekatete alla või ei pandud neid hoopiski välja. Aga ühe antiigikaupmehe auto katusel ligunesid kokkuvolditult villased tikitud tekid. Kuna selleks hetkeks ei olnud mul eelmisedki tekid parandatud, siis ei julgenud ma mõeldagi, et kaupleksin need tekid endale. Aga kui laadalt lahkuma hakkasime, pani mu abikaasa ette, et vaatame üle, kas tekid on veel alles... Olid tõesti, tilkusid seal vihma käes... narmendav äärepits rippumas... Mõtlesin, et vaevalt antiigikaupmees neid pärast sellist leotust vääriliselt kohtleb. Võimalik, et alahindan nende teadlikkust ja oskusi, aga miskipärast on mul eelarvamus, et parimal juhul visatakse sellised tekid hiljem nöörile kuivama, kuid halvemal juhul kopitavad nad kuskil niiskes edasi. Eriti, kui nad on nagunii juba üsna halvas seisukorras.
Novot, igal juhul tulid laadalt meiega kaasa kaks "uut" üsna vana punasepõhjalist tikitud tekki. Kodus loputasin nad leiges vannivees (ühe korra villapesuvahendiga ja teise korra puhta veega) ning panin varju alla kuivama.
Piltidel on näha tekkide seisund pärast pesu ja kuivamist, kuid enne muid korrastamisi.