Ruuduline-lapiline maksikleit.
Kui mul jäi oma sinisest lapiseelikust üle paras ports lapikesi ning mõtlesin need sobitada kapist leitud suureruudulise casual-triiksärgiga, millest suure sättimise ja külgedelt kokkuvõtmise tulemusena pidi saama lendlev maksikleit, siis selgus vastupidine. Valitud ruudusärgi juurde leidsin ma rohkelt erineva tumedusastmega siniseid särke, aga vaid kaks türkiissinist särki - üks imeõhuke oli abikaasa oma ning teine sitsikangast naisterahva pluusike (pärit ämma kapist).

Veel 2 punasepõhjalist tekki.
Eelmisel suvel Seidla vanavaralaadal sadas pikalt vihma. Enamus müügile toodust jäigi lettidel kilekatete alla või ei pandud neid hoopiski välja. Aga ühe antiigikaupmehe auto katusel ligunesid kokkuvolditult villased tikitud tekid. Kuna selleks hetkeks ei olnud mul eelmisedki tekid parandatud, siis ei julgenud ma mõeldagi, et kaupleksin need tekid endale. Aga kui laadalt lahkuma hakkasime, pani mu abikaasa ette, et vaatame üle, kas tekid on veel alles... Olid tõesti, tilkusid seal vihma käes... narmendav äärepits rippumas... Mõtlesin, et vaevalt antiigikaupmees neid pärast sellist leotust vääriliselt kohtleb. Võimalik, et alahindan nende teadlikkust ja oskusi, aga miskipärast on mul eelarvamus, et parimal juhul visatakse sellised tekid hiljem nöörile kuivama, kuid halvemal juhul kopitavad nad kuskil niiskes edasi. Eriti, kui nad on nagunii juba üsna halvas seisukorras.
Novot, igal juhul tulid laadalt meiega kaasa kaks "uut" üsna vana punasepõhjalist tikitud tekki. Kodus loputasin nad leiges vannivees (ühe korra villapesuvahendiga ja teise korra puhta veega) ning panin varju alla kuivama.
Piltidel on näha tekkide seisund pärast pesu ja kuivamist, kuid enne muid korrastamisi.

Heegeldatud vaip, seekord kandiline.
See on mu neljas kaltsuvaip. Kui eelmised olen heegeldanud ringiratast, siis seekord tahtsin suuremat, ristküliku-kujulist vaipa. Niisiis tuli proovida, kas kaltsust saab ilusa vaiba ka edasi-tagasi heegeldades.

Nokamüts.
Tikkisin ühele mustale nokamütsile lilled.

Punane ja kerge suvetopp.
Kui ma sain valmis oma eelmise punase sviitri, tundsin kohe, et tuleb ka suveks üks punane särgike kududa - selline lihtne ja õhuline topp, mida saaks eelkõige seelikuga kanda. Sobiva lõnga leidsin Tartust, Vikkeli poest (seda poodi vist enam polegi, kuid tol hetkel oli seal lõngade lõpumüük). Igal juhul olin internetiavarustest märganud, et sellest lõngast kududes peaks väikese topi jaoks piisama vaid kahest lõngatokist!! No miks mitte proovida.

Laia-triibuline topp.
Ma pole vist ühegi kudumi puhul nii palju kahelnud, mõelnud, ümbermõelnud, harutanud, uuesti kudunud jne, kui selle topi puhul. Esialgu plaanisin pluusi tervenisti kududa mosaiik-tehnikas, nii nagu see lai triip. Paraku selgus õige pea, et nii jääb topp liiga soe ja raske ning lisaks on selline kude hirmus lõngaröövel, mistõttu oleks mul lõnga puudu jäänud. Seega otsustasin teha laiad triibud, millede vahel on kitsad mosaiik-tehnikas üleminekuread. Aga kas kõik triibud peaksid olema sama laiusega või võivad need olla erinevad, nii nagu parajasti lõngapütist tuleb? No ja siis veel topi enda pikkus...


Mu teises blogis on veel pilte ja veidi juttu. Kliki pildile või siia. Tere tulemast!