Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!
Tere armsad blogisõbrad!
Vahel on nii, et elu muutub täiesti ja vanade-armsate asjade, tegevuste ning eriti kurb, aga mis parata, ka sõprade jaoks, pole enam aega. Kuna ma nüüd jälle, rohkem kui üle kolme aasta tööinimene olen, siis minuga just nii ongi

Mind võib nüüd leida Iloni Imedemaalt. Töökoht, millest olen unistanud, on umbes selline :

Tulge
Iloni Imedemaale mängima-uudistama-imetlema!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!
Olen metsikult tänulik nende kolme ilusa, vaimustalt rikastava ja lõbusa aasta eest, mis pisipojaga kodus olles olen veetnud. Praegu aga ma veel harjun oma täiesti uue elutempoga ja no ma ei suuda ära imetleda naisi, kes käivad tööl ja siis jaksavad veel perele pärast süüa teha - kodu koristada - pesu pesta

DDDDDDDDD Ulme, ma ütlen.
Täna on üle kuu aja üldse esimene kord, kui ma mingi isikliku käsitööga tegelen

Tegin mõned klambrid-koti-prossi ja lõpetasin lõpuks pooliku lapiteki. Linnukestega. Sekka kaks kalendrit, mis ammu-ammu valmisid. Üks neist on pisi-pisi.









Loodan, et ma järgmise postituse enne septembrit teen

Ilusad mõtted kõigi pihta, kes neid minu suunas mõtlevad !