Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!

on läbi ja mul ei ole sõnu kirjeldamaks, kui tore see nädalavahetus oli. SUUUUUUUUUR aitähh Polkovnikule! Ka kõigile teistele, kes seal olid, sest kõik me ju andsime oma panuse, et meil tore oleks

!!!!!!!!!!!!!!
Fotokat mul kaasas polnud, aga Paula tuli minuga koju kaasa ja jäi paparatso pilgu alla

Nõelapadi-olend, kes on tehtud sellest hunnitumalt ilusast käsitöötoas leiduvast materjalist, mis Polkovniku häärberis oli. Selle toreda vasest toosi leidsin ühest Pärnu toredast kaltsukast. Seal olid ikka eriti head poed, näiteks 5.- pood, kus kõik asjad olid kahele kroonile alla hinnatud



Portselantass, mille me Pärnus kursustel maalisime. Lilleõied on näpuga tehtud. See sai kohe kohviga sisse õnnistatud ja kõigile kodustele sõnad peale loetud, et ärgu seda mitte keegi puutugu

Portselanmaali õpetajalt jäi meelde, et portselani saab savist eristada nii, et kui viskad kildudeks, siis näed. Kui killu servad läigivad, on tegu portselaniga. Kui ei, siis mitte

Ja see ka, et hiinlased ja korealased pole veel kokku suutnud leppida, kes neist portselani leiutas. Pigem hiinlased. Aga korealased sellega eriti nõus pole.

Minu öise tegevuse programmi kuulus tulevane sall. Valmis see veel muidugi ei saanud.

Ja seda ka, et nüüd ma oskan kaneelisõlmesid teha
