Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!
Ilusat sünnipäeva kõigile eestlastele!!!!

Selle päeva puhul kannan mina täna neid:

Vahepeal sai mu blogi pidamisest tervelt aasta. Ruttu ja hästi. Väga rikastav aasta. Kahtlemata on blogi pidamine mu käsitööellu (väike, aga väga armas osa elust) palju juurde andnud. Suured tänud kõigile, kel on olnud hea sõna sekka öelda kommenaaridesse. Mõni isetegija tundub kohe kuidagi oma inimesena, mis siis, et ei tea ega tunne päriselt. Ikka saab mõni eriti armsaks

Igal juhul aitähh teile, armsad isetegijad
Ja mõned muud pildid selles, mis vahepeal teinud olen.
Kevadepesa:

Meenutus sügisest:

Kingitus sõbrannale, tervitused ta poole

Muinasjutuliblikas:


Muid tegemisi polegi peale ehete eriti. Koon ühte pitsilist asja ka. Visalt, aga edeneb. Aega väga pole teha midagi. Käsitöö tegemise jaoks peaks mingi paralleelelu olema...Sest soove ja mõtteid ja ideid jagub küllaga. Näiteks on mul kahju, et ma niiii harva õmblusmasina kapist välja võtan
Autokooliga on nii, et 2 tundi veel sõita ja ma kahtlen, kas ma siis eksamiküps olen..... Elementaarsed asjadki lähevad veel sassi vahel. Näiteks hakkan sõitma, aga unustan käigu sisse panna, sureb keset tõusu auto välja, unustan suunda näidata, hakkan teise käiguga koha pealt minema jne jne. Külgboksist ma parem ei räägigi. Kuigi sõita mulle meeldib.
Ilusat päeva kõigile!!!!!!!!!!!!!!!!!!