Täna siis veebruari punane. Armastuse värv. Üks mu lemmikvärve. Punast kannan siis, kui tunnen end hästi ja pisut erilisemalt kui tavaliselt.
Minu esimene vanutamine. Nagu arvata oli, kaasneb sellega üllatusi. Õnneks pigem meeldivaid.
Kudusin Raasiku lõngast ja õhukesest heidest kaks ristküliku kujulist tükki sangaaukudega, 70 silma laiuseks. Parempoolses koes. Siis õmblesin servad kokku ja tegin peale mummud, kindlasti on see tehnika olemas, mina igal juhul mõtlesin selle ise välja . Tegin väiksed lõngapusad ja siis keerutasin heide selle pusa ümber ja siis õmblesin mõne pistega selle mummu koti külge. Igaks juhuks õmblesin veel sangad ja ülemise ääre ka vel paari pistega kokku, et kokku ei läheks ja nii sain pärast ilusad sirged lõigatud ääred. Arvestasin 30% kokkuvanumisega. Tegelikult läks see poole väiksemaks, 60 kraadi ja 1,5 tundi 800 pöördega pesuprogrammiga. Lõppkokkuvõttes jäin rahule, mummud tulid eriti armsad, täpselt nii, nagu soovisin. Kott on hästi lihtne ja mingeid litreid-pärleiod-paelasid sinna peale ei sobikski enam. 22*31 on koti mõõtmed, täielik daami ridikül . Võibolla teen sellele voodri ka veel sisse.
Ja see on mu 6-a poja tehtud kee
Kuna ta juba teist nädalat köhaga kodus on (ma ei saa aru, mis see köha juba ära ei lähe ), siis väikse kuti une ajal, kui ma enamasti pärleid teen, istub ta minu juures ja tahab ka ise teha Ta isegi palus, et äkki saab sünnipäevaks oma töövahendid icic.