Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!
Nii, lõpuks ometi ligipääs oma arvutile ja failidele ja programmidele

Mõningased jutud siis ajada mul oma blogiga

.
Puhkus maal pole võrreldav puhkusega linnas. Maal on puhas õhk, värske toit põllult-aiast, palajasjalgsed lapsed, vann õuel, loomad, puhkus tohutust infovoost ja saginast, vähem poodlemist, võimalus soovi korral pisut sassis ja kasimatu olla, maasaun ja mida kõike veel. Superilm oli kaa. Nüüd linnas aga käsil remont, meie pere stiilis ikka veniv nagu kapsauss ja täis ootamatuid pöördeid
Käsitööjutust ilmselt kõige olulisem on heegelteki valmimine mõni aeg tagasi. Nüüd jäävad veel ääred ja põhi, aga siis kui uus magamistuba ja voodi valmis saavad. Ühesõnaga läheb aega

Ise olen õnnejunn ja imestan ise ka, et nii püsiv ja tubli olen. Peaaegu 3 kuud läks aega. Nii suur sai, et ei tahtnud pildi peale jääda

Ehteid olen ka endale omale kandmiseks nikerdanud, mõned neist siis teile ka vaatamiseks:





Prossid mule endale hirmsasti meeldivad, vaba käega sättisin ja põimisin tamiilile hunniku pärleid ja siis kinnitasin traadiga prossialusele.
Ja siis veel imearmsad villased käpikud, mille ostsin Kuivastu sadama Muhu käsitööpoest, kus on imevahvaid asju.

Muhus nägin ühes poes veel meeste musti boksereid, millele olid muhu maasikad peale tikitud, nii armsad

Muhulased oskavad head käsitööd teha
No nii, mis siis ikka pikalt, sügis käes ja mulle sügis meeldib. Küll lühike, aga väga ilus osa sellest. Lõhnavad õuna- ja ploomiaiad, pisike ilus kurbusetunne, kirjud lehed, pihlakad, seened, ohh kui armas. Soppa ma ei poolda.