Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!
Õnnejunn nagu ma juba kord olen, sain täna värvipaki, see oli just see, mida ma hetkel vajasin peale 3 päeva nõmedat-nõmedat-nõmedat peavalu. Pakk oli punane ja täis kõiksugu vahvaid asju:


Sisuks pärleid, fimot, organza-ja atlaspaela, huuleläiget, roosiseep, shampooni, komme, lepatriinukleepekaid ja imeilus kosmeetikakott.

Juukseklambri sätin kindlasti juustesse, kui mõni päev lokid jälle teen.
Juures oli ka väga armas ja soe kiri. Suur aitähhhhhhh

. Olen väga rahul ja õnnelik. Suur pai su pihta, kes iganes sa ka selle paki tegid. Mõningad kahtlused juba on, aga uurin veel. Kui julged, siis ütle, icic!!!!
Punase lainele sattusin eile ka ise. Ispireerituna kilekotihoidjast, mille tegin
Kikuliisile , tegin ka endale samasugused punased, üks suurte, teine väikeste hoidmiseks.

Aga tuli välja, et riidest poekoti armastajal polegi suuri kilekotte kodus. Väikseid aga palju. Muidu jooksevad ju kõik need ubinad-tomatid-virsikud poekorvis laiali. Suure isuga, tõsi, rebin ma need lihtsalt katki

Mees ka muudkui küsis, et teistele teed, kus meie kilekotihoidja on
Siis pilt ka helesinisest pakist, mille Kikuliisile tegin:

Naljakas, nende jahedate ilmadega hakkan juba talvemütsidele mõtlema, et mida teha ja kuidas