Lugu sellest kuidas Linca äkki käsitööd tegema hakkas... ehk lugu sellest kuidas harutamine teeb meistriks!
Peale mõnusat kahenädalast puhkust, raamatute lugemist ja lastega maal olemist taas linnas ja tundub, et sain mingi vungi tagasi. Loomingulise vungi igas tahes
Aga alustan kronoloogiliselt. Laantelapse traditsiooniline Põllega Päev põllega perenaisetele on igaaastane mõnus enesesse lülitamine (tänud Katrinile abi eest selle tunde väljendamisel). Sel aastal olid minu jaoks, kes ma jälle hilineda suutsin ja kõigest osa võtta ei saanud, kõige eredamateks sündmusteks õhtul kaanidega ujumine ja kosmeetikumide tegemine. Põllejuttudest rääkimata. Krooniks teekannuvahetus. Sain ilusa mahuka kannu imemaitsva mango teega. Kann sobib just tervele perele tee valmistamiseks. Ma pole küll suur teesõber, elavnen pigem kohviaroomidele. Ent kui tõbi majas, olen esimene, kes teed tegema ruttab. Usun taimede ravi jõusse. Lemmiktee on pärnaõis. Lapsest saati, kui vaatasin multikat, kus üks loom haigeks jäi ja teised talle kauge maa tagant pärnaõisi tooma läksid. Ausõna, ei mäleta, mis loomad need olid, aga see sisu jäi minusse sügavale. Niiet tänud Annikale! Minu kann läks Katrinile, kelle olemasolu üle
Haapsalus ülimalt rõõmus olen! Katrinile pisike heatujuline kann, nagu ta ise.
Kott kingiks ühele väga nunnule inimesele, aga ta ise ei tea seda veel mõnda aega, et hiigelsuure poekoti omanikuks peagi saab
Ja vot sellise kuhjaga sain hakkama nädalavahetusel. No mis sa ikka üksi kodus teed, kui nokitsed
Mõned eredamad näited. Kompositsioon minu kadunud vanaisa Alfredi kingitud hõbepitsiga, mille 2-aastaselt sain, on väga korduv. No lihtsalt nii hästi sobis.
Ning see, Ülle, ma loodan, et see meeldib sulle, sest mulle meeldib see igal juhul küll väga
Ning väike tervitus töö juurest ;P
P.s. Mina tegin ainult viimased näpunukud
Kõike kaunist!!!!!!
Astrid pihku ja minek!