Poleks osanud arvatagi, et mõned päevad enne aasta lõppu hakkan ma veel viltima. Susse viltima! Kõik sai alguse Saarlaste, peale jõule kokkusaamisest. Mareli oli kutsunud meile üllatuseks Sussimemme, kes andis oma teadmisi edasi, kuidas tema sussid valmivad. Nüüd olen mõneks ajaks sõltlane.... Mul on praegu kahed sussid tegemisel. Tegelikult esimesed said valmis just. Pisikese tütrele number 26-27. Suured sussid veel kuivavad. Ja kui paar postitust tagasi veel hõiskasin, et sel aastal viimane tikand, siis eksisin, sest minu sussid ei saanud ju tikandita jääda. Mainimata ei saa ka jätta, et laps tahtis nendega lausa lõunaunne minna. Ootas ju mitu aega kõrval, milla lõpuks valmis saavad!
Võin vist oma tikkimisaasta 2009 lõppenuks kuulutada. Tegelikult pole ma kunagi varem Muhu tikandit tikkinud, isegi kooliajal mitte. Kõik sai alguse sellest 2009 aasta suvest, kui Muhus käisime tikkimist õppimas. Eks mul muidugi arenguruumi on, aga ma tunnen, et mulle lihtsalt meeldib seda teha ja teadagi, et harjutamine teeb ju meistriks... Viimasteks selle aasta tikkimisteks nõelapadi ja 2 poekotti. Nõelapadja tahtja soovis vaid karikakraid. Kottidele tegin, mis mulle meeldis!
Jõuluteema on meilgi majas. Päkipikususs tütrele sai valmis ikka õigeks ajaks, aga blogisse ei ole jõudnud. Lasteaeda on vaja päkapikumütsi ja et täpselt õge suurus saada, tuli see müts ise teha.
Minu esimene rahvuslik pluus. Pole kunagi pidanud sellist pluusi õmblema, nüüd sain esimese katse kätte. Kõigepealt pidin leidma mingi ligilähedase lõike. Vanades Nõukogude Naistes tuhnides, ma ühe pluusi lõiked leidsingi(Oli mingi 50-ndate aastate NN). Sain enda valdusse ka ühe konkreetse pluusi ja niimoodi kahe näidise järgi ma ühe uue pluusi valmis saingi. Varrukate ja krae äärde õmblesin pitsi. Omaniku seljas näeb pluus koos seeliku ja vööga väga kaunis välja. Eriti armas on, et kandjaks on väike Eesti tüdruk, kes elab mujal.
