Kõikide igasuguste muude tegemiste kõrval (kahjuks mitte käsitöö) olen vaikselt ikka oma pontso kallal nokitsenud. Homme ehk saab pilti ka valmis asjast...

Iga jumala kord, kui istutan ennast diivani nurke heegeldama, jääbki see unistuseks. Sest tavaliselt mängib piiga põrandal ja tal on siis vaja minna juhtmeid nokkima, ust kõlgutama, arvutit näppima ja eile arvas, et ta juba suur tüdruk ja oskab diivanile ronida... aga maha... võiks ju astuda
Nii palju siis käsitööst - ausalt, isu läheb ära, kui kogu aeg peab püsti hüppama, sest häälega keelamine ei aita enamasti.
Ehk on ajutine seis

Ja vahelduseks, et lilledest päris ära ei tüdineks, sai selle õpetuse järgi liblikat proovitud. Aga kuna meie peres pole selliseid purke, kust kinnitusi võtta , siis panin hoopis võtmerõngad nende asemele.