Kuidas ühest seelikust püksid said (nr.44)

Arabella Cordelia täditütrel oli kord üks helelilla vateeritud seelik. Ta ei kandnud seda enam ja ma sain endale, et äkki tahan midagi sellest tüdrukule õmmelda.
Täna vaatas see seelik mulle riiuli pealt vastu ja arvasin, et kui ta seal juba on, siis võiks sellest püksid õmmelda Mõeldud - tehtud.
Seeliku pikkus oli täpselt paras, nii, et üle ei jäänud midagi

Lõike võtsin viimasest Käsitööst, sügis 2008. Velvetpükste oma ja pikkusele 104.
Taskuid ei teinud, sest nii palju seda seelikut ei olnud. Aga mida ma panin lõike juures tähele, seda, et seal ei olnud märgitud tagatasku asukohta. Imelik. Või ei osanud ma vaadata?

Välja lõiates ma ühtegi õmblusvaru ei lisanud (alläärde ainult 2 cm pikkust juurde) ja püksid said täpselt parajad. Tüdruk keskkohast suhteliselt peenike ja ma kartsin, et kui ma lisan veel õmblusvaru, siis kukuvad jälle alla.
Ma olen väga rahul tema uute pükstega. Tundus, et talle meeldis, sest käis nendega juba õues pori sees möllamas ja ei kurtnud, et oleks ebamugavad
Vanast midagi uut teha on mõnus, kui see harutamise etapp vahele jätta