Täna oli kehv päev. Tõsiselt kohe.
Ma sain hakkama millegi jubedaga, mis mind ennast kohe hirmsasti naerma ajab Ja mees vaatas ka mind lolli näoga selle teo peale...
Täna õhtuks oli mu vaibast tehtud siis 41cm ja pikkuseks sai 142cm
Kaalusin huvi pärast järgi jäänud nööri ära ja appi... alles oli 300g ja mul ei olnud poolt vaipagi valmis. Materjali saamiseks lisavõimalust ma ei näinud ja võtsin kätte ning harutasin vaiba ülesse
Nädal aega pusimist, kirumist ja näpu valutamist... ja sinna ta läkski
Kuid mu süda rahul! Sest see polnud vist ikka see, mida ma tahtsin ja lootsin. Nii, et tore, et nii läks
Selline ma kord juba olen. Mis pähe lööb, seda ka teen. Peaks õppima mõtlema ja siis tegema, aga ei, ma ikka risti vastupidi Ja mulle meeldib
Aga ega see material seisma jää, küll kasutust leian

Ja ühe kiilaka nuku tegin ka. Paras pusimine oli, ei meeldinud see valmimise protsess. Eriti see, et peab ta hiljem kokku õmblema. Ei jää nii ilus, kui võiks loota. Ja väike on ta ka, 30cm. Kuid samas, ülihästi saab mu 8 kuune põnn teda roomates järgi veetud. Vähemalt laps sai omale uue lemmik mänguasja. Juukseid hetkel pähe ei tee, kuna tüdrukul käivad kõik asjad pidevalt suus. Ja lõng ei ole eriti hea maole . Ja aitab nukule kingadest, aluspükstest ja sokkidest küll, suvi tulekul



Nukku kududes avastasin, et ülihästi saaks teda teha ringselt, topelt silmadega ehk siis suurema. Ja kunagi ma selle ka teostan

Ning minu ilus 3 tutiga sinise-mustatriibuline müts rändas abikaasa riiulisse. Lihtsalt, kanda teda mina ei saanud, tundus liiga suur olevat. Ma ju ütlesin, kehva päev

Alati ei ole tulemused sellised, nagu ootame. Ehk homsed päevad tulevad paremad, põdeda pole siin midagi