P6rguKiz
P6rguKiz
Käsitöö on tore hobi :)
24 Jaanuar 2007
Nukumaailma nostalgia

Alati, kui ma meisterdan nukkudele midagi, tuleb mul lapsepõlv meelde.
Kuidas me 3 sõbrannaga suure kortermaja rõdu all tekkide peal nukkudele riideid õmblesime ja nendega mängisime. Iga jumala suvi. Kuniks selleni, mil hakkasid poisid huvitama (meil maakatel 15-16 aastasena alles …).
Ema ikka kirus, et näe, jälle suure auguga nõelad kadunud ja kuhu sa mu seda ja toda värvi niidi oled pannud Käärid ka nürid…
Kaltsu, millest õmmelda, saime küla kõrval asuvast ühe asutuse traktori laost. Tol ajal oli see mõeldud meestele õliste käte pühkimiseks. Ja meile kõlbas ka
Mäletan, et mul oli ühe sõbranna (teda meie mängud ei huvitanud – 4a vanem ikkagi!) Ameerikast toodud moodne Barbie. Küll oli uhke tunne sellega mängida, sest mul ju sellist nukku polnud Üldse oli tol ajal see uus asi.
Aastaid hiljem kinkis see sama sõbranna mulle minu 25´ndaks sünnipäevaks isikliku Barbie ;P Nii nalja pärast

Aga olenemata kõigest oli lõbus

Ja seda lõbu, natuke küll väiksemalt, pigem rahulolu, tunnen ma nüüdki, kui teen nukkudele riideid. Vahel on hea nii lõõgastuda
Kui tütar juba „päriselt“ oskab nukkudega mängida, on ehk kõik tarvilik nukkudele juba olemas

Tütar sai jõuludeks omale nukuvoodi. Mina, kui endine nuku emme ja nüüdne nuku vanaema, oskasin mainida, et niru sisu voodil Madrats imeõhuke ja kõva, padi ka kuidagi väike, tekk samuti.
Mis elu see nukul on? Ega olegi ju…

Eile õmblesin nukuvoodile madratsi. Lõikasin välja lisaks olemasolevale papitükile 3cm paksuse pehmenduse (endine tekitoorik) ja õmblesin madratsikoti kogu loole ümber. Täitsa kobe sai.
Mees julges muiata, et „kas nüüd nukul on pehme magada või? “. Äh, mis mehed nukkude hingeelust teavad



Padja õmbles jaanuari alguses poja. Tal väiksest peale „kiiks“, et tahab niidi-nõelaga patja teha. Käis muudkui järgi, et emme anna riiet ja emme anna riiet.
Ta arvas, et on teinud 5-6 patja oma pisikese elu jooksul (12 saab märtsis). Nüüd tegi õe nukuvoodile ka
Tütar aitas eile sinna sisse vatiinitükke toppida ja mina õmblesin padjale korraliku katte ka peale. Kate ise nagu nostalgia – oli tekilina, millega mind 31,5 aastat tagasi sünnitusmajast koju toodi Või täpsemalt, üks pisike teki nurk seal nüüd Tital hea nüüd.
Kui padi valmis oli, ei tahetud seda kuidagi enam ära anda…



Tekiks korjasin kastist peotäie vanu lõngajääke ja heegeldasin 9 motiivi, mis siis omakorda üksteise külge. Äärde heegeldasin veel 1 rea 1x sambaid.



Mina olen rahul ja loodan, et nuku ka Tütar arvas, et „ilu“
Ja nii meie kaks tibi iga õhtu magama jäävad – koos



Vot selline lugu täna
p6rgukiz kirjutas selle posti 18:38 - Link - kommentaarid (19)
933857 piilujat on käinud siin lehel