KRÕBE PAJAKINNAS ja PISIKE MEENUTUS

Grillimine on meie mail teadagi popp söögivalmistamise viis. Haldjaorus tuleb seda ette aasta- ja kellaajast olenemata. Eriti siis, kui mina olen väga laisk. No ja ei saa salata, et kargel tähe- ja lumevalgel talveööl on vahva grill lumest puhtaks puhuda ja siis tulel toorest vyrtsiatud lihast ja juurikatest mõnus suu- ja kõhutäis kypsetada. Suveajast rääkimata. Tunnistan, et mina kardan tuld ja hoian sellisest söögivalmistamisest targu meetrite kaugusele. Siiani tuli tegijatel aga hakkama saada väga algeliste vahendite ja võimalustega, noh, minu osa sai täidetud liha ettevalmistamise ja söömisega. Aga ma ju nägin seda kirge, mis ikka ja jälle mõne mehe grilli juurde vedas ja seega võtsin ma nõuks näärivanale koputada, et vaja oleks seda ja teist ja omalt poolt pistsin salaja kotti ka yhe suure ja sooja ja kuuma eest kaitsva kinda:




Ja kuna silmamõõt on vahel hämaruses petnud, siis lisasin ka õpetavad sõnad:






Meemist ka

Susa andis mulle edasi teatepulga, et meenutaksin pisut möödunud isetegemisaastat. Aitäh, vahva on pisut ka tagasi vaadata

Reeglid ise sellised:
1. too esile oma nyyd juba möödund aasta lemmiktöö(d) käsitöövallas ning kirjelda lühidalt, mille poolest on see sulle hingelähedane. Töid võiks olla kuni 2
2. saada meem edasi paarile käsitööblogijale


1. Vaatasin oma blogi ja mõtlesin jupikese. Mitu tööd on kustumatult meeles ja sydamele väga lähedal. Isale tehtud valge kast, linnukestega lastemööbel, käisealase mustrist edasi arendatud rahvuslik juurikakott, mitmed särgid, aga see kõige-kõigem värk oli ikka vist lõpuks valmis saanud titaraamat:



Puhtakjulisest käsitööst (käsitsi joonistamine ja kirjutamine) arenes see kyll lõpuks edasi ja peagi on loota, et sellest saab ka kohe päris õige trykitud raamat. Aga just see kauatehtud kaunikene oli minu möödunud aasta kõige armsam ja kallim istegemine ma arvan. Selleks aastaks on plaanid juba idanema pistetud. Näis, kas tuleb ikaldus või saab ehk asjast asjagi


2. Edasi saadan selle meemi Sibulaplixile ja Kristabile.

UMBES SADA SÄRKI, KAART, SILT ja KAKS PADJAPÜÜRI

Kui me kõik upume hetkel lumme, siis aasta lõpukuudel uppusin ma särkidesse-värkidesse. Kõiki neid viimaseid tellimusi polegi veel täita suutnud, aga kui need valmis saavad, siis hakkan puhkama. See tähendab siis, et hakkan tegema seda, mida ammu olen igatsenud teha. Nyyd aga yhe suure pauguga pildis enamus neist tegemistest, mis valmis said.


Kessu ja Lotta on kaks vahvat kutsat. Esialgu pidid nad saama jäädvustatud vaid särgi seljale ja mustvalgelt. Juhtus aga nii, et nad said ka värvilised kasukad selga ja pugesid muuhulgas ka kelmikalt särgi esitykile uudistama:






Yks pisike ehtne eesti poiss sai endale kahe krabiga särgi. Krabid just seepärast, et lisaks emmele ja issile ootasid teda esimest korda koju jõudes ees just need kaks vahvat tegelast:







Pisike Karola sai sõber kiisuga särgi:



Tema seljale ronis yks pisike vahva pätust lepatriinu





Lepatriinuline bodi Katrile:





Mirjam Lee kelmikad särgid:







Söreli hallivöödilise kiisuga roosad särgid:







Yhel hetkel vaatasin kogu seda toredust ja tekkis taas tunne, et äkki peaks ikka poekese avama. Armas tunne oli lihtsalt





Oskar sai synnipäevaks piraadisärgi:




Seljale kinnitus ka, et tegu on ikka ehtsa piraadikapteniga:




Kaart syndis ka:





Jürgeni kasepuust nimesilt:





Ja lõpetuseks kaks kelmikat padjapyyri.


Hundi ja kiluga:




Hundi ja porgandiga:





Ja mis muud kui nyyd uutele tegudele. Edu teilegi!

TÄNA SÖÖME KOMMI, HOMME SÖÖME KOMMI, KOMMI SÖÖME... IGA PÄEV

Te tõenäoliselt ei usu, kui tunnistan ausalt, et kuuse ma kyll 24. hilisemal õhtul ostsin (suht viimase viimsasest avatud kuuseaiast, sel ajal kui normaalsed inimesed kindlasti juba söögilauas istusid ja head-paremat vitsutasid), aga ehtimiseni ma ei jõudnudki. No ta oli ka ilma kulinate ja muu tiluliluta nii ilus. Ja nii ta siis seisab niisama ilusalt rõdul, otse elutoa klaasuste taga siiani. Tõenäoliselt kevadeni

Ja kuna ma olen sygavalt nääriusku, siis jõulud ja järgnevad päevad enne uut aastat möödusid meil rahulikult. Tegin komme. Erinevaid. Igasuguseid. Lõpuks ei suutnud ma ise neid enam isegi proovida ja sundisin kõiki teisi enda ymber neid maitsma ja arvamust avaldama. Kõrghetkel oli korraga kapis 17 erinevat sorti. Kylmkapis oli kitsas. Mõni komm sai vägeva viguriga. Aga võimalusi, mida katsetada, on lõputult.

Nääriõhtul võtsime kommialuse ette ja lõikusime kommikaupa tykkideks ja lasime kriitikat tehes ja arutledes hea maitsta. Mõnest mõnusamast tegin ka pilti. Mõnest kõige paremast ei jõudnudki ristlõiget jäädvustada.


Nugatikreemi-iirise-valge shokolaadi:



Pähkli-iirise-tumeda shokolaadi:



Pähklinugati-martsipani-valge shokolaadi-tumeda shokolaadi helvestega:



Mandli-piparkoogi-toorjuustu-tumeda shokolaadi:



Pähkli-martsipani-domino-toorjuustu-valge shokolaadi:



Vastvalminult jõhvika-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi lillekesed, mandli-piparkoogi-toorjuustu-valge shokolaadi kalakesed, pähkli-iirise-valge shokolaadi meritähekesed ja siis veel yks valge ja tumeda shokolaadi kaapekakuke ingveriga meritähena:



Nääriõhtu kommivalik:





Aasta esimsel päeval õuevalguses ka yks klõps eelmise õhtu jääkidest:



Nii, magusaisu täis? Mul kyll on. Pelgalt pildivaatamisest. Aga mul on neid kapis veel ja tuleb pidevalt juurde

NATUKE KUDUMISEST

Ma nyyd kyll ei lapanud kogu oma blogi läbi, aga mäletamist mööda pole ma siin yhtegi kudutööd näidanud. Yks sall kyll ootab juba mõnda aega tutvustamist, aga kõik ylejäänud tegemised on blogipidamise eeslsest ajast. Ysna ammusest ikka kohe ja pildid neist on matilt fotopaberilt yles pildistatud, seega ysna äbariku kvaliteediga. Aga vardad vaatavad mind ikka tihtipeale oma noomiva pilguga riiulist ja yks sallike on juba mitu kuud varrastel, aga seisab hetkel. Aaaa, tegelikutl kudusin hiljaaegu suuremale poisile ka salli, aga see on jumal-teab-kus hetkel. Aga mis siin jutustada

Sall. Tiigritriibuline minu jaoks. 5+5 soonik muudab salli mõnusalt voldiliseks ja nii ei jää ka värvivahetuse triip näha. Mõnusalt pikk ja pehme ja kohev:



Tunnistan ausalt, et 4. klassi mohäärist helekollase salli esimene pool oli kyll minu kootud, aga teise poole kudus ema. Nii koledalt kudus kui oskas, aga nyyd seda õnnetukest vaadates tuleb alati naer peale, et miks kyll õpetaja silmagi ei pilgutanud selle peale. No ei olnud ju võimalik, et ma keset salli äkki yhe rea pealt arenesin nii kõvasti hehee. Hindeks sain ma igal juhul 'väga hea' ja noh, silmuseid kududa ma ju ikkagi osaksin. Ma lihtsalt ei jõudnud, liiga palju oli kooliväliseid käimise paraku ja tegelikult tedasi seda ka õpetaja, ju ta seepärast läbi sõrmede vaatas? Aga aasta hiljem kudusin ma oma sokid täiesti ise. Teise paari kudusin kodus peapõrutusega siruli olles veel kohe juttu sinna otsa ka. Ja veel aastat hiljem kudusin koolis käpikud. Need läksid kohe pressimise ja hindamise järel näitusele. Alles mitu aastat hiljem sain need tagasi ja kui mamma möödunud sygisel oma kindasahtlit kraamis, siis tulid mu igivanad tuliuued käpikud sealt välja. Siiani näitusesildiga ja kokku köidetud. No ei raatsi enam kandagi, pane või raami alla



Keskkooli lõpus oli mul kindel soov oma tolleaegsele kallimale kampsun kududa. Mäletan, et õues oli kolekylm, kui ma Tõnismäel lõngapoes käsin ja kuidas ma kodus riielda sain, et mis lollustega ma nyyd jälle tegelema hakkan. Õppimise arvelt mõistagi. Lõng oli kolepeen. Ja mina olin graafikust nii maas, et palusin sõbranna appi. Ta kudus ka mõned lapid. Kokku oli neid paras hunnik, täpselt ei mäleta ja selle ainsa pildi järgi taastada ei suuda. Meie kudumistugevus oli mõistagi erinev ja pressimisel olin pystihädas, et kuidas saada lappe yhesuuruseks. Kokku ma selle kampsuni õmblesin. Robustest kujust hoolimata sai see väga mõnus ja mugav. Mitte yhtegi äärt, isegi kaelust, ma ei viimistelnud. Kõik ruudud olid täisruudud. Hoolimata erineva suurusega ruutudest ei hakanud kampsun kunagi lokkima ega lainetama tobedalt. Ju mängis siin rolli lõng? Igal juhul on see kampsun mu lemmik läbi aegade, aga roppu tööd arvestades ma seda korrata vist ei viitsi. Äkki vanas eas taas



Esimene kursus. Kylm jaanuarikuu. Pilkane öö, kus kime tuul puhus vanade akende vahelt tuppa. Esimene öö uues yyrikas. Järgmisel hommikul pidi olema yldbioloogia eksam, aga mul oli nii kylm ja kohe kuidagi ei suutnud õppida. Aju oli kylmunud, aga kägaras põrandal tekkide vahel istudes oli mõnus sõrmede vahel sooja lõnga veeretada. Mõõblit mul seal veel polnud. Võtsin esimese lõnga ja vardad esimest kastist, mis teele jäi ja kudusin. Kudusin hommikuni. Nööbid tegin kiiruga lõngast ja ajutised asjad teatavasti on sageli igavesed asjad. Hommikul läksin eksamile yhtegi matrejali avamata ja uue 'nabakaga' st siis kampsuniga. Lõnga rohkem ei olnud lihtsalt (see oli alati jubehea vabandus sellele, miks ta nii napiks jäi) ja eksamitulemuseks sain 'hea'. Ju oli siis kooliskäimisest piisavalt kylge jäänud. No mu see oli see aeg, kui maju praktilselt ei kõetud ja mu naba meesõppejõud seega ei näinud



Mõni aasta hiljem olid mu kudumised juba märksa eskperimentaalsemat vormi ja kuju. Lisaks mõnele lappidest kokkuõmmeldud või äkki isegi -heegeldatud sallile sai valmis ka yks kirju kampsun. Hakkasin kuduma salli, siis vaatasin, et näe kui kena serv, siit võiks hoopis paremale midagi kududa. Ja nii ma kudusin risti ja rästi ja yles ja alla ja nii nagu pähe parasjagu kargas. Kampsun sai valmis. Nööpe mul polnud ja lõngast neid ka teha ei tahtnud. Võtsin siis Saaremaalt nopitud tillukesed auguga kivid ja nõelusin need kampsunile nööpideks. No tiba tillikuesed nad ju olid, aga funktsioon sai täidetud. Ise olin maruõnnelik. Ema ja vanaema ei saanud, mis kuradima imevigur see siis nyyd olema pidi:


Kõik need kampsunid ja kudumised, mis minu silmis õnnestusid said aastate jooksul maad ja ilma kõvasti näha. Need, mis ei meeldinud, need said kohe yles harutatud ja hiljem tehti neist midagi muud. Nyyd on kõik kampsunid mulle ammu väikseks jäänud ja seega piirdun vaid sallidega. No need ei kysi ju inimese vööymbermõõtu. Kord viimase vindi peal olles kudusin endal roosa salli. Siiani on see mu lemmik. Paks ja pehme:



Selline põgus ylevaade siis ja teile ikka mõnusat aasta jätku ja lumiseid elamusi

NAHKHIIRKOER ja MAGUSAD JÕULUD

Palju aastaid tagasi olin ma kindel, et kord on mul jälle koer, kelle nimi on koduselt Pätu. Bat dog ehk maakeeli nahkhiirkoer või läbakapeni. Mulle on alati nö koledad koerad meeldinud. Hellitasin seda mõtet vargsi kaua-kaua ja arvasin, et noh, kunagi, kui poisid suuremad ja kooli lähevad.. ehk siis võtan ma koera. Aga päkapikud on viimasel ajal eriti tähelepanelikud olnud.

Õues juba hämardus, kui ma õnnest õhetavana autosse istusin. Mul oli põues suurte nahkhiirekõrvadega koer. Tagaistmel istuvad poisid vakatasid. Nemad teadsid vaid, et me läksime korraks päkakontorisse salajasele suurele saadetisele järele, mida nad ise ei riskinud meie juurde tarida.

'Emme, sul on kass!'

Tannu suutis seda tagareast veel kaks korda kasvava õhinaga öelda enne, kui ma tõstsin kutsika valgusesse ja näitasin, et ei olegi kass, hoopis koer on. Palju ei puudunud, et Pätu oleks nimeks Kiisu saanud hehee. Esimese asjana murdis ta uues kodus maha poiste möirgava plastikdraakoni. Tannu arvas, et Pätu perekonnanimi võiks olla Draakoniõgija.

Aga selline ta on, see meie pere noorim ja pisim liige:



Nagu jõulude aegu ikka, on mulgi olnud kiired ajad. Suuresti salajased. Suuresti otsi kokkutõmbavad. Ysnagi magusad. Peagi teen põhjalikumad postitused. Siin aga eilsed kaks kommikarbikest tuntud headuses ingveriyllatusega:



Ja pakitult:


Nyyd aga poisid tuttu ja ise joonistama. Veel jõuab mõne asja valmis. Ja näis, kuidas siis Pätul esimene öö uues kodus möödub


Magusaid, helgeid ja valgeid jõule teile!

KÖÖGIJÕULUD osa 2

Mmmmagus vaatepilt eksole?




No ausõna, need suhkruselt vahulised rõõmurullid ei ole söödavad, kuigi pehmuse ja kerguse poolest on nad vahukommidega suht samas klassis. Aga maitse on tegelikult kibe ja suus ei sula ega närida eriti ei kannata. Kuuma käes tõenäoliselt käituvad samaväärselt. Jämeda sukanõelaga läbistada on lihtne. Vahukomme pole nõelunud, selles osas jään vastuse võlgu, aga kunagi sai plaksumaisist kuuseehteid tehtud ja see oli kyll sada korda tyytum ja vaevalisem tegevus kui vahulise materjaliga mängimine

Lastele ka käärid ja suurem tykk pihku ja lõk-lõk-lõk oligi korraga põrand värvilist pudi täis. Suuremale, kes koristamisest midagi teada ei taha, nõel ja lõng pihku (muud head tugevat peene joonega nööri majast suure kiiruga lihtsalt leida ei õnnestunud) ja siis mis muud kui tykke nõelaga lõngale lykkima - saigi tuba puhtaks. Ja kõik minu mängude ylejäägid leidsid ka koha lõngal pikas rivis. Imekerge. Imepehme. Põhimõtteliselt purunematu. Lastele ohutu. Ja mis peamine, lastele lõbus valmistada ka. Sama saaks ju teha vildilehest, aga see oleks tunduvalt kallim tegevus.



Kuna mu silm igatseb veidi teistsuguseid värvikombinatsioone, siis nyyd poodi rohelise jahile. Äkki õnnestub ka midagi valget leida. Mul on pähe inglise lagritsa valge - must/hall - midagi värvilist kombinatsioonid kuidagi kinni jäänud, need tuleb sealt välja ju lasta

(Tegemist on siis kõige tavalisemate köögilappidega (Selver, Vileda))



Natuke nalja ka. Samal ajal kui mina rullisin ja sinka-vonkatasin ja poisid pudi tekitasid tuli telekast sookolli-multikas. Viskas siis Tannu pilgu telekasse ja vaatas, kuidas eesel ja sibulaga vehkiv roheline sookoll jalutasid päevalillepõllul.

'Emme, kas need on hästi suured võililled?'
Mina vastu: 'Ei, need on päevalilled'
Pisike vaikus.
'Millise päeva?'

Mul kulus hea mitu sekundit enne kui mõistsin, mida ta siis nyyd teada tahab

TAVATUD JÕULUEHTED



No või mis nyyd nii tavatud... lihtsalt kuna kaasaja panne valdavalt enam korraliku traatnuustikuga kyyrida ei saa (saab, aga siis tuleb ka toidutegemiseks uus pann hankida sujuvalt), siis lõid mu silmad kappe koristades tuliselt särama, kui sealt yhe posu hõbedaselt kyytlevaid traatnuustikuid välja tirisin. Lummav sõõrikukuju, võimalus neid pisut vormida oma soovi järgi ja see tohutuid võimalusi andev kergus! Seega otsustatud, minu selle aasta esimesed jõuluehted syndisid kõige tavalisemast köögipoole unustuse hõlma vajuvast tarbeesemest.

Avasin kolmpaki. Joonelt sai yks sõõrik endale kylge paela.



Sellega koos syndis ka mõte kuusk sel aastal traatnuustikutesse lipsutada. Ja kui neile veel pärlikesi või miskit muud vahvat juurde pookida.. Mõte tõusis korraga lendu ja jalad viisid mu luba kysimata poodi.. Tõin sealt syletäie nuustikuid juurde (te ei taha teada, millise ilmega myyjatädi yle prilliraami vaatas mu punnis traadipuntraid täis kilekotti ja siis mulle otsa. Kotti ja mulle otsa. No ma ju ei hakanud neid ykshaaval lindile laduma eksole).

Kodus võtsin õhinaga kõik pakist välja (meenusid kohe kõikvõimalikud isetegijate hullused ja sõltuvustõved-taudid) ja uurisin ja hypitasin neid peopesal, aga kuna mul sel hetkel oli muid toimetusi ja kuusetoomiseni veel ka terve igavik aega, siis ajasin rõngikud nöörile ja nii nad mõneks päevaks jäid juhuslikku kohta rippuma. Synnipäevalisetele jäid need nuustikkaunistused aga kohe silma ja nii ei lastud mu olukorraga juba harjunud silmadel neid unustada.

Eile tõstsin kapi otsast alla oma tagasihoidliku jõuluehete karbi. Seal oli sees paar peotäid suuremaid kuljuseid. Tuttuued. Jaanuaris ostsin, siis kui enam käsi ei tõusnud tolleks korraks jõulusid jätkama. No ja kui ma neid nyyd taaskohtasin, siis harutasin oma nuustikupärja lahti ja tegin kaks sellist pisemat traat-kuljustähekest. Katsetuseks. Kõik on vabalt muudetav ju.



Poisid vaatasid mõistagi varjamatu põnevusega pealt, et millega see hull emme nyyd siis jälle mässab. Ei olnud vaja kaua passida. Kõik rõngad, mis tähekesest yle jäid, said nad ise nöörile tagasi ajada.



Poes on aga veel mitut sorti sarnaseid nuustikuid.. pronksikarva ja tumedamaid hõbedasi ja selliseid, millele selget auku keskel polegi, lihtsalt sellised lapikud ymarad.. Ma ei saa nyyd ytelda, et mul neid kõiki vaja on, aga näis. Muuhulgas ostsin ma kokku juba ka suure hulga karedaid karukeeli ja tavalisi pehmeid köögilappe - majapidamislett on popp ja mõtted ootavad teostamist (hindu võrreldes ei vea mind kyll miski valmisehete letti). Ja mõtted on ikka nii, et vähemalt 4,5-ne röövelputukas saaks ka kaasa lyya. Kuigi saladuskatte all võin öelda, et käisin ka täna (kellaajaliselt siis eile kyll juba, aga minu päev alles poole peal momendil) poes nuustikuid juurde juba toomas. Ema oli ka kaasas. Uuris ja kysis, et miks ja milleks ja pani ka korvi mõned traatsõõrikud. Uskuge, tal ei ole köögis nendega midagi teha hehehee!


Mõnusat ootamisaega ja valgust-sära teie hinge ja sydamesse

Tänan teid hääde soovide ja olemasolemise eest!


Loosiaratas tiirles suure hooga ja jäi pidama nimele..

Virmaline

Seega on just tema pisikese päkakasti omanik. Palju õnne! Võitjaga võtan yhendust.


Suur aitäh kõigile osalejatele!

PIDU! PIDU! LOTERII!

Vantsu ei maganud eile lõunaund. Ta on juba päris suur mees. Hurmavalt ingelliku naeratusega väikene poiss, kas pole?



Nojah, minu arusaam ingellikust on muidugi veidi kiivas. Aga omad lapsed on ikka need kõige paremad ja kullakallimad. Olgu nad siis jonnist kuitahes punnis ja saba ja sarvedega röövellikud pättputukad. Ja kui algus on olnud keeruline, siis.. seda väärtuslikum on kõik see, mis hästi läheb.



Täna õhtul saab Vanstu juba 2 aastat vanaks. See kõik oli justkui eile ja ma tean, et ilma teie toetuseta siin.. ma ei usu, et oleksin yksi välja vedanud. Nii paljudel kordadel olen teiega siin jaganud oma rõõme, mõtteid ja muresid, teostatud ja teostamata plaane. Saanud osaks teie kiitust, tunnustust, häid sõnu-mõtteid ja kallistusi, paisid, õlalepatsutusi.


Minu blogi sai kaks päeva tagasi 3-aastaseks. Tänu Isetegijale olen leidnud mitu uut head lähedast pärissõpra, palju vahvaid jutu- ja mõttekaaslasi. Aga ma tean, et nende helendavate ekraanide taga on palju neid, kellest ma midagi ei tea, aga kes ikka vahel vaikselt siia põikavad ja märkamatult jälgi maha jätmata hetkeks peatuvad. Ma soovin tänada teid kõiki heade mõtete ja tähelepanu eest. Aitäh!

Synnipäevadel jagatakse ikka kingitusi ja jõulud on ka ju kohe käes. Täiesti värkselt sai täna öösel Vanstule kinkide pakkimise ja väga-vara-hommikuse leivateo vahel pildi ja värvi selga endale yks pisike päkakast.

Kaanel päkatydruk ja allservas lumetäpiline päkalepatriinu:


Teisel kyljel päkapoiss:


Vot ja sellesama tillukese postkasti päkasaadetiste tarvis, mis mahutab mõnusalt näiteks kolm Mesikäpa-kommi, saab endale yks teist, kes annab oma soovist osaleda loteriil märku kommentaarides. Pyhapäeva, 29. novembri õhtul koostame me nimekirja ja loosime siin välja nime, kellele päkapikk sellel aastal toob yllatusi uhiuude postkasti. Soovi korral saan lisada kastile veel ka sobiva nime. Kohaletoimetamine on minu kulul. Mitte-isetegijatel soovitan osalemissoovile lisada ka meiliaadressi (või saata see haldjaemand@gmail.com) või vastasel juhul jälgida siis ise hoolega tuleval esmaspäeval, et kes ja mis. Ja kui loositud inimesega nädala jooksul kontakti ei õnnestu saada, siis sellest järgmisel pyhapäeval teeme uue loosimise. (Selliste reeglite kirjutamine pole mu tugevaim kylg. Kellel on häid soovitusi, andke aga julgelt teada, eks!)

EDIT: loosimine lõppenud. Võitis Virmaline. Palju õnne!


Ja tublid tugevad peotäied soove ja unistusi täideviivat haldjatolmu teile kõigile!
Kirjutamise-joonistamiseni!




Ikka teie pisihaldjas

MULGIPUDER ja ISADEPÄEV

Kõik algas sellest, et ma sain endale saapad. Korralikud tibisaapad kõrge kontsa ja võltsilt läikivate detailidega. Aga mugavad ja igati kantavad.



Kaks nädalat elasin ja hingasin ma teadmisega, et saapad vajavad ilmselgelt tuunimist. Terve nädala nihelesin ma haigena kodus, pea terve teise käisin ringi veendumusega, et ma pean nii ruttu kui võimalik kesklinna Suva poodi saama. Kui ma lõpuks sinna jõudsin ja kirevalt etno-letilt ihaldatud moonisukad pihku rabasin, takerdus mu pilk hoopistykis mustadele mulgi kuue motiividega sokkidele-põlvikutele. Suutmata valida, ostsin nii moonisukakad kui mulgipõlvikud.

Kaks ideed ja yks paar saapaid. Kyll ma keksisin mööda tuba, peeglite ja inimeste ees kord saapa kyljes yks, kord teine variant. Lõpuks tuli otsus, et moonisukad jäävad ootama uusi saapaid ja mina teen endale mulgisaapad. No kaalusin ka varinati, et teha teisaldatav mustririba, aga antud hetkel jäi see minu suhtelise sunnismaisuse tõttu teostamata. Nii, et saapad, hoidke alt! Proovimata on ju veel ise joonistamine ja tikkimine ja mitmed muud tehnikad

Minu mulgisaapad said just täpselt nii vahvad kui ma soovisin ja vaimusilmas neid ette olin kujutanud. Ja kui ma siis laupäeva õhtul nendega end peegli ees yleni mustas paraadvormis keerutasin, siis oli ilmselge, et ma vajan pyhapäevase yrituse jaoks ka kotti ja kindlasti veel midagi. Nii syndisid samasse ansamblisse klappivad vajalik vildist kotike ja hädavajalik pross. No kilakola tuleb ju kuskile pista, taskuid mul sedapuhku polnud ning kampsunihõlm vajas ilmtingimata kinnitamist.

Kogu kollektsioon:


Minu nunnu punase voodriga kotike:


Ja nii astusin ma autosse, et sõita linna austavat kohustust täitma:





Ma pyydsin sel aastal isadepäeva tegelikule olemusele mitte mõtelda ja isikliku mätta otsast asjadest yle olla. Õnneks tõrjus Aasta Isa väljakuulutamise kontsert-aktus mu mõtteid tõhusalt ja meil oli Freddy ja Sibulaplixiga väga tore pealelõunane Estonias. Tekk sai lõbusalt siigsaaga sehkendades ja presidendi-kaart koos pyhenduse ja õnnesoovidega kenasti yle antud. Vahva oli see, et kui ma kell 5.30 hommikul teksti hakkasin kirjutama, siis oleksin ma juba nagu teadnud, kellele see Aasta Isaks olemise au sel korral osaks saab. Just see lipukandmise osa.



Pea poolsada nobedat naist alustasid
viie kuu eest Eestimaa erinevates
paikades selle teki loomist.
Sadade silmapaaride heasoovliku
virtuaalpilgu all sai silmus silmuse järel
sini-must-valgetesse lappidesse
heegeldatud tõeline
südamesoojus ja kätehellus.
Igal lapil on oma lugu.
Igas lapis on peidus hea soov,
Sinule, armas Isa.

Tuhanded palavad õnnesoovid
käsitööportaal isetegija.net
toredate tegijate poolt

Isadepäeval, 8. novembril 2009



Miks isale presidendid?
Jah, nad on tähtsad mehed meie minevikust ja olevikust,
kuid palju tähelepanuväärsem on see, et toredal moel on
just Eesti presidentide nimedes peidus ilus tõde:

Eesti isa on see, kes ikka hoolitseb,
et perel oleks leivapäts laual.
Eesti meeste soontes voolab merd
samapalju kui kuuma verd.
Eesti isa tegutseb, et meie lipp oleks
rüütellikult kõrgelt au sees hoitud
ja meie maa, meri, mets, rahvas ja loomad
kaitstud ja armastatud.

Nii nagu meie president peaks olema
hea, hoolitsev ja õiglane isa oma rahvale,
on iga isa omal viisil enda pere ja kodu
armastatud president.
Ainult tema ametiaeg on eluagne
ja ümbervalmisele ei kuulu




Siis, kui aukohustused olid täidetud, jäädvustasime ka isenneast pildile.

Freddy oma tohutult ilusas piduryys ja Sibulaplix moonisuka ja heegeldet moonikleidiga:



Jah, me lepime alati eelnevalt kokku, mida me sellisele yritusele selga paneme. Koostöö ja kokkusobimine on väga olulised




Sel korral oli meie tekki näha pea kõikjal. Ilus tekk on. Kaunis tegu. Ja õige mees sai selle tiitli ja teki täiesti õigustatult ja teenitult

Reporterite ja õnnitlejate tulvast läbi tungides õnnestus meilgi saada yks hoogne kaadrike:






Mis muud.. hoidke oma isasid, vanaisasid, laste isasid. Hoidke neid iga päev. Alati. Kui nad on eemal või neid enam ei ole, siis hoidke neid oma sydames ja mälestustes, sest me kõik elame seni kuni meid mäletatakse ja armastatakse

31. OKTOOBER ehk hellitavalt MINU HÄLLUVIINI 24

(kirjutatud vähemalt yks suunurk kõik see aeg kõrva taga. Lugemisel pidada silmas, et tekstis pole ei kibedust ega myrki. Olek olgu lõbus ja lõbustatud )



Kell 1 öösel
Elutuba. Arvuti

Ajan mõnusalt Savitaksiga läbi interneti juttu. Räägime maast ja ilmast (loe: tööst ja käsitööst). Öö kulgeb vaikselt hommikutundide suunas. Istuda ja arvutit kasutada saan ma õnneks juba peavalutult. Korraga keset magusat vestlus.. lööb välk selgest taevast mu mõtlemisvõimesse ja tohletanud ajatajusse - TÄNA ONGI JU JUBA HÄLLUVIIN. Siis meenub, et imestasin mõni päev tagasi, et Selveris olid terved kõrvitsad myygil. No tavaliselt neid seal ju pole. Parimal juhul viilukestena ehk.


12 tundi hiljem
Kell 1 päeval
Magamistuba. Voodi

Avan silmad. Vaikus. Poisid alles magasid. Tunne on, et kell on veel hommik. Seda suurem on mu ehmatus.. Appi! Kust ma saan kõrvitsa? Varasuve käisime ju Kristabiga ekstra turult kõrvitsataimi toomas. Minu eesmärgiks oli lastele (kui aus olla, siis ikka endale ka) anda eluõppetund taimekasvatusest ja kuna turutädike tõotas, et me saame kindlasti sygisel ka viljailu ja -mõnu nautida, siis rõõmsalt me need koduaeda istustasime ja ootama jäime poistega. Panin ettenägelikult suure plastrõnga ka ymber, et keegi meeltesegaduses ära ei trambiks või välja ei kaevaks või ära ei nopiks või maha ei niidaks. Igaks juhuks ka mainisin juurde, et meil aias kõrvitsad kasvamas. Enne seda muidugi kysisin veel vanaemalt ka luba, et kuhu ikka tohib ja nii. Aga ei õnnestunud esimene katse. Oma silmaga nägin aknast, kuidas töökas mehekäsi rõnga kõrvale tõstsid ja kogu põlvist saati 'muru' maha niitsid. Tõin turult taimed nr 3 ja 4. Istustasin samasse kohta ja kasutasin samu ettevaatusabinõusid. Niideti maha needki. Siis oli aga suvi juba yle poole masti ja enam uusi taimi kuskilt võtta polnud. Minu ärrituse leevendamiseks tõotas siis yhes synnipäevalauas kolm tegelast, et saan sygiseks lastele laternategemiseks kõrvitsa. Kokku siis kolm. Sinisilmselt elasin sygisesse. Paaril korral meenutasin oma kõrvitsaid. Fakt oli see, et kell 1, õigel päeval, polnud mul ikkagi yhtegi kõrvitsat.


Kell 2 päeval
Köök. Diivan

Jookseks turule? Kuna minema peaks nagunii koos poistega (võimalus pisemat kärus lykata või syles tassida, sest lastes tal nii pikka maad ise astuda.. no siis jõuaksime me jõuluks tagasi). Aga käru ja syli olid ka nii pikaks kõrvitsa-teekonnaks mittesobivad. Noh, et kas siis rasket kõrvitsat veeretame enda ees Nõmmelt koju? Yhesõnaga veendusin pärast pisukest arutelu iseendage, et 350 meetrit Selverisse on lagi, kuhu olen nõus minema. Minust oli ytlemata blondiin loota, et ma sealt veel yhe kabeda kõrvitsa saan. Kyll aga oli mul sõja varuplaan enne juba valmis.


Kell 3 päeval
Selver. Puuviljad-köögiviljad

Kõrvitsat mõistagi polnud. Peaagu õnnelikult toppisin korvi suure rohelise meloni. Arbuuse oli ka, aga need olid yleöö kasvatanud hinna liiga mitemkordseks. Ju keegi ksukil teadis, et arbuus sobib ka suurepäraselt kõrvitsa aseaineks sel vahval päeval.

Muuhulgas ladusin korvi ka pärni ja muud head ja paremat, sest karge lumeta talveilm oli mu meele rõõmsaks teinud ja pisuke tuuleke puhus kupli all mõtted meeldivalt keerlema. Plaan oli midagi kypsetada. Teemakohast. Viinereid ja sibulat ostsin ka.


Kell 4 päeval
Koduköök

Pärm ja suhkur. Peaks ju muutuma vedelaks? Ei muutu. Ajan vee ja piima kergelt soojaks. Mõned hetked hiljem tõstan rätikuga (mille sain yle 30 aasta tagasi katsikukingutseks, rõhutamaks, et on väärt ja väega rätt noh) kaetuna serveri-kasti otsa sooja. Kyll see tänapäeva tehnika on ikka multifunktsionaalne! Võite ise arvata millise hämmeldusest pikliku, aga õnneks siiski heatahtliku näoga, serveiomanik mind kööki tagasi saatis


Kell 4:45 päeval
Ikka köök ja natuke elutuba ka

Melonil lendas põhi alt. Seemned kaapisin välja. Mahlase maitsva viljaliha pistsin otse põske, sest melon oli nii paganama hea ja õnneks vaatasid poisid toas raamatuid. Sain yksi segamatult maiustada. Kriminaalselt maitsev melon oli. Aga tema elueesmärk oli pyha, seepärast suutsin ma end taltsutada ja kui poisid kööki jõudsid, siis lõikusime melonipea sisse just nii palju kolmnurk-silmi ja nii mitu hammast naeratavasse suusse kui noorhärrad tellisid. No see vanem siis kostis ka noorema venna eest.




Kell 5:15 õhtul
Jälle köök

Selgus, et vist võiks täna syya ka. Kuidas veenda kolme näljast meest, et täna võtab viinerikypsetamine arvatavast kauem aega? Väga lihtne. Pisem lihtsalt ootas. Keskmine oli põnevil mahaöeldud menyyst ja kõige suurem... no tema leppis tõsiaasjaga, et kui mina olen pähe võtnud, et täna on hälluviin ja ka kalender seda toetab, siis nii see ongi. Mis siis sellest, et oodata oli kõigest kõige tavalisemat iga-söögikoha-lastemenyy-hittnumbrit - VIINERIT.

Fakt on see, et see tainas ei kerki...


Kell 5:45 õhtul

Ahju-ust avades tõuseb kõrgustesse hõrk sibulakypsetamise lõhnapilv. Mis sibul? Hoopis kollide kyyned ja nõidade sõrmekyyned olid need magusalt lõhnvad palad mu haldja-ahjus. Lisandiks tuli auravast potist ussipuder.



Ja kui te arvate, et pepsid poisid jälkidest nimetuste tõttu toidust keeldusid, siis.. nad arvavad, et iga õhtu võiks hälluviin olla. Vähemalt yks neist.

Eriti popid olid kyyntega nõiasõrmed:



Kell 6 õhtul
Toa ja köögi vahel

Tainas vaatas mulle kausist vastu sama õnnetu olemisega kui tund varem. Ei mingit kerkimist. Kutsun vanaema asja vaatama. Ta nõustub - midagi on viga. Saan mammalt uue tyki pärmi ja teen uue laari tainast. Suhkruga pärm vedeldub momentaalselt. No just nii nagu peab. Kõik sujub ja uus taigen kerkib silmnähtavalt.


Kell 7:45 õhtul
Köögilaud

Taldrikul on kaks kuhja - tykeldatud päikese käes kuivatatud tomatid ja yrtidega marineeritud kyyslaugud. Segan need taigna sisse ja veeretan peos pisikesed pätsid. Kuklikesed kerkivad laual. Lõhn on nii ahvatlev, et lööks hea meelega hambad juba tooresse pätsi...


Kell 8:15 õhtul

Lõhnad ahjust.. Oleks Kristab siin, siis me alles sööksime. Kaheksi. Kõik sööks kohe ära! Sajakiloseks sööks ennast. Või saja ja kahe.

Samal ajal vaatan kahtlustavalt mittekerkinud toorest pätsi kausi põhjas. Mida ma siis nyyd sellega teen? No prygikasti ju ei pista puhast toorainet. Põõsa alla? No see ei sobi ka. Äkki linnud või loomakesed mekivad ja jäävad haigeks? Mamma ju lapsena ikka seletas, et tainast ei tohi syya, kõht jääb haigeks. Aga söödavat toitu ei visata ka ära. Mõtlen, et mis mul ikka kaotada - KATSETAN! Löön pätsi hellalt pooleks. Yhte kaussi lisan apelsinikooreõli ja suhkrustunud apelsinikoori. Lõhn on mmmmm.. Ja teise kaussi lisasan peoga kuivatatud kirsse ja kaneeli. Ja siis saavad kõik pannil rivis ahjuaega passivad apelsinikuklikesed ka sygava silma, no peaagu, et sydame. Martsipanimassist.


Kell 8:30 õhtul

Pudistasin riivjuustu ja kõrvitsaseemne segu yle panni (hiljem leidis yks pisike mees, et kypsetuspaberil krõpsuvaks kypsenud seemne-juustusegu on maailma parim kypsis ja edaspidi tuleb talle seda pannikaupa serveerida)



Kui midagi kunagi veel lisada, siis ehk musti oliive, aga yldiselt oli ka see kombinatsioon minu maitse järgi täiuslik. Ju-ma-lik!




Samal ajal tungis ashjukuumusest mu kööki ka juba apelsinihõngu.. Lõhnapillerkaar!


Kell 9:00 õhtul

Tuba on täitunud vyrtsika apelsinilõhnaga. See kergelt mustjaks kypsenud pehme ja magus martipan oli marumõnus mõte!



Ja samal ajal kerkib ahjus juba yle panni diagonaalis jooksev kirsisai. Kuivatatud pehmed kirsid ja suts kaneeli. Kuigi tainas protestis, siis saiake kerkib kenasti.


Kell 9:30 õhtul

Tõstan kirsisaia lauale. Pikad sihvakad valged shokolaadiribad sulavad ahjusoojal saial ilma igasuguse lisaabita. Sulanud shokolaadile puistan mandlilaaste ja kaneeli. Huvitav, kas ma olen puhtjuhuslikult jõulud koju toonud juba?




Kell 9:40 õhtul
Veel kodus

Sätin kuklikesi ja kirsisaia kangi korvikesse. Valin sõber Mummi numbri. Teatan:
'10-15 minuti pärast on Sul vaja korraks õue lipata!'
Jätan ta magusa meelega nendeks minutiteks omas mahlas praadima.

Poisid hop-hop riidesse. Samal ajal yhe käega yks vahva kummitus-mummi kaart ka tänase päeva auks.



Kyynal põlema ja taskulambid taskusse ja nii me Tannuga läbi metsatuka nagu öised punamytsikesed tädi Mummi juurde juba seiklesime. Mul oli kogu aeg kuklas tunne, et kui ma nyyd ikka mõnele männijuurikale komistan ja avatud korvike oma sisu kuskile sambla vahele kukutab.. Aga me jõudsime nii ruttu kohale, et Tannu oli isegi kurb, et pimedas metsas rohkem 'indiaanlasi' mängida ei saanud.


Kell 10 õhtul
Mummi trepikoda

Helistan. Mumm lendab kohale. Ilmselgelt on ta lõbustatud. Kallistab ja särab ja tänab ja ronib siis tõenäoliselt astmeid mitemkaupa mõõtes kaks korda kiiremini yles kui neljandalt korruselt enne alla sai. Saiakestes, kusjuures hoolimata jäisest ööõhust, on veel soojust tallel.


Kell 12 öösel
Elutuba

Vahepeal olid meil veel väikesed autosõidud ja kui ma siis enne sydaööd koju jõuan ja poisid magama saan ja ise õnnelikult maha istun.. Siis yhe käega pugin kesk ööd kuivatatud tomati ja kyyslauguga saiakest. Teisega apelsini oma. Ja vahepeal on mul veel yks käsi, millega ma peidan hiljuti katse-eksituse-meetodil valminud käekotikese lõngaotsi. Hakkasin lapse mängukoerale kandekotti heegeldama. No ta kauples mu käest iga päev poes mingit roosat jubekotti ja ma ausõna ei suutnud seda osta, sest elu on näidanud, et kui ta midagi väga tahab, siis on ta ka hiljem sellega paari pandud. Tubli algaja isetegija, nagu ma olen, lubasin, et teen talle ise selle koti ja paaaaalju parema. Nojah. Koti ma tegin. Kott on igati aus ja ilus. Sada protsenti kunst, aga värvid olid nii vastupandamatud, et ma ei suutnud end poeleti ees taltsutada. Paraku sai aga põhi nii suur ja kott ise kasvas ka liiga suureks. No loomi, keda sellega oleks kanda saanud, meil ju leidub, aga kuna ma selle otstarbekuses kahtlesin, siis kujundasin koti kuju ja sangad ikkagi ennekõike endale meelepäraseks. Mõnusalt ribiline sai teine ka. Iga väritriip on omaette ribi noh (mina ja heegeldamine hehee). Aga kyll see koerakandmise kott ka tuleb.





Vot ja siis saigi 24 tundi täis.
Minu hälluviin.
Melonipea rõõmustab meid nyyd igal õhtul ja mina plaanin tõenäoliselt varsti taas pagariameti võlusid. Yks on kindel. Kui ma kunagi kohviku avan, siis moskva saia ja korpe harjumuspärasel viisil sealt ei leia. Neid saab igalt poolt mujalt ju nagunii





Valgust teie sydamesse, silmadesse, mõtlemisse ja näputööle muidugi ka. Mina lähen nyyd pintsleid värviseks tegema

LÕPP. UUS ALGUS.

(Etteruttav täpsustus: ma ei pane oma blogi kinni ega kavatse ka siin mingit pausi pidada. Pintslid-pliaatsid ei lenda ahju vaid saavad sama valu edasi )



Ma olin yle paljude aastate korralikult haige. Viimati olin tõvest nii murtud kunagi lapsena. No ei jaksanud end isegi pysti ajada ja see on ju teada, et vanainimese, eriti täisjõus naisterahva jaoks, on vaja palju kuumakraade ja eriti hädist olekut, et haigust mitte muuseas pystijala läbi põdeda. Kummarduda ei saanud (loe: joonistada), sest peavalu röövis nägemise ja mõtlemisvõime. Nyyd taastun pisitasa. Aga siruli sunnitud ’puhkus’ kinkis mulle imelised selgusehetked ja aja vaadata sygavale enda sisse. Ja enda ymber. Mille jaoks olen ma viimased aastad rabelenud? Mille nimel? Raha? Fakt on see, et selle tööga (käsitööga) rikkaks ei saa, kui katsud vähegi loominguliseks jääda ja mitte massi toota, hea kui leiva lauale saab. Tõenäoliselt oleks Selveri kassas ka mugavam ja kasumlikum tööd teha. Aga mu isetegemise töö meeldib mulle. Isegi kui olen ohvriks toonud lugematud magamata ööpäevad, ysna suure osa oma laste lapsepõlvest, paratamatult sundinud neid taluma enda väsimusest tingitud ärritust ja kärsitust ’olge tasa, emme tahab tööd teha’, lykanud tohutu hunniku vahvaid ideid ja tegemisi endale, oma lastele ja kallitele inimestele veel määramata tulevikku, kuna nii palju muud on teha olnud inimestele, kes on midagi palunud ja oodanud. Mõni tänuvõlg on oodanud aastaid. Ma ei ole midagi unustanud. Ja parandamatu ajapuudus ja tegemata asjad on mu hulluks ajanud.

Ma olen alati imetlenud sportlaste võimet taanduda tippspordist hetkel, mil nad on tipus ja tõenäoliselt antud alal oma võimete piires kõik saavutanud. Ma olen mõnu ja huviga kõik need aastad tegutsenud, kasvanud ja arenenud. Ma ei saa väita, et joonistamine sel kujul end minu jaoks ammendanud on, aga aeg on edasi minna ja teha midagi uut ja põnevat. Õppida uusi asju, katsetada ja kasvada veel. Elu ei ole sile tee. Ei ole isegi mitte spiraal, mida mööda yles ronida või alla libiseda. Pigem on elu nagu ring. Muudkui tiirutad mööda seda ja arvad, et elad. Aga vahel harva tabad, et kuskil on mingi õhkõrn yhendusniit, sa tajud seda, oled hetkeks valgustatud ja kui kohe võimalust kasutada ja lased syymepiinadeta lahti möödunust ja sukeldud pea ees uude tundmatusse, siis avastad end yks hetk uuelt ringilt. Suuremalt ja põnevamalt. Aga samas võiks kogu elu rahus mööda saata yhel ja samal tasandil. Ma olen alati olnud natuke hull ja pisut pöörane, omamoodi reeglirikkuja ja korralooja. Teistmoodi. Väga tundlik.

On yks hell ja valus teema, moraal ja eetika, millest olen ma tahtnud juba ammu teile kirjutada. Mitte lugeda moraali vaid rääkida oma nägemusest selles asjas. Minu töös on tulnud ikka ette hetki, kus tellija loeb muude asjade seas ette ka lapse lemmikud, sageli on need mõistagi tuntud multikategelased. Ma olen alati siis selgitanud, et joonistan vaid omamoodi, teiste loomingut - muumisid, mikisid, pikne-mak-kuiine, jänku-jusse ja lottesid ma ei joonista, isegi mitte stiliseeritult, sest mul ei ole õigust neid tegelasi kujutada ja selle eest raha kasseerida. Neid tegelasi või nendega esemeid saab hankida mujalt. Ka toiduaine-, rõivatööstuse ja olmekaupade tootjad maksavad antud tegelaste kujutise kasutamise eest, mitte ei ekspluateeri ilmselgelt paremini toodet myyvat tegelast omatahtsi ja –suva järgi. Enamasti on inimesed mõistvad olnud ja vaid korra on yks tellija solvunud, et ma ei olnud nõus tema lapse särgile Piripiigat joonistama. Aga neid, kes selle joonistuse teostaksid, neid jagub. Kas ma olen kade, et mõni inimene teenib syydimatult (olles korduvalt kuulnud taktitundelisi ja lõpuks ka otsessõnalisi tähelepanujuhtimisi antud väärale käitumisele) kujutades teiste inimeste loomingut? Ei, ma ei ole kade. Ma võiks ju ka samuti toimida. Asi ei ole isegi mitte niivõrd minu jaburas jonniajamises ja ylearenenud õiglustundes vaid lihtsalt nii need asjad maailmas käivad ja peavaki käima, valetada ja varastada on lihtsalt väär. Kui inimene joonistaks neid asju vaid enda ja oma laste-lähedaste tarvis, siis no las olla. Joonistas mullegi lapsepõlves ema Disney tegelastega raamatukese. Imetlesin ema mahajoonistasmisoskust ja pidasin seda raamatut enda kõige kallimaks varaks. Aga selliste esemete tootmise eest kasusaamine on taunitav ja lubamatu. Mõistate?

Mingis mõttes saan ma aru tellijast. Talle või ta lähedastele meeldib mingi tegelane. Kui asi on kujutatud enamvähem tõetruult ja äratuntavalt, siis pole paljudele ju vahet, kes selle tegi. Aasia rämpstoodangut oleme me kõik näinud. Peaasi, et asi ilus oleks, et asja yldse saaks ja palju maksma ei peaks. Maailma äärel, nagu me elame, siis pole meile siin kõik ju paraku suures valikus alati kättesaadavgi.

Hoolimata meediast valjuhäälselt läbi käinud avaldustest, et ka pildid, tekstid, filmid, tarkvara ja kõik muu netis rippuv on kellegi omand, pole see paljude teadvusesse jõudnud. Pole nagu käega katsutav. Kõik on nii lihtne – näed ilusat pilti, kliksti parem klahv ja ’salvesta pilt’ ja ongi su isiklikus arvutis olemas koopia meeldinud sellest või teisest pildist. Oma lastele me ju õpetame, et pole viisakas midagi kysimata isegi laenata, rääkimata lihstalt näppamisest. Ma usun, et kellelgi ei tule pähe teise päriskäsitöökorvist midagi varastada ja seda endaoma pähe esitleda arvates, et see tegu pole taunitav ja varem või hiljem inetult välja ei tule? Aga piltlikult juhtub seda rohkem kui arvata. Meie siin peame valdavalt ju elementaarseks (isetegija.net on yldse yllatavalt positiivne ja hea vaimuga paik), et kysime luba ja viitame asja või eseme väljamõtlejale või vähemalt maaletoojale, kui me kasutame sama ideed, mustrit, pilti. Jah, asjade ja info paljusus tingib sageli selle, et suures teaberägastikus läheb mõni hea asi kaduma ja mõistlikum on hea idee või pilt kohe joonelt ka endale salvestada inspiratsiooniks või hilisemaks kasutamiseks, aga sel juhul tuleks ka kohe juurde märkida, kellele antud looming kuulub. Jabur on hiljem hakata rääkima, et nägin ja tegin, aga enam ei mäleta kus ja mis. Lasin silmadega just yle oma desktopi. Leidsin kohe pildi nimega Susa tekk emale enne ja pärast. See pilt oli minu jaoks väga mitemest aspektist eriline ja heatähenduslik. Tunnistan, muidugi oleks viisakas olnud Susalt enne luba kysida ka salvestamise jaoks, aga võite kindlad olla, et kui ma iial võtaks nõuks samasarnast tekki teha või seda pilti sooviksin kasutada, siis ma ka Susalt selle jaoks luba kysiksin. Pilt mu arvutis on vaid mu enda tarbeks, käin seda vahel imetlemas ja silmaga pai tegemas. Positiivse enrgiaga pilt.

Olen enda töid kohanud siin ja seal. Enamasti on eelevalt luba kysitud. Mõned korrad on pilte kasutatud kysimata, aga selgelt viidatud autorile. Meil kõigil on kiire ja kui keegi tõesti midagi taunitavat mu töödega ei reklaami, siis no las minna, peaasi, et nimi on juures. Kuigi samas vahva oleks ju teada, mida ja kus kasutamisväärseks on peetud. Heas mõttes siis. Teisalt olen ma ise puhtjuhuslikult ja ka vihjete põhjal leidnud oma töid kasutuses olevat jumal teab kus ja kelle poolt enda reklaamimiseks või tutvustamiseks. Olen siis ligi astunud ja uurinud, et kas kasutaja ka teab, kelle looming see on ja kust ta antud pildi leidis. Reeglina on vastuseks olnud, et kuskilt internetist. Autor tundmatu. Ei vähimatki seost ei minu ega töö konkreetse tellijaga. Kuna antud persoonid on minuga viisakalt käitunud, siis pole ma pildikasutamisest probleemi teinud. Olen lihtsalt maininud enda osa antud töödes ja andnud loa pilti kasutada. Õnneks pole keegi iial ylbe olnud.. nojah, ma kardaksin siis ka iseennast No tegelikult korra on juhtunud ka yks eriti nõme lugu. Yks preili soovis särki tellida. Kiri oli tulnud ajal, mil ma arvuti lähedal polnud (mu ööpäev on pisut teise asetusega kui tavainimiestel). Kui ma pool päeva hiljem kirja leidsin ja sellele vastasin, siis tuli juba vastuseks, et oh, enam pole kiiret, me võtsime ise netist yhe teie joonistatud pildi ja trykkisime sellega särgid... Mul kukkus hmm karp lahti. No midagi ei osanud seepeale kosta. Tundus idiootne hakata täisinimesele seletama, et kullake, nii nyyd ikka kyll ei tehta. Inimene ise poel mu ees kunagi vabandanud. kyll tegi seda yhes kirjas tema eest tema ylemus. Aga see selleks.

Samas olen pidanud elementaarseks viisakuseks, et enne kui mõne tellimustöö kuskile avalikult yles riputan, siis kysin selleks ka tellijalt loa. Siis just isetehtud pildi endatehtud esemest. Lastega piltide puhul olen veel ekstra täpsustanud, mida ja kus ja kuidas ma kasutada tohin. Ka seda kysin, et mida ja kui palju ma taustast võin rääkida. Puhtalt seepärast, et asi oleks selge ja läbiräägitud ja vääritimõistmisi ja liigategemist ei esineks. Minu arvates on nii viisakas ja õige.

Teadmatust võib olla mingi piirini mõistetav – no kõike ju tõesti ei jõua teada ja meeles pidada, et kes, mida ja kus on teinud või loonud. Ja samas on ammuteada tõde, et vahvad asjad ei synni yksi yhes kindlas paigas vaid langevat tähte võib näha korraga mitu inimest, kes teinetesisest midagi ei tea ja seda ei saa neile ka pahaks panna. Aga ma usun, et kui näed kuskil mõnd isetegemist, kus autor kobab teadmatuses, sest teab, et justnagu oleks kuskilt inspiratsiooni saanud, aga täpselt ei tea. Või on inimene enda arvates midagi uut ja põnevat leiutanud, aga samas on neid, kes teavad, et seesama asi on nähtud juba siin ja siin, siis on ka kena asjast uut tegijat teavitada, mitte niisama myhaklikult vaikida ja peljata, et appi, mis ta minust siis nyyd arvab, kui ma nii ytlen. Kas mitte tõde pole pikas perpektiivis palju parem? Pisut sarnane lugu ebamugavast olukorrast – istud ja einestad. Söök ammu söödud, aga kaaslase hamba vahelt vaatab vastu rõõmus till. Või pipratera killuke. Kas Sa viitad sellele viisakalt või ei leia häid sõnu ja head võimalust ja lased inimesel heas vaimus peeglisse vaatamata oma teed otse ärikohtumisele või uue kallimaga kohtama minna? Või teine kaudne näide. Käisin talvel lapsega arsti juures. Sinine suss oli kenasti jalas. Laps oli kõik see aeg mul traksidega kõhul. Sel moel on nägemisulatus tugevalt piiratud otse alla ja pisut ette, jah, see on mu enda valik ja tuulepea viga, aga ikkagi.. Õues oli kylm ja libe. Õnneks olid teed tugevalt kruusatatud. Astusin mina reipalt, päike paistis ja need kolm täisinimest, kes mulle vastu jalutasid.. nende nägudest ma taipasin, et midagi on imelikku. Kahtlased olid need näod ja pilgud. Aga ei piiksugi. Mitte vihjepoegagi. Aga kui kolmas minust möödunud oli, siis jäin seisma. Mõtlesin ja vaatasin enda ymber. Kyljelt vilksas sinine puhvis suss.. veel 50 meetrit ja ma oleksin olnud hooldamata lausjääl. Kilesussides! Laps kõhul. No ei saa ju valehäbist lihtsalt vaikida? Ma ei arvagi, et nad nyyd hoolimatud olid, pigem pelgasid sekkuda.. Või kas teie ytleksite korralikule inimesele, kes nt teiega koos bussipeatuses järgmist bussi ootab, et tal on pyksilukk lahti? No vot minu arust on enamvähem sama asi ka see, et kui keegi eksikombel peab mõnd kellegi teise poolt rohkem või vähem tuntuks tehtud eseme autorlust teadmatusest julgelt enda omaks, kuigi see seda pole. Viisakas ja justnimelt hooliv, on sellisele asjale kenasti tähelepanu juhtida. Olgugi, et võibolla pisut ebamugav, sest emotsioonid segaduses inimeselt ei pruugi alati just tänust nõretavad olla esmapilgul, aga pikas plaanis on ikkagi parem kui häbikoormaga vähem või kauem tobedalt koos elada. Nõus?

Raha, see ei ole hea teema, aga sellest ymber minna ka ei saa. Pean tunnistama, et ma pole oma töid myyes siiani saanud yle tundest, et tegelen teatud mõttes enesemyymisega. Hinge myymisega siis. No ei oska ma veel tundetut massi toota. Tegelikult ju ei tahagi seda teha. Minult on kysitud, et miks mu särgid ja värgid on maksnud nii palju, samas kui teine teeb samaväärseid asju märkimisväärselt odavamalt? Lihtne – minul on firma ja ka maksud teenistuselt maksta. Kui nyyd aus olla, siis lyyes kõik kokku – idee väljatöötamine, toorik, värvid, kaudne pintsli ja/või muu kulu, töö- ja tellijaga suhtlemisele kuluv aeg, maksud riigile, siis tegelikult on see hind vägagi tagasihoidlik. Ma pidin suvel laulupeol pikali kukkuma, kui nägin, mis hindadega myyakse neid värvilisi trykitud kirivöödega särke. Ilusad särgid, midagi pole öelda, aga just, et mis hinnaga inimesed sellist asja on nõus ostma. Seda, et nende pealt nyyd hullult ei teenita, seda ma usun, trykihindadega olen ma suhteliselt kursis. Need särgid olid samakallid või kallimad kui minu käsitsi maalitud ainueksemplarid. Samas nalja tahate teada? Kui ma oma töid trykkida laseksin (milleski muus kui ebakestvas kuumtryki- ja siirdetrykitehnikas), siis maksaksid mu teatud mõttes siis juba masstoodangu-särgid rohkem kui praegu käsitsi maalitud. See on aga absurd. Kas ma siis ei hinda oma tööd vääriliselt?

Mulle ei meeldi tellijatega rahast rääkida. Rahakysimine on alati olnud selline tobedalt ebamugav teema. Aga paljud head sõbrad, ise ka nö ennast ja oma hinge myyvad äriinimesed, soovitasid alati, et kysi nii, et teeksid asja mitte kohustusest vaid rõõmu ja naudinguga. Pelgasin kaua seda rõõmu ja naudingut, sest tundsin, et teen tellijatele liiga. Aga kas on normaalne tunda end pahasti ja syydi tehes midagi ilusat ja head? Vist siiski mitte. Kui maalitud särk maksaks 100 krooni, kas ma siis vorbiksin neid mõnuga, sest tellimusi oleks siis palju? Ma ei ole siiani kuskil ja kunagi suurelt reklaaminud, et teostan tellimustöid, aga ometi on tellijad alati jagunud. Ja päris mitme inimese kannatlikkus ja mõistmine töö valmimise viibimise osas on olnud minu arvates medalit väärt. Mulle ei meeldi end syydi tunda, mulle ei meeldi hilineda ja tähtaegadest mitte kinni pidada. See kõik tekitab minus negatiivseid emotsioone samas ise ilusat ja hea mõttega asja teha pyydes. Ma arvan, et ma magan edaspidi syymepiinadeta, kui ytlen, et pigem jään selle juurde, et edaspidi maksabki mu käsitsi joonistatud-värvitud lastesärk 1000 krooni ja suurem puidust nimesilt 1500 krooni. Kes tõeliselt soovib, see ka leiab vahendid. Hullud hinnad? Võibolla tõesti, aga hind näitab ka asja väärtust. Nii asja enda kui ka minu, kui tegija oma ja samas näitab see ka antud töö väärtust mulle endale. Jah, ma hindan oma tööd. Yle jala, noh, et saaks kähku kaelast ära, pole ma kunagi yhtegi tööd teinud ega soovi seda ka mitte kunagi teha. Iga tehtud töö on mulle olnud omamoodi eriline ja oluline. Ilma neid tegemata poleks ma ju praegu see, kes olen. Tänan sydamest kõiki, kellele olen nende aastatega saanud oma tegemistega rõõmu valmistada. Tänan kõiki teid, kes te mu töid olete kommenteerinud ja hea sõna sekka öelnud. Tänu teile said arglikest sammudest pikkamööda julged ja kindlad jooksusammud. Uus ring.

Piltlikult öeldes pakin ma pillid nyyd ja siinsamas kotti. Eelmisest ringist on vormistada veel kymmekond juba vastu võetud särgi-värgi tellimust. Täna hommikul sain just kirja, kus sooviti pilte kahele särgile. See jääbki kõige viimaseks tellimustööks selles sarjas. Elu läheb nyyd edasi uutmoodi. Võimalik, et yhel hetkel pöördun tagasi sama raja juurde, et veel midagi uut õppida, seda ei saa ma ju ometi välistada, sest tõepoolest – ma ei ole särgi- ega ka sildijoonistamisest yldse mitte väsinud ja tydinenud vaid ma usun, et vahva oleks vahelduseks katsetada ka muud uut ja põnevat, mis pikalt juba meeles mõlkunud. Pole mulle ka kunagi keegi arvetega kylma või liiga teinud. Elu läheb edasi lihtsalt väärtuslikumalt ja ka ennast väärtustades. Ma ei kavatse teie seast kuskile kaduda. Ma arvan, et ehk saab viimasel ajal suht yheylbaliseks kujunenud tegemiste kajastamisese asemel peagi hoopis uusi ja põnevaid isetegemisi teile näidata. Ma elan juba yle aasta päris oma kodus, aga pole teile ju veel siiani rääkinud ei suurtest torudest ega köögist ega paljudest teisest ideedest ja pooleldi ka juba teostatud asjadest. Nii, aga nyyd tõmban hinge ja siis hakkan uuesi tuure koguma

Ikka isetegmisteni!



Kommentaaridele vastuseks lisaks tänule heade sõnade ja kaasamõtlemise eest.

Amanda uuris rahvuslike mustrite kasutamise kohta.
Rahvuslikud mustrid ongi rahvale kasutamiseks ja kandimiseks ja justnimelt eesmärgiga äratuntavalt sarnanenada. Mida rohkem inimesi kannab kauneid mustreid, seda kenam ju. Kuigi paljudest kohtadest kokku laenatud ja inspireeritud, siis on see ikkagi ju osa meie identiteedist teatud mõttes ja yheski mustriraamatus pole ma kohanud muud kui koostaja nime ja seda, kelle valduses on ese, millelt muster maha loeti. Rahvuslike esemete puhul on raske rääkida kopeerimisest või varastamisest, kyll on aga kena siis viidata, et kustkohast muster on pärit ja mahaloetud. Nende esemete puhul on oluline paikkonna muster ja teistele arusaadav rahvuslik joon mitte autor ega teostaja. Ja selliseid esemeid on ikka tehtud ja myydud.

Jah, on õhuke piir mustri kasutamise, stiliseerimise ja autorluse vahel. Yhel hetkel tungib tõesti kuskilt sisse ka asja eripärasus ja autori nimi. Nt enda juurikakoti puhul arvan ma, et võin sinna alla julgelt kirjutada oma nime, kyll aga mainin juurde, et idee tuli sealt ja sealt. Ja teisalt kuigi nt Mareli, kes mõni aeg tagasi näitas kauneid vakkasid ja kotte, kasutas rohkem või vähem raamatumustreid, siis ometi arvan ma, et kui keegi meie seas nyyd sai innustust (fakt on see, et eks keegi kuskil on sarnaseid asju ju varem ka teinud. Sarnaseid kotte olen isegi trykitud kujul kohanud) siis ta mainib, et idee hakkas kerima neid ja neid lugusid või pilte vaadates. Lambist syndivaid ideepojakesi esineb suht kasinalt. Ideede paljusus on meie ajale kohane ja mida rohkem on joonistajaid-tikkijaid ja rahvusmustrite kasutajaid, seda uhkem ju on. Ilus ja uhke on olla eestlane. Nõus



Kaari2 kirjutas mulle ja uuris põneva teema kohta.
Aastaid tagasi ilmus yks reklaamleht, kus vahel olid minu joonistused lastele värvimiseks. Kuigi neil oli olemas minu luba pilte kasutada selles trykises, siis nimi 'unustati' lisada. Tähelepanelikumad ehk märkasid või on hiljem avastanud, et tööd olid tegelikult minu omad. Ja siit siis kysimus, kas neid pilte joonistades või uuesti kopeerides, et uuesti värvida saaks, rikutakse minu kui autori õigusi? Kuna antud juhul oli tegemist tasuta jagatava reklaammatejaliga, siis ei tunne ma kyll kuidagi end puudutana, kui inimesed neid pilte joonistavad-värvivad. Kyll aga oleksin häiritud (hoolimata nime puudumisest trykisel), kui keegi võtaks nõuks neid pilte kuskil trykkida. Raamatute kopeerimine on aga meie riigis kenasti reguleeritud. Kusjuures ma vahel ikka mõtlen, et omal ajal käisime me ikka raamatukogus raamatuid paljundamas, kui neid välja ei laenutatud või oli vaja mingeid näidismaterjale. Nyyd aga on nii mõnelgi raamatul kirjas, et ei mingit teksti ega pildi kopeerimist-paljundamist. Kas raamatukogud austavad seda põhimõtet?

ELU NAGU SEIKLUSFILM ehk HOOPIS TEISMOODI TEGEMISED


Pika jutu sissejuhatuseks teemakohane särk:



Kui ma jaaniööl kärnkonnale musi andsin, siis eks ma sydames salamisi naiivselt ju ikka lootsin teiste irvitustest hoolimata, et ehk on see nõiutud konn minu pärisprints. Aga noh, elu on õpetanud kitsalt toime tulema. Kui aga mõni päev hiljem tõesti selgest öötaevast prints alla sadas, kuldne kuu seljas ja silmades säramas tähed, siis pidasin seda pikka aega silmapetteks ja saatuse taaskordseks narrituseks. Kõik oli liiga hea uskumaks, et midagi sellist just minule osaks on saanud. Aga aeg läks ja tundub, et tõepoolest jaaniöö võluvägi on olemas. Või oli aeg või mina ise kyllalt kypsed. Kõik need aastad, kui mina unistasin ja pettusin, armusin ja sain haiget oli tegelikult ysna mu lähedal olemas see mu päris õige prints, kes kõik need 16 aastat meie esmatutvusest peale, mil me vahepeal ei kohtunud, mu peale mõtles, minust unistas ja vahel mu maja ees peatus ning kaalus taaskohtumist. Yhesõnaga elus on kõik võimalik, julge ainult hull olla ja unistada.

Kuigi mul vahel on tunne, et ma olen kolmepojaline yksikema (mehed teatavasti ei kasva kunagi suureks), siis tegelikult on mu elu viimased kuud möödunud nagu korralikus seiklusfilmis. Või äkki isegi nagu ulmefilmis. Igal juhul, kui see polegi päriselt mu elu ja on ikkagi vaid uni või film, siis kaameratöö eest saan anda maksimumpunktid. Ja kui see uni või film või reaalsus peaks kord ka otsa saama, siis igal miljonil juhul oli see kõk kogemist väärt pööraselt vahva ettevõtmine.

Minu konn on meremees. No see on ammu teada, et meri ja mehed mind veetlevad. Mähkme-east alates. Või äkki sain selle geenidega juba kaasa. Lapsena ja veel ka pubekana unistasin ikka uurimislaevadel töötamisest ja meredel seilamisest. Ma ei unustanud neid unistusi kunagi, kyll aga pidasin neid oma reaalses elus paraku utoopiaks. Ja siis tuli konn. Oma paatidega. Ja minu mahamaetud unistustusest saigi sisuliselt igapäevane elu. Konn on muuhulgas uuriv meremees. Uurib merepõhja, kaardistab sadamaid ja laevateid. Lõputu ja põnev töö.

Nagu te teate, siis vajadus on leiutamise ema. Kes palju teeb, see ka palju jõuab ja samas ka teab, kus on puudujääke ja mida saaks paremini teha. Seega sai mu konnast, yhtäkki isiklike vajaduste sunnil ja karta on ka, et ikka suuresti suure mugavuse ihalemise eesmärgil, lennukaid ideid ja mõtteid teostades, leiutaja.

Konn leiutas masina. Aparaadi, mis näitab vee all pilti. Sarnaseid leiutisi on teisigi, aga ykski neist polnud piisavalt hea ega säästnud loodust.

Jah, ma tean, me kõik oleme näinud põnevaid filme, kus on väljamõeldud aparaate, mis imepilte näitavad. Asjateadmatuna on kerge langeda pettekujutelma, et laevasillas teatakse, mis laeva ees vees toimub. Paraku nii see pole. Enamus laevnike juhib laevu merepõhja arvestades suhteliselt pimesi. Lootes sellele, et miski tundmatu ei uju vee alla nende teel ja mehed, kes kaardiatlase koostanud, on oma tööd piinliku täpsusega teinud.

Tavainimese ettekujutus merepõhjas toimuvast piirdub reeglina silmad lahti vees ujumise ja paadiga sõites ylevalt otse alla vaatamisega. Mingi sygavuseni paadist ju paistab veel põhi kätte, aga kui taimed on ees, siis ega sa ei tea ikka kyll, mis seal all täpselt on. Televiisorist profikaamera ja valgustatud liikuvpildina loodusfilme vaadates tekib illusioon, et kõik on nii lihtne ja selge. Aga laevaninas ei uju profikaamerad, mis tugevalt valgustatud otsepildi silda saadavad. Ja ka nende nägemisulatus on paraku siiski väga piiratud.

Jah, on olemas aparaate, mis näitavad vee all pilti. Aga nendega on varustatud vaid vähesed alused. Enamjaolt ainult miinijahtijad ja mõned luksusjahid. Nojah, ka mõned kõrgema klassi hauaryystajad, kes ajaloohuvi varjus vrakke käivad ’uurimas’. Tsiviillaevad, sealhulgas ka suured reisi- ja kaubalaevad, sõidavad sisuliselt pimesi. Meie vee läbipaitvus kevadel on 2-8 meetrit ja suvel 1-3 meetrit, heades oludes veidi parem, sisuliselt pole sellest läbipaistvusest mingit kasu pisutki kiiremini ja suurema alusega liikudes, sest reageerida, ohu korral põigata või peatuda, nagunii ei jõua.

Jah, laevadel on peal radarid, mis näitavad nende läheduses olevaid objekte vee pinnal. Moodsamatel on peal GPS, see näitab sulle asukohta, maapinna kõrgusi, aga mitte sygavusi meres ja merepõhja. GPS navigaatoritele on kyll kylge poogitud staatilised merekaardid ja neil on tõesti näha sügavusi, mis aga tihtilugu on mõõdetud aastakümneid tagasi. Vees ringi ujuvaid objekte ei kuva aga ükski kaart.

Aga olemas on ju merekaardid, miks siis neid ei kasutata? Lihtne – maailmameredest on siiani kaardistatud vaid umbkaudu 5-10% ja merepõhi, eriti madal rannikumeri nagu meil, on väga liikuv. Vee muutmisjõud on kujundlikult sarnane kõrbes puhuva tuule jõuga. Kõik ju teavad, et dyynid liiguvad. Veealune maailm on sootuks teine maailm kui see, milles meie elame. Ja ka seda reeglina teatakse, et sygaval vees on alati pime. Kottpime ka päikselisel päeval.

Miinijahtijatel on peal sonarid. Need näitavad pilti vee all. Sisuliselt siis samasugust pilti näitav riistapuu, nagu ultraheliapraadid, millega kaasajal nt läbi lapseootel ema kõhunaha beebisid uuritakse. Sellised sonarid on kallid - maksavad 1,5-10 miljonit eurot ja paraku on need ka ohtlikud mereloomadele. Paljud loomad suhtlevad vees helide abil, sagedustel 90-120 kHz, sama sagedusala, millega enamus miinijahtijate sonareid töötab. Sellistel sagedustel töötavad sonarid seetõttu, et tuvastada, kas ekraanile ilmunud punkti puhul on tegu kivi, miini või mõne lisauurimist vajava objektiga. Nende rohekuubede sonarid on võimsad, 10-15 kW. Signaal on nii võimas, et põhjustab loomade siseorganites tugevaid kahjustusi ja lööb segamini mereloomade suhtlemis- ja orienteerumisorganite töö. Paljud mereloomad eksivad, surevad. Nii tugev signaalilöök mõjuks ka inimesele väga halvasti.

Fakt on see, et enamus merealuseid sõidabki siiani pimesi ja hea õnne peale lootes, teadmata, mis neil kiilu või põhja alla tegelikult on – madalik, kivi, uppunud laev, allveelaev, vaalaparv. Ainuyksi Eesti vetes on siiani kadunud tuhandeid meremiine. Te ju ometi mõistate, et merd sõita pole sama, mis sõita mööda autoteed, kus kõik piirdubki sellega, mis su ymber, samal tasapinnal, toimub. Ilma vastava aparatuurita jääbki meresõidul ysna suur osa oluliset infost silmale nähtamatuks ja tajumatuks.

Teiseks on läbi see aeg, kui mees mastis binokkel või pikksilm ninal mandrit otsis, et sellele mitte otsa sõita. Tänapäeval oleks täiesti normaalne see, et ohu tekkimise korral häirekell ennetavalt alarmi annaks. Nii, et jõuaks veel reageerida. Oh, oleks vaid Estonial selline aparaat olnud...

Minu konnal oli merd kyndes vajadus näha pilti enda ees vee all. Oli vajadus, oli idee. Oli ka juba isiklik kogemus sisusliselt sarnase riistapuu kokkupanemisel. Kuigi siiani töökorras ja kasutusel, jääb see masin eelmisesse põlvkonda, töötab teisel printsiibil, näitab pilti vaid laeva kyljele. Konn oli usin, ei loobunud oma hullust plaanist ja unistusest, leidis investorid, kogus kokku meeskonna ja pärast kaht usinat tööaastat saab ta nyyd oma unistuste puul imetleda vilju oma pööraseks peetud utoopilisest ideest. Momendil need viljad ripuvad sel puul ja noppida on veel nõks vara, kypsevad ja kasvatavad liha luudele, aga viljasaak on olemas ja täiesti imetlemisväärne iga kandi pealt. Konna sonar näitab 30 kraadi horisontaalselt ja 30 kraadi vertikaalselt pilti laeva ette.



Pilti on ka pilkases pimeduses näha umbkaudu kuni 500 meetrit (töö distantsi tõstmise kallal käib). Pildiesitlemise kallal tehakse ka veel tööd. Antud hetkel saavad vanad merekarud pildilugemisega hakkama. Aga vanade radaripiltidega mitteharjunul läheb pildist arusaamise ja harjumisega aega. Kes kõhutitadest 2D UH pilte on näinud, need teavad, et vahel ei saa ilma arsti selgituseta kyll suurt midagi aru - milline jalg, milline kylg, aga 4D puhul seletab juba ka tavainimese silm, mis ja kus ja kuidas.



Töö käib, et pilt saaks tavainimesele arusaadavamaks ja selgemaks. Ja mis minu arvates on hirmoluline – aparaat on keskkonda säästev – praktiliselt helitu. Seadme töösagedus on 200 kHz, mis on mereloomade kuulmisulatusest väljas. Kõiki fakte ei ole kyll uuritud, aga kindlasti on antud aparaat loodusele ohutum kui olemasolevad. Aparaadi väljundvõimsus on maksimaalselt 50 W (yhik siis W mitte kW nagu olemasolevate puhul), aga sisuliselt saab pildi kätte ka juba kasutades vaid 1 W, kõik oleneb töötingimustest ja nõudlikkusest.

Kuigi see aparaat on valminud grupitöö yhispingutuste tulemusel, kus igayks tegi oma juppi, et kokku saada algne idee, on see minu pöörase konna omamoodi isetegemine olnud – yhel hullul on hull idee, nägemus, kasutusvaldkond ja siis on töövahendid ja grupp inimesi, kes seda teostada aitavad. Ja siis on käes proovimise ja esitlemise kord. Autorile langeb tähesära, aga meeskonna ja vahenditeta poleks ta iial selleni jõudnud. Aga ilma ideeautorita, kes muuhulgas on kogu protsessi kestel olnud katsetaja ja kellest saab ka riistapuu kasutajata, poleks midagi olemas. Nädalavahetused, nii mõnigi liiga pikk ööpäev ja magamata öö on õilsa eesmärgi nimel ohverdatud.

Pilt sellest, kuidas me möödunud pyhapäeval vastu esmaspäeva peale sydaööd sadamakail tuult ja kylmunud näppe trotsides õnneliku katsetuse järel kraami kokku lappasime:


Minu osa selles kõiges? Lisaks moraalsele toele ja pisukesele reaalsele jooksupoisiametile (nt katsetusel kell 2 öösel tuulisel kylmal kail nipet-näpet tehes, nuppu vajutades ja juhtmeid ulatades):



... olen mina saanud oma pisikese osa sellesse projekti anda mõnede selgitavate jooniste, skeemide ja joonistuste näol. Ikka selleks, et aidata inimestel peene aparaadi tööpõhimõtteid ja muud seonduvat paremini mõista.


Ja kui mekk juba suus esiti võimatuna näiva asja teostumisest, siis näib, et ega seda vankrit enam pidama ei saa. Hullu konna peas kypseb yha uusi ja põnevaid ideid ja mina vaatan ja enam ei imesta. Hoopis hirmus vahva on. Ja parim pala on veel see, et minu aastaid hunnikutes ja kastides tohletanud ylestäheldatud ideed, mis mu mõtteis ikka sygelust ja pakitsust tekitavad seepärast, et mulle puhtfyysiliselt ja natuke ka fyysikaliselt oma teostusega yle jõu on käinud, võivad peagi leida lahenduse ja lahendamise. Seega – elus on kõik võimalik, julge ainult katsetada, pettuda, end yles upitada ja uuesti katsetada. Ja ära unistamist unusta

MIDA VANEM EIT EHK IGAVESE NOORUSE VÕTI

Yhel väga märjal pealelõunal, kui ma auto olin juba maja ette parkinud ja pyydsin tuppapääsemiseks sinisilmselt tabada hetke, mil vihma krae vahele ämbriga ei visataks, kysis Tannu, kellele vihmavaling põrmugi muret ei teinud: "Emme, miks veeloigud on olemas?"
Enne kui ma noka lahti sain, et mõne jabura vabandusega lagedale tulla, miks ma nii lihtsat asja ei tea, teatas poiss juba särasilmselt: "Ma tean! Siis on näha, et vihma sajab!"
Ja minu kimbatus oli käega pyhitud. Aga milleks ikkagi on veeloike vaja? On äkki veel mõni hea põhjus? Selle kysimusega olen ma mõttes juba mitu päeva mänginud.

Tiheda programmiga on need viimased päevad olnud. Eriti ööd. Ehk siis tegelikult magamata ööpäevad. Enda tööd polegi nagu teha saanud. Seega vabandused kõikide ootajate ees, tegelen jõudumööda nyyd kõigega. Aga siiski sai möödunud nädalaga lisaks parajale hunnikule tähtsatele skeemidele, joonistele ja joonistustele ka yks niisama pisike isetegemine tehtud.

Minu vanaema õde, tädi Gunda, on sellises eas peen preili, et kannab juba ausalt roosa välja. Mida roosam pluusike ja sallike ja kyynelakk, seda uhkem. Aga igal aastal on ikka ja jälle seesama kysimus, et mida kinkida peenele daamile, kel justnagu kõik ju olemas juba on. Igal aastal kinkekaardiga ka nagu jabur minna. Tahtsin ju ikka midagi ise teha. Aga mida? Salli ei koo, neid on tal niigi hulgem. Nimesildiga poleks tal suurt midagi teha, teab oma kohta ja tuba ju kyll. Poekott hmm.. Meie Eesti koti sai ta juba ylemöödunud aastal. Et siis mida kinkida? Ja kuna ma ärkasin taaskord just mitte kõige varem, siis tagus ka aeg panniga selga...

Mõeldud ja tehtud! Selsamal vihmamärjal päeval tõime poest hunniku seepe ja teise hunniku villaloori. Ilusaid värve oli sedapuhku saadaval. Punast ikka ei olnud. See punane näikse eriti popp värv olevat, pole mina veel seda poes valikus kohanud. Aga sel korral polnud mul seda ka õnneks vaja. Yhesõnaga kuna kingitus läks roosas eas provvale, siis seebilõhn sai sirelililla ja pehme kasuka seebi ymber sai heleroosast villast. Tannu istus enamuse ajast syles ja torkis ka. Ise on ta endiselt veendunud, et seepe tikitakse. Minu selgitustöö terminite osas ei kanna teps mitte vilja. Pisem piidles ka, aga otsustavalt ligi veel ei astunud.

Seep sai nunnu - pehme ja lõhnav. Ja nagu me kõik teame, siis pakend on samavõrd oluline kui sisu ise. Seega leidis seep pesa pisikesest puidust karbis, mille vooderdasin lilla vannisoolaga. Nii saab tädi Gunda kylmaga oma kangeks kiskuvad kondid sooja lõhnvasse vannivette ligunema viia ja siis õrna villaseebiga naha igavesti beebipehmeks siluda. Ka karbikaanele sai kenasti kirja (et keegi kena pakendi sisu kommide pähe põske ei kipuks pistma), et tegemist on 'igavese nooruse võtmega' ja et beebipehmus on tagatud.



Palju õnne, tädi Gunda!

Nii kaua pole midagi siia kirja pannud, et nyyd ei teagi enam millest alustada...

Pärast töövahendite ja tehnika postitusi sain kirja Marelilt. Mingi ime läbi suutis ta murda ma tobeda häbelikkuse ja veenda mind Saaremaale tulema. Koos kõigi oma puidu- ja tekstiilivärvide ja vahenditega kihutasingi siis yhel kenal septembriõhtul mandrilt saartele. See oli yldse yks hull pikk nädalalõpp - neljapäev Dirhamis, reede Keilas katsikul, laupäeval Viljandis onunaise synnipäeval, pyhapäeval Saaremaal joonistamisest rääkimas, esmaspäeva Helsingis. Kõik ööd nende päevade vahel sai joonistatud, lihvitud, peitsitud jne. Ja seda kõike koos kahe jõmmiga, kes autosõitu ei armasta ja paigal ei pysi. Aga hakkama saime. Ja võibollla ka tänu sellele tihedale programmile polnud mul aega liialt hulluks end mõtelda ja too pyhapäeva pealelõunane kohtumine saarlastega sujus väga vahvalt

Minu tolle päeva saavutuseks jäid kiisu ja kutsu:


Ja imbile viisin vana armastuse kinnituseks poekoti tegelastega tema enda maailmast minu silma läbi. Lisaks muidugi ronisin ise ka kotile, sest yks haldjas peab ikka ligi ju olema:


Ise tulin Saaremaalt ära aga tõelise sõjasaagiga. Lisaks Imbilt kaasa saadud vägeva väega kadakavihale, mida hoian väga eriliseks puhuks, tulid meiega mandrile kaasa ka vilditud märkimik, siilike ja lammas nimega Mää. Tannu ristis ta kyll kohe Pilvelambaks, kes teeb mää


Ja väiksema jaoks on ta suur lemmik:


Aitäh teile, armsad, see oli yks vahva ja meeldejääv pealelõuna!



Nii, mis siis veel oli.. Särgid!

Kõige pealt oli synnipäev pisikesel Ritil:





Ja siis said veel kolm last endale pildiga kehakatted.

Pisikesele poisile, kel on kodus valge kurgualusega must kiisu. Uue bodyga pilti tehes pyydis kaamerasilm kinni ka esimese jäädvustatud naeratuse. Tänud pisipoisi vanematele armsa pildi eest!


Pisikesele piigale:


Ja pisikesele printsessile, kelle lemmikvärv on roosa. Ta unistab ylipikkadest juustest. Kodus on tal kaks kiisut - must ja hall. Ja nimest tingituna lisasin omalt poolt lilledena roosid




Kord kommenteeris Lossipreili toredalt yhte mu särgijoonistust. Mulle olid alati tema pihuloomad meeldinud. Seega kirjutasin talle oma vahetuskauba mõttest. Talle sobis.

Mina joonistasin särgi:


Ja meie juurde kolisid elama Lossipreili peente näppude vahel valminud posite synniaastaid arvestades kukeke ja notsu:

Sellel samal pildid on poiste taustal näha Vantsu käeharjutusi. Ma olin alati itsitanud kui Sibulaplix oma röövel-põnnide tegutsemisest rääkis ja natuke peljanud, et mida minu omad korda kõik veel võivad saata. Suurem pole sääraseid hullusi teinud. Pisema puhul peab aga hirmhoolikalt peale passima, et ta mingil juhul mõnd kriiti või pliiatsit kuskilt kätte ei saaks. Hoidku taevas veel purgivärvide eest. Tunnistan - mina pole iial kodus lapsena seinu maalinud


Ja et nyyd kõik vahepealsed suremad asjad oleks kirjas, siis viimased nädalad neelas ikka veel seesama titaraamat. Sai teist veel lihvitud ja silutud hoolega. Ja siis kenasti organiseeritud sinna, kus ta oma elu elama hakkab - Tallinna Lastehaigla titapildiga majja. Kuna 2008 aasta kevadel tehtud 'et igast pisikesest saaks kord suur'-pilt läks jalutama, siis tegin uue. Sedakoda kavalalt ja vajadusel kiiresti taastataval kujul




Ohh, sai vist hetkel kõik. Nyyd on vaja enne novembrit veel raamatupidamine korda saada, hunnik vanu tänuvõlgu ära klaarida ja mõned tööd lõpuni teha. Siis vist ongi juba jõulud käes.


Ja nalja ka - ma koon. Hakkasin endale kuduma ammuigatsetud kindaid. No kollitavad teised mul juba aastaid peas. Aga pärast mõndkymmend rida oli selge - Tannu saab salli. Nyyd siis koongi päikesekollast kaelasoojendajat. Mõnuga ja mõne rea kaupa. No pisikesed nobedad näpud teevad minuga koostööd - käivad kõige õigemal hetkel vardaid kudutööst eemaldamas

Õues on kollane sygis! Ilusat sygise jätku teile!

UUED PADJAD ehk LEPATRIINU YTLES

Kui ma hakkasin täna oma uutest lepatriinulistest padjapyyridest pilti tegema, siis meenusid kohe eilse õhtu ja ka veidi kaugema aja tagused syndmused. Olgu mainitud, et lepatriinud on yhed igavesed kavalad tegelased. Te vaadake ise, mis näoga see mees siin pildil kuulab hoolega, mida sellel täpilisel tegelasel talle paremasse kõrva on sosistada. Raudselt on see mingi uus salaplaan, millest mina kindlasti nii väga ei vaimustu



Kuidas ma kyll seda tean, et lepatriinud sellised krutskitega tegelased on? Eks ikka isiklikest kogemustest! 'Lepatriinu ytles' on meie majas olnud omamoodi natuke naljakaks parooliks juba pea 25 aastat. Palju aastaid tagasi mängisime õega aias. Pidin korraks tuppa lippama ja kui tagasi läksin, oli õde kadunud. Kutsusin ema ja mamma appi teda otsima. Mida kauem me hõikusime ja hyydsime ja teda leidmata ringi sahmisime, seda suuremaks kasvas paanika ja minu ilmne syykoorem, oli ju mina see suur tydruk, kes pisikese lapse ära kaotas. Ja kui siis ysna jupp aega hiljem lõpuks koerkuudist yks unine tirts oma nina välja pistis, siis oli meie hämming ja nõutus seda suurem, kui kuulsime, miks ta meile ometi vastanud polnud - lepatriinu olla talle ytelnud, et olgu kuss. Saate aru! Need lepatriinud on yhed kavalad vembuga tegelased, see on selge! Varem ja hiljem kadus ta meil veel ära. Siis olin mina õnneks syyst puhas, lepatriinude kaasosalisust kommenteerida ma ei oska. Kord leidis ema ta paar maja edasi kutsikatega tutvust tegemas, oli teine aiaaukudest osavalt välja ja sisse pugenud. Kord leiti ta ysna sealtsamas elektirposti taga klaasikildudega mängimast. Elu on teadagi ringiline. Eile siis saime me siin kõik yheskoos otsida taga yht pisitydrukut sellest samast majast, kus mu õde end kunagi koerapoegade juures peitis. Pärast parajat paanikat ja mitmeid telefonikõnesid leiti tydruk yles - mängis teine midagi halba aimamata ja plaanimata naabrilaste juures. Aga meile meenusid lepatriinud, need pisikesed kavalad kelmikad täpilised tegelased.


Padi nr 1 ehk kiisu koos lillede ja lepakatega:


Ja padi nr 2 ehk lihtsalt lepakad lillemetsas:



Ma julgen ausalt öeldes kahelda, kas uni just kõige rahulikumalt neil patjadel selles jutuvadinas ja põnevatest plaanidest paksus keskkonnas maitseb, aga niisama mõnuleda on neil ikkagi mõnus ja lõbus:





No ja näete, jälle mingi kahekõne! Mida see vasema põlve juures kykitav lepatriinu kyll seal räägib, et poiss nii hoolega kuulama on jäänud?



Nii, et kui sygispimedus kipub meelt mõrudamaks muutma ja mõtet nyristama, siis maalige padjale yks lepakas ja elu on jälle tagasi suvises naksikas rytmis

TÖÖVAHENDID

Kangale joonistamise protsessi jätkuks pistan siia siis ka töövahendijutu nii puidu- kui kangale vajaminevatest tarvikutest

Puitmaterjalina olen kasutanud nii ehituspoe liimpuitplaate kui valmis viimistelamata toorikuid. Neid leiab Tiimarist ja saab ka otse tootajatelt vahel. Laudade toolide puhul on olnud lihtsam osta poest valmistoode ja see siis vajalikult pinnalt puhastada, aga see on omaette teema.

Puidu puhul on enne joonistamist soovitav pind kergelt lihvida ja mina olen ka peitsinud, sest äärejoone-markerid kipuvad kõik 'ujuma' puhtal puidupinnal. Lihvin käsitsi. Enamvähem siledad pinnad käin yle 120 või 140-se liivapaberiga. Karedamat pinda võib muidugi alguses ka jämedamaga siluda, nt 60-sega.



Peitsina olen aastaid eelistanud värvitut või valget Beckersi oma:



Reeglina peitsin kolm korda. Seega siis töökäik on lihv-peits-kuivamine-lihv-peits-kuivamine-lihv-peits-kuivamine-lihv. Vahel juhtub, et tuleb mõni tööring lisaks. Mõni puit ajab lihtsalt hirmsasti pinde välja niiskust saades.

Ja siis joonistan harilikuga pildi. Õrnalt. Ja siis värvin. Vanasti kasutasin tavalisi tuubi-akryyle. Kes teab mis poest ostetud. Aga mu lemmikud on Lefranci Deco matid värvid. Läikivatega võib ka, lihtsalt ma ise eelistan matti pinda. Läikivate Lefranci Decode eeliseks on see, et neid saab kasutada rohkematel pindadel. Kui ma ei eksi, siis sa glasuurplaatidel jms? Vineerile suuremaid pilte tehes olen värve seganud ka Caparoli nii mattide kui läikivate seinavärvidega. Deco omad siis olnud lisatud sobiva tooni andmiseks.

Minu purgikesed näevad välja sellised:



Puidu puhul teen mina piirjooned pärast värimist. Reeglina markeriga, kuna selle joon on yhtlasem ja peenem. Lakkimist markerid ei armasta ja seda olen ma aastate jooksul korduvalt katsetanud nii ja naapidi. No enamus neist lähevad hirmsalt laiali. Uskuge, meie turul vist ei leia enam vee-, rasva- ja kõige muu kindlat tintekasorti, mida ma katsetanud pole. Tunnistan, viimased katsed on nyydseks kyll aasta vanad juba.

Igal juhul esemetel, mis on peitsitud ja joonistatud ja võibolla ka hiljem lakitud olen piirjooned teinud pildil keskel asuva Piloti Uniball micro tintekaga. Kui teist keegi teab, kust neid veel Eestist saab, oleksin õnnest ogar. Minu omad tõi kunagi sõbranna Soomest. Kuulots kipub kergelt kuluma. Kasutan ise oma viimaseid riismeid suure punnimisega. Esemetel, millel värvin kogu pinna ega plaani lakkida, olen piirjooni teinud pildil parempoolse tintekaga. Suurtel nt vineerpindadel olen piirjooned teindu vasakul asuva paksu ymaraotsalise markeriga.



Esemed, mis kinldalt lakki vajavad ja tõenäoliselt õue elama kolivad olen piirjooned teinud klaasile ja keraamikale mõeldud värviga. See pysib puidul ka:



Lakkinud olen on töid Tikkurila Kiva lakiga.



Aga viimasel ajal olen jätnud kõik esemed peale toolide-laudade lakkimata. Mulle meeldib lakivaba pind rohkem, kuigi pilt on sel juhul veidi rohkem ohus ja niiske lapiga päris pildi kallale minna ei soovita. Eriti siis just piirjoonte pärast. Samas mu oma poiss on enda päkakastiga, mis on lakkimata, teinud sada ja yks imet ja muuhulgas on see vannis ja õues vihma käes käinud. Pole teisel häda kedagi. Aga kui lakin, siis ikka korda kolm.


Kangale joonistan kõigepealt piirjooned. Siidiguttaga:



Ja siis värvin. Vasakul Textil värvid tumedale kangale. Paremal uut tyypi Deco Textil värvid.



Kangavärvidega joonistan nt ka lõuendile.


Pintslid on kahtlemata maitseasi. Mulle meeldivad Raphaeli omad. Kasutan neid nii puidul, kangal kui näkku joonistamiseks




Värve segada ja vajadusel neid ka hoiustada saab edukalt yllatusmuna topsides (eelistan pigem neid vanemat tyypi kaheks lahti käivaid topse). Tekstiili omade kohta ei tea täpselt öelda, aga Deco omad on sobivates tingimustes kenasti ka mõne kuu vastu pidanud.


Kõik kysimused ja soovitused teretulnud!

KAOTATUD KIHLVEDU ja VILLAMUMM

Palju aastaid tagasi sõlmisime sõbranna Mummiga kihlevo. Täiesti veidra ja jabura. Kaks vanatydrukuhakatist nagu me palju aastaid juba olnud olime, puudu veel vaid kassid ja kaktused, olime me mõlemad veendunud, et ei meie enam iial abiellu. Aga no jube virgutav oli teise kallal norida, et nooooh, millal sa siis mehele lähed. Yhel kenal õhtul yhes päälinna sel ajal veel suitsuses kõrtsus sai selgeks, et nii see asi jätkuda ei saa ja käed said löödud ja lahtilöödud - kes meist esimesena abielluma hakkab, see peab teisele yhe korraliku puuviljakorvi kinkima. Olgem ausad, kihlvedu sai sõlmitud ikka pigem selle mõttega, et kumbki meist ei uskunud, et just tema kaotab. Aga lootus säilis, et vast ikka teisel meist läheb õnneks oma tõeline õnn leida.

Noh jah. Elu on naljakas kõigis oma veidrates toonides ja värvivarjundites. Igal juhul pidin ma yhel hetkel kelmika meeldetuletuse peale nentima, et on vist aeg tunnistada enda kaotust ja Mummile ta korv pidulikult kätte anda. (Naljakas on aga see, et tegelikult pole yldse mitte kindel, et tema seda sammu siiski esimesena ei astu. No ma ju ikka veel loodan Seega sai eile kokkuleppesse yks pisike punktike juurde kirjutatud - kui tema abieluranda plaanib jõudma hakata, siis saan mina ka oma korvi. Igal juhul. Nyyd ma siis ootan oma korvi ka )

Aga eile, siis kui selle aasta lõpuni oli jäänud täpselt 111 päeva (ilus number, millegi vahva tähistamiseks, eksole?!) sai Mumm oma korvi kätte. Säästuaeg tingis selle, et korvi sai pistetud yhtkoma teist muudki tarvilikku ja tarbitavat - ikka korralik varustus. Ja kõigele lisaks ikka yks korralik heegel-mesimumm ka. No et Mumm suures piknikutuhinas ei ajaks oma korvi kellegi teise omaga segi.




Villane Mumm lendas agaralt ringi ja presenteeris korvi ka teiselt poolelt. Avastamisrõõmu jagus kõigile hihii:


Ja nii nad siit ööhakul pimedusse kadusid:



Mehele või mitte, aga kui me kord Mummiga hirmvanaks saame, siis kavatsema ikka edasi yhed mõnusad hullud mutid olla. See on kihlveotagi kindel. Vot umbes sellised:


(pilt saadud Mummilt, tema sai selle jumal teab kust internetiavarustest)

MEREKARU PUHASTUSKOMPLEKT

Hirmus peen pealkiri sain nyyd siia yles kirja. Tegelikult on nii, et kui olin suve hakul valmis saanud oma villase tiigriseegi ja lõvikarbi, kus lõvi end mõnuga kyyris tiigritriibulise pesuvahendiga, siis ysna pea paluti mu teha sisuliselt samasugune kompekt. Sedapuhku siis karule. Merd armastavale karule.

No karu on karu ja selle joonistamisega mul muret polnud. Karbi puhul katsetasin, et kuidas oleks, kui see yleni valgeks võõbata. Värv pani mõistagi tujuka puidu mängima ja hiljem oli tykk tegemist ja lihvimist ja uuestivärvimist, et saada kaas taas korralikult karbile käima. Kindel on see, et märga seepi selle sees kyll hoida pole mõistlik. Aga kaanest saab vannitoa uksele kelmika sildi või niisama pildi teha - igal asjal ikka mitu hääd funktsiooni

Kyll aga läksid mu mõtted uitama seebikujunduse osas. Et äkki teha hall nagu kivi? Kuidagi kylm ja kõva tundus see mõte. Või roheline nagu siidistesse meretaimedesse kasvanud kivi? Vilditud seep oleks selle mõõdu ju väga hästi välja andnud. Aga nuputasin, mis ma nuputasin, siis ikkagi oli madrusetriip see, mis mind kõige enam inspireeris.

Ilus ja särav sinivalgetriibuline pehme lõhnav seebike. Kirjade järgi oliivilõhnaline. Seebi enda värv oli ysna mere nägu. Tunnistan, et seebi lõhn on minu jaoks hirmus oluline. Praegu pilti vaadates on mul täpselt meeles mismoodi ta mu käte vahel nõelaga torkides ninasõõrmeid paitas.




Ja karp siis koos sisuga:




Pisike puidust teemat jätkav pyhenduskaart läks ka kaasa. Tuli välja, et see sobivat suurepäraselt kohvri kylge tunnusmärgiks. Vaat siis:




Ja nyyd on karu puhas. Karv läigib ja ilus on olla. Saab taas merele minna. Mina saan varsti uue seebi teha

PÄIKESEJÄNKU ja KÄRNKONN

Ahhoi, sõbrad, mina olen Päikesejänku!



Kust ja miks ma tulin? Sygis on käes. Õues kisub aina kylmemaks ja ööd muutuvad yhe pikemaks. Päikesevalgust jääb yha vähemaks. Aga valgust ja soojust on ju vaja, et talv yle elada - on mul õigus?Kus mure kõige suurem seal yhed nobedad näpud kohe abiks. Nii ma syndisin soojas hommikuvalguses ja kuldseis päikesekiirtes.

Keegi ei tea täpselt, aga arvatakse, et ma sadasin alla otse taevast ja nii potsatasin just Pisihaldja pere pisikesse hoovi. Õnneks anti mulle taevas väga ymarad ja pehmed vormid, nii ei saanud ma kukkudes grammigi haiget:


Vaatasin arglikult uues kohas ringi:


Nälg näpistas pikast teest ja võtsin pisikese eine:


Tukastasin õige pisut:


Aga siis juhtus midagi ko-hu-ta-vat. Mingi metslane pyydis mu kinni ja lõi hambad mulle kõrva. Oi-oi-oi, see oli hirmus..


Hakkasin nutma. Ta vaatas mulle pika pilgiga otsa ja ytles rõõmsalt: 'Aua!' Selle pisikese metslase keeles tähendab 'aua' pea igat looma ja lindu. Värisesin hirmust, aga tema naeratas ja tegi mulle kalli. Sestpeale oleme nyyd suured sõbrad:


Uskuge, elu on yks lill ja pidu ja lillepidu. Ma arvan, et jään siia majja päriselt elama





Jah, elu on lill. Paar kuud tagasi oleksin ma sellele lille-väitele pisut myrgiselt lisanud kindlasti, et elu on haisulill või okkaline nagu kaktus. Hetkel on ta aga lihtsalt lill. Ja ma võiksin oma elamises vabalt avada lillepoe. Kärnkonn, kellele ma jaaniööl musi andsin, muundus mõni ööpäev hiljem inimeseks. Prints või inimene, aga koduselt on ta endiselt lihtsalt Konn. Et muinasjutt kestaks, siis täiendasin oma uksesilti (juukseid ma siiski kollaseks kaasajastama ei hakanud. Kes teab, millas see värv mu peas taas muutub )




Päikesejänku + lilled = päevalilled. Seega elu on päevalillepõld

TIIGER, ÄMBLIKMEES, MUMM JA PÄKAPIKK

Sain kunagi ammu synnipäevaks kunstipoe kinkekaardi. No kuna ma töövahendid ettevõttele ostan nagunii samast kauplusest, siis arvasin, et synnipäevakingiks võiks midagi vahvat olla, mis otseselt tööga seotud pole. Kaua ei olnud vaja mõtelda, sest tegelikult oli mul see plaan juba ammu - kehavärvid!

Nagu arvata võis, siis yhe nelja-aastase silmad läksid suureks kui kohvitassid kui ma värvikarp näpu vahel autosse istusin. Ja kohvitassidest said praetaldrikud, kui ta karbi avas ja näidiste raamatut vaatas.. Tal oli kohe ja kõike endale näkku vaja saada. Aga kuna mul oli pisut tegemist, siis palusin tal veidi oodata. Ta ei kannatanud ja kisukus paki lahti ja sonkis värve siis ise. Ikka korralikult, sel määral, et ma teatasin, et täna ei joonista ma midagi. Karp sai kapiotsa pargitud ja seal ta mõne päeva tukkus. Aga poisil on hea mälu. Ja kui meie koostöö stiilis 'kui sa tasa oled ja lased vennal rahus magama jääda ja siis põrandalt mänguasjad ära koristad, sokid jalga paned, vaat siis ma võtan karbi ylevalt alla ja me teeme sulle just sellise näo nagu sa ise soovid'. Asi toimis. Ja nii syndis minu esimene näomaaling. Järeldus oli see, et svammid tuleb paremad hankida kui need, mis kaasas on ja pintslid võtan järgmisel korral oma töövahendite seast.

Aga minu pisike tiiger oli maruõnnelik. Nii elevil, et ei mallanud oodata, et värv täielikult kuivaks ja hakkas ringi tuiskama. Nii sai ta vuntsi sassi juba enne esimest pildiklõpsu ja seepeale venis mokk ka kohe pikaks, sest see on ju ometi maailma lõpp kui on pidanud 5 minutit kannatlikult peaagu paigal pysima ja on olnud plaan igavesti tiigriks kehastuda.



Aga kui ma talle lohutuseks mainisin, et homme saab ju uue näo teha, just sellise nagu ta ise soovib, siis venis värvine silmnägu märkimisväärsemalt moosisemaks:




Järgmisel päeval sai temast teadagi kes. Ta pole elus yhtegi selle tegelase koomiksit, filmi ega multikat näinud, aga kuna kõik kohad on yleujutatud antud kangelase kujutistest, siis noh.. Olgu peale. Svamme ei jõudnud veel välja vahetada, seetõttu jäi punane taust veidi liiga hele. Pintsliga ei tahtnud ma lapse nägu yleni kokku ka võõbata. Et siis minu pisike õnnelik, ämblikekartlik kusjuures, kaasaja laps:




Täna õnnestus mul kuidagi kõrvale viilida Kuigi ideid sellest, kes temast järgmiseks saab, kuulen ma pidevalt. Olgu siinkohal mainitud, et kevadest sygava suveni oli tema lemmikrõivaesemeks konnakostyym. Tunnistan, ma olin tema rohelise konnavälimusega sedavõrd harjunud, et kauplusekylastamine koos rõõmsa libakahepaiksega ei olnud mu jaoks enam mingi syndmus. Jah, rahvas vahtis. Mõni pidas vajalikuks ka mainida, et kuidas nii ikka saab. No saab. Jummala sydamerahuga saab, uskuge mind

Aga aastatagune pilt annab kinnitust, et siis oli ta mesilane:



Kostyymike sai talle kunagi yhe vanainimeste peo jaoks tehtud. Ta oli ainus alaealine seal. Et ikka lõbusam oleks. No mulle tundus sygavalt jabur 1,5-aastast ylikonda ryytada. Aga triibukostyym on sestpeale suur lemmik olnud. Minu põlvikud vaid täiustasid komplekti. Nyyd on mummikas paras juba ka pisemale

Aga pisemale on paras ka minu enda päkapikukas. Kampsun, mille mu kalli kadunud vanatädi vanim tytar mulle kudus enam kui 30 aasta eest. Kuskil on kindlasti alles pildid ka minust, kus ma seda õndsalt kannan. Pisem tõeliselt kaifib selle kandmist ja no mis seal salata, on ikka nunnu ka. Eriti see teravate hammastega kurikavala naeratuse grimass




Vot sellised igapäevased muutumismängud käivad meie majas. Ideid jagub endiselt

Minult on mitmel korral kysitud, et kui see saladus pole, siis kuidas ja millega ma kangale pilte maalin.
Miks peaks see saladus olema? Loomulikult olen ma neile kirjadele vastanud, sest isegi samu vahendeid kasutades on ikkagi iga tegija tulemus ise- ja omamoodi

Siin siis minu kogemused selles vallas teistele huvilistele lugemiseks:

TEKSTIILILE JOONISTAMINE


VAHENDID - VÄRVID
Päris alguses kasutasin Marabu siidivärve ka mittesiidistel naturaalsetel kangastel. Siidivärvid olid mul lihtsalt olemas, sest siidile olen ma maalinud juba enam kui kymme aastat. Aga arvestades siidivärvide käitumist mittesiidistel pindadel (valguvus, gutta piirjoonele mitte-allumine ja ja tooniga mängimine purgi - märja värvi - kuivanud värvi vahel), siis loobusin nende kasutamisest ysna pea.

Olen nyyd juba kolm aastat edukalt kasutanud Lefranci Textil tumedale kangale mõeldud tekstiilivärve (heleda kanga omad sobivad, kui aluspõhi on hele või värvi katvus pole määrava tähtsusega). Hiljaaegu selgus aga, et Textil sari on muutunud Deco Textiliks ja ära on kadunud eraldatud tumeda ja heleda kanga värvid. Värvivalik on nyyd suurem, kuigi otse potist ei suuda ma endiselt yhtegi värvi peale musta ja valge võtta. Ja viimane uudis oli tyhjale valgete purgikeste lahtrile viidates, et valget pole ja enam ei tule. Mis tundub mulle kyll sygavalt absurdsena, sest valge on ju ometi see värv, mida reeglina ikka vajatakse? Loodan parimat.

Aga samas kõik on võimalik. Nt piirjooni tegin varem Lefranci musta siidiguttaga, aga yhel hetkel seda enam sisse ei toodud ega edasi ei myydud. Alguses öeldi, et laos pole, ootavad. Siis, et Lefranc enam ei tooda musta guttat. Mis oli mõistagi absurdne väide, aga enda arvamuse kinnituseks võtsin tootjaga otse yhendust ja muidugi nad toodavad musta guttat edasi. Kuna seda aga kuskilt enam saada ei olnud võimalik, siis leppisin Pebeo omaga. Pebeo oma ei ole kvaliteedilt nii hea, aga see on metalltuubis. Ja ta sätendab kergelt. Metalltuub on lihtsalt mulle isiklikult käepärasem. Marabu gutta on kvaliteedilt samaväärne Lefranci omaga, lihtsalt pärast plastiktuubile yleminekut on selle firma gutta kasutamine minu jaoks tylikas - alguses ajab yle ja hiljem turtsub määrivalt, joon on paks ja reguleerimatu.

Lefranci myyb nt Tallinnas Vunder, midagi leiab ka Tiimarist. Samas Tiimari hinnad on sisuliselt kahekordsed võrreldes Vunderiga. Pebeo guttat tellisin Roosi ärist.


- MATERJALID
Naturaalsed. Puuvillane, linane. Kirjade järgi sobivad kangad, mille kunstkiu (elastaan vms) sisaldus ei yleta 20%. Ekstreemsusi tuleb endal katsetada. Rusikareegel on see, et kui kangas kannatab triikimist puuvillasele mõeldud kuumusel, siis jääb ka väv sellele pysima.

Valdavalt olen toorikutena kasutanud valmistooteid. Pildita särke leiab Prismast, Rimist, Marati esinduskauplustest, Lindexist ja kindlasti veel mitmest kohast. Beebiriietele leiab 'myravabasid' toorikuid nt Viki toodete seast.

Kirjade järgi on kõik materjalid soovitav enne joonistamist pesta. Endale joonistades pole see probleem, aga fakt on see, et pestud ese kaotab osa oma kaubanduslikust väärtusest. Lasteriiete puhul on töötlusvahendid õnneks suhteliselt leebed, aga olen kohanud poekotte ja kangaid, mis on eelnevalt nii tugevalt töödeldud, et gutta hakkab joonistades libisema ja ei imendu. Hiljem triikimisel muutub kangas kollakaks. Sellised toorikud/materjalid oleks igal juhul mõistlik eelnevalt korralikult loputada.


TÖÖKÄIK - JOONISTAMINE
Kui käsi väga kindel pole, siis saab kanga alla panna abijoonisega paberi. Kasutada saab muidugi ka muid abivahendeid valguslauast, shabloonist kuni projektoripildini. Isiklikult joonistan suurematele piltidele alati elusuuruses mustandi ja sobitan nii, et ma paigutusega rappa ei jookseks. No vaba käega ei riski ma kyll suurele särgile nt teksti kirjutada:


Joonistuse alla panen alati paberi, sest isegi gutta võib õhemast kangast läbi imbuda ja nt särgi teist poolt määrida. Soovitavalt ei tohiks see paber olla liiga imav ja samas ka mitte liiga kilejas. Koopiapaber, vahel ka mitmes kihis, joonistuspaber, sobivad kenasti. Hea on kuivamise ajal ka kontrollida ettevaatlikult, et joonistus ei oleks aluspaberi kylge kleepunud. Kui värv on kangast läbi imbunud ja paberini jõudnud, siis on soovitav paberit vahepeal vahetada või vähemalt kangast niiskest paberist aegajalt eemale tõmmata pisut.

Kõigepeal teen alati guttaga piirjooned, lasen suts kuivada (kuivab ruttu) ja siis värvin pintsliga. Kui värv on läinud yle piir, no ikka juhtub, siis korrigeerin musta tekstiilivärviga (gutta kipub värvitud pinnal libisema). Samas mustvalgete piltide puhul värvin ma guttaga ka pisemaid pindu ega hakka eraldi pintsliga purgist värvi kasutama:


Kui värv on liiga paksult läinud, siis võib see hakata mõranema. Kõige rohkem olen yksteise otsa katvalt värvinud neli erinevat värvitooni. Mõranes, alumised värvid paistavad pärast korduvat pesu, aga maha ei ole pealmine kiht kulunud.

Kui kangas on väga veniv, siis on mõistlik seda värvimise ajal veidi sikutada ja pintsliga pyyda koe vahele pugeda. Kui tulemus pärast triikimist ja pesu on hõre, siis saab uuesti värvida või õhema kanga puhul ka pahemalt poolelt värvida.

Kui juhtub avarii. No vahel ikka ju juhtub, siis tuleb olla leidlik. Tegemist on suhteliselt katvate värvidega. Antud särgi puhul suutsin ma kogemata number 4 juures märja musta värvi korralikult laiali tõmmata. Pyydsin segadust ruttu veega maha nyhkida - vahel see õnnestub, aga sel puhul läks pilt asi ainult hullemaks. Pidasin nõu ja sain loa yks mesilane joonistada. Kollane on paraku selline värv, mis isegi mitmes kihis kangale kantuna jääb läbi kumama. Et oma musta apsakat varjata ootasin kuni kangas kuivas veest, siis tupsutasin ettevaatlikult õhukese kihi valget värvi määrdunud kohtadele. Lasin kuivada ja alles siis joonistasin mesilase ja värvisin selle kollaseks. Ja särk sai kohe rõõmsam



- FIKSEERIMINE
Tulemus kuivab olenevalt joonistuse suurusest ja värvikihi paksusest kuni paar tundi. Enne lõppviimistlust peab pilt saama ise lõpuni kuivada. Fikseerin päris kuuma ja kuiva triikrauaga (auru ega veega kokkupuudet ei tohi olla, sest see rikub pildi!). Kindluse mõttes on soovitav triikida kas läbi õhema lisariide või ka kypsetuspaberi. Mõni triikraud kipub lihtsalt värvi kaasahaakima ja määrima. Olen kasutanud ka täiesti kaasaegset triikrauda mida pidi pidevalt tugevalt puhtaks nyhkima, et see triikimisel joonistust ei rikuks. Kui värvikihile moodustub triikides nagu pisut määrdunud läikiv koorik, siis reeglina kaob see pärast esimest pesu.

Kirjade järgi peaks pilti triikrauaga survega kuumutama 5 minutit yhelt ja 5 teiselt poolelt, aga kuskile on kaduma läinud see pindala, mille kohta antud aeg kehtib (vanematel siidivärvidel oli ka pindala toodud, 50x50cm, kui ma ei eksi). Igal juhul pisemat pilti (nt lastesärgid) triigin reeglina kokku 5 minutit. Kuigi tegelikult on pilt pesukindel kindlasti kiiremini. Ainult guttaga joonistatud mustvalge pildi puhul on piisanud kergest triikrauaga ylesõitmisest. Paksemad värvikihid vajavad pisut pikemat käsitlust. Punased toonid muutuvad kuumuses tumedaks, aga jahtudes õige toon taastub (seda ka korduva pesu ja triikimise järel).


- PESEMINE
Pärast triikimist kannatab joonistatud ese kirjade järgi kuni 40 kraadise veega masinpesu. Tegelikult kannatavad nad kõrgemat kuumust. Ainult guttaga tehtud joonistused taluvad kenasti ka 90-kraadist pesu (aastate jooksul korduvalt katsetatud isiklike padjapyyride ja köögiirättide peal).

Kolm aastat intensiivselt kasutuses olnud ja pidevalt 90-kraadise veega pestud - minu esimene värvikatsetus lepaka ja lille näol. Yleval tumedam laik on ettekujutuse andmiseks sellest, mis juhtub siirdetrykiga vastavas kuumuses - kiletaust tumeneb, mõraneb ja pilt ise muutub praktiliselt arusaamatuks:


Pesuaine ei tohi olla pleegitav. Muud nõudmist vahendile pole. Vahel mõni pesumasin trikitab ja nö tõmbab pesu vahele, siis võivad hõõrdumisest tekkida joonistusele pleekinud triibud või laigud. Yldiselt see ei häiri ja kui häirib, siis saab hiljem korrigeerida. Oma simaga olen antud nähtust näinud kahel korral, yks neist mu enda poisi yhel särgil (pidev yhtlane joon on muutunud mitte-nii-yhtlaseks).


Pärast esimest pesu muutub pilt pehmemaks. Korralikult fikseeritud joonistusest eraldub vaid yleliigne gutta. Värvid on sõbralikud ja tootja poolt testitud. Päris närida ja lutsutada neid siiski ei soovita (sylg teatavasti 'pleegitab' ysna edukalt).

Käistsi pestes ei ole soovitav pilti nyhida - nyhitud koht lihtsalt kulub kiiremini. Samas olen näinud särki, millelt on pildi pealt plekieemaldajaga mustust maha pleegitatud ja nyhitud. Au sõna, mina ei saanud kyll aru, kus ja mis. Plekki polnud, pilt oli kenasti alles.



Kindlasti unustasin nyyd mõnele asjale tähelepanu pöörata. Juttu saab täiendada. Kysimused on igati teretulnud

TAEVAS JA PÕRGU

Harutasin pisut seda sasipundart siin arvutiekraanil ja näppu jäi teiste seas ka yks unustatud foto..

Lõhnad.. Mulle meeldib sireliõite lõhn. Neile järgneb pea ebajasmiinide õitseaeg. Nii sageli kui võimalik surun ma suvel pea neisse põõsastesse ja unustan kõik muu. Ahmin neid enesesse ja pyyan läbi imbuda järgmise suveni. Vastniidetud muru on hea lõhnaga. Vihm. Paplite kleepjate kestade magus lõhn. Ritikheinad. Lehtede kylm kõdunemise lõhn. Kargete jäälilllede ja -purikate lõhn ja maitse. Kevade lõhn. Kyps arbuus. Päevalilled. Maasikad. Mälestus isa riidekapist. Aniis. Mõni meeldiv lõhn on veel, aga neid on siiski vähe.

Ma olen valiv looduse lõhnade suhtes. Enamus lillepoe lilledest lõhnab minu jaoks tapvalt vängelt (aga hunnitu õis ilma lõhnata pole jälle midagi väärt). Veel valivam olen ma kunstlikult kokkusobitatu suhtes. Pean tunnistama, et mul on kapis ysna kobe hulk pudelikesi, yhes peenem lõhnaõli kui teises. Mitmest neist pole iial isegi piisakest piserdatud. Aga mul on kaks lemmiklõhnaõli. Neid on mul aastate jooksul kulunud palju pudeleid. Nyyd on nad mõlemad juba aastaid tootmisest maas.

Taevas ja põrgu. Syytu ja ulakas. Need on mu kahe pudelikese sisude märksõnad. Mõlemas pudelis on sees veel õige pisut. Kasutan neid vaid erandjuhtudel. Syytut siis kui on kerge, karge ja ilus olla. Ka siis kui on valus ja nukrus on võimust võtnud. See õrn, minu jaoks kergelt sireli mekiga lõhn, uhub meele klaariks ja aitab edasi olla. Ta tegi seda enam kui kymme aastat tagasi, teeb ka nyyd. Tegi ka täna ja osaliselt ka just seepärast see jutt siin.

Teine on ulakas. Kelmikas, julge ja pöörane lõhn. Lapsed on ootesaalides paaril korral vanemaid punastama ajades otsinud 'hirmus hea kommilõhna' allikat. Kirjade järgi olevat see lõhn kyll pigem tomatitaime oma. Mulle meeletult meeldib. Just see, mis mulle sobib ja toetab mu muidu pööraseid tempe ja olemisi.

Minu maailm lõhnab just nõndamoodi. Kuitahes palju kordi olen ma käinud lõhnapoodides, ostnud isegi mõne pudeli. Aga hiljem rahus katsetades selgub ikkagi, et no ei ole see. Ei sobi. Ainult need kaks. Minu ja mu olemise kaks põhitahku.

Ammustel aegadel lõhnastasin ma nendega kirju ja muud endaloodut. Kord aga tekkis soov saata kauge maa ja mere taha aimdus sellest, kuidas minu maailm lõhnab. Mõtlesin. Jupp aega mõtlesin, et mida ja kuidas. Jabur tundus paberit lõhnastada. Ja nii need kaks tillukest puuvillast padjakest syndisid. Minu enda padjapyyrist said nad lõigatud, volditud, õmmeldud. Ja lõhnastatud. Ilus ja armas oli.

Minu tasakaal - kurat ja ingel.

Minu kallid sõbrad said tytre. Pisikese nunnu nupsu. No just nii nad teda kutsusid hetk pärast syndi kui pärisnime kysimus oli veel kaalumisel. Minul polnud mahti oodata, no rõõm oli kauaoodatud kallikesest nii suur, ja nii ma siis pisitydrukule tillukesele roosatäpilisele bodyle triibukiisu ja tema enda joonistasin.



Olen alati pidanud pahaks tooniks seda, kui värsket ema ja beebit kohe haiglasse õnnitlustega ryndama ronitakse, aga kuna Pelgulinnas on hetkel paras segadus ja raske oli leida viisi kuidas teretulemast-kingitus kohale toimetada, siis pidin ma ise liftiga sõitma minema. Ja no sujuvalt suunati mind ka otse liftist palatisse ja seal ta oli - pisike nunnu nupsu - Liisa





Eelmisel aastal sai mu poiste täditytar endale särgikese tõelise tydruku tõelisest olemusest - inglist ja kuradist:



Aastakese tegusa preili seljas elu näinud särgike teenib ausalt edasi:




Sellel aastal sai Carol Liina endale uue särgi. Kuigi ta on rohkem nagu pisike röövlitytar, siis särgile sai maalitud malbe koidumaine piiga. Kaunis ja kange:




Vahepeal sai Carol Liinast suur õde. Tal on nyyd pisike vennake, kes hoolimata tagasihoidlikkust vanusest pole enam yldse nii pisike mees. Rohkem nagu väike vägilane. Vägilase-teema peale kangastus mu silme ees kohe stseen yhest vägevast titast, kel kaenlas leib ja peos kala ja kuna ta mulle Kalevipoega hakkas meenutama, siis sai tausatel ka yks Tallinna vaade uhke lipuga. Ja kui juba rahvuseepose radadele läksin, siis pistis kyljelt ka yks nutikas siil oma nina välja:




Vahepeal teostasin ka ammuse armsa idee - tiigripadja - saab kaissu võtta ja kallistada, muremõtted ja -pisarad peita ja tahtmise korral kasvõi tantsida:






Ja kui me Sussimemme juures sussitegu vaatlemas käisime siis pidin taaskord enne minekut nentima, et mul ei ole ikka veel nimesilti. Täiesti masendav.. Alati avastan ma seda viimasel hetkel ja ylejäänud aja on see mul peast pyhitud. AGA viimase hetke ideena leidsin koduukse kohal sobivas suuruses tunnuspildi ja sellega tuunisin ma siis pisut sõiduautot Parklas leian nyyd igal juhul selle sõiduriista kindlasti kiiremini yles. Aga nimesilt tuleb. Ega ta tulemata ju ei saa jääda




Ja meie viimase aja maiuspala on ämblikmehe tort.



Tähelepanelikum vaataja leiab pildilt käbide vahelt ehk ka nahkhiirmehe (batman), aga ei, see oli, on ja jääb ämblikmehe (spiderman) tordiks. See must tegelane keset kooki on aga hoopis kassmees (catman), ytleb Tannu veendnult ja mis mul siis yle jääb kui lapsega nõstuda.

Leppinud olen ma ka sellega, et see kõrge, järsk ja mullane mäenõlv meie maja ees sobib lumevaesel ajal suurepäraselt ka niisama liumäeks - nii lahe on tagumikul mullalaviinis liuelda. Taevas, saada mulle roosad prillid ja kannatust, hoia pyksitagumikke, kaitse pesumasinat ja torusid ummistuste eest, lapsi klaasikildude eest ja varja mind hetkel kui teised täiskasvanud me majast mööduvad, sest ma meeleldi tunneksin end vahel vähem kohtlasena



Liu saab muide laheda. Aluspyksid on ka mulda täis. Jube lahe, eks!? Miks ma sellele lõbule kriipsu peale ei tõmba? Elemenataarne - ka mina olin kunagi ahv, kellest sirgus inimene neissamades põnevates mägedes ja ma mäletan suurepäraselt kõiki neid nippe ja nõkse ja rõõme. Ausalt öeldes kisub mind sinna ysna tihti tagasi. Tahaks ISE ka veel pisike olla, aga kere on liiga suur ja põrutustel oleks tõenäoliselt suht hullud tagajärjed hehee

LUGU PISIKESEST TITAST

Isetegemisi on mitut sorti. Kes teeb peenemat näputööd, kes saeb, needib, joonistab, pildistab, kirjutab või lihtsalt mõtleb hulle ja helgeid mõtteid. Lubage mul siinkohal teile näidata minu eelmise aasta yhte kõige vahvamat isetegmist - raamatut. Päris oma peaagu pärisraamatut.

Paar mu pisijutukest on ilmunud siin ja seal. Koduarvutis on kaust, kus sees on mu luuletusi ja muinasjutte, riiulikastis pildidki enamusele stardivalmis seatud. Kui aus olla, siis tegelikult on neist olemas ka käsitsi joonistatud-kirjutatud originaaleksemplarid. Lihtsalt iseenda ja oma laste tarvis. Aga trykkijõudmise osas on mõned tagasilöögid mind kõhklevaks muutnud. Eks maitseid on ju igasuguseid... Aga antud jutukese puhul on mu syda rahul ja rõõmu täis. Lihtsalt yks lihtne, armas ja õige asi. See lugu ei jõua kunagi kaante vahele traditsioonilises mõttes, sest sihtgrupp on väga väike (tegelikult oleks maailm palju parem paik, kui sellel raamatul sihtgrupp sootuks puuduks, aga see on vaid unistus). Aga õige pea saab see lugu netti ka raamatuna yles ning selle printversioon rändab Tallinna Lastehaiglasse - sinna, kus on selle õige koht ja kodu.

Kel huvi, aega, jaksu ja tahtmist - siin on minu titalugu:






ELUST-OLUST ENNEAEGSE TITAGA TALLINNA LASTEHAIGLA VASTSÜNDINUTE JA IMIKUTE OSKAONNAS









Tannule, mu vanemale pojale
Vantsule, mu pisemale, kes sündis enneaegsena
ja kõigile teile, keda see pisike jutustus puudutab ja liigutab.








Tere, mina olen Tannu. Ma olen kolm aastat vana ja ma olen juba suur. Emme rääkis mulle möödunud suvel, et minust saab järgmisel aastal suur vend. Kõigepealt tuleb sügis ja puudel langevad lehed maha, läheb külmaks ja pimedamaks. Siis sajab lumi maha ja ringi hakkavad käima päkapikud. Siis tuleb talv ja jõulud ja jõuluvana ja näärid ja uus aasta ja ilutulestik ja vaat siis läheb emme paariks päevaks haiglasse ja toob sealt meile ühe pisikese tita. Selleks ajaks on tita, kes emme kõhus elab, juba suureks kasvanud, tuleb kõhust välja ja hakkab päriselt meie juures elama.

Tavaliselt sünnivad titad siis, kui emmedel on juba hästi suured kõhud. Noh, umbes nii suured ja punnis nagu oleksid nad suure kõrvitsa või arbuusi alla neelanud või rannapalli kleidi alla peitnud. Vahel ei jõua emmed kohe üldse ära oodata, millal oma titaga juba ometi kord kohtuvad. Aga kui õige aeg lõpuks kätte jõuab, koputab tita kõhust emmele, nad lähevad haiglasse ja paari päeva pärast tulevad kahekesi koos koju tagasi.



Mõned titad on aga hästi uudishimulikud ja kannatamatud. Nemad tahavad meid üllatada ja tulevad emme kõhust hästi vara välja. Kui aga tita sünnib liiga vara, siis on ta veel väga-väga pisike ja väeti ning peab vahel emmega koos päris tükk aega haiglas arstide juures elama ja kasvama. Sellised titad vajavad alguses kohe hästi palju erilist hoolt. Mõni tita ei oska ise veel hingata ega süüa, mõni ei jaksa isegi soojas toas soojana püsida, kuigi tal on riided seljas. Mõni tita on vahel ka natuke haige.

Keegi ei tea miks, aga meie tital hakkas ka kiire ja ta sündis liiga vara. Tervelt kaks kuud enne õiget aega, siis, kui oodatud jõuludeni oli veel kuu. Minu väikevend kaalus vaid poolteist kilo. See on ainult nii palju kui suur pudelitäis vett. Õigel ajal sündinud titad kaaluvad tavaliselt nii palju kui kaks suurt pudelit vett või isegi rohkem. Aga mõned titad on sündides veel palju-palju pisemad kui minu väikevend.



Meie titaga oli alguses palju muret. Esimese nädala oli ta lastehaigla intensiivravi osakonnas ehk reanimatsioonis ja emme käis teda seal iga päev vaatamas ja talle piima viimas. Ta tegi titast iga päev palju pilte ja näitas neid siis kodus ka minule. Emme süles oli hea istuda ja kuulata, sest eks mina ju ka kartsin natuke. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nüüd suur vend, aga meil polnud kodus ühtegi titat ja emme kõht oli ka alles päris punnis.



Ühel päeval helistas emme haiglasse ja sai teada, et meie tita on viidud üle teise majja. Vanaema viis meid autoga tita pildiga haiglamaja juurde ja emme läkski natukeseks ajaks haiglasse mu väikevenna juurde elama. Mina elasin senikaua vanaema juures. Aga emme helistas mulle iga päev ja ütles alati, kui väga ta mind armastab. Alguses sai emme vahel päeval, sel ajal kui tita haiglas magas, mul kodus külas käia. Ja mina käisin vanaemaga teda haigla ees vaatamas ja hoovis jalutamas. Sisse mind veel ei lubatud, sest ma olevat alles liiga väike. Paar korda käisime koos lähedal asuvas poes ja kohvikus ka. Vanaema ütles, et on väga oluline, et emme ennast vahepeal natuke tuulutada saaks.



Iga kord, kui me emmega kokku saime, võttis ta mu sülle ning kallistas hästi kõvasti ja kaua. Ja siis ta jutustas mulle kõigest, mida nad titaga koos haiglas teevad, kus tita elab, kuidas ta kasvab ja üldse kõigest-kõigest.



Tuli välja, et meie pisike tita ei magagi tavalises voodis. Isegi mitte sellises pulkadega titavoodis nagu meil kodus on, vaid ta on nagu piske kosmonaut, kes elab ööd kui päevad oma tillukeses klaasist kosmoselaevas. Emme ütles, et selle paljude numbrite ja anduritega klaaskasti nimi on kuvöös ehk inkubaator. Seal on tital hea ja soe olla, temperatuur ja õhuniiskus on talle sobivaks seatud. Kui kuvöösi peal on tume kardin, siis on tital seal hämaras hubasem – justnagu ikka veel emme kõhus.



Alguses ei saanud meie tita hingamisega päris ise hakkama ja üks masin hingas tema eest. Hiljem aga olid titale hingamisel abiks pisikesed õhuvuntsid. See on selline õhutoru, kust kaks pisikest kõrrejuppi titale ninna õhku puhuvad (CPAP). Ja kui tita juba päris tragi oli, sai ta endale igaks juhuks nina ja suu juurde ühe voolikuga kopsiku. Emme ütles, et selle asja nimi on hapnikumask, aga minu meelest näeb see küll rohkem välja nagu mikrofon. Äkki tahab meie tita lauljaks saada ja harjutab juba varakult?



Tihti lähevad titad alguses õige natuke kollaseks. Kui aga titad väga kollaseks lähevad ja nende veres bilirubiini tase liiga kõrgeks tõuseb, pole see eriti hea ja siis hakatakse titasid päevitama. Meie tita päevitas ka kohe üsna mitu päeva. Tal võeti riided ära ja pandi pisikesed paberist päevitusprillid pähe, et silmad eredas valguses viga ei saaks. Tema kosmoselaeva kohale veeti mängupäike. See on selline hästi heleda valgusega lamp, mis titat soojendab ja päevitab. Päikesevõtmise ajaks tõmmatakse kuvöösile hele kardin ka ümber, siis on veel eriti valge ja hea. Kuna tital võib vahel päevitades liiga palav hakata ja tuuletõmbust kuvöösi luuke avades tekitada pole hea, siis haiglatädid või emme ise jälgivad titat hoolega selle protseduuri ajal. Vahel käivad ka täiesti õigel ajal sündinud ja muidu igati terved titad seal pisikeste juures päevitamas.



Kuvöösis ehk selles kosmoselaeva moodi klaaspesas on titadel soe ja turvaline olla, aga kui nad on juba nii tragid, et neid võib sealt välja võtta ja pärisvoodisse panna, siis vajavad nad alguses vahel endale külje alla sooja vesimadratsit. See aitab titadel soojana püsida ja nii ei külmeta nad tavalises toaõhus ära. Toaõhk on neile ju alguses harjumatult jahe. Emmed kraadivad ja haiglatädid jälgivad tita kehatemperatuuri. Kui ta püsib ise soojana, keeratakse pehme loksuva madratsi kraade järjest madalamaks. Ja kui madrats on sama jahe kui tuba, võetakse see üldse ära.



Minu vennake oli kuvöösis kaks nädalat, aga soojal vesimadratsil mõnules peaaegu terve kuu. Emme itsitas, et meie tital on täiesti luksuslik elamine – kõik tehakse ette ja taha ära, tema aga mõnuleb soojas ja pehmes vesivoodis.



Titavoodeid on haiglas kahesuguseid – pealt avatud akvaariumi moodi klaasvoodikesi ja pisikeste puuride moodi võrevoodikesi. Meie tital oli võrevoodi ja talle meeldis vahel hirmsasti võrepulkadest kinni hoida, kui emme või artitädi tahtsid teda voodist välja tõsta. Eks ta ütles neile omal moel, et ärge torkige mind, tahan puhata ja mõnuleda.



Kui kuvöösis oli mõnus ja soe ning tital polnud riideid vajagi, siis tavalises voodis on tal vaja nii riideid kui ka sooja tekki. Kuna tita pea on suur ja toaõhk võib selle kaudu kogu keha temperatuuri liiga palju jahutada, siis peab tita ka toas mütsikest kandma. Kui tita sõrmed ja varbad kippusid külmaks minema, pandi talle kätte tillukesed sokimoodi kindad ja jalga sokikesed.

Tekk on omaette põnev teema. Tavaline baikatekk on küll mõnus ja soe ning sobib suurpäraselt õigel ajal sündinud titadele, aga pisitillukeste titade jaoks on see tihti liiga raske.



Kord, kui meie tita kaalus veel alla kahe kilo, tegi emme koos haiglatädiga katse – nad kaalusid ära tita tekid. Baikatekk ja pealistekk kaalusid kokku üle kilo! Katsu ise magada teki all, mis kaalub pool sinu keha raskusest! Emme seadis küll raske teki tita jaoks alati kenasti tunneliks, et see talle peale ei suruks, aga siis ei saanud jällegi kindel olla, kas tital ikka piisavalt soe on. Haiglatädid soovitasid emmel tuua titale fliistekikese. Fliis on küll tehismaterjal, aga see on kerge ja aitab tital soojana püsida – just sobiv ja hea pisibeebile. Reanimatsiooniosakonnas olid titad tihtipeale ilma riieteta fliisitüki sisse pisikesteks kapsaussikesteks keeratud.



Kapsaussiks või vorstikeseks keeravad haiglatädid titad sageli ka titamaja teisel korrusel. Nii tunnevad titad end turvalisemalt, sest ka emme kõhus on nad olnud mõnusalt kokkupakitud. Sel moel rahunevad nad sageli ka siis, kui emmet lähedal pole.



Vahel juhtus ka nii, et meie emme läks titale süüa andma, tema polnudki veel näljasena ärkvel ootamas, vaid magas tihkelt lina sisse mähituna magusasti. Pühade ajal said emmed isekeskis armsalt nalja visata oma tillukeste jõulu- ja näärivorstikeste üle.

Emmedel ja titadel on haiglas kindel päevaplaan. Iga kolme tunni tagant mõõdetakse kraadiklaasiga titade kehasoojust, et teada saada, kas nad tunnevad end ikka hästi ja veenduda, et neil pole liiga palav ega liiga külm. Kui nad on kakanud või palju pissinud, tehakse neil pepud puhtaks. Päevas antakse haigla poolt titadele viis mähet, seepärast on hea, kui emmel on igaks juhuks varuks mõni mähku. Digitaalse kraadiklaasi, niisked pepulapid ja beebikreemid peavad emmed ise muretsema. Haigla poolt on titade tarvis olemas ravimid, naba ja huulte hooldusvahendid.





Kord päevas titasid kaalutakse ja vaadatakse, kui palju nad kaalus juurde on võtnud. Nende numbrite põhjal oskavad arstitädid ja -onud ütleda, kui palju peab titale edaspidi süüa andma. Kaalust sõltuvad sageli ka erinevate ravimite kogused. Seepärast kannavad arstid tihti taskus kaasas pisikest arvutusmasinat.



Kord päevas tehakse titad ka üleni puhtaks. Päris sageli puhastatkse pisititasid lihtsalt niiske lapikesega, aga kui haiglatädid lubavad, võib titat ka kraanikausis kähku dušitada või vannitada. Titadele meeldib tavaliselt vesi väga, aga kui nad natuke pelgavad, pannakse nad vee alla nii, et pehme rätik on ümber keha. Siis läheb kõigepealt rätik mõnusalt soojaks ja märjaks ning tita ei ehmugi. Kui ta on vee soojusega harjunud, võib rätiku vees õrnalt ära võtta ja tita kenasti puhtaks pesta.



Pärast pesu tuleb tita hästi ruttu kuivatada ja riidesse panna, et ta külma ei saaks. Titale saab puhtad riided selga ja ka kuvöösi või voodikesse pannakse iga päev uued linad. Vajaduse korral vahetakse nii riideid kui ka linu tihedamini, sest märgade ja määrdunud riiete vahel ei ole tital hea olla. Haiglatädi annab titale kasutamiseks 2 komplekti riideid ja 5 lina päevas. Reedel arvestatakse ka eeloleva nädalavahetusega ja tuuakse kõiki asju kolmekordselt.



Titad saavad süüa iga kolme tunni tagant. Kõik vajalikud protseduurid tehakse enne söömist, sest siis saavad titad kohe pärast einet rahus magama jääda. Nii pole karta, et nad loksutamise pärast kogemata toitu kurku või välja ajaksid. Kui aga tõesti juhtub nii, et tita kakab söömise ajal või kohe pärast seda, siis on mõistlik mähkme vahetamisega igaks juhuks pool tunnikest oodata. Piss imendub mähkmesse, aga õrna peput ei tohi happelise kaka sisse kauaks hauduma jätta.

Kuna meie tita alguses ise süüa ei osanud, siis oli tal suus, hiljem ninas, toidutoru. See on pehme, peenike ja pikk kõrs, mis läheb ninast otse kõhtu. Arstitädid nimetavad seda kõrt sondiks. Tital ei ole sellega valus, aga see ei ole mänguasi, haiglatädid paigaldavad selle titale hästi ettevaatlikult ja panevad siis plaastriga põse külge kenasti kinni. Kui titad toidukõrt ise lahti ei tõmba ja sond muul moel viga ei saa, vahetavad haiglatädid seda iga 5 päeva tagant. Sondi kaudu saavad titad tavaliselt enne sööki ka kõik arstide poolt määratud vitamiinid ja suukaudsed ravimid.

Alguses, kui meie tita oli veel hästi pisike ja tema toidukogused väga väikesed, oli toidutoru ühendatud söögiautomaadi ehk perfuusoriga. See on selline automaatne süstal, mis teab täpselt millal ja kui palju peab titale süüa andma. Selle aparaadiga saab anda hästi ühtlaselt imeväikeseid koguseid. Perfuusorit kasutatakse ka mõnede ravimite ja muude vajalike vedelike manustamisel. Automaatsüstla piiksumine annab haiglatädidele märku, et süstal on tühjaks saanud või tekkinud pisike tõrge süstla töös. Emmedel pole vaja selle pärast muretseda, turvalise süstla-aparaadi piiksumine ei tähenda, et lapse seisund on halvenenud ega ohusta titat kuidagi.



Kui meie tita oli juba natuke suuremaks kasvanud ja tema söögikogused suurenenud, lubas arstitädi emmel hakata ise titale süstlaga läbi ninasondi piima andma. Emme ühendas piimaga süstla sondi külge ja iga natukese aja tagant vajutas süstlast pisut piima titale kõhtu. Sellist söötmise viisi nimetatakse boolustena toitmiseks. Seitse korda päevas käis emme ise titale süüa andmas, ainult kell 3 öösel tegi vana tuttav automaatsöötja emme eest tähtsa töö ära.

Kuigi emmed võivad tegelikult kogu aeg oma titade juures olla, siis vahepeal peavad ka nemad puhkama ja korralikult sööma. Teise ja kolmanda korruse emmed käivad kolm korda päevas ise kolmanda korruse söögitoas söömas. Tööpäeviti pääseb keldrikorruse kaudu puhvetisse ja igal korrusel on emade söögi jaoks ka külmkapp. Vahel õnnestub lipata ka lähedal asuvasse poodi, aga siis tuleb kindlasti haiglaõdedele oma käikudest teada anda, et nad ise tital silma peal hoiaksid.

Selleks, et titad, kes ise veel süüa ei oska või ei saa, saaksid ikka kõige paremat ja kosumiseks sobivaimat toitu, käivad teise korruse emmed vahetult iga toidukorra eel pumbajaamas või askeldavad ise ja toovad oma lastele maitsvat piima. Öiseks toidukorraks koguvad emmed päeva jooksul piima ja annavad selle siis haiglatädide juurde piimaruumi hoiule. Kui emmedel endal piima ei ole või ei jagu, siis toovad piimatädid titadele maitsvat piimasegu.

Pärast söömist ja ravimite manustamist söögivälisel ajal, tuleb sond alati puhastada. Tavaliselt kasutatakse selleks ORS-nimelist lahust, mida ilma nõelata süstlaga sondist läbi lastakse. Pisititade puhul on iga tilk oluline ja seepärast peab täpselt teadma, kuidas ja mida titale anda, ning kindlasti tuleb ka see pisike puhastusvedeliku kogus tarbitud vedelike arvestusse kirja panna.

Kui titad on juba piisavalt hakkajad, algab tähtis ise söömaõppimise protsess. Vahel on see päris pikk ja keeruline ettevõtmine. Haiglatädid, keda kutsutakse ämmaemandateks, tulevad emmedele appi. Iga toidukorra eel ja järel kaalutakse riides titat, et teada saada, kas ja kui palju ta sõi. Arvel on iga gramm. Ise söömine on titade jaoks suur pingutus ja neil kulub selleks palju energiat. Vahel juhtub ka nii, et tita sööb ja imeb innukalt, aga kui pärast söömist kaalutakse, siis kaalub ta hoopis mõni gramm vähem kui enne söömist.

Kehatemperatuur, pissimine-kakamine, söömine ja kaalumine on pisitillukeste titade puhul arstitädide jaoks väga tähtsad asjad ja seepärast panevad emmed kõik need asjad hoolega paberile kirja. Seda paberit nimetatakse ema päevikuks ja mõnel emmel võib sellest saada kohe täitsa ema raamat. Minu emme päevikus oli lõpuks tervelt 12 lehekülge. Haiglast lahkudes annavad emmed oma märkmed haiglaõe kätte ja need lisatakse tita haigusloole. Minu emme arvas, et neid märkmeid, kuidas tita päev-päevalt kasvas ja mida tegi, võib olla kunagi hiljem huvitav vaadata, ning kirjutas nende märkmete põhjal päris oma raamatu.



Kord päevas, reeglina hommikupoolikul, käivad titasid vaatamas ka nende oma raviarstid. Pühade ja puhkepäevade ajal külastab teise korruse intensiivi titasid valvearst. Tema vaatab last ja ema päevikut ning vestleb emaga. Tavaliselt arstid kuulavad tita kopse ning vahel mõõdavad pea ümbermõõtu ja räägivad vajalikest asjadest. Titade pikkust aitavad mõõta haiglaõed, kui arstid on nii palunud. Vahel on arstid määranud titale raviks ja kosutuseks mitu erinevat rohtu ja siis on hea, kui emme paneb kõik ka enda jaoks kirja kasvõi sinna ema päeviku servale.



Kui arst ei ole erakorraliselt midagi määranud, siis võetakse titadelt kõik vereanalüüsid hommikul. Vahel võetakse proov sutsti näpust, vahel veenist. Emmedel on õigus protseduuride ja uuringute ajal oma tita juures viibida, aga kui emme ise neid protseduure natuke pelgab ja end ebakindlalt tunneb, nähes oma pisikese võimalikku valureaktsiooni, siis on parem, kui kogenud analüüsivõtjad üksi rahulikult vajaliku ära korraldavad. Pisititad tajuvad ülihästi emmede hirme ja kartusi ning on parem neid lisaks mitte ärritada. Samas rahuliku emme kindlusttekitavast jutust ja käesthoidmisest võib olla titale palju abi ja tuge.



Sama kehtib ka teiste protseduuride kohta nagu sondivahetus, nina- ja kurgupuhastamine ehk aspireerimine ja klistiiri ning „gaasitoru“ tegemine. Kui tita püsib rahulik, on vägagi võimalik, et ei sondivahetus ega ninapuhastus põhjusta talle vähimatki valu. „Gaasitoru“ võib küll tunduda emmedele hirmutav, aga tegelikkuses ei nuta titad mitte sekkumise, vaid ikka nendesamade gaasivalude pärast, mis kõhus pakitsevad. Kui protseduur tehtud, tunneb titagi end reeglina peagi paremini. Kõik sellised „surkimised“ tehakse alati enne söömist, et tita õrna kõhtu mitte ärritada.



Tihtipeale on vaja eriarstidel pisititasid jälgida ja uurida. Kuna nii tillukesed beebid on veel väga õrnad ja haigustele vastuvõtlikkud, siis on parem, kui nad püsivad võimalikult samas keskkonnas. Emmed ei pea tillukesi teise korruse titasid ise lastehaigla teistesse osakondnadesse uuringutel viima, vaid peened aparaadid tulevad koos doktoritega ise nende juurde. Ratastel sõidab kohale nii ultraheliapararaat, mis on nagu suur arvuti või televiisor kui ka röntgenimasin, millega saab tita sees olevatest luudest ja organitest pilti teha. Ainus protseduur, kus kõrvalistel isikutel, sealhulgas ka emmedel, palutakse palatist korraks lahkuda, on röntgenpildi tegemine.





Väga vara sündinud väikese sünnikaaluga pisititadel uuritakse reeglina kogu haiglasoleku ajal ka silmi. See käib nii, et kõigepealt tuleb haiglatädi ja paneb titale silma tilgad. Mõnikord käib ta koguni kaks korda. Kui silmapupillid, need on need mustad terakesed seal värviliste osade keskel, on tilkade mõjul hästi suureks läinud, tuleb silmaarst ise kohale. Tal on peas väike vahva kaevurilambike ja ta vaatab läbi suurendusklaasi titale hästi sügavale silma sisse. Vahel punnivad titad hoolega vastu ja suurest võitlemisest on silmad pärast paar päeva veidi turses, aga see möödub peagi ja tähtsam kõigest on ju ikkagi teadmine, et lapse silmad on korras.



Intensiivravi osakonnas ehk teisel korrusel elavad emmed ja titad küll eraldi palatites, aga emmedel on õigus kogu aeg oma tita juures viibida. Kui haiglatädid ja arstid on lubanud ja tita seisund võimaldab, siis on väga kasulik titasid võimalikult palju süles ja enda vastas hoida, lasta neil kuulata tuttavaid südamelööke, harjuda lõhnade ja häältega. Titale võib voodikese juurde tuua ka värvilise mänguasja. Talle võib selga panna ka päris tema enda riideid, siis lihtsalt peab emme ise hoolitsema nende pesemise ja hooldamise eest ega või neid palatis olevasse üldisesse musta pesu kasti pista.
.


Peaaegu kõigi teise korruse titade juures on piiksuvad aparaadid. Käe või jala külge on õrnalt, aga kindlalt ühendatud andurid, mis näitavad tita südamelööke ehk pulssi ja hapniku taset veres ehk saturatsiooni. Iga tita jaoks on vastavalt vanusele, kaalule ja muudele iseärasustele ette nähtud kindlad normid ja seda oskavad arstid emmedele kenasti selgitada, mida ja kuidas jälgida. Kuigi emmede asi on pigem jälgida oma titat mitte numbreid ja need aparaadid on olulised pigem haiglatädide jaoks, siis paratamatult ehmatavad valjult piiksuvad masinad emmed vahel päris ära. Enamasti pole paanikaks siiski vähimatki põhjust, sest mõni aparaat on lihtsalt väga tundlik ja reageerib valjuhäälselt igale tita liigutusele, kuigi tita ise näib end tundvat suurepäraselt. Aktiivselt siputavatele titadele pannakse andurid plaastriga käe või jala külge kindlamalt kinni, sest õigelt kohalt nihkunud andur annab muidu pidevalt häälekalt valehäireid. Kuvöösi-titadele saab vajaduse korral püsivalt panna külge ka kehasoojuse mõõtja, mis annab märku, kui temperatuur normist kõrvale kaldub.

Mina olen alles nii väike, et mind haiglasse titat vaatama ei lubatud. See võib pisikestele beebidele väga ohtlik olla, sest lastel on omad haigused, mida ainult nemad põevad ja edasi võivad anda ning mitte keegi ju ei taha, et imetillukesed titad mõne sellise haiguse saaksid. Aga minu vanaema on suur ja tema käis küll meie titat piilumas. Ta sättis end kenasti riidesse, tegi lokid pähe, pani sinised kilesussid jalga ja pesi enne titaga kohtumist käed mitu korda hoolega puhtaks. Kui ta koju tuli, siis ta muud ei rääkinudki, kui et „sa ei kujuta ette, kui pisike meie tita on. Ta pole mitte nii suur kui konnapoeg, vaid ta on kohe nii tilluke nagu kirp.“



Kuna mind haiglasse ei lubatud, siis mõtles emme välja nipi, kuidas ka mina titat päriselt näeksin – ta näitas meile titat palati aknast. Kui tita ennast juba paremini tundis ja enam kuvöösis elama ei pidanud, sai emme teda ka rohkem süles hoida. Vahel me leppisimegi temaga kokku, et tuleme vanaema ja vanaisaga koos tita palati akna alla ning emme tuleb siis mu väikevennaga aknale. Lastehaiglal on natuke peegeldavast klaasist tumedamad aknad ja päevasel ajal ei pruugi eriti hästi tuppa paista. Õhtul aga, kui palatis tuled põlesid, oli emmet koos titaga hästi näha. Mina lehvitasin titale ja emme aitas tital ka mulle lehvitada.



Uue aasta alguses saadeti minu emme koos titaga kolmandale korrusele elama, siis tegelikult kodu juba peaagu paistis, ütles emme. Teise korruse intensiivist tulnutele on kolmas nagu edasijõudnute korrus. Seal sai ta titaga kogu aeg koos olla. Tita magas tema voodi kõrval pisikeses voodikeses ja vahel puges emmele kaissu ka. Tita juurest võeti järjest ära igasugu piiksuvad aparaadid ja voolikud. Seejärel võisid nad juba korra päevas isegi õue jalutama tulla. Tegelikult siis ma nägingi meie titat esimest korda päris lähedalt. Arstitädi oli küll emmele ütlenud, et parem on, kui keegi titat ei puuduta ega liiga lähedale ei tule, aga ma pidin oma väikevennale ometi korralikult elu esimese tere ütlema. Tegin talle salaja kähku kalli ja otsaette ühe pisikese musi ka. Õnneks ei juhtunud sellest midagi halba.

Selleks ajaks, kui meie tita oleks pidanud tegelikult sündima, oli ta juba kaks kuud vana. Ühel päeval leidsid arstitädid, et minu väikene vennake on piisavalt suur ja tragi – oskab ise hingata, soojana püsida ja ise süüa ning on aeg minna katsetama, kuidas oleks elada oma päriskodus. Sellest päevast peale tean ma täpselt, mis tunne on olla suur vend. Aga iga päev õpin ma selles raskes ametis üha uusi nippe ja trikke.

Kui tita ennast juba paremini tundis, tegi emme temast vahvaid pilte, kus oli hästi näha, kui pisike ta päriselt on. Tavalisel titapildil ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike laps on, aga selliseid asju on palju, mille suurust oskavad hinnata kõik ja millega võrreldes saab igaühele selgeks, et mõni tita ongi päriselt imetilluke. Meil on titast pildid tavalise tita papudega – need on talle hiigelsuured, umbes sama suured, kui emme kingad minu jalas. Siis on meil pilt tita jalasäärest ja kraadiklaasi topsikust. Need on peaaegu ühejämedused. Siis on pilt suure veepudeliga – meie tita pole sellest sugugi palju suurem. Ilus pilt on ka sellest, kuidas tita hoiab emme sõrmest kinni. Tema käsi on tibatilluke! Hästi vahvad on need võrdluspildid, kus mu väikevend on kõrvuti ühe oma mänguloomaga – mida aeg edasi, seda pisemaks jääb see mänguloom.

Jõuludeks joonistas emme tita sipukatele päkapiku ja kirjutas „ma ei ole väikene tita, olen hoopis suur päkapikk“. Ahjaa, meil on kodus ka emme saadetud jõulukaardid, kus on peal pisitita käe- ja jalajäljed. Nad olid koos haiglatädiga need meile üllatuseks ja mälestuseks teinud. Emme oli mu väikevennaga haiglas ju nii jõulud kui ka näärid.



Suveks oli meie tita juba pooleaastane ja seitsmekilone vahva poiss. Talle meeldis emme süles süüa, mitte eriti palju magada ja talle meeldis hirmsat moodi see, kui temaga räägiti ja koos naerdi. Talle maitsesid hirmsasti ta enda varbad ja tegelikult kõlbasid kõik asjad pakitsevate igemete sügamiseks. Suve alguseks õppis ta kõhuli keeramise selgeks ja kesksuveks istus ning roomas juba usinalt. Veel enne sügise algust oli tal hammas suus, ta roomas ülikiirelt, peamiselt selleks, et end igale poole püsti ajada ja käia oskas ta toe najal ka. Talle meeldis mänguasju uurida ja kõigega trummi mängida. Sügise alguses hakkas ta häälekalt ka süüa nõudma: mämm-mämm-mämm. Ja nüüd, aastasena, on tal juba neli hammast, ta käib kahel jalal ja on mulle juba vahvaks mängukaaslaseks.

Mina olen aga emme suur abimees. Kui vaja toon puhta mähkme, vahel lubatakse mul ka mähkmevahetuses osaleda, kui ma tahan. Titale toon ma mänguasju, mängin talle muusikat, laulan ja tantsin. Ta on lõbus ja tore poiss ning mulle meeldib ta väga. Vahel tahaksin ma muidugi ise tita asemel emme süles istuda ja temaga rohkem mängida. Siis olen ma emmele soovitanud, et andku titale parem pudelist piima. Aga emme naeratab, teeb mulle pai ning ütleb, et tita sööb kähku ära, siis ta kohe tuleb ja me teeme jälle kõik koos midagi põnevat. Pealegi on emmel kaks põlve ja mina mahun talle koos titaga veel suurepäraselt sülle.











SUURTELE LUGEJATELE

Enamuse siinloetust panin märksõnadena kirja haiglas neil öödel, kui oma pisikese und haiguse ajal teise korruse esimeses intensiivis valvasin. Kribasin hämaras valguses põlve otsas käepärasele kätekuivatuspaberile ja mõtlesin, et kui palju on meil, erineva taustaga emadel, siin ühist. Kõik need hirmud ja mured, sageli ka teadmatus, ent samas ka piskesed naljad liitsid meid väga.

Miks ma kirjutasin? Seepärast, et nii mina kui ka mitmed minuga koos haiglas oma laste juures viibinud emad tundsid puudust sellisest lihtsast, just selle osakonna ja korruse eripära arvestavast igapäeva elu ja toimetusi selgitavast materjalist. Paljud toimingud ja väljendid, mis õdede ja arstide jaoks on igapäevatöö ja käibefraasid, tekitavad sageli meditsiinikaugetes vanemates asjatut hirmu ja segadust. Reeglina küll tutvustatakse uuele asukale päevakorda ning kõike muud elu-olu ja lapse tervisega seonduvat, kuid vahel läheb suures infotulvas murest niigi murtud vanemate jaoks mõni oluline killuke kaduma. Teisalt, kõik ei saagi korraga meelde jääda ja kõike uuesti üle küsima hakata ka nagu alati ei tihka ja ei oskagi. Ehk on just siis sellest väikesest kirjutisest veidi abi. Samas rõhutan, et ärge kartke ja küsige julgelt õdedelt või arstilt, kui teil midagi hingel kripeldab!

Miks ma kirjutasin sellises vormis? Esiteks kindlasti seepärast, et sedasama lugu olen ma teatud mugandustega jutustanud oma vanemale pojale, kes polnud pisema sündides veel kolmeaastanegi. Kuna kogu see olukord puudutas ja puudutab siiani väga sügavalt ka teda, siis tundsin, et rõõmsate piltidega ilmestatud selgitava juturaamatu abil suudan ma aidata tal kogu seda väikese inimese peas ja südames tekkinud küsimuste sasipundart paremini lahti harutada. Lisaks on tõenäoline, et pisipoiss soovib kunagi ka ise teada, mis ja kuidas oli. See on väga tähtis osa tema elust ja selle algus pole olnud kahtlemata tavapärane. Nii tundus mulle täiesti loomulikuna esitada see tegelikult absoluutselt tõetruu lugu rõõmsates toonides lapse suu läbi.

Teiseks usun, et üks tugev peotäis positiivusest selles nukras ja hirmutavas olukorras ei tee kellelegi paha.




Üheksas ehk vastsündinute ja imikute osakond, seesama tore tita pildiga maja Tallinna Lastehaigla suure maja taga, on väga teistmoodi osakond nii oma elurütmi kui ka korralduse poolest. Alustades sellest, et kui kõik alati arvavad, et haiglas on hirmpalju aega ja kohutavalt igav päevi surnuks lüüa, siis siin seda muret ei ole – programm on tihe ja hea, kui ema endale veidi aega leiab. Talvisel ajal ei saanud üsna ruttu enam aru, kas kell on 6 hommikul või 6 õhtul. Ja elu näitas, mida aeg edasi, seda kiiremaks ja tihedamaks meie programm läks.

Ma ju tean, et see kõik ei ole üldsegi lihtne. Haiglas pole kerge olla. Enda last on raske näha kannatamas. Tean, kuidas juhuslikult mööduva kiirabiauto nägemine veel tükk aega hiljem võpatama võib panna, kuidas piiksuvad aparaadid kummitavad veel kaua pärast nende kadumist poodides-pankades-liftikellades, kuidas öö ja päev sassi lähevad. Tean ka seda, kuidas murest murtuna kõige hullemat kartes ei julge oma kallist last endale justnagu südames väga lähedale lastagi. Hirm tema kaotamise ees on nii kohutav. See tunne, mis mind valdas siis, kui alguses oma pisipoega iga päev reanimatsioonis vaatamas käisin, oli kohutav. See ei unune kunagi. Iga kord soovisin osakonna uste vahel käsi puhastades, et oleksin kaelkirjak ja saaksin juba ette veenduda, enne kui mu keha, süda ja mõistus kohale jõuavad, et kuvöös on kenasti omal kohal ja mu lapsega on kõik korras. Need loetud sammud osakonna uksest palatini olid alati kõige hirmsamad teadmatuse ja enese rahustamise, samas halvimaks ettevalmistamise hetked. Kuigi tema seisund muutus vahepeal ka halvemaks, siis oli õnneks kõik siiski alati omal kohal. Ja meil läks õnneks. Aga kõigil ei lähe.

Titamajja kolimine oli suur kergendus. Samas selle maja teisel korrusel kehtiv kord, kus lapsed ja emad elavad eraldi, muutus pikapeale kurnavaks ja painavaks. Nii väga oleks tahtnud olla segamatult kogu aeg oma lapse kõrval. Selles mõttes oli kolmandale korrusele pääsemine tohutu edasiminek, see mõjus hästi ja arendavalt meile mõlemale.

Tean ka tunnet, kuidas tahaks oma last nii väga sülle võtta ja hoida, aga kuidas aparaadid seepeale kisama pistavad ja näitavad, et lapse seisund halveneb. Päris sageli tuleneb see vaid ema erutusest kiiresti löövast südamest – emaga veel väga tihedalt seotud tita mõistab südemekeelt ja erutub, kui kuuleb ja tunneb, et ema on ärevuses. See on ka põhjus, miks pisike võib õdede käes palju rahulikumalt käituda, aga seepeale ei maksa meelt heita, kõik hakkab pisitasa sujuma.

Ka seda veidrat tunnet tean, kui võtad oma pisikese sülle ja su oma käed on kuidagi liiga suured ja pikad tema jaoks – nii pisikest kullakest ei saagi nagu hästi süles hoida ja piisavalt toetada, ta kaob justkui sülle ära. Kuigi ma olen ka varem vastusündinuid tõstnud ja sülle võtnud, siis miski sellest ei sarnane enneaegse lapse hoidmisega, kes on kuvöösis nii soe ja niiske ja lõtv, ent samas vahel ootamatult äkilisi-jõulisi liigutusi teeb. Selle kõigega tuleb lihtsalt harjuda.

Kogu niigi raske olukorra tegi minu südames raskemaks aga see, et mul oli kodus kolmeaastane kodune laps, kes oli harjunud minu pideva kohal- ja lähedalolekuga. Kõik toimus nii äkki ja kiiresti, et ega mul suurt võimalust polnud temaga rääkida ja teda rohkem ette valmistada ja nii kukkus temagi ootamatult tundmatusse. Hullemasse tundmatusse, kui see hoomamatu suureks vennaks saamine muidu oleks iial tähendanud.

Iga laps ja lugu on erinev, kõigist asjadest ja suure inimese hirmudest ei tohigi väikelapsele rääkida, aga ma pidasin vajalikuks oma kolmeaastasele päris paljusid asju selgitada ja temale arusaadavaks teha. Mõistagi ei osanud ta ise küsida paljut, aga näha oli, et teda ühelt poolt painas ja teiselt poolt ka huvitas kõik tema ümber ja meiega toimuv, eriti see, miks mina tema juures enam püsivalt pole. Minu jutustuste peale elavnes ta alati silmnähtavalt ja kuulas huviga ning küsis kohe hästi palju küsimusi. Ja küsib siiani, kui me oleme juba terve aasta pisikesega kodus olnud.

Asju pole vaja ülemäära ilustada, sest keegi ju lõpuks ei tea, millal valed üle pea kasvavad ja tõehetk võib olla seda valusam. Samas, raseduse edenedes ei saa ju hakata kohe ka last hirmutama, et tita võib mingil põhjusel varem sündida või üldse „ära kaduda“. Kuna meie tita olukord polnud päris tükk aega just kõige parem, olime haiglas kokku 2 kuud, siis pidin ma olema ise valmis halvimaks ja jätma endale alati võimaluse sellest ka suuremale lapsele temale sobival moel selgitusi jagada ja emotsionaalselt toeks olla. Kuigi paljud pidasid mu käitumisviisi ja teemakohaseid selgitusi nii väikesele lapsele naeruväärseks, et mida see kolmeaastane ikka taipab, siis elu näitab, et taipab päris paljut ja kahtlemata huvitab teda, miks pole emmega kõik korras, miks emme on mures, närviline, hirmunud, kurb, väsinud. Miks tema ei saa koos emmega haiglas elada ja isegi mitte väikest vennakest vaatama tulla. Ta vajas vastuseid, et hinge ei jääks aastateks kriipima rahutus, valus teadmatus ja segadus.

Aga kogu selle mure ja valu juures tean ma nüüd ka seda, et enneaegsena sündnud laste vanematel on üks suur õnn ja rõõm rohkem kui tavaliste titade vanematel – seda kiidetud, alati liiga lühikeseks jäävat ja sageli tagaigatsetud õnnelikku „titaiga“, on neil märkimisväärselt kauem. Kui muid suuremaid muresid pole, siis olgu vähemalt see armas teadmine see, mis teie ebakindlust ja vahel ka nukrust täis päevad juba ette rõõmsamaks värvib.




Ja et ikka igast pisikest saaks kord suur!




Eva Herrera
2008

Kinnitan, ma ei ole puhkusel. Veel vähem olen ma kuskile kaduma läinud. Lihtsalt pärast seda kui ma jaaniõhtul hoovist leitud päriskärnkonnale pärismusi andsin, kodus elamise totaalselt ymber tõstsin ja pea blondiks värvisin, on mu elus yhtkoma teist juhtunud. Elu on olnud parasjagu peapeale pööratud. Meeldivalt. Nt suutsin ma yle saada totaalsest ja lootusetust (kena 10 aastat kestnud) netisõltuvusest ja võõrutusnähud olid esialgu ikka väga hullud, aga mida aeg edasi, seda mõnusam on olla. Ja õhus on julgeid ideid ja mõtteid, mis ootavad teostamist. Aga kõigest sellest kuulete te pikkamööda. Või kirjutan teemakohase raamatu

Aga tagasivaatavalt siis veidi pildikesi:

Jaaniööl on pärg kohustuslik. Mõistagi isepunutud. Pisipoistes tekitas see kõvasti elevust. Ja konna võlus see ka ei-tea-kust hoovile:



Isetehtud konnamusi (täiesti saatuslik samm, muide. Asja kentsakust arvesse võttes ma lihtsalt ei suutnud seda pilti lisamata jätta. PS huuled olid pärast tykk aega kibekibedad, aga musi ise oli magus. Raudpolt ):



Vahepeal sai meie sõber Rasmus endale pisikese õekese. Õeke sai särgikese. Rasmuse enda särgi-idee otsib toorikut hetkel:



Ja siis sai käidud Cheneti noorima tytrekese ristsetel. Kui kaks vanemat piigat on endale saanud nimega sydamed, siis oli ytlematagi selge, et sellise saab ka kolmas. Punaste lokkidega ingel, kiisu sõbraks - nii mulle öeldi ja nii ka syda syndis (Lisa: täispuhutav batuut on maailma parim kompressoriga lapsehoidja. Jätan selle endale meelde ):



Sõprade sõbrad heitsid yhte. Moodsad kombed näevad tänapäeva tihtipeale ka enne pulmi ette teatud protseduure vallalisepõlvest loobumise tähistamiseks. Nii siis meespoole sõbrad andsid sisse tellimuse pildile - peategelane ise, selja taga paheline mitte-väga-kaetud daame. Aga kõigist ahvatlustest hoolimata on noormehe mõtted ikkagi kõige kallima ja eesseisva tähtsa syndmuse juures. Igati ontlik ja viisakas värk, eksole?!
Pilt ise:


Ja pilt õigel õhtul peategelase seljas just nii nagu see sinna 'trykitud' sai:



Augusti alguses saime me endale uued naabrid ja kenas konnatiigis on kombeks kiiresti sõbruneda. Ei ole meeleheitel koduperenaised, täitsa meeleheitevabad oleme. Ja nii me siis pärast esimese tere ytlemist ja 250 meetri pikkust yhist jalutuskäiku ka pisi-Eva 8-kuuseks saamist tähistama maandusime. Kojupõige lubas kaasa haarata pisikese tutvumis-soolaleivakingituse kahe tydruklapsega majapidamisse:



Ema käis vahepeal sugulastel Rootsimaal kylas. 15 minutit enne laevale tormamist sadas ta sisse, et kas mul on äkki varuks seda või teist. Kingituste kiirabi kaevas kastidest ja kappidest välja nii raamitud presidendid, Meie-Eesti-koti kui kaks päkakasti - jõuludeni pole ju enam palju aega (see toob meelde, et tuleb ikkagi kuskilt neid soolavaka-toorikud tõsisemalt otsima hakata juba)





Pisike Greete Eliise sai vahepeal aasta ilusamaks. Eelmise aasta särk oli nii popp, et selleks aastaks oli uut ja suuremat juba vaja. Printsessiteema on popp, aga kuna särgitoorik sai juba ise piisavalt särtsakas, siis printsessijoonistamise asemel sai ta endale kaenla alla hoopis kõdijänku:


Ja seljale kinnituse, et tegemist on ikkagi pärisprintsessi endaga:




Ja siis tuli välja, et mu inseneriharidusest siiski ka veidke kasu on. Nimelt minu lihtne maailmakujutamine ja arusaamine veidi keerukamatest tehnilistest asjadest kokku suutsid pilti panna yhe jummala lihtsa asja, millest arusaamine osutus jutu põhjal asjaga tegelevatele teadusinimestele kuidagi yletamatult keeruliseks - kõik tegid oma juppi tööst suurepäraselt, aga täit tervikut ja eesmärki mõistsid vähesed. Yks pilt näikse olevat etem kui tuhat sõna (mida polnud vist isegi vaja tõestada). Ehk siis erinevad pildikesed sellest, kuidas yks aparaat - sonar - suudab mitmel erineval moel veealust maailma maapealsetele kuvada. Nyyd saavad asjast aru ehk ka mitte-teadusinimesed. Ehk siis näide sellest kuidas ma lapselikult ja lihtsameelselt põneva teadus- ja tehnikamaailma ukse vahelt sisse vupsasin (mu konn on leiutaja )











Ja emal oli vahepeal synnipäev:



Õige peatsete kirjutamisteni ja mõnusat suve jätku ikka ka!



LISA:
Kulla tumevalge, siin Sulle näide ka mu blondist peast (hetkel on see kyll juba veel palju blondim) Ymber kere on mul kusjuures vanatädi endatehtud vöö. Teate kyll mille juurde see tegelikult kuulub. Ma pidin ju ka oma tibikontsadest ja õlekarva peast hoolimata laulupeol rahvuslik olema

BEEBIERI

Pisikese Pireti vanaema rõõm esimese lapselapsest oli nii suur ja õnnest nakkav, et sellest syndis pilt Piretist kesk palavat päikestratast - 'Meie väike päike' sai allkirjaks





Umbes samal ajal syndis yhes teises Eestimaa otsas paras pirakas poiss - 'Väike vägilane', ytlesid need, kes teadsid





Veidi hiljem syndis yks imepisike tydruk, veel pisem kui minu Vantsu synides oli. Tema sai koostöös tädi Kärdi ja onu Jussiga endale terve komplekti riideid.

Korraliku esindusmytsi:




Ja pisipiigale sobiva kelmika kostyymi. Julge roosatriibuline toorik ootas pea kaks nädalat kapil enne kui tihkasin selle ette võtta (no valgele on tunduvalt riskivabam joonistada). Mul oli selgelt meeles onu Jussi soovitus joonistada seljale number 1 - nagu sportlasel, ytles ta. Ja uskuge, kui meesterahvas juba mõne idee välja käib, siis oleks ylekohtune jätta see tähelepanuta Särgiselga sai kaunistama suur number yks ja omalt poolt lisasin, et tegemist on 'yhe pisikese tydrukuga', et ikka vahvam ja mitmekihilisem oleks.




Myts sai ka numbri otsaette. Ja tädi Kärdi soovitusel lendasid kohale mesimummid, sest tädi Kärdi vanematel on mesilased. Ja mesilastele meeldivad lilled. Tegelikult oleksin ma niiväga tahtnud sinna joonistada ka tädi Kärdi ja onu Jussi Brita-kutsu nina või sabajupi, aga kuna tegemist on tõeliselt miniatuurse riideesemega, siis isegi taksikoer oleks sellel hobusemõõtu olnud. Las pisike Loviis kasvab enne pisut, kyll siis mahub ka Brita teda piiluma hihii




Ja siis veel yks pisike ehtne Eesti tita, kel nimeks Jarmo




Ja see ei ole veel kõik. Rääkigu see statistika mida tahes, pisikesi vahvaid eestimaalasi synnib iga päev juurde

EESTI OMA KIRI

Täna oli sombusest ilmast ja jonniva Vantsu tujudest hoolimata maruvahva päev. Käisime Chenet'ga Pikal tänaval Eesti Käsitöö Majas 'Eesti oma kiri' võistlustööde näituse avamisel. Ilus oli. Väga ilus. Tuleb kindlasti lähinädalatel uuesti minna, et kogu väljapanekut rahus uurida ja puurida.

Ja eks meil oli kohaleminekuks põhjust natuke enam ka kui lihtsalt uudishimu. Chenet oli kohal Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli rahvusliku käsitöö eriala kollektiivtööna valminud ja eripreemia pälvinud mõnusate Kihnu kindakirjades kootud patjade pärast (asuvad näituseruumis kenasti keset platsi). Mina ajasin omi asju.


Saatsin võistlusele kolm tööd. Titabody-idee oli kohe olemas kui möödnud aasta lõpus järjekordse konkursi teemat lugesin.

Ehtne EEESTI tita, kaitsva sõle ja ja ema vöökirjaga õnnelik pisike põnn:


Teisena sai yhel vanal lambil taas kostyymi vahetatud armastatud muhukollase triibustikuga. Vanaema vana lambivari, vanaisa vana lambijalg, minu lapsepõlve lemmikseelik. Pilditegemine ununues muu sagimise keskel, eks klõpsan siis, kui ta koju tagasi jõuab

Kolmandana... yhel ööl istusin ja mõtlesin ja nii ta syndis. Hetkega...

Vaadates meie rahvarõivaste imekauneid käistealase tikandeid tabasin end mõttelt, et reeglina on neil kujutatud lilli ja õisi ja lehti. Kus on aga viljad? Tegin paar katsetust metsa- ja aiamarjade ja -viljadega ja otsustasin seepeale ymberkujundustööd põhjalikumalt ette võtta. Nii syndiski otse maapõuest ja selle viljakalt pinnalt Eestimaa mahlakatest ja kaunilt kirevatest viljadest uus-tuttav mustrikatke. Juurikamuster, mis elab ja mida saab alati vahvalt meelepäraselt vorme ja värve kombineerides uuesti luua. Usun, et selline kelmikas oma ja samas uudne mustrilahendus sobib suurepäraselt kaunistama nii turukotti, botikusäärt, käterätti, põlleserva kui ka miks mitte köögiseina. Võimalusi on uhkelt palju.

Yks kylg minu rahvuslikust juurikakotist on värviline:


Teise kylje jätsin mustvalgeks. Meelega. Oleks võinud ju teha kaks kotti - yhe värvilise ja teise ainult mustaga, et siis igayks saaks valida koti oma maitsele ja taluvusele, aga kahepoolse koti eelis on ka see, et saab vastavalt tujule kombineerida kumba poolt eelistada kandmisel. Turul- ja poeskäik on ju samuti loominguline tegevus



Esilagu oli see turukotike mõeldud komplekti sama kirja kandvate botikutega, aga olgu kirutud meie kabandusysteem ja minu liiga valiv maitse. Seega on kott nii nagu on. Eks elu ja aja jooksul saab ta kamraadid lisaks

Seesama kott on nyyd siis ka väljanäitusel Eesti Käsitöö Majas ja tänusõnad minu poolt MTÜ Rahvarõivas armsa tähelepanuavalduse eest!


Ja ega ma siis niisama tuku siin. Mu suurem poiss sai endale suvehooajaks uue särgi.



Seljale on kirjutatud 'MÕNUS JA MUHE EESTI MEES', sest seda ta ju kahtlemata on

TEISTMOODI KÄSITÖÖ

Suurem osa minu viimase aja näputööst on väga ajutist laadi olnud. Mis aga ei tähenda, et need nyyd väga vähe oleksid aega võtnud ja nende väärtus väiksem oleks. Ehk siis olen ma näppudele valu andnud ja patse pununud. Kes punub lõnga, kes traati ja tamiili, kes juukseid

Mummi vonklevad usspatsid. Eriti vahva moodus mu meelest väljakasvanud juuksevärvi enda kasuks ära kasutada








Mummi paksud sinka-vonka-patsid






Ja lihtsalt yle pea sirged patsid (hiljem sai veel ka habemesse kolm punutud)



Ja veel yhed Mummi sirged 'täirajad'. Endale yle kahe punuda endiselt ei suuda ja neidki peab hellalt ja õrnalt tegema, et pea pärast valutama ei hakkaks

ITAALIA ehk isetegemisi köögist

ehk kuidas ma kell 1 öösel näljast nõrkevana (pärast pidu kusjuures) siin pilte vaatasin ja vesistasin ja nyyd seda kõike õelalt ka teiega jagama hakkan. Jagatud mure ju ikkagi kergem kanda

Hea, kui Sul on sõpru, kes hoolitsevad selle eest, et Sa igavesti uppumatu oleksid. Maakeeli öeldes siis: hea, kui Sul on sõpru, kes naeravad Su dieedikatsetuste yle ja kingivad Sulle synnipäevaks osalemise itaalia toidu valmistamise koolituse. Et Sa veenduksid taas, kui lootusetu on selleks suveks saledaks saada ja laseks isul minna oma radadele ja lihtsalt nautida elu. See on ju mööfikas nagunii, et mida maitsavam toit seda rohkem kaloreid. Ja ehk on suvi nii kylm ja vihmane, et ei olegi põhjust kimbatuses ranna poole vaadata

Yhseõnaga inimene, kes mulle kooliajal lillede asemel synnipäevaks kapsapea tõi (sest ta vihkas lilli) ja mind enamvähem rõõmust röökivana tänaval naeru kätte lämbumas nägi tol korral, tuli sel aastal taas. Sedakorda ilma kapsata, aastaidki kena 20 varsti sellest möödas ja tõi mulle rohelise ymbriku. Uudishimust pakatavana krabasin ymbriku lahti ja sealt vaatas mulle vastu Toiduakadeemia kinkekaart. Ja ma olin rõõmust juba ette rõngas

Ja elevusest õhetavana ma möödunud teisipäeva õhtupoolikul Nõmmele kepslesingi. Jube põnev oli. Natuke hirmus ka (neli aastat lastega yksi kodus + kord kuus isetegijaid vaadata, on minust paraja inimpelguri teinud). Aga kõik sujus mängleva kergusega. Ja juba leidsin ma end teise klassivennaga (puhtjuhuslik kokkusattumus, Eesti on nii suur ju) paaris köögileti tagant ja saime isiklikuks ylesandeks eesootavast viiekäigulisest õhtusöögist valmistada tagliatat (maakeeli siis kypsetatud liha).

Neli gruppi, viis rooga. Kui enda omaga parasjagu ametis polnud, siis käisid kaemas ja ka abiks teistele. Esimesena valmis magustoit, tiramisu (harjukad, kes suvel Sussimemme juures käisid, kindlasti mäletavad seda hõrgutist, mida me seal maitsta saime! Mul jookseb hetkel suu vett...). See läks rahus oma aega kylmkappi ootama. Aga visplitraate oli mõnus muu tegemise sekka vahepeal limpsata. Teisena valmis melonist, kurgist, tomatist, idudest ja seemnetest salat. Suts toorsinki ka täpiks i-le. Paraadpilt jäigi tegemata, aga kastmega kohtudes nägi salat suures pajas selline välja...


(uskuge, maitse oli mu pildikvaliteedist hoolimata meeliylendav)


Salati kõrvale sai tehtud bruschettasid:



Siis tuli supi kord. Kuna ma pole yldse mitte supisõber, siis jätsin ma minestrone-supi alguses täiesti tähelepanuta. See oli viga. Supipõlgurist sai viisakalt võetud kulbipooliku järel mitte nyyd kyll kohe supisõber, aga ma tõepoolest vaatasin ymber oma resoluutse seisukoha, et suppi ma ei söö. (Supist rääkides meenub magusa irvega muidugi hetkel aastate tagune seik, kus ma Tartus missiganes veidras kõrtsus kord istusin yhe tuntud inimesega, kes juhtumisi oli mu õppejõud ja kes alati meie meeste-teaduskonnast tydruid noppis, et neid ahistada ja meie, ullikesed, ka alati tema õnge läksime. Yhesõnaga ootas ta eksamil kuni kõik teised peale minu olid audikast lahkunud, pani seepeale mu matrikli endale põuetaskusse ja ytles, et lähme siis. Mu teadmised antud aines olid laitmatud, aga ikkagi oli hirm hinges, et mis siis, kui ma nyyd ikkagi läbi kukkusin. Läksin kaasa. Kõrtsuleti taga tellis ta mulle sujuvalt sama, mis endale - seljankat. Brrrrr.. no yldse mitte minu maitse. Aga hirmunud hirvepilgul vaatasin ma arglikult vaid lauda ja suppi ja lusikat ja kui siis onu ytles, et sööme ja räägime ja vaatame, mis hinde me siis sulle paneme, siis ma lahmisin suppi nii sisse, et vist maitsetki ei tundnud.. ja ta kirjutas mulle ilusa viie teiste viite alla. Imelik, ma sain selle teadmiste eest, aga siiani on hinges kripeldus, et nagu oleksin ma selle kuidagi meeldimise pärast hoopis saanud. Aga hiljem sain ma teada, et ma olin ainus kõigist neist, kes temaga 'õhtustamas' käis, kes yldse läbi sai. Erinevalt teistest keeldusin ma resoluutselt alkoholist, mida ta mulle pakkus igal sammul. Ehh, elu, ylikool ja supp )

Aga tagasi Itaalia juurde. Kui salat ja supp söödud said, siis pöördusime tagasi kööki ja ees ootasid põnevad tegemised - tagliata ja täidetud kannelloonid (suured õõnsad pastatorud).


Kolm kaunist veiseliha tykki



Maitsesta ja ehmata



Tagliata etapp nr3


Ja lõpptulemus.. nojah.. liha mittearmastava inimesena pidin ma ka siin oma sõnad koos maitsva lihaga ära sööma. Ja kurgust keele kättesaamisega oli ka veel probleem, no nii hea oli (hiljem sain veel karbiga kolm tykikest kaasa ka..)


Kannelloonid said täiedetud - ja see on yks paras käsitöö!



Kaste peale



Ja ahjust tulles...

krt.. mul on kõht niiiii tyhi hetkel... hehee


Enne põhiroogade mekkimist jäi meil aega tutvuda köögiga ja kõige nende vahvate pudelite-purkide ja värkidega. Vaieldamatu lemmik oli maitseainepurk sildiga tshillishokolaad ja minu isiklik sympaati tyyris ka eukalyptimee suunas.

Ja uskuge mind, mina vana, mis vana, sygavalt paadunud magusasõber olin omadega jännis, kui järg kord tiramisuni jõudis. Täitsa lõpp. Sa tead, kui hea see on, sa tahad seda, aga sa lihtsalt ei suuda, sest enam ei mahu lihtsalt sisse. Fakt on see, et kui mõnigi enne arvas, et pärast tuleb veel väike poering ja kodus saab veel midagi näksida, siis njah.. pärast sellist einet oleks olnud tegemine omal jalal sealt koju tatsata. Vaat nii täis olin ma end söönud heast ja paremast - isevalmistatud itaaliapärasest õhtusöögist.

Aga nyyd, kui kell on 1.30 öösel, siis vaatan ma hardunult pilti oma tiramist ja mul on kõht nii tyhi, et mine või Statoli ryndama, kuigi ega sealt ju midagi sellest ei saa:




Maitsvaid unenägusid teile