IKKA PRINTSESS ja VÄIKESED VAHVAD KÕRVAD

Käisime poistega sünnipäeval. Neli aastat on märkamatult kadunud ja pisikesest Greetest on vahepeal kasvanud tõeline preili. Roosa printsess.



Traditsiooniliselt sai ta sünnipäevaks särgkese nagu ka eelneval kolmel aastal. Ma küll üritasin sel korral uurida ka lapse enda eelistusi juba, aga tegelikult on särgist kindlasti rõõmu pikemaks kui näiteks värviraamatust või mänguasjast. Loodetavasti õnnestub mul pisike printsess ka koos särgiga kunagi fotosilmaga jäädvustada. Täna aga lihtsalt särk.








Ja kui elu on kibemõru ja teravaokkaline nagu salakaval kaktus, siis tuleb naeratada. Ma olen optimist, alati saab veel hullemaks minna. Ja kui naeratus enam hästi välja ei tule, tuleb tõmmata tugevalt kõrvadest. Mulle tundub vahel, et ma tean, miks mulle need kaks vahvat pärdikupoissi kasvatada on antud - selleks, et ma jaksaksin kõigest hoolimata edasi olla

21. juuli 2000

Täna, täpselt kümme aastat tagasi, käisin ma pulmas. Iseenda omas. See oli nüüdseks juba mitu elu tagasi, aga ma mäletan seda päeva kui eilset.

Kuigi meie lähem tutvus oli olnud põgus, siis meil oli koos tore olla ja otsus leivad ametlikult ühte kappi panna tuli ruttu ja iseenesest. Kuupäev paigas, alustasime tulevase abikaasaga juba nädalaid varem eeltööd kodus, sest see pulmapidu pidi olema üks hullupööraselt vahva isetegemine.

Nädal varem suundusime Viljandisse, peopaika, tegutsema. Mitu ööd ja päeva järjest olime me enne pulmapäeva magamata, sest teha oli nii palju. Ma ei ole teab mis peenutseja ja seega ei langenud ma ahastuses minestusse, kui kulude kokkuhoiu mõttes sai meie pulma peokohaks koolimaja spordisaal. Kaasasündinud käteosavus, millega ka mu tulevast õnnistatud oli, aitas meil kaheksi koos võimla tõepoolest ka peosaaliks muuta. Me saime hakkama – sajad rippuvad roosad ja valged südamed tõid kõrge kõleda lae hubaselt madalamale ja korvapalli rõngaste tumedad ruudud teipisime kinni ja akende eest eemaldasiem nii palju võresid kui võimalik. Suurtes kogustes õhupalle ja koledast kohast sai minu jaoks peaaegu talutav koht. Me olime nii väsinud ja aeg pressis peale. Muidu oleks tulemus kindlasti veel parem olnud.

Parasjagu oli Viljandis suured pidustused. Päev enne pulma oli kõigil juba pidu omamoodi. Meil oli koolimajas käsitööring. Minu tädi vaaritas köögis. Päev varem peole saabunud Saaremaa-sugulased ja mu õde tulid jõuga appi ja nii sai igale sajale ja kahekümnele terariistapaarile ja vahuveiniklaasile lipsuke ümber seatud. Ilma nende abita poleks meie seda kahekesi enam jõudnud. Sõbrad tõid kased. Õhtu eel käisime raba serval palderjani korjamas, sest see taimeke sobis üleküpsenud suvel looduses saadaolevatest õitest ainsana roosidele kimbutäiteks. Suurte vaaside jaoks korjasin ahtalehist põdrakanepit ja koolimajas tagasi olles asusin ma kohe kimpe seadma. Suured jäid peosaali, pisikesed rooside ja palderjaniga (targad ütlesid, et see oli palderjan ja ma pole jaksanud seda kunagi kahtluse alla seada ) said kirikus iga istmerivi siseküljele. Ma ei hakka teile siinkohal parem rääkima millised põllutöölise sõrmed ja küünealused mul selle ettevõtmise järel olid ja ka järgnevaks päevaks jäid

Kell oli 12 öösel sain kimbud valmis. Kell 2 öösel olid ametisildid valmis ja seepeale istusin ma nõudega kaetud pikkade laudade ees põrandal ja õmblesin oma peaagu elusuuruses kurge. Silmad ei jõudnudki kurele pähe, aga ma lubasin, et kui kurg toob mulle lapse, saab ta vastu silmad. Ja need ta ka Tannu sündides sai palju aastaid hiljem.




Kell oli 4:30 pulmapäeva hommikul, kui avastasime enda õuduseks, et õhtul kiiruga juhuslikult kokku trehvanud peokülaliste poolt valmistatud tordi pealiskiht näeb välja KO-HU-TAV ja merekivikese-kommid seal peal on valgunud laiali arusaamatuks kolelögaks, osad martsipanroosid määrdunud ja sulanud laiali ja üldse.. kõik ajas nutma.. Ma olin väsinud, ärritunud ja maruvihane. Jõudsin juba kuulutada, et ma ei lähegi enda pulma. Jõudsin juba öelda, et kui hommikul kuskilt uut viisakat torti ei leita, siis pulma lihtsalt ei tule.. Aga mu tulevasel oli ühena vähestest mu elus võime mind rahulikuks tagasi võluda ja tegutsema saada, muundada mu äge vihaenergia kasulikuks. Ja nii me siis järgnevad tund aega üksinda hämaras keldriköögis endile tähtsa päeva torti ehitasime. Kõik käepärased söödavad vahendid läksid käiku. Ma pean igasuguse suurustamiseta tunnistama, et see oli kõige vägevam pulmatort ja tort üldse, mida ma näinud olen. Pilti mul tordist pole, videokaadreid ei oska ma kahjuks fotoks lõikuda veel, aga ehk on mõnel peolisel olemas pilt, millest mina midagi ei tea?

Seda, et see kook maitseb hea, seda teadsin ma ju niigi, aga ma leidsin, et tort peab olema peo ja vahva tordikujukese vääriline. Kuna mulle plastmassist ja martsipanist-suhkrumassist kolekujud kohe üldse ei istu ja kui kaasajal ehk isegi on midagi talutavat olemas, siis kümme aastat tagasi ei olnud kindlasti. Seega olin ma hirmõnnelik, kui avastasin, et mu Rahumäe kalmistu lillepoest kunagi ammu ostetud vahva kujuke, mille hallipäises kuklakrunniga matsakas mammis ma tundsin ära iseend, on justtäpselt sobilik pulmatordikaunistus.




Lähtuvalt kujukesest sai siis tordi teemaks ’Elumerelt Abieluranda’. Kujumammi ja kujupapi astusid uljalt põlvini vees sumbates Elumerest kalda suunas. Mereks oli suure lameda koogi üks määrdumata nurk helesinist tordikreemi. Määrdunud ja poolsulanud martsipanroosid voolisin ma meritähtedeks. Valged vahused lained värvilistel kokkukuhjatud merekivikese-kommidel olid hakitud mandlist ja kiviklibune rannavall oli pruuni-valgekirjust pähklipurust. Kõike oli julgelt ja vabalt kindla käega. Kujukesed ei näinud üle valli. See oli elutee raskem osa. Nad olid ju alles teel Abieluranda. Aga rannast mäeharjale jõudnuna oleksid nad näinud aga magusalt lõhnavaid roosasid vesiroosivälju ja elanud nagu muinasjutus oma Paradiisirannas igavesti õnnelikult. See oli ilus ja looga tort ja me olime rahul. Väga rahul.

Mina veel sättsin ühtteist ja lükkasin siis peosaalis oma kola kokku, tulevane abikaasa lasi hetkeks silma looja. Suts peale seitset hommikul sõitsime Viljandist Tartusse registreerima. Kahekesi. Seaduslik abikaasa sõitis seejärel Viljandisse tagasi ja mina lasin oma taltsutamatud karvad osaval juuksuril soengusse seada. Soeng ja tagasihoidlik meik kukkusid hästi ja ütlemata vastupidavalt välja, sest tuult ja pisaraid said nad sel päeval näha veel oioioioiiiii kui palju.

Mugavas juuksuritoolis vajus mul silm kinni, aga kohvi mittejoova inimesena ehmatasid nad mu kastundlikult kange musta kohviga taas näiliselt virgeks. Kohe kui iluprotsedruuid läbitud, astusin ma sealtsamast kõrvalt läbi lillepoest ja sain kätte oma nädalaid varem tellitud kimbu. Nutt tuli jälle peale Ma soovisin pisikest ümarat kreemikate roosidega kimpu... ja ma sain?! Roosade nelkide ja kuivatatud helepruunide lehtedega ääristud kimbu, mille südames olid päevinäinud longuvajunud roosad roosid elamas oma mitmendat elu... Ma ei jaksanud kakelda, sest kassamemmeke ju ei teadnud, millise näidise järgi ma oma valiku tegin ja millise ankeedi ma tagatoas täitnud olin. Tagatoatädit kohal polnud ja mul ei olnud aega seal madistada. Maksin selle jubeduse eest 500 krooni ja kihutasin edasi. Poeuksel kukkusid esimesed nelgid kimbust välja, toppisin need kiiruga tumerohelisse vahtu tagasi ja astusin nutt kurgus edasi. Teel kaubamaja suunas ostsin sületäie pisikesi armsaid roose. Auto ootas mind suure augu kõrval parkimisplatsi puudevilus juba ja teel tagasi Viljandisse tegin ma valmis kimbud pruutneitsitele ja endale asenduskimbu, mida peol üle õla heita. Ma miskipärast arvasin, et tahan enda kimpu hoida endale mälestsuseks ja hoo pealt ei suutnud enam uimase peaga kiirelt asju ümber mängida. Jäin esialgse programmi juurde. Kimpe sai viis – üks suur, kaks pisemat ja kaks tillukest. Kui palju kordi ma hiljem kahetsesin, et ma, tubakas, ei visanudki seda nõmedat poekimpu põõsasse ja läinud endatehtud kimbuga, sest see oli palju kordi ilusam

Aga Viljandis onu juurde maandudes ootasid sugulased juba ees. Kisa ja sahmimine jooksutas mu niigi väsinud aju kokku. Miljon küsimust! Kas sukapael on valmis? Kus on pruutneitsid. Kus on kelle sukk või kübar või huulepulk.. Tund enne laulatust selgus, et pisikesed pruutneitsid on alles pealinnas.. Pauk. Astusin minema. Kui pruutneitsid puuduvad, siis mina ei lähe oma laulatusele. Marssisin tee äärde hääletama. Kui tuleb auto ühelt poolt, sõidan Tallinna suunas, kui teiselt poolt, siis sõidan ikkagi Hallistesse. Aga vanaisa tegi paar kiiremat sammu ja sai mul sabast keset muruväljakut kinni. Kambaga veensid nad mind jääma.

Ma jõudsin majja tagasi pool tundi enne laulatust ja siis tuli rahval pähe, et äkki oleks tore, kui pruut ka midagi kohasemat selga paneks. Üllatus-üllatus hehehee! Pruutkleit olemas, aga kombineed netu. Kõigil oli nii palju sahmimist olnud, et kleit küll võeti peomajast, aga sukad ja muu kraam jäid maha. Kama neist sukkadest, aga kleit paistis ilma alusriideta totaalselt läbi. No viimased pulmad meie suguvõsas on peetud kõik nii vaikselt, et pole olnud vähimatki paanikat.

Onu heljus muus melus nagu vana rahu ise, talle tavaliselt muttide säutsumine eriti korda ei lähe, ja mul õnnestus temaga kaubale saada, et läheme siis koos ja toome mu aluskleidi koolimajast kähku ära. Esimesed pidulised suundusid juba kiriku poole ja nii jäi ka majas rahulikumaks. Ilm oli soe, aga taevas tõotas kogu päeva hullemat maru ja tormi. Hooti kallas vihma.




Koolimaja ees astusin kiire hüppega kaldus kõnniteele ja sain vägevates vihmaojades teele kandunud mudasel kivirajal vaid paar sammu teha, kui täie lauluga külili lendasin. Põlv oli ribadeks. Kooberadsin ulgudes majja. Tädi Ellen oli teel köögist kirikusse ja tegi mulle möödaminnes kalli. Sain tema abiga oma puuduvad kehakatted kätte ja rallisime tagasi onu juurde koju. Jalg puhtaks, sidemesse, riided selga. Seljatagune lukk vajas kinnitõmbamise järel veel paari siidroosi. Kleidi joonistasin ma endale ise, aga kuna mingi mõistmatu traditsiooni kohaselt ei tohtivat pruut ise endale õmmelda, siis pidin ma õmblemise au spetsialistide hooleks jätma. Ja nii sai minu unelmate ampiirlõikelisest kelidist paraku õmbleja käe all mingi muu lõikega kleit. Siidroosid ja –lehed meisterdasin ma ise ja kuigi nad said ilusad, siis hiljem tundisn ma alati, et nad oleksid võinud olla palju pisemad. Aga ma olin ilus pruut oma haldjalikult lehvivate ülipikkade varrukate ja sabaga. Ja siidõikestega juustes




Paanika – kus on niit ja nõel! Kes õmbleb mu seljale roosid paari pistega! Ja me sõitsime!

Hetkel, mil Hallistes oleks pidanud algama laulatus, olin mina alles keset Viljandi linna. Aga ma jõudsin ja ilus soe päikesepaiste kiriku ees tunnistas veel mitmeid hilinejaid. Peigmehel oli vaja vahetada veel kaelasidet ja mulle loor pähe panna ja korrata üle olulisi asju. Ma ei tea, mis oli kell siis, kui me saatusele otsustavalt vastu astusime, aga fakt oli see, et pruutneitsid polnud veel Tallinnast saabunud. Aga enne kui kõik oma lilleluuad vahekäigus üles tõstsid ja isa minuga altari ette marssis, jooksis meie ees mu orelit mängiva sõbranna pisike koorekohvi värvi roosas kleidis kräsupea. Spontaanselt. Ja hiljem pilte vaadates ei kahtle keegi, et tema oligi mu pisike saatja

Laulatus oli pikk ja õpetaja nautis oma etteastet. Muuhulgas ajas ta meie sõrmused segi ja meil oli tükk tegu, et oma ohjeldamatut itsitamist ja kõkutamist varjata. No magamatuse aste oli selleks hetkeks juba üle igasuguse piiri kasvanud ning mõistetav pulmadest tingitud loomulik elevus sellele lisaks, ajasid meid iga asja peale, kas pööraselt naerma või tõi pisarad silma. Mäletan, kuidas me otsisime hetke, mil sõrmused ümber vahetada. Hea, et õpetaja vähemalt jõudu ei rakendanud ja minu sõrmust abikaasale sõrme ei raiunud


Õnnitlejate pikk rivi ja selle kõige olulisem algus..




Alles siis kui suured lilleneiud, parim sõbranna ja minu oma õde, lillesülemitest maadligi olid juba surutud ja kõik see 120 + x inimest pildile püütud, vaat siis saabusid ka mu pisikesed pärispruutneitsid. Kuna ma ise olen lapsena nii paljudes pulmades lilleneiu olnud ja teadsin kui tähtis ja auväärne amet see on, siis oli mul tegelikult rohkem kahju armsatest tirtsudest kui endast, aga vähemalt korraldati korduspildistamine ja üks pilt on meist kolmest koos ka olemas




Veel enne kui jõudsime autod kõik ärasõiduteele rivistada olid kohalikud pika käega teel ootamas. Mulle pisteti neete täis kartul nüri lauanoaga pihku.




Aga ma sain selle kooritud ja edasi läks kõik juba nii nagu korralikus eesti pulmas ikka. Nimeuputamine ja kõik see muu trall pakkude ja pudelite, kurekülastusega. Politseieskordiga auringid folgilistest punnis Viljandi linnas olid muidugi eriti uhked. Marulõbus oli! Muusika mängis ja lipp lehvis. Ikka minu enda tehtud lipp, sipsikutega, sest just need tegelased olid mulle kõige armsamad joonistamisenumbrid ja samastumiskujud palju aastaid (minu sipsikud ei ole raamatutegelased ega isegi mitte selle tegelase sugulased. Minu sipsikud said oma nime eestikeelsest sõnast sipsik ja selle tähendusest)




Ma mäletan end korra tõstmas vahuveiniklaasi ja sealt suutäit võtmas. Ma mäletan lusikatäit kartulisalatit ja hapukurgiviilu. Pulmavalssi. Teisi tantse. Kõnesid. Ametijagamist. Kingivaatamist. Tänusõnasid. Mänge. Tantsimist. Tordilõikamist. Tantsimist. Lipuvargust. Lipu asendamist lipuvalvuri pükstega. Pükste vargust. Põlvekatsumismängu. Äiade mänge (mille taustal on ainsa fototõestusena näha meie üksikuid rippuvaid südamekaunistusi, millega muidu oli kaetud kogu suure saali laealune. Õnneks videos on see näha!)




Ja kell oli juba ammu üle südaöö ja pidu oli täies hoos, kui minu konnasilm, kuresaabas ja peavalu ja õudusunenägu end meelde tuletas.. Ma olin nii palju aastaid armastanud meeletult vaid üht meest. See ei olnud minu tulevane abikaasa. Tegin, mis ma tegin, elasin, kus ma elasin, aga teda ma meelest ei saanud. Ta oli kogu aeg mu elus olemas, aga ta ei võtnud mingit kindlat seisukohta ja see ajas mu marru, sest mina tundsin looduse kutset ja sundi perekonda luua. Kui ma oma tulevase abikaasaga kohtusin, siis tema soe ja siiras armastus, usk sellesse, et küll ühel päeval hakkan ka mina teda armastama või siis armastab tema mind meie mõlema eest, olid nii veenvad, et ma läksin parimas usus ja soovis selle kõigega kaasa. Minu tulevane teadis, millega riskis, sest mul ei ole kombeks mitut mängu korraga mängida ja mulle meeldib kui asjad on lihtsad, selged ja lahti ning läbi räägitud.

Ma olin kindel, et see, kelle küljes mina olin aastaid rippunud, kuuldes minu abiellumiskavatsusest, teeb otsustava sammu – astub vahele või kaob orbiidilt. Ta ei suutnud kunagi otsustada, tegutseda ega otse midagi ütelda ja kuigi ma südmes lootsin kõik need ettevalmistuskuud, et kõik laheneb ühtpidi roosalt ja rahulikult, siis ometi ei tulnud sealtpoolt ühtegi vastust. Seega oma südames püüdsin kogu selle aja tugev olla ja tugevamaks saada ja oma meeletut ennasthävitavat armastust taandada sõpruseks. Me ei näinud vahepeal mitu kuud, aga ta tuli meie pulma. Pillimehe ja sõbrana. Ma olin küll seljaga, aga ma ju nägin, kuidas ta kiriku tagapingile imbus alles siis, kui mul oli sõrmus sõrmes, ’jah’ öeldud ja kõik otsustatud. Minu sees käis mitte just meeldiv jõnks, sest sisimas olin ma olnud kogu aeg valmis joonelt ringi pöörama ja kirikust välja jooksma kui ta vaid julgeb tulla ja tunnistada, et mind tõepoolest endale tahab. Kas ma pidasin seda romantiliseks? Ei, kindlasti mitte. Aga ma tundisn, kui väga ma teda ikka veel kõigist pingutustest hoolimata armastasin ja teadsin, et nii oleks olnud kõik õigem. Ka mu tulevana abikaasa teadis seda võimalust, et ma võin minna. Aga me läksime lõpuni. Kindlalt ja koos.

Ma olin ühe mehe käevangus kogu selles säras ja ma teadsin, et keegi meist kolmest ei saa tegelikult õnnelik olla sellel päeval. Õnne ta meile ei soovinudki. Ma halbasin südames halba. Pillimehena mängis ja laulis ta meile nii pulmavalssi kui kõiki neid mulle armsaid ja kalleid laule, sest ta tundis ja teadis mind nii hästi.. piinas ennast, mind ja mu abikaasat... Ja siis, kui pidu kulges juba omasoodu hommiku suunas, juhtusime me koridori peal kokku. Kahekesi. Ta kallistas mind. Kaua, tugevalt ja vaikides. Siis vaatas ta oma pisikeste teraste silmadega mulle ülevalt alla ja ütles, et armastab mind.. ja küsis, miks ma ometi abiellusin teise mehega.. Minu maailm värises.. esimest korda kõigi nende aastate ja katsumuste järel pidi ta tulema nüüd, kus ma olin juba teise mehe naine, mulle ütlema, et ta ikkagi armastab mind.. see oli alatu, et ainus asi, mille kuulmisest ma unistasin nii palju aastaid ja mis oleks muutnud absoluutselt kõiki mu otsuseid ja nüüd leidis ta selle ütlemiseks kõige ebasobivama hetke vist üldse. Miks ei ütelnud ta seda mõni tund varem? Sest ta kartis? Nüüd ta siis sai aru ja kahetses?

Ma poetasin paar pisarat, kuivatasin silmad, hingasin sisse ja astusin tagasi oma pärisellu, oma abikaasa kõrvale. Oma eluarmastust olen ma sestpeale näinud silmast silma vaid paaril korral, sest ta kolis Eestist minema. Aga vahel me räägime. Ta on mulle siiani kallis ja mina talle, sest inimene, keda sa oled kalliks pidanud ja kellega sind seob tegelikult nii palju mälestusi, ei kao kunagi su südamest, aga õnneks on elu ja aastad teinud oma töö ja ma olen sellest sõgedast armastuse kinnisideest juba aastaid prii. Nüüd oleme me tõesti vaid sõbrad, mõlemapoolselt. See on hea ja kerge tunne. Aga tol pulmaööl oli see nii rusuvalt valus ja raske kõik kanda veel... See oli enamat kui tõrvatilk meepotis. Aga siis tuli uued suved ja masilased tegid hoolsalt oma tööd..



Aga pidu keerles tolles kümne aasta taguses soojas ja niiskes öös omas taktis edasi. Tantsiti ja kakeldi. Mängiti ja vahetati teravaid sõnu. Naerdi ja nuteti. Ülevoolavalt rõõmsas meeleolus isamees peibutas tänavalt mööduvaid näitsikuid vahujoogiga peole. Endal kaseokstest pärg peas. Peigmees püüdis samal ajal teda taltsutada. Ämmamoor tuhises suur võtmekimp käes mööda peomaja mornilt mossitades ringi, sest rahvas ei kippunud eriti reeglitele alluma ja tema tundis end vastutavana. Minu rõõmus ja naljatujus isa sai ühel hetkel tema peale aga nii maruvihaseks ja marssis minema. Teel venna juurde sõitis ta autoga võssa. Minu ema oli kogu aeg kadunud kui teda otsisti ja vaid videos näeb tema valget kübaratorbikut vilksamas siin ja seal ukse vahel. Üks mu Rootsi sugulastest läks uljalt koolimaja aias ööbivatele folgilistele külla ja häiris nende öörahu, seejärel viskus ta rahvarõivais oma kahemeetrise koguka kerega koolimaja ette ülekäigurajale sebra mängima ja seejärel tranporditi ta kainenema vastavasse asutusse. Otse sõjakoolist peole saabunud minu kooliaegne peigmees sahmerdas mu õega ja mingil hägusal hetkel suutis ta kotist leitud mittelegaalse sõjariistaga korraliku kärgatuse keset öist Viljandi linna korraldada. Hommikuvalguses tagurdas äiapapa end reipa hooga vastu koolimaja seina ja auto ei arvanud sellest vist kuigi hästi. Hommikul tööpostile naasnud politseinukust pulmaline avastas puurist õhtust tuttava näo ja tagastas meile kalli vara lõbusas meeleolus sugulase näol. Ja Folk oli täies hoos. Ja kirev piduliste seltskond meie pulmamajas elas ja hingas tol ööl ja varahommikul lõbusas ja kindlasti ka pisut veidras õhustikus. Lauad olid olid lookas ja juua oli paras järvetäis (mul on siiani paar pudelit ahvipildiga pulmaviina alles). Külalisi oli nii mitut sorti ja masti, et ma isegi ei mäleta, kuidas nad kõik laudade taha seati. Tulid need, kes meile lähedased ja kallid olid. Tulid need, kes ’pidid’ tulema ja siis tulid veel need, keda vanemad nõudsid, et tuleksid. Teise poole 60st oli mul nende aastate jooksul au lähemalt tutvuda napilt kümnega, enamust sellest väest näginga ma vaid üks kord elus, meie pulmas. Aga muuhulgas olid selle kirju seltskonna sisse pikitud ka oma uute saatjatega minu plikapõlve viis endist peigmeest ja ka nende sugulasi, kellega mul head suhted olid


Minu pulmaöö möödus vaikselt üksinda tolmuses muusikakalssis klaveri all. Ma tahtsin mõtelda ja ega kedagi ei huvitanud ju ka, kus me olema peaksime. Ja kui ma kell 7 hommikul päikesest valgeks kallatud peosaali astusin, siis istus kõige vapramate kamp alles laua taga, minu vanaisa nende seas. Hoogsalt rüübati viina ja kuna morss oli kannust otsa saanud, siis peale võeti veini... Ja siis sai tädi Ellenil valmis seljanka ja koduteel kuumenes meie pisike pulmaautost laenupõrnikas üle ja Tallinnasse sõitis see juba slepis. Ühesõnaga kui tavaliselt vist on kombeks pulmi meenutada hellat ja õrnalt kui sulnist ja siidist pidulikku helevalget üritust, siis meie pulm oli küll korralik süldikas kõigi kohustuslike ja plaaniväliste lisadega. Ehk siis ehtne ja ettearvamatu eesti pulm


Ja nii siis algaski minu kõigi kõrvaltvaatajate jaoks nii ootamatu alanud abielunaise elu täna, täpselt kümme aastat tagasi. Vaid napp kuu hiljem läksin ma kaheks aastaks üksinda Soome õppima ja vaikselt kasvasime me lahku. Kui sel ajal oleksid olemas olnud skaip ja emmessenn toimivas versioonis, siis äkki poleks me lahku kasvanud? Aga kolm aastat hiljem vormistasime lahutuse. Eks ümbritsevate inimeste pilgud ja halvakspanu ja etteheited ikka torkisid ja tegid haiget sel ajal, aga ma ei ole kunagi võtnud seda abiellmist kui valet otsust või teguviisi. See oli igati kogemist väärt hindamatu kogemus, peaproov, nagu me naljatamisi seda ikka kutsunud oleme. Teiste pulmas käimine ei ole enda pulmas osalemine ja selge teadmine mis ja kuidas peaks olema ja mida ja kuidas teha, tuleb vaid iseenda elust. Mul on hea meel, et mulle on antud teine võimalus teha nüüd kõik õigemini. Aga endise abikaasaga olime sõbrad ja see soe sõprus on alles ja selle üle olen ma südamest tänulik ja ütlemata õnnelik. Ja tänane päev on minu ajalooraamatus põrnikapunaselt märgitud, sest see on tore päev. Ja mälestused sellest päevast on nüüdseks nukrast väsimusest muutunud armsaks ja kohati ka pööraselt naljakaks. On, mida lapselastele pajatada ja näidata

TÄDI ELLEN

Reede õhtul olime minekuvalmis juba mitu tundi varem, aga kõik venis ja nii saime Tallinnast minema alles siis, kui pidu oli Viljandis juba tund aega käinud. Aga me jõudsime kohale kenasti. Istusime lauda ja praed toodi nina ette. Roosa maasikavahuvein ka. Pauk ja märg tunne! Meie ise ja kõik meie ümber olid momentaalselt roosade pritsmetega kaetud ja ma naersin nii, et piss pidi püksi tulema. Selles seltskonnas on alati olnud tunne, et oled ilma viinata purjus. Ma ju taipasin kõigile teistele oma pesakonnas peale iseenda vahetusriided kaasa võtta. No kodus põhjendasin ma seda veel sellega, et juhuks kui nad püksi pissivad, siis on mida asemele panna.. aga ma ise ei plaaninud püksi pissida. Aga tuba ja õu olid nii soojad, et ma kuivasin ruttu ja ainult meeldiv maasikalõhn mu riietel tuletas mulle juhtunut meelde.

Õues oli juba pime ja teised lapsed koju magama saadetud, kui ma lärmi ja elava jutuvada seest äkki Vantsu hõikeid eristasin. Seisis teine liikumatult keset tühja parkimisplatsi hämaras lambivalguses, jõllitas enda ette maha ja korrutas ühte ja sama sõna. Mul läks suts aega, enne kui mõistsin, et see sõna on KONN. Tõenäoliselt mõistsin ma sõna samal hetkel kui nägin ta ees alt üles passimas igavesti jurakat konna. Jõudsime Tannuga konna ja Vantsu juurde ühel hetkel ja saime selle kontvõõra ka pildile.



Ja siis lavastasin ma musisessiooni, aga pärismusi ma ei teinud. Mul ju konnprints juba olemas. Pakkusime küll musiootavat võlutud printsi sellele ja teisele, aga konn jäi konnaks. Ja kell sai märkamatult 2 öösel ja aeg oli otsad peomajas kokku tõmmata. Selleks ajaks oli Tannu mu seljas juba unne suikunud, aga Vantsu tantsis reipal meelel shokolaadikomm põses minu süles edasi. Mina olevat kaamel. Või kahe taskuga känguru.



Esialgu oli meil plaan Viljanids uni ära magada ja hommikul sirgelt koju mamma sünnipäevale tulla, aga siis selgus, et 97 protsenti üle maa kokkutulnud sugulastest siirdub tädi Elleni juurde maale edasi pidutsema. Minu konn oli päri ja kuigi ma küll eelneva öö olin joonistades veetnud, siis meel oli erk ja virge ja nii me suuna hoopis Pärnu peale keerasime.


Tädi Ellen on minu isa noorem õde. Kui ma pisike olin, siis käisime me tihti Viljandis. No vähemalt olid need korrad nii ehedad, et ega ma suurt sellest vanusest muud ei mäletagi, kui vahvaid mälestusi Viljandist. Tädi Ellen elas keset linna suure kiriku kõrval. Pisikeses kahetoalises korteris, kuhu mahtus alati uskumatult palju inimesi. Sellest, et meid sinna palju mahtus, saan ma aru alles nüüd. Viljandiskäigud seostusid alati pidude, rõõmu ja naeruga. Hilinemistega ka, sest tee oli ju pikk. Kord olin ma tädi Elleni pulmas pruutneitsi, aga me jõudsime läbi tormi ja tuisu pruutkimbuga kohale siis, kui kõik juba tehtud oli. Aga selleks, et ma ei kurvasta võttis tädi Ellen oma riidekapist välja peopesasuuruse kunstlillede padjakese, kinnitis selle mu ülipikkadesse juustesse ja me läksime koos fotograafi juurde. Naabritädi alpikannipotist (selles fakti korrektsuses võin eksida, aga millegi samalaadsega oli tegemist kindlasti) hädaga korjatud ja näppuvõetud paaripanemislilled said ka piltniku juures õige kimbu vastu välja vahetud ja nüüd, sada aastat hiljem, tundub pilte vaadates, et nii kõik pidigi olema. Meiega juhtub alati midagi naljakat.

Tädi Ellen on pisike ja ümmargune nagu murumuna. Juba väga palju aastaid mahub ta mulle kaenlaauku. Aga ma mäletan veel aegu, kui ma tema põlvel istusin. Ta on minu armas ja kallis tädi. Minu ainus tädi ju üldse.

Tädi Ellenile mõeldes meenub mulle kohe tema kilpkonn, kes oli üks imelisemaid elukaid minu lapsepõlves. Ma tahtsin endale alati kilpkonna ja kui me Aafrikas olime, siis ma emalt muud ei kaubelnudki. Aga tema kinkis mulle päris oma kassettmaki.. hellitavalt olen seda ’sanga’ alati enda kilpkonnaks kutsunud ja Tannule oli seda mõni aeg tagasi väga lõbus selgitada. Aga nüüd on mu õel kilpkonn, samavana kui Tannu. Mul veel ei ole kilkonna, aga konn on olemas.

Ahjaa ja tädi Elleni juures sai alati tillukesi värvilisi shokolaaditäidisega nööbikomme. Neid leidis tillukestesse krõbisevatesse kilepakkidesse pakituna tema heleda sektsioonkapi madalates laiades sahtlinurkades. Mul on tunne, et need olidki sinna laste jaoks peidetud. See on üks ütlemata armas mälestus, sest meil oli küll kodus isa toodud välismaiseid komme ja nätse, aga tädi Elleni nööbikommid olid maailma kõige paremad ja neid ei saanud Tallinnas kuskilt. Ja kuna me isa toodud kraami ikka Viljandisse pisikestele sugulastele viisime, siis oligi see nagu vahetuskaup. Ja hirmus naljakas on meenutada, kuidas nemad seal kõik jalgpallinätsu mäletavad

Tädi Ellen on kokk. Minu elu maailma parim kokk. No ma muidugi ei tunne ühtegi teist päriskokka nii lähedalt, aga kahtlemata on ta väga võimekas ja osav ja ta on ainus kokk maailmas, kelle seljankat ma söön ja seda teavad kõik, et ma ei söö üldse suppi. Tema hapukurgid, marineeritud kurgid, tema õunamahl ja kartulisalat ja sashlõkk ja suitsukala on maailma parimad minu meelest. Ja nii kui ta silmad avab, kukub ta vaaritama ja sedasi päev otsa. Mul on alati tunne olnud, et ta näeb unes ka seda, kuidas ta süüa teeb

Seega ei pidanud ma juubelikingituse üle kaua vaagima. See pidi olema maal ja mida muud kui köögikuningannat ja kambüüsikaptenit ennast ma sinna siis maalima pidin!





Kui ma suuremaks sain, siis otsustas tädi Ellen maale kolida. Viljandist jupi maad välja. Varapuberteedina veetsin ma seal suured ampsud mitmest suvest koos onupojaga ja need olid heledad ja helged ajad. Ühel suvel sõime me nii palju herneid, et sead ei jaksanud enam magusaid kaunu krõmpsutada. Need olid vahvad täpilised ja triibulised sead. Ja herned olid nii head.

Aga sellel samas sumedal suvel ületasid Eesti piiri idanaabri sõjamasinad ja võtsid suuna pealinna peale. Paanikas ema palus onudel mind tagasi Tallinna tuua. Nii siis juhtuski, et ühel ajatajutult rahulikul päikselisel õhtul veeres tädi hoovi onu auto ja mind pakiti autole ja viidi Viljandisse ja sealt hommikul edasi Tallinna. Me sõitsime mööda kogu sellest tankirivist, mis Tartu poolt tuli. Ma sain ju aru, et midagi on väga valesti, aga keegi ei rääkinud midagi. Ma kartsin. Aga siis sain ma suureks ja juhtusin tädi Elleni juurde maale üha harvem. Täpselt kümme aastat tagasi oli tädi Ellenil suur juubel. Pärast suurt pidu maandusime me kõik tema õuele. Ja see oligi viimane kord, kui tema juures kodus käisin.

Ja kui ma laupäeva varajastel tundidel unenohisevaid mehi täis auto tädi Elleni hoovile parkisin, siis ei tahtnud ma neid kohe äratada ja tuppa tassima asuda. Selle asemel tegin juba pisitasa taanduvas pimeduses ringi kohtades, mida nii hästi tundsin, aga ammu enam katsunud polnud. Maailmas alles magas.



Piilusin salamisi köögiaknasse




Käisin ringi toas. Sättisin poisid ja konna tuppa tuttu. Ajasin magusasti juttu ja tegin taas tiiru õues. Valgus pressis peale, aga see ei olnud halastamatu ja halvav, paljastav valgus




Tantsisime, hullasime, jooksime, naersime, sõime, jutustasime ja avastasime, et kui mitte kõik naised ei tihka kanda tulipunaseid küüsi, siis meie suguvõsa mutid, kokku tulnud Saaremaalt, Mulgimaalt ja pealinnast, on aga kõik kui ühe puuga löödud – julged, hullud ja mängulised. Küünteteema on minu jaoks antud juhul midagi erakordset, sest elus esimest korda olid mul sel päeval küünelakk peal kauem kui 15 minutit. Ma ei ole elus koduuksest välja astunud lakitud küüntega ja see oli mulle paras katsumus, mis kokkuvõttes meeldima hakkas. Ja teate, need kelmikalt plikalikud mummu-küünised kuuluvad ei kellelegi muule kui mu kõrges ja auväärses eas tädile




Ja siis tõsis päike ja kallas kogu maailma heledusega üle



Mõned meist olid vahepeal unne suikunud, teised juba ärkasid taas. Vapramad pidasid reipalt vastu ilma haigutuste ja uneliivata silmanurgas. Kell 6 hommikul tantsisime me hoovi peal ringis sünnipäevalaulu saatel ja kõik oli just täpselt nii nagu pidi olema. Kõigil oli hea ja tore.

Pilk köögiaknasse




Aga me olime asjalikud ka! Kuna mu endalõigatud soeng, mida ema küll siitsealt kohendas, mulle hirmsat moodi närvidele käib, siis leidis täditütar kotist oma juuksurikäärid ja punaste karvade lennates sai kääriklõbinas minu kolepeast..




...hoopis lahe saispea. Vaade siis vasemalt küljelt:




Ja siis leidsid poisid kauni teo




Ja suitsuahi sai kalu täis topitud. Ja poistele tehti ekskursioon maapealsesse kivikeldrisse, kust tädi Ellen kühveldas meile välja kurke ja purke ja endatehtud õunamahla ja mu linnapoiste jaoks oli see tõeliselt vägev elamus.

Sedasi nägi välja esimene sõõm pärismahla:




Ja siis haaras Vantsu minult pildimasina ja tegi mitu peotäit vahvaid pilte, aga minu erilisteks lemmikuteks nende seas on pilt perekonnast..



...ja temast endast





Üle paljude aegade tundsin ma sel päeval, kui õnnelik ma olen. Ma märkasin asju, mida lapsena ja veel isegi kümme aastat tagasi ei märganud ja see kõik rõõmustas mind, sest ma nägin silmaga ja kompisin käega seda, mis oli enne vaid kuklatundes. Poistel oli tore väga teistmoodi päev. Konnal oli korraks aeg maas. Me saime olla koos. Kõik koos.



Selline on tädi Ellen minu pilgu läbi




Ja selline on see hele ja helge, unenäoline mälestus tollest kaunist päevast ja imelisest hiigelsuurte tammepuude varjus asuvast minu tädi Elleni võlumaast




PS Siin kohal täpsustan, et 10 aastat ei olnud ma vahepeal käinud tädi Elleni juures maal, aga tädi Ellenit ennast olen ma nende aastate jooksul näinud küll ja veel

PISIKESE HALDJA SÜNNIPÄEV

Kui Sa oled põlvepikkusest east juba välja sirgunud ja Sinu suurim sünnipäevasoov on haldjad ja sädelus, siis selle pead Sa ka saama!

Täpsustavaks infoks imesin ma veel välja, et kiharad olgu heledad ja võlukepike olgu käes. Kõik muu sündis juba iseenesest.



Kui te nüüd hoolega vaatate, siis te näete sätendavaid lokke, tiibu, kleidikest ja tähekest võlukepi tipus. Sädeluse osas ma ei oska veel mingit kindlat sõna ütelda, sest see oli esimene kord seda katsetada sellisel kujul värvikihtide peal, aga eks ma sellest kuulen hiljem, siis kui särki on juba küllaga kantud ja nühitud



Kuigi ma teadsin, et haldjapreilil on tiivad olemas, siis tõenäoliselt on tülikas kogu aeg suurte lehvivate lisadega ringi lennelda ja selleks puhuks joonistasin ma ta seljale ka ühed alati märkamatult kaasas käivad kompaktsed püsitiivad:



Ja kui positel olid pihud ristikheina täis nopitud ja mina need paelaksega kokku köitsin, siis hopp ja olimegi kohal!


Õnnesoovid ja kostüümivahetus:




Ja siis läks maruvahva pidu jälle omasoodu edasi ja igaüks tegi seda, mida hing kõige enam ihkas. Näiteks lendas:




Ja heljus päikesepaistes:




Mängis:




Sirutas tiibu ja õrnu varbakesi:




Ja õhtu eel möllati kõik üheskoos. Maa ei olnud must. Maa oli sädelust ja päikest, rõõmsaid kilkeid ja veepiisku täiesti täis. Sest ka haldjalapsed on ikkagi kõigest lapsed:




Tänud sünnipäevalapsest modellile, kelle käike ja tegemisi ma tillukese salasilmaga halastamatult jälitasin ja kes mulle seda pahaks ei pannud!

Tänud perele toreda peo eest ja ikka õnne ja rõõmu, mis muud!

Sädelevat haldjasuve!

14. peatükk
TAGASI ALGUSES

Teisipäeva hommikul ärkan räsitud ööst hea tujuga. Paar tundi olen siiski sõba silmale saanud ja see on puhkuse päästnud. Avan arvuti ja saan teada, et konn enam ei jaksa ega taha asjaga tegeleda, ta on tüdinenud ja väsinud kõigest ning loobub selle maja nimel pingutamast. Kui tema ei pinguta, siis pole mul ka mingit mõtet omasid siin painata. Ma mõistan teda ega pane seda otsust üldse pahaks. Olgu siis nii.

Mingis mõttes olen ma alguses tagasi. Ma elan täpselt sama koha peal, kus enne. Kas ma olen selle mitu kuud kestnud saaga jooksul midagi kaotanud? Ma ei arva nii. Mingil veidral kombel tunnen ma end palju enesekindlamalt ja paremini kui iial enne. Mingis mõttes olen ma selle ajaga palju võitnud ja õppinud. Ja mis peamine, ma olen lõpuks suutnud mitte toore jõu vaid mõttejõu abil oma raske kinnikiilunud ankru hiivata ja ootan nüüd vaid tuult, et saaks täispurjeis meredele purjetada. Võibolla leian juba õige pea oma aarete saare. Eeltöö on tehtud. Ma olen minekuvalmis ja elevus mu sees on alles. Laps minu hinges hüppab ootusärevalt, aga kannatlikult

Kokkuvõttes pean ma nentima, et see ei ole kindlasti olnud mahavisatud aeg, kuigi loksutamist ja kolinal kukkumist on ette tulnud. Mul ei ole veel oma päriskodu ja hetkel ei paista see ka mitte kuskilt. Aga pea iga päev libistan ma vähemalt korra pilgu üle kinnisvaraportaalidesse rivistatud majakestest. Ma ei maga. Ja ma usun, et kõik on võimalik. Ma olen paindlik ja painduv. Võibolla ma olengi siis kass? Oskan käppadele kukkuda? Ja isepäine olen ma ka vist natuke.



Login end Isetegijasse. Aeg on käes! Pealtnäha suur ring on täis saanud ja ma olen taas alguses tagasi, aga seda vaid pealtnäha. Küljeltvaataja taipab, et see ei olegi suletud ring vaid spiraal. Ma usun, et see on püstine spiraal, mitte küljel asetsev, sest siis jääks igat ringi läbides põhjas käimata ja saan püsivamalt ikka kõrgustesse tõusta..

Ma tunnen, et aeg on alustada selle loo varemikirjutatud osade postitamist. Ma olen end niigi liiga kaua tagasi hoidnud juba. Nende päevade jooksul lähetan teieni mitmeid mõtteid ja tõenäoliselt hirmust tingitud klammerdumist ja kinnisideid, millele tahaksin ka ise nüüd juba valjul häälel vastu vaielda, aga nende ridade kirjutamise hetkel tundsin ja arvasin ma just nõnda ja seega kannan ma teieni kõik nii nagu sulest kord tuli. Möödunud teisipäeval, kui kaks esimest peatükki saavad postitatud, olen ma oma kirjutamisjärjega üheksanda peatüki juures. Teistest edasi on vaid märksõnad ja üksikud lõigud. Ma kirjutan kogu selle nädala vältel iga päev natuke. Ja mõnel öölgi. Nii mõnegi asja praagin välja. Ma ootan selle loo lõppu, õnnelikku lõppu, nii väga. Isegi mina veel ei tea, kuidas kõik laheneb. Aga kirjutamine, kui protsess, on minu jaoks paeluv. Ma olen alati tahtnud kirjutada, aga mahukama asja valmissaamine on olnud siiani sellisel kujul proovimata ja veidi hirmutav. Kas ma ikka tahan iga päev kirjutada või pean end tagant sundima. Antud juhul pidin end sundima siit eemale ja kui vähegi oleks võimalik olnud, siis oleksingi sulgenud end vaiksesse tuppa koos arvutiga ja unustanud kogu muu maailma. Hull kunstnik, midagi pole öelda. Enda elust on lihtne kirjutada. Ilukirjandus oleks sootuks kangem kraam. Tegelikult on mul ammu aeg keelekorrektoriga tekstitöötlusprogramm hankida, sest nii omaks kirjutatud tekstis ei suuda ma enam isegi sassiläinud tähemärke eristada.


Kui selle pika saaga esimene postitus saab virtuaalse ilmaruumi avarustesse lähetatud ja lugu ise on vabadust tundes oma elu siin elama hakanud, siis avan kergel südamel taas tuttava kinnisvaralehe. Sest nüüd pole enam muud, kui tegudele! Kui pikalt hinges kantud paarismaja ostmine nüüd ära kukkus, siis ju olid selleks omad põhjused. Nüüd ma otsin endale päris oma maja.

Nõmmel ei ole endiselt midagi uut toimumas. Aga ma olen kogu aeg hinnapiiriks pannud 2 suurt raha. Sel päeval võtan ma aga hinnapiirangu maha, sest selle raha eest ei leia vähemalt hetkel Nõmmel tõesti ühtegi meie kõige algelematelegi nõudmistele vastavat elamisväärset maja. Aga ilma hinnapiiranguta avastan, et siin ümbruses on paar toredat majakest, mis on küll paari pügala võrra krõbedama hinnaga, aga miks ma pean leppima sellega, et ülemised dikteerivad mulle summa, kui tegelikult minu majaosa väärtus on suurem? Lepin sellega ja loobun ja lähen või tegelikult kas mul on nii tuliselt kiire, et ei kannataks oodata selle pakilise asjaga veel neli kuud? Või senikaua kui on leitud kodu ja veendutud oma valiku õigsuses.

Aga ma vaatan edasi, sest Nõmme ei ole enam ammu mu kinnisidee. Valin otsingust Saaremaa. Kuressaare. Vaatan linnaplaani, loen tänavanimesid ja müüdavate majade tutvustusi, vaatan pilte. Nii mõnigi on täiesti vahva. Helistan sugulasele. Ehtsaarlasele. Uurin ja küsin ja saan palju olulisi vastuseid. Väike kõhklus ju on, et kas mind, segaverelist, seal üldse omaks võetakse, aga usutavasti oleneb see ka siiski inimesest endast. Pealegi on mul seal valdav enamus isapoolsest suguvõsast pärismaalastena, khmm ikka pärissaarlastena, ees olemas, nii et päris üksinda ma seal ei jääks. Ja Saaremaa isetegijad on vahvad. Salvestan mitu linki ja tunnen sisimas rahulolu mõeldes sellele, kui tore poistel oleks seal kasvada. Ilusam ehk oleks linnast väljas, samas linnas sees saaks ilma autota hakkama. Minu töid ja tegemisi arvestades pole ju suurt vahet millises ilmamaa otsas ma parasjagu elan. Internet levib Saaremaal teadupärast suurepäraselt ja Eesti Post toimib ka. Mulle meeldib Saaremaa. Juba teismelisena kippusin ma sinna.

Õhtul koju saabunud konnprints laidab aga mu mõtte otsustavalt maha. Liiga kallis ettevõtmine. Nojah, kui kolm korda nädalas mandril käia kogu killavooriga, siis muidugi. Ma mõistan teda jälle. Saaremaad ma ei välista, aga vaatan edasi ka nimekirja järgmist valikut.

Realistlikult mõeldes ja mu konna töö ja töötegemise iseärasusi arvestades oleks meile sobilik elupaik Tallinna kõrval võrdväärselt ka Haapsalu, aga ma vaatan neid kuulutusi ja mu huvi on veel tihedama teadmatusega looritatud. Vaatan pilte ja loen tekste. Uurin linnaplaani nii ja naapidi ja unistan ajast, mil kõigist paikadest on olemas ka kolmemõõtmelised plaanid. Vähemalt mingis osas see kindlasti leevendaks keerukat otsimisprotsessi.

Ma ei tunne seda linna. Üks telklaager lapsepõlves, üks kontsert palju aastaid tagasi, aga neil kordadel ei saanud ma lossihoovist sisuliselt väljagi. Üks marunaljakas kohvikukülastus meenub ka, kus ma asutuse sulgemise hetkel tualetti läksin ja siis inimtühja söögisaali naastes end kinniste uste tagant leidsin. Aga see oli juba vist kuusteist aastat tagasi. Viimase aastaga olen teinud mõned kiired sirged läbisõidud Rohukülla – ja see ongi kõik, mida sellest linnast tean. Olgu, ma tean veel, et seal on vähemalt üks vahva asutus, kuhu ma kindlasti poistega jõuda soovin ja ma tean, et seal elab paar toredat isetegijat, aga see on tõesti kõik. Haapsalu on armas pisike linnake, aga ma ei ole kunagi varem vaadanud seda sellise pilguga, kuidas oleks seal elada. Kas ma suudaksin seal koduneda? Ja mis siis saab, kui poisid saavad suureks ja tahavad pealinna nt keskkooli õppima minna? Kuhu ma nad siis majutan? Üürin Tallinnas korteri? Ja Tallinna Lastehaigla lähedus on alati mulle oluline olnud, aga ehk saaks ka selleta? Mul on veel nii palju küsimusi, millele hetkel vastuseid ei oska leida. Aga ma ei arva, et ma olen hulluks läinud, et kaalun seesuguse kolimise võimalikkust. Kindlasti on ka enne mind sääraseid valikud edukalt sooritatud. Reeglina küll põhjustavad ümberasumisi haridustee, karjäärivõimalused ja armastus, aga miks ei võiks lihtsalt niisama maakaarti enda ees lahti lüüa ja pimesi sõrmega ühe koha valida järgmiseks? Elu on ju ometi seiklus. Pealgi olen ma elanud aastaid Tartus ja seal oli tore. Ja kaks aastat Soomes olid veel toredamad. Tallinn ei ole maailma naba.




Aga teate. Tegelikult mul ikkagi on teile anda õnnelik lõpp. Ma küll ei saa teile näidata pilte majast, millest saab minu kodu. Ma ei saa teid soolaleivale veel kutsuda. Aga ma tean, et minu maja on kuskil ja ootab mind. Hoopis olulisem näib hetkel väga mitmetahuliselt ja -kihiliselt läbitud protsess ja teadmine, kui palju on mu ümber inimesi, kes mõtlevad kaasa ja hoolivad. Aitäh teile, kes te lugesite ja kaasa elasite! Selles minu jaoks suuresti ka kirjutamisteraapiliseks kujunenud loo heas lõpus mängib suurt rolli teie hea ja toetav sõna, olemasolemine.

Alates eelmisest teisipäevast, päevast, mil ma esimesed peatükid siia üles sain, hakkas kõik kuidagi liikuma. Või muutus tuul tugevamaks ja kandvamaks. Igal juhul elasin ma neid lugusid siludes ja juurdekirjutades kogu selle saaga kõrvaltvaataja selge ja lihtsa pilguga uuesti läbi ja ma sain aru, et ma ei pea siia lõppu tigedalt küüsi rusikasse surudes väsinult hammaste vahelt litsuma Scarlett O’Hara sõnadega, et ma mõtlen sellele homme. See raamat oli mu pubekaea vaieldamatu püharaamat ja see visa jonniga naine, minu suurim eeskuju. Ma sirgusin suureks endale pidevalt jonniga korrutades, et ma mõtlen asjadele homme, sest tänased päevad olid siis nii talumatult valusad ja rasked. Ja ainult nii elasin ma kaosed ja põrgud üle. Aga nüüd on uued ajad. Nüüd elan ma tänases päevas. Ja see päev on ilus. Homne on ka ilus.

Nüüd te teate, mille jaoks ma tegin oma kodukaitsmise kilbi.

Veel olulisem, kui on kaitsta ehitist, mida pidada oma koduks, on kaitsta seda müstilist rahu ja kindlust, kodutunnet, oma peas ja südames. Kui see tunne on kõigutamatu, siis on maailm tasakaalus. Minu hirm uue tundmatu kogemise ees ja sõge kinnihoidmine vanast ja valusast on nüüd läbi. Ma olen uues alguses.


Selle loo kauaoodatud
ÕNNELIK LÕPP.

13. peatükk
PÕHI

Mis tundega ma pean siis nüüd siin edasi elama?

Põhjus, miks nad hetkel laenu ei saanud on nii tobe, et peaagu naljakas. Selgub, et mu õeke on uuele ametipostile siirdunud ja katseajal ju laenu ei anta.. Ma ei tea laenuvõtmisest suurt midagi, selle pisikese üksikasjaga, et katseajal laenu ei anta, olen ma kõrvalseisjana olnud vägagi kursis. Miks nad ometi kohe ei rääkinud, et tööga olid hapud lood? Nii palju asjatuid ootusi ja lootusi oleks üles jäänud upitamata. Ma ei saa tegelikult üldse aru, kuidas inimesed saavad nii süüdimatult juhmid ja hoolimatud olla, et nii suurte asjadega viitsivad ja tahavad laialt mängida, kui alust veel üldse pole. Milleks üldse kogu see jutt, kui eelnevalt polnud selge, kas nad laenu ülepea saavad? Äkki see ongi minu hulluksajamise aktsioon? Noh, et mul lõplikult üle viskaks ja ma ise minema astuksin? Või siis nad ongi säärased udud, et pea ei tea, mida mõistus teeb jne..

Ja mis annab mulle kindluse, et nelja kuu pärast on õel töö alles või ta uut ja paremat kohta jahtides taas katsejal pole? Mis annab mulle kindluse, et nad siis saavad laenu? Kaua ma kannatan seda trianglit?

Kas keegi hoiab ja ootab selle maja müügiga veel neli kuud? Vahetult enne euro tulekut, kus kinnisvaramüük aetakse kunstlikult taevasse... Ja kui ootabki, siis kindlasti mitte hinnapakkumises nähtud numbritega.

Ma muretsen maja, oma uue kodu ja enda tuleviku pärast. Mina, kes ma esiti pidasin mõeldamatuks, et siit üldse iial pean lahkuma, tunnen nüüd seletamatut nukrust ja kurbust, et siia pean jääma. Ma tunnen, kuidas purunevate unistuste klirinal katki kukkunud killud kriibivad ja kraabivad mind seestpoolt. Igalt poolt. Miks ma küll ootasin, uskusin ja lootsin? Suuresti seepärast, et nii end lahti rebida, suureks saada, hoida ja kaitsta iseend, leppida. Ja veel enam ikka seepärast, et ema oli nii kindel, vaimustunud ja utsitas meid kõiki rõõmsalt takka. Ju ta siis ise ka uskus siiralt, et kõik ikka sujub, sest nüüd on ta kadunud. Just nii erinevad inimesed me olemegi, sest mina küll ei oskaks ega tahaks sellise õhinaga õhulosse ehitada, kui ma milleski raudpoltkindel poleks. Kuidas ma siis nüüd vanemale poisile, kes nii väga ootab ja juba sõpradelegi on õhinas pajatanud, et hakkab kolima, selgitan, et tead, me ikkagi ei saa sinna elama asuda? Siis olen ju mina jälle kõige toreda rikkuja.

Ja kui nad isegi saavad kunagi ikkagi laenu, siis kas ma tõesti tahan taas talve hakul kolida ja hakata tühjas majakarbis pimedal ajal remonti tegema? Võibolla on selleks ajaks juba lumigi jälle maas... Pea raalib erinevaid võimalusi, kuidas sinna ikkagi kohe ehk õnnestuks elama pääseda. Ma ei tea, kui kaua ma seal istun ja mõtlen ja ka kõva häälega mõtlen, aga ühel hetkel saab konn pisut mahti pea arvutist välja tõsta ja kaasa mõtelda. Tal on idee. Isegi kaks. Palub mul seltskonna ülevalt jälle alla kutsuda.

Sisuliselt asjasse mittepuutuvate võõraste meeste kuulamine tuleb neil paremini välja kui minu kuulamine, sest see on tugevalt juurdunud fakt, et mina nagunii kunagi midagi ei tea. Seega lasen konnal südamerahus sooritada erapooletu kaasamõtleja sooloetteaste. Mina olen hetkel kardetavalt liialt plahvatusohtlik. Seega püsin ma vait. Nii vait kui suudan. Pärast kõrgendatud ja siis jälle rahunenud sõnavõtte lepitakse kokku, et hangitakse hindaja ja katsetamisele läheb järgmine versioon. See peaks igal juhul paremini pangale sobima kui eelnenud udupudru. Äkki siiski on võimalik ikkagi kohe asja kallale asuda?

Täna öösel ma ei maga üldse. Ma ei muretse isegi kolimise või mittekolimise pärast. Lihtsalt mõtted sõidavad meeletut rallit mu kurvilisel ajuringrajal ja ma ei suuda end välja lülitada ja ruudulippu lehvitada.

(järgneb, aga lõpp paistab)

12. peatükk
MILLAL SIIS?

Päev möödub uneledes ja unistades. Ja siis saabub õhtu. Esmaspäeva õhtu. Ootan pikkade silmadega noori ja konna koju. Kibelen. Tahan juba nii väga teada, millal asjaks läheb.

Üleval on laual kaks kena lillekimpu, küsin emalt, et mis ja kes ja kus. Ema itsitab kavalalt ja ajab asja rõõmsalt põnevaks, käsib mul kannatada. Õied olevat õe omad. Pean endamisi aru ja uurin emalt iga natukese aja tagant, kas mu mõtted peavad paika. Lasti töölt lahti? Vahetas tööd? Jäi lapsepuhkusele? Kuigi seda varianti ma ei usu ise ka. Võitis loteriiga ja on nüüd miljonär? Mul on miskipärast tunne, et suurvõitudega antakse ka äkki lilled kaasa? Telekast nähtud elevuses autovõitjatele on küll kimpe värisevasse pihku surutud. Aga selle kahtluse ema siiski hajutab. Ütleb lihtsalt, et see oleks liiga hea, et tõsi olla. No ma ei tea.. abiellus ja vahetas nime? See viimane oleks neist üsna mõistetav samm arvestades eelseisvat äritehingut ja ühist laenuvõtmist. Aga ema ei kinnita ega lükka ümber ja mina praen krõbedalt omas mahlas sedasi õige mitu tundi.

Ootamine on ootajale pikk. Aga mõtetes pakitseb miski veel. Kõhklused ja kahtlused. Võtan paberi ja panen kirja just sinna majja ja külla kolimise puudused ja hüved. Kõigepealt panen ritta pärisnegatiivsed ja negatiivse varjundiga küljed. Saan 15 miinust. Nende kõrvale asetub kolm helget plussi poistele ja kolm vajalikku plussi konnale ja kõige alla kirjutan suurelt: AGA MINA??? Samas kõik need häirivad üksikasjad on ka sellises mahus täiesti ületatavad ja ma ikkagi tahan sinna kolida. Äkki on see miinuste otsimine mingisugune kaitserefleks? Ma tahan siit juba minema saada, mida rutem, seda parem, sest siis saab oma elu ja asjadega edasi minna. Saab hakata enda unistusi teoks tegema.

Konn saabub koju. Pistan talle paberi ja pliiatsi pihku ja palun tal panna samamoodi omad plussid ja miinused kirja. Äkki see aitab mul endal ka paremini jälle veenduda, et meil on käsil absoluutselt õige asi. Tema tabel tuleb palju tasakaalustatum – võrdelt on nii plusse kui miinuseid. Justnimelt positiivsed küljed on mu paadunud pessimist esimesena ära toonud. Minu süda rahuneb, aga mõtteist vilksab läbi, et äkki peaksin ikkagi põhjalikuma analüüsi tegema, et kaaluda lisaks plussidele ja miinustele ka võimalusi, ohte, riske ja muid tahke. Kui see tehtud, siis saaksin olla endas ja oma mõtetes-tunnetes kindlasti veel kindlam. Siis oleks pilt ülevaatlikum ja laiem. Aga hetkel pole mul selleks mahti, sest noored on koju jõudnud ja tulevad kohe alla.

Noored tulevad kahekesi . Ema miskipärast ei tule, kuigi ta on alati igal pool tähtis asjapulk olnud. Nad seisvad kõrvu särades meie köögiukse ees ja noorperemees teatab lihtsalt ja selgelt:

’Ega meil pikka juttu ei ole’

Mina neelatan. Surun näkkukippuva naeratuse maski alla. Igaks juhuks vaatan enda ette maha, sest kohe ta ütleb, et asi on korda aetud, pange aga notari aeg kinni ja hakake pakkima. Kohe ta ütleb ajaloolised sõnad ja mul ongi oma päris enda kodu!

’Hetkel me ei saa laenu, nelja kuu pärast proovime uuesti’

Mul hakkab kõrvus kohisema.

Mu kondid istuvad jõuetult diivaninurgal. Mina ise olen kuskil eemal, kõrgel, kaugel või ehk lae all ja vaatan ikka veel hämmastusest hägusa kivistunud pilguga äsja asetleidnud kaadreid täielikus tühjuses. Kerin tagasi. Kerin edasi. Kerin tagasi ja jälle edasi. Selleks ajaks on alatinaeratavad noored muidugi ammu juba minema haihtunud ja konn klõbistab näiliselt stoilise rahuga taas mu kõrval segamatult oma tööasju. Läheb aega, enne kui ma sõna uuesti suust saan.

(järgneb)

11. peatükk
JAANIPÄEV

Jaanilaupäeval istume kodus, konn teeb hilise õhtuni tööd. Õhtupoolikul kütab meie kõigi kirgi ämbliknaine. Tegelikult on see meie mõistes hiigelsuur sisserännanud ämblik, kes juhtumisi peesitab mu verandal.



Õudusjudinad libisevad külma käega üle mu selja, kui teda märkan ja kiiremas korras suuname selle hirmueluka purki. Ma tõesõna ei suuda verandal põrandapühkimist enne jätkata, kui see loomake minust kaaaaauuuugel on. Aga viga ei taha talle teha. Kui imeloom on klaaspurgis hetkelises transpordivangistuses, siis saame me võimaluse teda päris lähedalt uurida. Üleni karvane, ogade, piikidega ja lontidega. Hiljem loen targast raamatust, et need koletused on lõugtundlad või –kobijad huhhhh! Tagumiste ogade kohta ma raamatust midagi ei leia. Korralik õudukas huhhhh! Aga eelmise aasta jaaniöö nõidusliku konnamusitamise jätkuks müksan ma julgustavalt oma printskonna, andku aga jaaniõhtusele ämblikule musi. Kasvõi läbi klaaspurgi. Noh, äkki on see maine hirmukaheksajalg hoopis võlutud printsess? Aga konn on pipar. Või siis mulle truu ja oma eluga juba piisavalt rahul. Igal juhul laseme me poiste poolt tarantliks kutsutud koletise rahumeelselt ilma kehalise ahistamiseta vabadusse tagasi.



Lõket teeme aias. Grillime ka. Ega endal suurt jaanipeomeeleolu pole, sest linnast välja paraku sõita ei saa, seega naudime niisama tuulevaikset ja sumesooja õhtu omas koduaias. Ema tuleb ka meiega aeda istuma. Mamma teatab kadeda lustiga, et tema neid vereimejaid (st siis sääski) küll toitma ei tule. Aga laste saab peotunne loodud. Õnneks on see imelihtne – elav tuli ja vahukommid. Meie, suured, vitsutame kered muidugi ehteestlaslikult kõrimulguni täis. Ja hea ja tore on olla.

Konn vehib saega ja teeb kunsti. Pikkamööda saab kuumas jaanitules vanast pehkinud ja mädast pargipuupakust sälkude abil armas söehall hõõguv lilleke. Meie sõnajalaõieke.



Ja päike tõuseb taas ja siis mööduvad neljapäev ja reede ja meie ülakorruse noored on kuskile haihtunud. Aga mina saan lõpuks tagasi kaks nädalat kaotsis olnud interneti. Ma olen netist võõrdunud ja ma ei tea, kas rõõmustada või kurvastada selle üle. Ja siis mööduvad laupäev ja pühapäev ja mu konna tähtis sünnipäev. Selgub, et reedel oli pangas puhkus ja vastuseid ei antud. Täiesti mõistetav. Oligi naiivne arvata, et peale jaani üheks päevaks inimestel selles kuumas suvelõõsas on tahtmist asjalik olla. Ja siis jõuab kätte esmaspäev.

Päike särab heledalt ja õues on tõeline kuum suvi. Teeme ema ja mamma ja poistega koos aias tööd, hekseldame vanu kuivanud sirelioksi. Mamma teatab kavalat naeratades, et ma pean nüüd hoolega harjutama, sest varsti ootab kõik see mind ees. Tema olla kuulnud, et ma kolin varsti päris oma majja. Mamma pole iial arvanud, et ma maja- või aiainimene olen, seega on ta vist veendunud, et see oma maja pidamine saab mulle üks raske kandam olema. Mida minu meelest iga maja ja aia ja kodu ülapidamine nagunii on – vastutusrikas ja raske töö. Aga selle eest väärt töö.

Meeleolud on rõõmsad ja ema on lisaks pikalt teadmatuses hoitud mammale ka mu vanema poisi meeleolud üles upitada kolimise laineharja tippu. Nende kõigi arvates on see nii vahva ja põnev ettevõtmine. Mamma peab mulle aialoengut. Poiss uurib pidevalt, et millal ja kuhu.

Kas te nüüd mõistate, miks ma ei ole tahtnud vähemalt laste ootusi veel üles kruvida? Nende kannatus saab kannatada kui neile midagi uut ja põnevat lubada, aga täpsemalt kinnitada ei saa, et millal see kõik aset hakkab leidma. Kolimine on kahtlemata ühe viieaastase jaoks midagi suurt ja põnevat. Kuigi ta on elus kolinud palju kordi, siis need eelnevad korrad on tema jaoks unustusse haihtunud, ainult katked erinevatest korteritest on mälus hetkel saadaval. Ja kõik need kolimised on olnud sisuliselt põgenemised, seega kolimine on tähendanud alati kurbust ja pisaraid. See on see, mida ta näinud on. Ma ei taha, et sel korral nii oleks. Minu meelest tohib selles eas lastele sellistest asjadest selgesõnaliselt rääkida alles siis, kui asi on tõepoolest täpselt kindel. See oleks nende suhtes aus ja õige ja jätaks võimaluse oodata kindlat hetke ja asjast rõõmu tunda kui põnevast seiklusest mitte niheleda teadmatuses lõputult edasilükkuva ebakindla projekti pärast. Hea emotsioon peab säilima. Hetkel pole aga veel mitte miski kindel. Kas me üldse saame just sinna majja kolida, mida me välja oleme vaadanud? Kõik on ju kõvasti veninud. Aga kui asjad on selged, siis loomulikult saavad ka lapsed sellest rõõmust ja õhinast kindlasti oma mõõtmatu osa.

Ema ise lubab hakata meil iga päev külas käima. Selle lause kutsub esile küll pigem tõsiasi, et ma inimestest alles jäänud toitu enda koerale ei anna, seega saab nende koer ka meie pere jäägid endale. Ja kui ma minema kolin, siis nende koer peab dieedile jääma. Koer kindlasti kurvastaks liialt ja siis peab ema talle meie juuerst maiuspalu tooma

Aga eks ma ise olen ka kogu sellest kolimisest nii haaratud, et raske on näida ükskõiksena. Pikka ootamist on kogu aeg saatnud kasvavates kõrgustes süvenev pesapunumisinstinkt. Ikka juhtub, et ma just uuele kodule mõeldes vaikselt seda ja teist pisemat meelepärast soetan. Kirju kukega uksekell, kolme põrsakese vinged rätikuhoidjad. Ma avastan, et vankraamipoed, kust ma alati olen kaarega mööda käinud, peidavad vahel endas tõelisi aardeid ja ma olen õnnelik, et ma selle avastuse olen enda jaoks teinud. Ja ma ostan jahi. Suure juraka pärisjahi, mille merekündmised on selles elus läbi saanud ja mis nüüd ootab minu karmi hella kätt, et alustada uut seiklusrohket elu pisikeste ja suurte piraatide ja maadeuurijate seltsis. Ahhoi!

(järgneb)

10. peatükk
KOHTUMISED KESKTEEL

Bussist astun joonelt kaubanduskeskusesse. On seesama laupäev kui koolides on lõpetamised, juuksurid on tõenäoliselt hommikusest rallist läbi ja istuvad niisama käed rüpes ega taha tööst midagi kuulda kui sisenen ja palun endale rõõmsalt midagi põnevat lõigata. Ükskõik mida. Või kui neil endil tõepoolest ideid pole, siis ulatagu pildimaterjal, ma võin aidata. Minu meelest võiks see olla juuksekunstnikele mõnus väljakutse, sest sel hetkel on mul pea poolde selga juuksed, millega annaks ikka ühtkomateist juba teha. Aga nad on töö suhtes ükskõiksed ja püüvad mind veenda, et nii on ka väga hea Aga minu meelest pole. Ma pean sellest sonegust nüüd ja kohe vabanema.

Lähen poodi. Ostan värvi. Mahagoni. No päris musta ma ka ei taha. Seda värvi on mu elus ja ümber juba niigi piisavalt. Pistan oma kaks karpi kotti ja astun teise juuksurisalongi. Neil ei ole aegu. Homne päev mind enam ei huvita. Lähen tagasi sinna, kus enne juba käisin, et ehk nad ikkagi soovivad juukselõikamise raha teenida. Preilid pakuvad nina kirtsutades aega tunni aja pärast. Vabandust, siis on mul juba teised tegemised ja astun koju. Vihma sajab.

Kodus teen kiirelt paar klõpsu oma leekivpunastest juustest, sest need ei ole jäädvustamist veel leidnud. Siis võtan värvid karbist. Arutlen, et kahest karbist jääb vist väheks. Selge. Kui juuksurid ei taha mu juukseid lõigata, siis lõikan ise. Poisid on ülakorrusel oma vanaema juures, nad ei tea, et ma olen vahepeal vaikselt koju imbunud. Mul pole vähimatki tahtmist neid sealt veel ära tuua. Ma usun, et ma olen paar tundi üksiolemist auga ära teeninud ja iga väikene juurdevarastatud minut sinna lisaks on vaid toredaks boonuseks.

Panen juuksed patsi, venitan kummi veidi allapoole, nõnda, et hädapärast kõik juuksed veel tillukeseks pintsliks kuklasse kokku ulatuksid. Suvi ju ikkagi. Ja siis löön kahetsustundeta otsustavalt vahedad köögikäärid oma pikkade juuste sisse. Käärid on teravad ja närides nüsin end patsiköiest läbi. Kui käärihaarad kokku klõpsavad, seisan ma suure peegli ees tulipunane saba peos. Peast mõistagi lahutatult. Mulle meeldib mu soeng. Seljatagant on lühem, eest pikem. Eest on vaatepilt väga kena, tagant ma ennast õnneks ei näe, aga loodan, et kärab kah. Suman värvi endale uljalt pähe ja jään ootama. Vahetult enne pesuaega tuleb maruvihane ema poistega alla. Karjub midagi. Mina ei karju. Ma ei ütle midagi. Naeratan, kehitan õlgu ja ta kaob. Poisid jäävad kenasti tuppa ootama. Nad on täna üldse nii illikukult paid minuga. Kui oma uue tumepunase lühikese peaga tuppa astun, küsib suurem poiss, see viiene, kulmud imestusest kuklas ja ehtmehelikult pikalt sõnu venitades ja rõhutades peaagu etteheitvalt:

’Ja mis värv see siis nüüd veel peab olema?’

Peagi ta nendib, et see värv on parem kui eelmine, aga talle meeldiks ikka roheline kõige enam. Seda olen ma naljaviluks ikka aasides siin lubanud. Poisi arvates oleks see kõige lahedam värv. Aga esialgu jään ma tumepunaseks ja järgmisel hommikul nüsib rahunenud ema veel omakorda mu kuklal auklike salke lühemaks. Alles jääb suht sama juuksepikkus, mis möödunud aasta maikuus oli. Patsi nad ei ulatu. Aga küll nad kasvavad. Kui üle viskavad, siis ajan üldse maha. Ja nagunii tuleb see libablond alus sealt tasapisi valutult välja kasvatada. Enne järgnevaid hullemaid eksperimente. Aga hetkel sai mu pikakarvalisest leekivast punapeast poole lühem tume punapea. Kesktee. Nulliga maha oleks olnud teine äärmus. Ka see oli kaalumisel. Aga usutavalt oleks see sama ärritav ja pahameelelaineid üleskeriv olnud, kui mu leegitsev juus.

Isa sünniaastapäev möödub vaikselt. Maja eesukse kõrval põleb küünal. Ühisesse lauda meid ei kutsuta, aga ma võin pea pakule panna, et ülemised isekeskis seda siiski tähistavad. Tegelikult on välistatud, et nad neljakesi sel päeval lauda jätavad istumata. Aga meid ei kutsuta ja mina ise torkima ei lähe. Mina räägin lastele merekarust vanaisa seiklustest hoopis unejuttu. Kodune olukord on rahulik ja sõnaaher. Kõik nokitsevad vaikselt oma asjade kallal. Päev enne jaani ütlen oma konnale, et ma ei suuda sedasi teadmatuses enam elada. See vindumine ajab mu hulluks ja hinge jälle täis. Konna meel on ammu juba mõru ja kuri, sest minu valikust ja nende liigutamisest sõltub tema investeering ja need kaks koos annavad asjale üldse mõtte. Pole üht, ei tule ka teist ja kui esimest ruttu ei tule, ei tule midagi, sest teiseta ei ole ka esimesel üksinda mingit mõtet. Ma ei taha, et mu elu ja olu sedasi kellegi meelevallas suvaliselt laperdaks. Millal nad oma pangaasjad lõpuks korda saavad? Ma pean seda teada saama ja kohe! Ema ei tea midagi.

Helistan otse õele. Sõbralikult.

Kurbtobe on see, et me ei ole kogu selle tsirkuse toimumise aja ise veel mitte kordagi kogu teemast rääkinud. Kogu suhtlus käib läbi agara vahendaja, kes kuulutas, et ostab mulle maja, läbi ema. Ja see suhtlemine ei toimi mitte, sest asjade sujuvama edasiliikumise asemel on sellest kujunenud oma staatust imetlev ummistus. Meenuvad vanad ajad, kus ma tahtsin õhtul teada, kas isa sõidutab mu hommikul sinna või tänna ja kuigi isa ise oli kodus, siis küsimused tuli esitada emale, et ema siis küsiks isalt jne. Isaga kasvasid suhted heaks sellest peale, kui ma kodust minema, Tartusse õppima läksin. Aga õega pole ma mitte kunagi lähedane olnud. Meie ligi seitsme aasta pikkune vanusevahe on tingis esialgu lapsepõlves mõistagi minu, kui üksikult kasvanud lapse, meelepaha ja armukadeduse. Aga ega keegi sellega siis suurtest tegeleda ei taibanud. Ma olen kogu elu kuulnud, et teen õele liiga. Aga tegelikult olen ma alati leidnud, et ema valikud on minu suhted mu ainuma õega pihuks ja põrmuks hävitanud. Ma olen püüdnud, jumal, taevas ja kes kõik veel teavad, et olen pubekana ja ka hiljem püüdnud õega sõbraks saada ja tema sõber olla. Ma vaatasin läbi sõrmede isegi sellele, kui ta teismelisena särasilmil minu peigmehi nillis – mõtlesin, et lapse asi ja rumalad lehtsabadest mehed. Poisid said peapesu, õde mitte kunagi. Aga lähedaseks ei ole me iial saanud.

Mul on sügavalt kurb, et mu pisikesest armsast kaunishingega kunstnikust õekesest on selle mehe kõrval saanud karjäärihimuline tibi selle sõna kõige jõledamas tähenduses, aga ei ole minu asi. Ma siiani vargsi ikka loodan, et see on mööduv ja algseisuks taastuv nähtus. Siis on vähemalt meie suhtel veel mingi lootus paremaks muutuda. Irooniline on see, et ma ütlesin emale tookord kohe, kui see tüüp siia majja imbus, et ta on ainult ja ainult maja peale väljas, sest mu õega neil midagi ühist küll polnud. Aga nüüd on, sest alt üles vaatav tütarlaps on nagu nuiaga pähe saanud. Ja ma olen seda vaid-maja-pärast-siinolemist emale korduvalt meenutanud, aga tüüp on emale nii nahavahele pugenud ja enda isa surma järel vajalikuks teinud, nii et ka ema on justnagu mingis sõgedas hüpnoosis. Peale isa surma kiitis teist veel kogu maailma ees takka, et näe, ainus mees meil majas, kuidas me ilma temata küll hakkama saaksime. Ma julgesin poetada, et meie, naised, oleme siin majas alati isekeskis hakkama saanud ja mu pojad ka täiesti meesterahvad, varsti ka mehemõõtu, aga see vaid ärritas ema. Minu pojad on üldse tema jaoks mingi imelik võõrastav nähtus. Ma ei olnud veel 18 kui algas peale see jutt, et no millal ta kord vanaemaks saab. Ja see jutt kestis ja süvenes aastate jooksul talumatuks, sest ma nii väga tahatsin lapsi, ja tahtsin ka ema heakskiitu, aga ei saanud kumbagi. Lõpuks sündisid lapsed ja sestpeale on ema tõre ja jahe laste suhtes. Minu jaoks oli kõige krooniks meie ’meeldiv’ vestlus isa surma järel. Me kõik olime leinas ja kõigil oli raske, ja mingil hetkel ohkas ema, et mis mul viga, tal ei ole kedagi, aga mul on ikka nii hea ja lihtne, mul on lapsed. Need hoiavad mõtted eemal ja ei lase kurbusesse uppuda (ta vist arvab, et leinast saab üle seda põdemata kui on piisav tempo taga ja ei taipa, et tegelikkuses venib kogu see protsess nõnda lihtsalt palju pikemaks ja painavamaks). Ma seepeale küsisin, et kas tal siis ei ole lapsi? Lapselapsi? Aga ta tahtis kurb olla ja ehk leevendas see haigettegemine siis ta valu? No selle loogikaga, et kui hammas valutab, siis kukuta kivi varbale? Aga mulle jäi mulje, et ma olen süüdi, et mul on lapsed ja tal pole. Hiljem kui konn majja tuli, on mul sama tunne, et äkki see on vaid kadedus ja viha, mis temas minu vastu keeb. Palju oleks tahta, et ta tunneks rõõmu selle üle, et mul paremini läheb.. Temal ju ei lähe hästi, miks peaks minul siis minema?

Ka nüüd, selle ettevõtmise juures, olen ma emale sügavalt silma vaadates küsinud, et kas see majaostmine on üldse tema idee või on noored talle selle pähe istutanud. Aga ta jääb enda juurde – see on tema idee. Ja nii püsib ta vankumatult nagu tabalukk, kes on võtme alla neelanud. Äkki siiski ongi see tema, kes minust nüüd meeleheitlikult vabaneda soovib? Aga on kuidas on, mina tunnen nüüd juba ise, et ma tahan minna. Tahan end lahti rebida ja lasta kõigel halval minna. Hajutan oma valu ja haigetsaamise. Tõrjun kibedad asjad mälust välja ja püüan unustada ja andestada ja edasi olla. Kõik halvad emotsioonid nõrgestavad ja tapavad vaid mind ennast, aga mul on ennast vaja, mu poistel on mind vaja. Võimalik, et kui me siit minema kolime, siis ärkab ka vanema nõidusunest ja kõik saab heaks ja ilusaks.


Minu napp telefonikõne õega on soe ja sõbralik. Lepin ülemistega kohtumise ise kokku. See on minu teine kesktee, vastutulek ja leppimine, selle nädala jooksul. Tund aega hiljem istume üleval suure ümmarguse laua ümber. Konn, kelle jaoks see tehing on oma mätta otsast eluoluline, pani kirja võimalikud versioonid, kuidas asju lahendada, numbrid ja muu tarviliku. Ikka selleks, et ei oleks enam rohkem möödarääkimisi ja moskva telefoni mängimist. See läbi vahendaja ja sõnumitooja suhtlemine on ärritavaks muutunud. Info kipub kahe korruse vahel teisenema väga meelevaldselt. Prindin paberid välja ja jagan laiali. Tõeline koosolek. Aga lühike, lihtne ja konkreetne. Viisakas ja rahulik. Kõik pingutavad ja suruvad võimalikud kehvad emotsioonid lamedaks, kes see siis ikka enne pühasid kakelda tahab. Minu hirm, et ehk ma ei suuda ennast valitseda ja hakkan nutma, ei oma õnneks alust. Ma olen vapper. Läheme lahku naeratades ja lootusrikkalt. Juba reedel, kohe, kui pühad peetud, on asi selge ja läheb asjaks. Jaanipäevaks me veel uude kodusse ei jõua, aga kohe on konnal sünnipäev ja siis kohe meie taaskohtumise aastapäev. Lootused püsivad uljalt kõrgel.

(järgneb)

9. peatükk
... TÕOTAB TORMI

Kõik venib. Midagi ei toimu ega liigu. Kes puhkab, kellel on kiire, kes on linnast ära. Kohe on pühad. Paigalseis kuivatab ja muudab kired kergesti isesüttivaks. Aeg lendab hoomamatult kiiresti ja mu Konn muudkui korrutab, et pane tähele, nad ei saa seda raha sealt pangast. Tal olevat alati õigus, kui ta halba aimab. Aga ma ei taha tema sõnumistest midagi teada. Samas muutun ma rahutuks ja hirm hakkab venitamise peale vägisi naha vahele pugema. Aga ma ei taha sellele võimaluse mõtelda, sest noored ja eriti ema ise, on väga reipad olnud. See annab kindlust uskuda, et kohekohe on kõik mured murtud ja elu läheb oma rada mööda edasi. Kogu selle kolimise idee tuli ju ülevalt ja kui nad minust ikkagi lahti tahavad saada, siis vaevalt neil on viitsimist ehku peale sõnu loopida. Sunnin end rahulikuks ja ootan kannatalikult.

Aga veel enne jaanipäeva astun ma miinile. Selgub, et ülemised noored käivad all salaja vaheust lukustamas. Naiivne valemüsteerium, miks uks pidevalt kogemata lukku läheb, saab mõistliku selgituse. See vaheuks on siinse pere-, ühtsus- ja turvatunde alustala – kui vaja, siis saab alati joonelt minna abi paluma, midagi viiman, laenama või rõõmu kuulutama. Lihtne loogika – majas sees on omad, majast väljas võõrad või külalised. Ja mammaga on meil ammusest ajast kokkulepe, et kui tal halb hakkab, siis ta koputab vastu radikat ja ma lendan joonelt üles. Aga kui uks on lukus, siis murran lihtsalt maha? Seda ust ei pruugi ma kasutada mitmeid päevi, aga teadmine, et see seal on ja avatuna püsib ning võimaldab vaevata üles tormata, vaat see tunne on oluline. Lapsed pääsevad nii vanaema, vanavanaema, kilpkonna, merisea ja papagoide juurde. Aga just needsamad lapsed segavad nüüd ülakorruse lapsepõlglikke noori...

Kui julgen veel uksesulgemise põhjusele lisaks uurida, et millal pangaasjad selguvad, siis lüüakse uks nina ees pauguga kinni. Ja keeratakse lukku.

’Räägime hommikul!’
Isehakanud noorperemees on oma järsu sõna ütelnud. Õnneks ei ole ma pimedas öös üksi ja ühegi tunnistajata.

Helistan joonelt emale, et mis krt see siis nüüd veel olema pidi. Selgub, et noored teevad isetegevust. Ema on samuti mitte just meeldivalt üllatunud. Miks ometi inimesed rääkida ei mõista, kui neil mingi mure on?!

Ma ei saa pikalt und. Ööst saab hommik ja lõuna ja minul jookseb juhe lõpuks totaalselt kokku. Ma elan nagu sütel – ühelt poolt tunnen, et ma ei taha kuskile kolida, aga tean, et ega enam jääda nagunii ei saa. Teiselt poolt tunnen, et tahan siit nii ruttu kui võimalik kaduda. Alatiseks. Jäädavalt. Võibolla peaksingi kolima kuskile kaugemale? Teise Eesti otsa? Välismaale? Lõikama läbi kõik juured? Viimse kui ühe, et laduda päris uus, tugev ja kindel, vundament oma elule ja ka neile alati sassis olnud segastele suhetele perekonnas. Konnal viskab pehmelt öeldes kogu see tants ümber katla üle juba. Teda ei huvita, see ei ole tema sõda ega lahing. Mind ka enam ei huvita. Ma ei suuda isegi enam mõtelda. Poisid mängivad rõõmsalt õues. Päike paistab. Keeran ukse lukku. Annan ülemistele uksekella. Ütlen emale peaagu süüdimatult, et lähen isaga rääkima, poisid on aias. Ja astun lihtsalt minema. Ma olen nii katki, et ei taipa isegi süümekaid tunda. Peaaegu. Ma tean, et nad saavad hakkama, peavad saama. Kaon enne kui poisid mind märkavad. Teel saadan oma konnale sõnumi, et ma vajan vaikust ja rahu, tahan mõtelda, tahan ellu jääda. Just seda ma talle kirjutan.

Ostan postkontorist bussipileti ja istun bussi. Kõik käib kiirelt. Akna taga sõidavad tuttavad kaadrid. Võin sulgeda silmad ja ma tean, kus ma olen ja mida näeksin, kui vaid vaataksin. Panen telefoni kinni. Ma ei taha mitte kellegagi rääkida. Linnas hangin märkmiku ja pliiatsi ja suundun edasi Kadriorgu, sealt lõikan otse mereranda. Tuul on tugev, rebib ja piitsutab mu tulipunaseid juukseid ja maani seelikut nii kuidas ise heaks arvab. Ma olen üleni mustas. Ma olen viimse kui ihurakuni mingis kummalises leinas ja katkimurtud. Aga meri on nii imeliselt ja arusaamatult tüüne. Maatuul vist? Ja roheline nagu isa silmad. Istun, kerin end kerra ja kirjutan. Isa vastab loksudes ja lainevahuga hellalt kivide vahel mängides. Tal on hea tuju. Tal on lõbus ja lihtne olla. Istun seal nõnda oma kaks tundi. Isegi külm ei hakka. Panen hoolikalt kirja kõik oma mured ja mõtted ja küsimused. Ja leian enda jaoks ka vastused. Lisaks keerutavale tuulele hakkab nüüd ka sadama. Pargipuudelt langeb koos vihmapiiskadega ka oksarisu.

Lehvitan isale. Lükkan telefoni sisse. Annan konnale teada, et minuga on nüüd kõik korras. Istun bussi ning veeren koju. Süda on leidnud taas rahu ja tasakaalu. Vähemalt näiliselt. Ma pean sellest kuramuse leekivpunasest peast vabanema! See paneb kogu maailma mu ümber plahvatama. Ja mina olen siin see, kes kõige enam tuld ja kuuma kardab.

Hmm.. lõikan juuksed päris maha või värvin tumedaks?

(järgneb)

8. peatükk
SÜGAV HINGETÕMME JA VAIKUS ENNE...

Ühe lõunasöögi ajal meenub mulle korraga unenägu, mida nägin möödunud suvel. Järve keskuse juures, teispool Liiva raudteed on uus elurajoon. Umbes seal, kus asuvad tegelikult Liiva laod ja otsapidi Liiva kalmistu. Seal, kus me lapsena ikka võrkaia aukudest läbi pugedes metsmaasikal käisime. Selle koha peal, kus kõik minu unenäos toimus, ei ole tegelikult mingit seesugust elurajooni, mis minu unes oli. Aga unenäotunne oli mõnus ja helge. See on nüüd tagantjärele meenutades ehedalt meeles. Me elasime seal ja jalutasime ringi. Seal juhtus veel ühtkoma teist arusaamatut erinevate persoonide vahel, mis nüüdseks hetkeks ongi aset leidnud. Küll täiesti teises kohas ja situatsioonis. Aga siis ei osanud ma selliseid asju ette näha.. st unes ehk ainult oskasingi näha. Aga unes oli mul ühel hetkel vaja kähku sealt külakesest kesklinna pääseda ja kui ma taksosse istusin, siis küsis juht minult, kas sõidame Järve või Peetri küla kaudu. See küsimus ajas mind tookord ärgates väga segadusse, sest tundus absurdne sõita sellise koha pealt Tartu mnt kaudu linna. Ma rääkisin sellest ulmeunenäost juba tookord ja seega säästin ma end hilisemast väljamõtlemise kahtlusest. Mu konna mäletas seda hästi. Veider on see, et ma ei taibanud oma unenäo tegelikku, veidi eksitavalt-ebalevalt määratletud asukohta juba möödunud talvel, kui me seal esmakordselt käisime. Aga võibolla seepärast, et sel hetkel oli õues pime ja küla mattunud ühtlase ja paksu lumevaiba alla, minu unenäos oli olnud aga suvine keskpäev. Kindel on see, et oli mu uni nii absurdne kui tahes, siis nägin ma seal just seda sama toredat uue aja värsket küla, kuhupoole ma hetkel nii lootusrikkalt vaatan. Sealt on suht sama maa linna nii ühelt kui teiselt poolelt. Samad valgused ja varjud, majad, tänavad, lagedad heinamaad, metsatukad ja liumägi. Korraga on nii veider olla. Ma ju teadsin. Kuidas ma enne aru ei saanud? Äkki see ongi siis minu saatus, mida olen endaga kaasas kandnud? Või on selle paigaga samamoodi kui Hea lootuse villaga? Vaid eredam hetk ja ei muud, lihtsalt kinnitav mälukoridoride libakaader segastest ja mööduvatest aegadest? Ma püüan oma unedele mitte mõtelda, neis on alati olnud palju segast ja häirivat, vahel painavad nad mind aastaid aina kordudes ja kordudes ja ma ei saa neist kunagi enne päriselt aru kui ma nendega reaalses elus ninapidi koos seisan ja tõtt vaatan. Seda juhtub viimasel ajal liiga tihti, justnagu polekski tõepoolest enam midagi uut siin päikese all. Nagu kõik oleks juba kogetud, aga pole veel meelde tulnud. Vahel on see hirmutav. Mitte miski ei ole jäädav ja lõplik.

Trepipood, päkapikumaja ja eriti Hea lootuse villa ei ole kuskile mu peast ja südamest kadunud. Süda kisub vahel rohkem või vähem mõrkjalt kokku. Kõik unistused jätavad ikkagi mingi jälje. Mulle teevad pisut haiget mõtted, mis lähevad uitama võimaluste ja teostamist ootavate unistuste radadele. Kõigis neist ehedamates majapärlites, mis mu teele on selle püha otsingu jooksul jäänud, on midagi ainukordset ja head, mille poolest oleksid need kõik meile rohkemal või vähemal määral kenasti koduks passinud. Aga ma tean, et Trepipoest ei saa kunagi minu poekest, et päkapikumaja ei saa sülle haarata ja mujale tõsta. Ma tean, et Hea lootuse villa uksi ja aknaid ei ava me iial, et see maja saaks taas ellu ärgata. Ma pean leppima ja edasi minema. Vanadel majadel on juba oma hing ja lugu. On nii ilus mõtelda, et elad majas, mis on sadat talve ja suve näinud. Majad, mis on näinud mind selles eas, kus mina ennast veel ei mäleta. Majad, mis on näinud mu ema plikatirtsuna ja noort mammat ja papat. Targad vanad majad võluvad mind, kuigi ma tean, et nad on vahel siit-sealt põdurad ja tõbised. Aga majad elavad inimesed üle. Mitmed põlved isegi. Hea lootuse villa saab ülejärgmisel aastal juba sajaseks. See on aukartust ja samas soojalt õrnu tundeid tekitav fakt.

Samas päris uus maja oleks ka vastuvõetav variant, siis saaks väga paljut enda järgi kujundada ja ei peaks nii palju arvestama olemasolevaga ja seda mööda ennast sobitama. Uuele majale saaks ise anda nime ja hinge. Alustadagi puhtalt lehelt. Kõige kehvemad variandid tunduvad hetkel eelmise sajandi keskpaigas sündninud hooned. Kui vana, siis olgu juba väga vana. Aga kui vana kohe kuidagi ei leia, siis tuliuus ja korralik pisidetailideni kontrollitud ja testitud põhjamaise kvaliteediga valmismaja Tallinnast, justnimelt Nõmmelt, mitte nii väga kaugel, pole ka kehv mõte elupaigana. Äkki ma harjun sellega. Äkki ma suudan end seal nii koguda ja jalad oma tegemistele alla saada pisut muudetud kava järgi ja teistmoodi? Suures plaanis ongi see ehk hea mõte. Tegelikult ma harjun selle kolimise mõttega üllatavalt ruttu, võtan omaks ja mulle hakkab see meeldima. Eks me kõik oleme omal moel õhinas. Nii mina, mu konn, lapsed ja ülemine pererahvas.

(järgneb)

7. peatükk
UUS RING

Hea lootuse villa äraütlev sõnum saab saadetud laupäeva hommikul. Meie mõõt on täis. Õigemini mu printskonna mõõt on täis, mina tõenäoliselt suudaksin eneses leida veel pisut kannatust ja hellitada õblukesi lootusekiiri. Ennast edasi piinata. Selles olen ma nii hirmus väga osav, aga pahatihti on see kannatlikkus lõppenud ikkagi minu jaoks kehvasti, seega ma usun, et ehk on hea, kui ta sekkub ja otsustava valusa sõnad ütleb.

Lösutame nördinult diivanil. Täna oleks võinud olla suurpäev, mida värviliste tähtedega meie ajalooraamatusse kirjutada, aga seda ei tulnud. Ma tunnen füüsiliselt, kuidas mu mõõtmatu teotahe variseb masendavasse agooniasse.

Klõps!

Kuule, aga see majakarp seal Luigel?

Ma olen selle kevade jooksul uurinud maju lisaks Nõmmele ka Pirital, Kristiines ja Mustamäel. Tegelikult ka Tartus, Haapsalus, Pärnus ja Kuressaares. Ma olen maha matnud kõik mõtted siin majas juurdeehitusega asja tasakaalustada ja võimaliku loodava näilise ruumiküllusega probleeme lahendada. Vahel on mul tunne, et kui peab end lahti kiskuma siit, siis ehk oleks parem olla kuskil kaugel. Välismaale kolimine oleks ka mõeldav, mulle meeldiks Soomes-Rootsis, see on juba testitud. Aga samas oleks tore sooja päikese all. Aga selleks oleks vaja rohkem kindlustunnet või konkreetsemat põhjust. Ise tunnen ma sageli, et tore oleks elada kuskil Eesti väikesaarel. Päris üksi oma perega kasvõi. Valvata mõnd majakat vms. ma olen neil käinud, ma olen neid näinud, olen kohal olnud ja suvesid veetnud. Aga elada sellises ektreemses kohas? Nii mõnedki elavad, miks siis mina ei suudaks? Eks Kunksmoorgi oli üks paras hea haldjas. Selle olen endale juba elus ära tõestanud, et mulle on meeldinud maailmast eraldatud üksildases kohas elamine. Ma sain ladusalt hakkama ja keskendusin täies rahus kõige olulisemale – õppimisele ja enesearendmaisele. Vaja on kindlat katust, elektrit, soojaallikat, toiduvaru, arvutit, internetti ja sõpru helendava ekraani taga. Kuigi jah, vahel on tore inimesi ka lähemalt näha ja kallistada. Aga poisid peavad peagi minema kooli. Konnal on töö. Ühiskonnast täielik eemaldumine ei ole mõistlik lahendus. Hetkel kindlasti mitte.

Aga kogu selle elamiseotsimise virrvarri keskel olen ma selle toreda korraliku Luige-maja sootuks unustanud. Kuidagi on see kogu selles otsimispaanikas mu peast olnud pühitud. Ma ju otsisin maja linna. Kohta, kus saaksin rahus ka jala või ühistrasporti kasutades kulgeda. Luige. Hmm...

Tõttöelda oleme me eelmisest suvest selle majakarbi juures ja sees käinud juba väga mitu korda. Iga paari kuu tagant või ehk vahel isegi rohkem. Soojal suvelõpul, päikselisel sügisel, pimedal külmal ja läbilõikava tuulega varatalvel, paar korda käisime lumeuputuse ajal piilumas, kas pääseb ligi, aga ei pääsenud. Ma küll sumasin puusani lumes ringi ümber maja ja terrasilaudiselt astusin tasaselt laotunud pehmes lumes mööda ning maandusin täie kerega istuli maas, lumi üle nägemise, aga sisse me ei läinud. Viimane kord oligi enne suure lume minekut. Isegi jooniseid ja kavandeid oleme tehtud. Palju oleme mõtlenud ja kaalunud, mida ja kuidas teha ja pisut ümber korraldada. Ikka ja jälle ujus see mõte meie mõtteisse ja imelik, et see sel korral nii kaua oli meelest pühitud olnud. Ta nagu ootas oma aega vaikselt aga visalt.

Elu tuli sisse tagasi. Isu tuli tagasi. Sõime kõhud täis ja läksime. Aga sõites Vana-Viljandi mnt alguses üle raudtee meenus mulle talvine käik sealsamas lähedal ühte uude elurajooni. Pakkusin, et kui me juba siin oleme, siis äkki põikaks niisama närvirahustuseks sealt ka läbi, no et vaataks, kuidas neil seal asjad arnenud on. Tuli välja, et ma polnudki ainus, kes selle mõtte uuesti oli leidnud. Sõitsime otse sinna. Uurisime, kas maju saaks korra veel seest vaadata. Muidugi saab. Teeme korraks tiiru Kiilis ja siis maandume Luigel tühja majakarpi vaatama, aga selleks hetkeks on meil juba veendumus, et see ei sobi ja napilt tund aega hiljem veereme me soojas suvepäikeses ja hirmsas tuules kokkulepitult ühe tuliuue maja väravasse. Teine maja, mida vaatame, on see, mis tõesti meeldib. Eriti just suurte mändidega krunt ja metsvaarikad krundi tagaservas.




Majas näeme me nii palju võimalusi. Ootab teine kutsuvalt nagu suur leht valget paberit.




Süda teeb hetkeks midagi hüppamise ja plaksutamise sarnast. Elevus poeb hinge. Meie elu on nagu alla meeter kahekümnestele keelatud ameerikamäed, midagi pole öelda. Vahel hakkab ka kõvematel meestel pea ringi käima ja ajab iiveldama. Kosmonautika!

Õhtul sõidame poiste ja minu emaga korraks veel sinna tagasi. Kohtame väravas konna. Päriskonna. Minu suhe konnadega on teatavasti ütlemata sõbralik.



Mina nopin paar valget ristikheinaõit. Ema paneb seda tähele ja sõnastab mu mõtted ja kavatsused eksimatult. Kodus surun need armsa raamatu vahele.

Järgnevate päevade jooksul saame hinnapakkumise, prindime plaane, joonistame, arvutame, arutame, mõtleme, tegutseme ja utsitame ülemist korrust tegutsema, et nad rahaasjad ka nüüd kähku korda saaksid. Nad on rõõmsad, probleeme pole ette näha. Kõik näib ladusalt sujuvat. Käime veel korra põhjalikult maja ja võimalustega tutvumas. Unistused saavad tiivad ja mõtted õpivad taas lendama. Maa väriseb ja tuhast tõusevad oi kui kaua varjus olnud ja allasurutult oodanud väärtmõtted ja –ideed, mida kõike saaks terviklikult ja kokkusobivalt oma päriskodus kasutada. Jaanipäev läheneb kiiruga, kõik otsad on veel lahti, aga kõik on seda meelt, et kohe kohe kohe on kõik korda aetud. Nii väga tahaks jaanipäevaks oma uude kodusse elamist ja olemist juba katsetama pääseda. See mõte on vägagi realistlik.

(järgneb)

6. peatükk
HEA LOOTUSE VILLA

Kinnisvaraportaalides ei uuene enam miski, kõik seisab ja hapneb. Ma olen juba peaagu käega löönud, kui leian taas oma vanadest salvestusest selle maja pildid ja kuulutuse. Ebajasmiiniõis köitis mu tähelepanu juba eelmisel aastal. Piltidelt vaatab vastu trööstitus seisus kinnilöödud suu ja silmadega kurb maja, tõeline pärl ja kaunitar, mis ootab ikka justkui mind. Ma tundsin selgelt ta vaevalist rasket hingamist ja tungivalt tuksuvat südant sügaval pinna all. See oli minu jaoks üheselt mõistetav kutse, aga ma tõrjusin seda sama hoogsalt, sest see kõik näis nii kättesaamatu. Vaatasin seda kuulutust juba sügisel. Salvestasin. Nüüd, küpsel kevadel, asutsin ma sellest mõnda aega üle, sest elamiskõlbulik see maja ei ole, aga see ’miski’ ei andnud mulle rahu. Üleliigset miljonit, mille abil sisse kolida, ka pole. Aga ehk siiski. Hetkeks näib nii, et kui me just selle maja saaksime, siis leiaksime ka võimalused ja vahendid. See maja väärib seda. Meie väärime seda maja.


(töödeldud killuke foto originaalversioonist, mis on pärit kinnisvaraportaalist)

Saan maaklerilt vastuseks, et saame maja vaadata laupäeval. Järgmisel päeval lükkub see pühapäevaks. Aega on veel pea terve nädal. Kuna ma igapäevaselt ilusate ilmadega nagunii Nõmme turule jalutan, siis tegime nende pikkade ootamisepäevade jooksul mitu pisut pikemat jalutuskäiku selle metsakasvanud aia ja maja juurde. Iga korraga armun ma üha sügavamalt. Mumm muudkui räägib oma hirmsatest lapsepõlvemälestusest. Ma ju mäletan küll, et see oli tondiloss, mida me kartsime. Ja onu, kes seal elas, oli meie kooli- ja eriti kodutee suurim hirm. Aga nüüd, suurena, on asjad hoopis teises valguses. Ma tõsimeeli armun sellesse majja ülepeakaela. Ärplev ülbikust naaber, kes meid päise päeva ajal seal läbi sõimab ja mõnuga mõnitab ei kõiguta mu usku karvavõrdki. Mul ei teki isegi tunnet, et ma kakelda temaga tahaksin. Esimese tiiru ümber maja teen koos Tannuga. Ta hoiab mul ukerdades kõvasti käest kinni, hein on talle nabani, ja küsib täiesti otse:

’Emme, kas me kolime siia majja elama?’

Vastan, et võimalik, aga me vaatame ja otsime veel. Kuigi ma tahaksin talle hõisates kinnitada et jah kallis, me kolime siia. Vaata kui vahva ja tore siin on!

Ma loodan sisimas pisut, et selle ilusa nimega maja – tõlkes ’Hea lootuse villa’- siselahendus mulle ei meeldi ja olukord oleks ikka väga sant, sest siis ma ehk suudaksin oma armumissõgedusest võitu saada. Ma ju kujutan ette, milliseid summasid see neelama hakkab. Aga EI, see maja on minu maja! Olnud palju kordi mu unede seletamatutes stseenides ja pilditus, kuid eksimatus kuklatundes. Isegi mu hull konn, kes siiani on vaid üsna apaatselt ja eemalseisvalt nohisenud, on rahul ja talle meeldib. Poisid kalpsavad aias ringi, uurivad putukaid ja taimi, neile nii väga meeldib siin. Vihma sabistab, aga see ei sega meid. Tõeline salaaed. Tõeline vana maja. Kõik klapib. Majavaimud ja kummitused on rahumeelsed, pisut kohkunud, aga pigem sõbralikud. Isegi hind on mõistlik. Töö ei kohuta vaid tundub võrratu väljakutsena. Aga hirmutab omaniku suhtumine - vassimine, vingerdamine ja manipuleerimine. Maakler vaatab kõrval. Või aitab kaasa. Kui vaatama läksime, oli hind üks, samal õhtul kuulutust uuendati ja hind kerkis märgatavalt. Kuulutuses seisavad uhkelt reas kõik kommunikatsioonid ja hüved, mida maja ostmisel kaasa pakitakse, tegelikkuses on see sulaselge vale – mitte midagi pole olemas, kõike tuleb nullist uuesti ostma ja hankima hakata. Kas teie teadsite, et kui loete kinnisvarakuulutust ja seal on maja juurde toodud märksõnad nagu keskküte, tööstusvool, vesi, elekter, kanalisatsioon (hoidku veel põrandamaterjali mainimise eest) jne, siis see ei tähenda, et need on majas olemas vaid seda, et need on võimalused, mida sinna majja saab luua ja teha. Just nii selgitas mulle, sel hetkel veel blondist blondiinist sinisilmale, maakler, kes seda kümme aastat tühjalt seisnud maja juba viimased kolm aastat üritab maha müüa. Tulutult. Tegelikult tuleb see maja sisuliselt päris uuesti üles ehitada. Ta on suures põlengus ja meie heitliku kliima meelevallas alasti kistuna katkiselt seal seistes kõvasti kannatada saanud. Sisuliselt ongi müügis ju krunt, sest maja vajavat buldooserit. Nii arvab maakler. Aga isegi see ei pane meid meelt heitma, me tahame seda maja endale koduks. Seal saaksid poisid mõnusalt puude otsas turnida, põnevalt peitust ja luurekat mängida, kiviviske kaugusel koolis käia, kõik oleks oma ja tuttav ja ma saaksin seal ideaalselt arendada ja kasvatada oma tegemisi ja teostada oma unistused. Aga pikkade keerutavate kõnede kokkuvõttes vahetame veel vaid lakoonilisi sõnumeid. Omanik saadab mulle kohtumispäeva varahommikul sõnumi, et hoolimata korduvatest kokkulepetest ei saa ta meiega ka täna ikkagi kohtuda ja minu viimane vastus on lühike:

’Me loobume.’

Me oleme keerutamisest ja vassimisest väsinud. Need asjad ei saa nii käia. Kui inimene ei taha oma maja müüa, siis ärgu pangu kuulutust või öelgu kohe otse, et jah on kuulutus, aga ma hetkel ei soovi müüa. Kui inimene ei soovi konkreetsetele inimestele müüa, siis kasvatagu selgroog ja öelgu otse. Libedalt silmakirjalik vingerdamine on üks jälgimaid asju, mida ma tean. Ta teadis väga hästi, et see ei ole meie jaoks emotsiooniost ja kinnisvaraprojekt vaid päris oma kodu otsimise püha üritus. Aga muidugi, miks pidi see teda üldse huvitama?

Kõik jookseb liiva. Süda tilgub verd. Nii palju aega ja energiat on raisatud. Nii palju ilusaid mõtteid ja helgeid lootusi tuleb maha matta. Sügavalt kurb on olla, et ei tahagi nagu enam olla.

(järgneb)

5. peatükk
PÄKAPIKUMAJA

Võibolla oli selle maja kuulutus mul jäänud kahe silma vahele. Igal juhul kui ma seda töötlusega pikaks venitatud pisipilti esmaskordselt märkasin, siis tekkis mul huvi, mis selle taga tegelikult on. Asukoht on enamvähem veel piirides. Helistan pikemalt mõtlemata. Esimene vaatamisvõimalus oli nädala pärast. Üsna pea lükatakse see edasi. Ootame kannatlikult. Kokkulepitud ajal seisame maja ees. Heliseb telefon ja maakler teatab, et majas elavad üürilised olla just ütelnud, et nad ikkagi ei taha täna maja näidata. Mida?? Kuna me juba kohal oleme, tuleb ka maakler ikkagi hilinemisega kohale. Käime paar ringi ümber armsa päkapikumaja. Laudis mäda ja pehkinud. Kellegi pole aimu, mida teeb puitsõrestik laudise all. Osaliselt on majale veneaegsed puitlaastplaadid peale löödud – seega sooja ei pea ja elanikel on külm olnud või tuul toas juuksed lehvima pannud. Aknad on nõuka-ajal vahetatud, seega originaalist pole enam midagi alles. Aga eelmise vabariigi aegsed plaanid on olemas. Lepime kokku, et lähipäevil leiab maakler aja, mil me saame sisse ka vaada, sest huvi pole veel täielikult kadunud. Peamiselt krundil kasvavate puude pärast. Suur vaher. Ilusad männid. Hariliku kuuse varjus sirguv noor tamm. Ma olen varikatuse alusest hallitusest hoolimata lootusrikas. Päike pasitab kuskil eemal, aga sõbralikult.

Mõned päevad hiljem sõidame me mööda ’külatänavat’ taas teiste kruntide vahel asetsevasse aeda. Päkapikumaja asub tihedalt teiste majadega piiratud piirdeaedade ja müüride ’metsas’. Ma tunnen, kuidas mind surutakse kokku. Minu kodumajal on olnud vaid ühes küljes naabrid, ma olen harjunud teistsuguse keskkonnaga. Kas ma suudan siia sobituda? Ma kardan, et hakkan tundma suurt puudust avarusest, valgusest ja ruumist.

Aeg on väga täpselt kokku lepitud, et kõigile üürilistele ka sobiks. Maakler teatab nördinult, et me ei saa jälle majja ringkäigule. Ma surun ärrituse maha ja uurin, kas on võimalik helistada ja uurida, et millal siis saab. Selgub, et inimesed on ikkagi kodus ja me pääseme pika ootamise järel majja. See on nii naljakas, mille pärast inimesed muretsevad. No jumala eest mul on sügavalt kama, kas kuskilt vaatab vastu elaniku sokk või paar või pesemata pott-pann. Mina vaatan maja. Tervikut ja detaile, mis jäävad. Suurt pilti ja pisemaid selles. Vaatlen enda ja hoone võimalusi.

Pööning on lahedalt kõrge ja väga lihtsa juurdepääsuga. Sisuliselt kolmekorruseline mõnus ja armas maja.Aga naabermajades on ebaseduslikult tehtud peletuslikke juurdeehitusi ja need rikuvad vaadet ja varjavad talvisel ajal päikese sootuks. Õhku jääb palju küsimusi, millele keegi vastuseid ei leia ja asukoht pole ka ikkagi see, mis sobiks valatult. Liiga tihe, kitsas, pime. Kui sama maja paikneks tänava ääres, siis oleks teine lugu. Kui saaks sellise maja kuidagi õrnalt sülle võtta ja tõsta teise kohta, siis oleks vahva.


(foto originaalversioon kinnisvaraportaalist)

Poisid müravad aias ja värval ja jutu lõppedes tuleb nad nutuga autosse suruda. Äkki nad on veel nii väikesed, et ajavad uues sobivas kohas juured jõudsalt alla ja kõik saab veel korda? Iga korraga rebin mina ennast oma kodust üha rohkem lahti.. Kuigi mul on tunne, et see on rohkem enese kaitsmiseks. Iga korraga klammerdun ma rohkem ja rohkem mõtte külge, et ma ei taha siit kuskile minna. Siin on omad vead, aga need on minu peas peaagi voorusteks muutumas. Poisid käivad küll vaatlusretkedel kaasas, aga ma püüan neid igati säästa käikude põhjuste eest. Usun, et laste jaoks võib see häirvaks kujuneda kui me juba kümnendat maja vaatame pilguga ja arutleme tõsiselt, kas siin võiks elada. Seega mina teen ’tööd’ ja nemad võivad seal ajal viisakalt mängida. Samas mina vaatlen igat nende sammu ja tegemist ja emotsiooni väga tähelepanelikult. Ehk suudan ma uues kodus siiski harjuda ja leppida, kui poisid end seal hästi tunnevad?

(järgneb)

4. peatükk
OTSI KOHTA, KUS SA SAAD

Kolimine on otsustatud ja mul on tunne, et kõik seisab juba mitu kuud vaid minu taga. Või siis sobiva maja mitteleidumise taga. Minu viimased kuud on rutiinselt möödunud. Alustan ja lõpetan ja vahel veedan ka päeva kinnisvaraportaalides ja telefoni otsas. Olen vaadanud majade pilte. Käinud kohal mitmes kohas. Olen pidanud lõputuid telefonivestlusi maakleritega, omanikega, tähtsate asjapulkadega vee, kanalisatsiooni, energia, ehituse, renoveerimise teemadel. Vahepeal on juba tunne nagu ma käiksin päriselt tööl. Ainult palka ei maksta. Aga mul on hea meel, et olen üle aastate suutnud leida aja ja saanud lugeda ja õppida. Nüüd tean ma nii palju rohkem erinevate katuste ehitamisest ja probleemidest ja nõuetest-normidest ja tehnilistest detailidest, soojustamisest ja soojustusmaterjalidest, müüriladumisest, looduslikest ehitus- ja viimistlusvahenditest. Igas halvas on ka midagi head. Ja äkki see halb ei olegi nii halb kui esmapilgul tundus.

Ja ma olen endaga kõvasti tööd teinud, meelestanud ja mõtteid töödelnud nii hoolega, et olen suutnud kujutleda end mõnes neist majadest elamas ja ehk isegi õnnelik olemas. Korra olen ma olnud väga lootusrikas. Korra silmini sügavalt armunud ja veel looturikkam, aga kõrvaldetailid tõid mu paraku ikka ja jälle maale tagasi... Aga ehedamad pärlid on eraldi kaustas mälestuseks, igaüks neist on eraldi lugu. Kui miski on juba end hinge ja südame külge haakinud, siis see nii lihtsalt enam sealt jälge jätmata ei kao...



TREPIPOOD



(foto algupära kinnisvaraportaalist)

Vaatasin seda maja Männiku tee ja Vabaduse puiestee püksisäärte hargnemise alguses juba möödunud aastal. See on minu lapspõlve Trepipood, kus müüdi põllumajanduskaupu. Lapsena käisin seal ema ja mamma käeotsas. Minu esimene iseseisev poeskäik, mida mina mäletan, oli just sinna poodi ja kuna poes ema poolt tellitud kaupa ei olnud, siis jalutasin järgmisesse kauplusesse. Pika maa Valdekusse. Ajataju oli koolieelikule omaselt lapsemeelselt haihtunud ja kui ma siis tunde hiljem koju jõudsin, siis ei olnud ema üldse rõõmus, et ma nii nutikalt vajatud kauba ikkagi kätte sain vaid rääkis mulle, kui väga ta muretses ja juba miilitsassegi helistas. Õitsvas lapsepõlves käisime me seal oma taskuraha eest marmelaadituube (tervitused Marmelaadile, kelle nimi ikka ja jälle päikselise sooja suve meelde toob) ja kolmeliitriseid kurgipurke ostamas. Siis istusime teises tänava otsas sõbranti isa helesiniseks võõbatud plekkgaraazhi katusel päikeselõõsas, lõugasime kurdi naabritädi rõõmsate lehvituste saatel laulda ja sõime hapukurki. Need oli hapud, hirmpaksud ja vett pilgeni täis nii et süües pritsis. Purki mahtuski neid vaid mõni tükk. Aga see oli kõik nii lahe. Ja hea ja helge lapsepõlv hoidis mu mõtteid oma süles kui toru tõstsin ja esimene kord maaklerile helistasin.

Selle maja kuulutusi nähes käis mul juba sügisel soe jutt südame alt läbi, aga siis olid lood ja plaanid teised. Kui nüüd asi uuesti päevakorda tuli, siis esimesena seadsin ma lootusrikkalt sammud just selle maja suunas. Mul oli miskipärast tunne, et kui see kõik minuga sündima peab ja siit tõepoolest lahkuma pean, siis veendumaks selles, et see on õige ja vajalik tegu, peavad asjad sujuma. Vastupidiselt minu elu tavapärasele asjade mittesujumisele.

Päike säras. Minna oli vaid mäest üles ja sealt edasi kiviviske kaugusele. Tee oli tuttav ja oma. Puud olid kõik veel raagus, aga lumi kõikjalt mujalt kui meie oma aiast kadunud. Mul on meeles vaid särav päike ja aimatav soojus õhus. Kindad pistsin ma igal juhul poolel teel juba taskusse tagasi. Kiire ringkäik kitsastes hämarates kodades ja tubades, kõrgel pööningu all. Maja oli tore. Maja ajalugu oli tore ja mis peamine – seal saaksin ma ka oma asja ajada ja kenasti tööd kodus teha ja kasvõi juba jõuluks avada päris oma tillukese poe või sellelaadse asja. Aga majas oli siinseal hallitus ja kokkuvõttes sain ma sealt meeletu migreenilaksu. Aga ma läksime nädal hiljem sinna ikkagi uuesti tagasi vaatama. Nüüd veendusime, et lisaks hallitusele on maja totaalselt ära vajunud, kuid hoolimata suurest tööst on põhiline miinus lõpuks ikkagi see, et kui akna avad, siis ei kuule isegi enda mõtteid enam. Rääkimata teise inimese jutust. Katkematu müra on harjumatu. Meeletu tolm. Kuigi ema pidas hinga liiga kalliks, siis selles oleks ju võinud läbi rääkida ja kombineerida, aga me ei hakanud isegi kauplema, sest see maja ikkagi ei sobi.

Natuke tühi tunne. Kodus, ma pean koduks ikkagi oma sünnikodu, tahaks hirmsasti suure toa seina värvida, madratseid õmmelda, aga mille või kelle jaoks? Vahepal siiski löön kõigele käega ja leian, et elama peab ikkagi hetkes mitte ainult unistustes ja tulevikus. Seda viimast olen ma kogu elu teinud ja varsti ongi ju pool antud eluajast juba statistiliselt läbi. Ostan poistele voodid, aknale katte. Tõstan tube ümber. Vahepeal uurin ikka maju. Silma jääb riburada suuremaid ja pisemaid, kallimaid ja odavamaid majakesi Nõmme-kandis, igal ühel omad head ja vead, aga ei midagi, mida tõsisemalt kaaluda. Ma tean, mida otsin, kus mulle ehk isegi meeldiks eldada, aga ma ei leia selliseid maju ega krunte. Igapäevane jalutuskäik Nõmme turule meenutab mulle alati, et tahan hoida kodu lähedale. Kuigi mind juuritakse välja, siis ei tihka ma juuri päris läbi raiuda – ikkagi juba suur puu, teab, kas veel läheb kuskil mujal kasvama kui kõik juured sirgelt läbi raiuda? Ehk saab kuidagi venitada ja uuesti juurduda?! Nii oluline oleks jääda ikka samasse piirkonda, samade majade, teede, metsa, turu, mänguväljakute ja koolide lähedusse. Ma ei tea, kuidas on teiste piirkondadega, aga elades Nõmmel ei ole su kodu kindlasti vaid oma aed ja hoov vaid tunduvalt suurem tuttavaks astutud ala. Ma olen Tartus elanud kõigis linnajagudes peale Hiinalinna ja ma pean tunnistama, et ükski neist elupaikadest ei saanud mulle päris omaks ja koduseks. Siin moodustavad turvatunde kindlal kaugusel vaikselt sahisevad autod, majast graafiku alusel mööda lehviv elektrirong – sa tunned ja tajud neid kuklakarvadega. Sa ei pea inimesi nägema, sa lihtsalt tead, kus nad on ja kulgevad. Rongi vile enne silda annab kinnitust, meie ümber on elu. Jalgtee tuled üleval mäenõlval on siin justkui oma aia valgustus. Korralik pood on lähedal. Nõmme keskus ja turg on lähedal. Kesklinn on lähedal. Auto puudumine ei ole probleem vaid täiesti mõistetav loobumine luksusesemest ja kuluallikast. Haiglasse saab vajadusel jala ja jooksuga kiiremini kui kiirabiautoga. Isegi rahulikult mändide all laiuv surnuaed on turvatunde üks taladest. Võõraste haudade nimed plaatidel on kindlate radade ääres lapsena juba meelde talletunud ja neist möödudes on armas äratundmine. Taimed, ehk siis rahvakeeli umbrohud, mis on siinsele kandile iseloomulikud, lõhnavad tuttavalt ja see on nii oma ja hea ja turvaline. Oh, saaks seda lõhna vaid kuidagi purki panna ja kaasa võtta?! Nõmme on väga oma. Väga kodune. Ma olen siin kolmandat põlve. Minu poisid on juba neljandat.

Aga etteantud rahapiirid ei sobitu kuidagi sellise asukohaga elamisväärsete majakestega. Lastega ei saa ma hakata totaalremonti tegema, sisuliselt olen ju üksinda. Puhtas karbis siseviimistlus on muidugi teine asi, see mulle sobiks, sest teiste töö ületegemine tundub tobe raiskamine. Samas tahaks siis juba ka päris oma asja. Teiseks pole ju ka vahendeid, millega seda kõike ette võtta. Selle raha eest, mis siin realistlik tundub, saaks enamvähem vastuvõetavas kohas tühja krundi, aga telgis vist Eestimaa talve üle ei ela? Toomingad õitsevad. Ma ümisen neist möödudes mitmeid kordi päevas õrna-ööbiku-laulu. On lehekuu. Sellel kevadel pelgan ma toomingaid ega julge neile lähemale minna, et kopse täita nende imalalt armsa tuttava lõhnaga. Ma olen hakanud vältima kõike, mis on kallis ja oma, sest see teeb haiget, seda varsti enam ei ole. Las siis olla meeles erksamalt pigem helge mälestus kui nutt kurgus värskemad kihid. Kuigi neid ei muuda olematuks miski. Need jäävad tumeda triibuna heledate vahele. Ma ju ikkagi usun, et paremad ajad on veel ees.

(järgneb)

3. peatükk
LÕHKILÖÖDUD KUNINGRIIK

Mõni kuu tagasi, siis kui päike hakkas juba meie kõrge mäenõlva tagant virgunult ennast välja sirutama ja kõrgemaid kaari taevas tegema, pillas mingi vestluse käigus mu ema, et ta ostab mulle maja. Siis olevat kõik mured lahendatud ühe hoobiga. Ma pidasin seda esialgu solvanguks. Ei mõistnud, mis mure tal siis on. Kogu see mõte tundus nii absurdne, sest ma ju olin oma kodus, seal, kus pidin saama vanaks nagu isa ja vanaisa ja lahkuma kord siis, kui aeg tuleb minna teise reaalsusesse.

Hiljem pidasin seda majaostmise-juttu lihtsalt mõttetühjaks sõnakõlksuks. Aga ema kordas seda paaril korral veel. Eks nii mitu põlvkonda ja nii erinevad inimesed ühe katuse all pole kindlasti mingi lihtne lahendus, aga ometi on see maja siin seisnud üle poole sajandi ja meie kõigi jaoks on sellel suur väärtus. Tõenäoliselt igal ühele meist, kes me siin elame, on see päris omal moel tähtis ja kallis. Eriti suur on emotsionaalne väärtus kindlasti nüüd, mil isa ja vanaisa enam siin pole. Selle maja ehitasid minu vanaisa ja vanaema oma kätega, hoole ja armastusega oma perele. Ja kui meie õega olime juba olemas, siis kaalus isa üsna pikalt, kas osta kuskile maale veel üks majake või teha siin juurdeehitus. Tuli juurdeehitus, samasuur kui olemasolev maja juba oli. Kokku sai tõeline hiiglane. Mõte oli selles, et kui nemad kord lähevad, siis jääb mulle alumine ja õele ülemine korrus. Vanemate põlvede pärandus meile. Meie oma kodu, maa ja maja – õnnelik kuningriik. Kaks õnnelikku õde oma peredega ja peoga juuri ka sekka.

Paraku ei jagune see suur maja kuidagi võrdselt pooleks. Jaguneb ebavõrdselt ja ebaotstarbekalt. Aga me pole jagamiseni jõudnudki. Mina arvasin kord talve lõpus lihtsalt koerte ja laste ja taimekasvatuse iseärasusi arvestades, et äkki oleks tark aias kuskile väravad vahele panna (nii nagu vanasti oli) ja aed nö tinglikult tsoonideks jagada. Paberitelt maastikuarhitekt nagu ma olen, on mul üsna selge ja tore nägemus sellest, kuidas see aed võiks kord välja näha. Aga esialgu oli vaja kord majja saada, et ülemised järjepidevalt mu lastele istutatud taimi maha ei niidaks, et minu lapsed vanaema lilli ei trambiks, et mul oleks koht, kuhu lastele mänguplats teha ja kindlasti ka see, et koerad vale ukse ette oma postitusi ei poetaks. Ikka nii, et inimesed saaksid soovi korral vabalt liikuda, aga samas annaks ka liikumist reguleerida. See mõte ei sobinud. Selle peale sain ma emalt vastuseks, et ta ostab mulle ikkagi oma maja, siis saan kõik teha just täpselt nii nagu mina seda soovin ja näha igatsen. Siis ei olevat enam kunagi probleeme ja jagamise küsimust. Ja mina puhkesin nutma.

Ühesõnaga olin ma ühe hoobiga löödud fakti ette, et ma pean võtma oma kaks poisipampu ja pappkastid ja hullu konna ning kolima välja siit majast, oma haldjaorust ja võlumetsast, mis on olnud mu tugisammas ja ainus kindel asi, koht ja varjupaik selles julmas, halastamatus ja ebakindlas maailmas üldse. Ja mul on olnud üks krdima kirev elu, selles võite kindlad olla. Mitte, et ma seda ise soovinud oleksin või põnevamaks oleks kippunud elama. Silmad on laksust veekalkvel iga kord kui sellele mõtlen. Hea, et selle loo kirjapanemise päeval vihma sajab, siis ei röögi pisarniiske silmnägu nii kontrastselt muu sädeluse keskel. Ma ei pea end peitma. Ja samas on ilm selline, et tahakski koos pilvedega nutta ja puhtaks saada. Nii palju on küsimusi, miks õde võib jääda ja mina pean minema. Tegi ju isa selle juurdeehituse vaid selleks, et maja jääks meile võrdselt mõlemale. Asi ei ole saamises, nõudmises, tahtmises. Ma ei ütleks midagi, kui ema teataks, et müüb oma maja maha ja asi vask. Siis oleksime meie vähemalt võrdses seisus ja läheksime ise oma eludega edasi. See on ema maja ja ise ta teab, mida teeb, aga kui laste vahel jagamiseks juba läks, siis miks just niipidi? Miks on üks alati eelistatud seisus ja omab rohkem privileege? Teda on üks + üks, meid on üks + üks + kaks last, kes seda maja siin oma pärikoduks peavad. Kas see maja, kuhu mina peaksin kolima, saab minu jaoks olema sama väärtusega kui sünnikodu, vanematekodu? Kahtlen sügavalt... Kas see on normaalne, et edaspidi käin siin ainult külas? Pean värava tagant kella andma, et aeda tohiks astuda? Kas ma üldse veel soovin ja suudan siia tulla? No tegelikult käituvad ülemised noored juba aastaid peremeestena ja mina olen lihtsalt tülikas kisavate tittedega allüüriline, nii et ega suurt vahet pole. Imelikul kombel pole me viimastel aastatel õega enam kokku põrganud. Viimane kisma oligi vist siis, kui Tannu veel pisike oli ja lastevõõras väikeõde mulle lapsekasvatamist õpetama tuli.

Mida ma oma lastele räägin põlvkondade järjepidevusest ja pärandist, ühtehoidmisest ja perekonnast? Sellest, et näe, selle maja ehitas meie papa? Selles aias olid minu ronimispuud ja teie salakäigud, isa ja vanaisa ehitatud liivakast, aga nüüd jalutame me nagu ümber võõra aia? Iga sopp ja nurk ja aiapost on nii omad. Mida ma räägin poistele juurtest ja loomisest? Kõige rohkem teebki mulle haiget see, et mind saadetakse lastega lihtsalt eest ja jalust ära. Aetakse kuningriigist välja.. Nii on mugavam, vaiksem ja rahulikum. Ma ju tean seda lapsest peale, millised on mu ema eelistused, seega ma võiks sellega juba leppida. Aga kõigest hoolimata lõikab see südamesse. Võrdsustub tänavale tõstmisega. Ohh, oleks isa veel vaid siin.. ja vanaisa..

Aga ema räägib ikka, et see on minu huvides, nii on just mulle ja poistele parim... Ja mina ei suuda teda uskuda.

Sügav-sügav ohe... Mis siis ikka. Pea selgeks ja otsima. Hinnad ja soovid ei kipu ema jaoks klappivat. Mina vaatan tülgastusega lihtsalt maju, neid kõige odavamaid. Võrdsusest nii palju, et ema leidis, et ka mina ja mu poisid peaksime siiski saama elada Nõmmel ja mitte siis majaosas vaid ikka eraldi majas ja elamistingimuste kvaliteet ei tohiks ka oluliselt langeda. Pelgalt ahjuküttega majad ei sobi, sest ma kardan meeletult tuld ja kuuma ja igapäevaselt sellega hakkama ei taha saada kui vähegi võimalik. Paranduseks olgu ka lisatud see, et maja ei hakka mulle ostma ema kui ideeautor vaid õde võtab laenu, et tinglik minu osa välja osta. Kohutavalt sant tunne. Mõtelda, ma võin saada päris oma maja?! Miks ma ometi ei rõõmusta ja õnnest lakke ei karga? Võibolla olen rumal inimene, sest see oleks lihtsalt mingi maja, mitte minu kodu. Tunne oleks ikka, et mind on äratõugatud ja -aetud... Ma tõesõna ei oska rõõmustada selle üle. Kuigi see oleks ehk isegi hea võimalus teha midagi nii nagu mina ise seda tõesti vaid soovin?

Kindlasti on neid inimesi, kelle jaoks mu mure on absurdne ja kes on tuhat korda hullemas seisus, aga paraku elame me kõik vaid iseenda elu ja minu elu on totaalselt sassis momendil. Ime siis, et ma miskit tarka ei mõista teha. Nüüd ehk mõistate mu kodukaitmise kilbi tegelikku tähendust? Sest just nende sündmuste keerises see kilp valmis saigi.

(järgneb)

Sissejuhatus

See on lugu sellest, miks ma käsitööd ei tee. Ei taha teha. Ei suuda teha. Ja õues on soe sumisev suvi. Selle saaga algus on külmas ja kõledas varakevades, aga siia panen selle kirja läbi jänesehaakide ja pusasõlmede. Selleks et vähemalt midagi ise teha ja luua – kirjutada. See on refereeritud neist tekstidest, kus ma ennast tühjaks käisin kirjutamas, et mõtteid korrastada.

Lugu saab olema pikk ja järgneb veel mitmel korral. Ma kirjutan iseendale. Ma ei kerja haletsust ega otsi lohutust, aga tore oleks koos teiega mõtelda. Aga võibolla suudab mõni teist samastuda, tunda ära isennast, mõista, et ka tema pole maailmas oma muredega üksinda ja pole midagi uut siin taeva all. Võibolla saab mõni teist rahulolevalt nentida, et alati saab minna hullemini ja elu ei olegi nii hirmus ja maailm nii kole paik. Võibolla ei taha ega jaksa te lugeda ja ka seda ei saa teile pahaks panna. Iga asja jaoks on oma koht ja aeg. Minu jaoks on aeg küps, et alustada selle loo postitamist.



1. peatükk
PUNA-PUNANE



Kohe nii punane nagu meie igapäevased turult toodud maasikad, mu poiste kummikud ja laste aiakäru, vahtraninad, Selveri töötajad ja poekott, kihiseva energiajoogi pudel, lepatriinu. Jah, just nii punane on mu leegitsev juus juunikuu esimestel nädalatel. Otsesemalt öeldes klounipunane. Kui ma esimene kord uljalt mööda kodutänavat astun, siis naabrionu muheleb mõnuga – valgusfoor! Paar maja edasi küsib teine onu, kus tuli on lahti. Ise olen roosalt rahul. Mõni nädal vähem kui aasta, olin ma hele. Libablond. Mul ei olnud vähimatki plaani blondiks jääda ja see pidi olema vaid paaripäevane vaheetapp enne punarebastumist. Aga samal õhtul, kui mu juuste tume pigment torudest alla voolas, vaat sel samal õhtul muundus mu jaanipäeva-kärnkonn printsiks ja niitis mu jalust. Talle hirmsat moodi meeldis mu hele pea. Oli ka teisi innustajaid ja tagasihoidjaid ja nii ma siis jäingi enda sisemise tungi ja sunni vastu terveks aastaks blondiks. Mingil hetkel oli isegi naljakas, sest suhteliselt tõreda hoiaku, okkalise kesta ja tumeda peaga ei tulnud mind nt mehed bensukas kunagi aitama. Blondi peaga oli nii võrratult lihtne blondiin olla ja ripsmete volksudes ennast lõbustada lasta. Naljakaid seiku jagub nüüd ka lapselastele rääkimiseks. Aga hing ihkas ikkagi punast. Jõu ja tugevuse värvi. Mässamise ja ohtlikolemise värvi. Ülikooliajal armastasin ma üle kõige kanda oma tulipunaseid sukkpükse (räägib ju rahavasuugi, et punase sukaga saab mehele hehee!). Juuksed olid ka vahel punapunased, aga harva, sest see eeldas alati juuste totaalset valgendamist. Oma juusetele otse punast kandes jäin ma lihtsalt punakaspruuniks. Värvikarbid olid mul olemas ammusest ajast, ootasid teised kannatlikult. Ema lähenes mu juustele värisevate kätega, aga põnev oli natuke ka. Kõiki ektreemsusi ette võttes olen ma tegijaid alati lohutanud, et kui nässu läheb, siis tõmban nulliga maha. Kah nüüd asi. Küll nad karvad tagasi kasvavad. Punane kukkus imeliselt välja ja sel korral olen ma oma peasse suisa armunud. Milleks muidu see kõrgendatud meeleolus kiidulaul oma juustele, eksole.

Tegelikult on mündil tagumine pool ka. Kui ma aasta tagasi otsisin punasest tuge, siis nüüd vajasin ma seda juba möödapääsmatult. Nüüd käin uljalt ringi nagu valgusfoori kõige kõrgem ja karmim tuli. Tulipunane tuli. Kõige keelavam ja käskivam, resoluutsem. Naljakas oli muidugi inimeste tähelepanu. Meesterahvad ikka seiravad ja mõõdavad naisi, aga lastega naised ei kipu eriti vaatlusobjektideks passivat. Aga nüüd läks nii, et need, kes mu blondi pea peale ikka ja jälle kaastundlikult appi tõttasid, vaat needsamad kõige isasemad mitte ainult ei unustanud end jõllitama vaid otsisid ka üles mu pilgu. Kui tihti me võõraste möödujate pilke kohtame ja neisse end sisse puurime? Ehteestlaslikult ikka üsna harva ja see on harjumatu. Aga sellise märkamist mittevälistava peaga on see väga tavaline. Ma ise arvan, et nad tahavad hirmsasti teada, missugune hull on end selliseks klouniks lasknud võõbata, et nende rahuliku hajali mõtetega kulgemise hetkeks segada tihkavad. Ja mina olen rahul, mul on lõbus. Vähemalt mingigi põhjus siin mustas maailmas naeratada. Isegi alatoon ei ole mõru. Hekeks on tõesti hea olla.

Ja sirelid lõhnavad kõrvulukustavalt... juba teine aasta läheb mööda nii, et ma ei uputa oma nägu õiesülemitesse ega otsi õitest õnne. Elu lihtsalt kihutab minust täiskiirusel mööda. Ma ju tean, et see on raisatud aeg, mida tegelikult tulnuks elada täiel rinnal nautides iga hetke. Seda tuleks teha nüüd ja kohe, et siis igal õhtul unerasket pead patjadesse sumades Melker Melkersoni kombel nentida ja õnnest õhata ’Oli see vast päev!’ Aga mul on veel nii palju õppida...




2. peatükk
OMA KODU KULLAKALLIS

Ma kolisin koju tagasi 2008. aasta oktoobris. Sain endale allkorrusel vanaisa kahetoalise korteri. Päris oma kodu. Küsisin emalt korduvalt knnitust, kas see on nüüd minu päriskodu ja ma ei pea siit enam iial kuskile minema. Ma olin ebakindel ja hirmul ja elult kõvasti peksa saanud. Ta kinnitas, et just nii see on – see on minu kodu ja jääb selleks. Ma vajasin seda kindlust, sest elu oli tol hetkel muutunud talumatuks. Minu lapsed vajasid kodu.

Koristasin ja kraamisin. Joonistasin ja planeerisin. Ehitasin ja värvisin. Iseendale. Lastele. Oma kodu. Kõik algas köögist ja pisitasa sai töömehel suurem remont tehtud, edasi asusin mina asja kallale. Köök sai lumivalge ja mõnusalt rohelise põrandaga. Kui valgeks võõbatud karp oli olemas, siis hankisin liistud, värvisin roosaks. Ei istunud mulle nii. Tegin ümber oranziks.Ka pliiditagune soojamüür sai tarkade meeste utsitusel uue kuue. Uued oranzid plaadid. Valges köögis lõi kõik sammsammult õitsema ja särama ja kui liimpuitplaatidest mööbel kokku sai kruvitud ja nurgatatud, pliit ja ahi ja kraanikauss paika seatud, diivan kööki veetud, oligi nagu kõik peaagu olemas. Mul oli kogu aeg suur kiusatus teile näidata oma tegemisi, aga tahtsin enne tunda tunnet, et asi on valmis. Palju naisi siis ikka endale sisuliselt ise ja üksi köögimööbli on ehitanud? Uhke tunne oli. Aga seda valmissaamise tunnet ei tulnud ega tulnud ja poolikuid asju ma näidata ei ole tahtnud, kuigi nii mõnigi neist on oma ideelt ka sellisel kujul vahva ja igapäevakasutuses muutunud juba nii käepäraseks, et enam ei märkagi nende erilisust. Aga mul oli ikka plaan elamine või vähemalt köök täielikult vormistada ja siis teha teile terviklik virtuaalne ringkäik. Näidata, kus elab meie majas ahv Aadu, kelle poeluugist leiab alati midagi head ja kuhu poisid vahel on peitnud muule söödavale lisaks ka kaisuloomi ja muud tarvilist vara. Bätu teravad hambad sinna ei ulatu. Ja seda oleks olnud teile põnev rääkida, mida ja kuidas teeb tarkurrott Ruudi ehk sodishati shahh oma prügisorteerimiskeskuses ja purgiurus. Ja katusekass Kõdist ja Lendavate lammaste lasteköögist ja kõrvadega nõusid kuivatavatest jänksidest, pesukarude pesumajast, Kiisu-Liisu nõukojast, elektrisigalast ja kõigist teistest tahtsin ma teile juba enam kui aasta tagasi kirjutada, aga nüüd näib kõik see nii tähtsusetu. Kõik oli, on ja jääb pooleli. Valmisolemisest on puudu vaid kukesamm, aga enam ei taha mina midagi teha. Kõik tundub korraga raiskamise ja tühja tööna. Kui see seda pole, sest proovitööna oli see üks väga hea ja korralik käeharjutus. Isegi jonnionn sai ju valmis, ainult aknaluuk on kinnitamata ja silt jäi puudu. Ja jääpank ehk hülgelesila ja selle kastidest kokkuühendatav lisavoodi või laud või lisaiste, just see, mille järele vajadus hetkel kõige suurem on, sai valmis, ainult madratsid ja padjad ootavad oma järge materjalina. Aga nüüd on selge, et see kõik siin ei saagi kunagi valmis. Vähemalt mitte nii nagu mina seda kavandasin...

Kui möödunud suvel mu hullust konnast ühtäkki prints vormus, siis üsna pea oli selge, et mahtugu ühte lauta kui palju häid lambaid tahes, siis kodurahu huvides on targem midagi ruumikitsikuse ja ebamugavusest tingitud sisseprogrammeeritud probleemide suhtes ette võtta. Konnprints vajas vaikust, õhku ja ruumi. Mina oma kahes tihedalt teineteise kõrval asetsevas toas talle seda pakkuda ei suutnud. Esialgu proovisime rääkida mu emaga, kes on siin majaomanik, et ehk saame verandale aknad ette panna ja selle arvelt pisikese toa võita või siis näpistada nende kahetoalisest alumise korruse elutoast (neil on üleval ka elutuba) ühe poole juurde. See ei sobinud.

Seega hakkasime me ringi vaatama, kuhu punuda oma pisike pesa. Vaadata ja uurida oli põnev ja riskivaba, sest kui ka kogu maailm oleks kolinal kokku kukkunud, siis oleks mul siin, omas sünnikodus, ikka kindel ankrupaik olemas olnud. Uus elupaik oleks ju olnud paberite järgi konnprintsi oma. Aga pisitasa vajus olude sunnil see mõte näilisesse unustusse. Momendiks. Pisitasa toimetasin siin ikka edasi, sest see oli ikkagi minu päris oma kodu ja kuningriik.

(järgneb)

SUVESOE NÄILINE VAIKUS

Tervitused lohede, poiste ja mängude maailmast!




Tegelikult on nii palju juhtunud ja juhtumas ja kogu elu on antud hetkel totaalselt pea peale pööratud. On tegemist, et sadulas püsida ja kinni hoida. Kuidas see oligi, et suurim needus on elada muutlikel aegadel? Ja need ajad on ohhh kui muutlikud hetkel, aga samas väga põnevad. Kui kõik kenasti laabuma hakkab, siis kuulete neist tegemistest kindlasti

Mõned päevad tagasi käisime taas külas oma kilbil. Ta on endiselt veel vanalinnas väljanäitusel. No või tegelikult ei käinud me ainult vaatamas vaid ka mängimas. Kilbist endast, tema mitmest mängust, nende reeglitest ja paljudest nuppdest saab lugeda täpsemalt SIIT. Nüüd aga mängima!


Ilm oli suviselt soe ja ilus. Vanalinna päevad täies hoos ja linn lisaks turistidele tulvil ka hääs tujus kaasmaalasi. Toetasime kilbi hellalt villakampsunil kumeratele päikesesoojadele tänavakividele ja jäime ootama. Ikka mängukaaslasi!



Mängijaid mahub kilbi ümber seda mängu mängima kokku ju neli. Tegelikult vajadusel rohkemgi. Juhul kui sõbralikult meeskonnad moodustatkse. Ja rahvas tuli. Uuris, naeris, tegi pilti ja üks pisike tegelane oli nii julge, et ka oodatult mänguga liituda:



Ja siis nad mängisid:



Siis sai mäng läbi ja hoplaa! kilbil teine pool peale ja puupakud paika ja malenupud kohtadele. Kaks pisikest suurt mõtlejat:



Aga kolm pead on ikka kolm pead:



Lõpp läks hirmus hoogsaks ja lõbusaks



Malematsh lõppes meeste võimsa võiduga. Naisnupud olid kõik naerust kõhuli kõveras maas. Pisikesed käed korjasid puupakud ja paberinimesed õrnalt karbikesse



Kui mängud selleks korraks mängitud said, läks kilp kenasti koos kaaslastega näituseruumi tagasi. Koostöös poistega saime ka nupud tagasi paika. Väikeste vigadega. Aga küll järgmised mängijad need paika tõstavad! No see oleks nagu tilluke virgutusvõimlemine enne lustakat ajuragistamist.



Sooja suve ja mängulusti!

SÕNAVÄGI ja RAAMATURÕÕM

Ma usun sõnadesse ja nende sõnumi väesse. Ma ei usu eriti sõja väkke, sest sõda ja sõjavägi ei ole hea kõlaga ning seostuvad pigem valu ja hirmuga. Aga ma usun sõnadesse kaitse-, mere-, maa- ja rahuvägi, sest need on ilusad ja kindlust loovad. Need on vägevad ja võimsad sõnad.

Hääd isetegijad panid Martaberta ja Susa eestvedamisel afgaanide maal teenivatele Eesti missioonisõduritele kokku vahvad raamatud. Veel enne, kui need toredad tegemised kaugele maale sihtrühma juurde rändavad, käisin mina ja andsin need eelmisel nädalal pidulikult üle ning sain suure kiituse ja au pidulikult enda kätte ja nüüd jagan seda kõigile teile, kes te selles projektis kaasa lõite – see oli üks väga ilus ja hea tegu ja ma loodan, et nii meie meestele-naistele seal ja ka nende kodustele siin, mõtleme me ka tulevikus. Usun, et ettevõetud ja valmistehtud saab veel nii mõnigi vahva koostegemine. Koostegemises on suur vägi. Kinkimises ja kingisaamises ka. Aitäh teile! Tugev käepigistus, patsutus õlale ja kallistus ka teile!

Nii me ootasime Martabertaga tähtsat hetke:



Pidulikul hetkel seisme meie, kolm isetegijat, Derby, mina ja Martaberta kõrvu ja kuulasime hoolega:



Tänuavaldused teile, kallid isetegijad:



Siis sain ma teie tänutähe käepigistusega enda kätesse:



Tänukiri:



Kuna ma ise raamatulehtede tegemiseni ei jõudnud, aga tühjade kätega ka ei saanud minna – viisin raamatutele seltsiks meie presidendid. Ikka selleks, et nad kaugel maal meid ja meie maa omamoodi tähtsaid suurkujusid ei unustaks. Ikka tuttavas lustakas pildikuues.


Pildi taha sai selline tekst:


Veerandsada nobedat naist,
paljud koos laste ja peredega,
alustasid enam kui kolme kuu eest
Eestimaa erinevates paikades
nende raamatute loomist.
Sadade silmapaaride heasoovliku
virtuaalpilgu all sai pisitasa
lehtedele seatud, kleebitud, põimutud
ja kirjutatud-joonistatud
tõeline südamesoojus ja kätehellus.
Igal lehel on oma lugu.
Igas lehes on peidus hea soov,
Sinule, armas sõdur!

Tuhanded palavad tervitused,
käepigistused ja kallistused
käsitööportaal isetegija.net
toredate tegijate poolt.



Miks meie sõduritele Eesti presidendid?

Muidugi on presidendid tähtsad mehed meie minevikust
ja olevikust, kuid palju tähelepanuväärsem on see,
et toredal moel on just meie presidentide nimedes
peidus ilus tõde teist endist:


Te hoolitsete, et teie perel oleks leivapäts laual.

Teie soontes voolab julge, kartmatu
ja väsimatu veri, justnagu meie oma
tormine ja koduselt hall Läänemeri.

Te tegutsete selle nimel, et meie lipp
oleks rüütellikult kõrgelt au sees hoitud

ja nii oma kui teiste maa, meri, rahvas,
mets ja loomad kaitstud ja armastatud.


Ma soovin uskuda, et nii suurte ja tähtsate meeste
kohalolekus ja kirkalt targas olemuses on võimas jõud ja vägi,
mis aitavad teil püsida õigel teel, on lohutuseks raskel hetkel
ja juhatavad teid peagi turvaliselt tagasi koju, omade juurde.

Me ootame teid!



Sügava lugupidamisega
Eva Herrera

25. mail 2010 Tallinnas


Ja kuna see vahvate naiste vägi siin mulle ka sügavle hinge puges, siis said nemadki endale meie presidendid




Aitäh teile, raamatutegijad, Susa, Martaberta ja Sinu vahvad kaaslased, et mulle selle päeva ja elamuse kinkisite!
Teie tegu oli igati kiitust väärt ja neid tegemisi oli suur au ja rõõm üle anda.

ROOSA



See oli vahetult enne Vabariigi aastapäev, kui sõber Särts saatis mulle pildi endast, suurest kõhust ja oma kallist kaasast. See oli üks väga hästi hoitud saladus. Ülevoolav rõõm niitis mu jalust, sest ma ju teadsin, kui pikk ja käänuline ja pisarniiskelt raske oli olnud selle kõhu kerkimine selle imearmsa südame alla. Aga ta tuli. Tuli siis kui ise tahtis tulla. Ja 12. aprillil saabus pisike tüdrukutirts meie maailma. Nimevaidluste keeristes oli kindel vaid see, et esimese kiirkingi pildil olgu jänku, taust roosa. Ja seljale sai kiri 'meie väike jänku'

Väike jänku sai oma roosa jänkubodi kätte siis, kui tal oli juba ka ametlik nimi - Kirke. Nii targalt tulnud tüdrukutirtsule sobib vägeva nõia nimi nagu valatult. Tervitused siinkohal Särtsu Kirkele ja ka ühele teisele pisikesele Kirkele, kelle tulek oli samavõrd tormiliselt kurvikas ja aeganõudev ja kelle elu Ööbikuoru serval on sama helge ja roosa kui meie pisikesel Kirke-nõial siin.




Kuigi mu mõlemad poisid eelistavad roosasid komme, pliiatseid, mänguasju ja käiks vist roosalt riides ka, kui mul neile selliseid pakkuda oleks, siis ma küll pole neid suunanud nö mehelikumate ja metsikumate värvide poole, aga ise usun ikka, et roosa on rohkem tüdrukute värv. Minu joonistatud piltidega roosa värvimiskausta sai synnipäevaks ka üks pisut suurem tirts. Kuna Annu ja minu enda sünnipäevad langevad ühele ajale, siis olin ma parasjagu lummatud südmaelillekestest ja nii sai ka tema kausta kaas sünnipäevavaimus kujundatud.




Kui jutt juba nii rõõsalt roosaks läks, siis ei saa ma roosast südamest üle ega ümber. Soovin tänada teid kõiki, kes te siin ikka vahel lugemas ja vaatamas ja sõna sekka ütlemas käite! On mullegi siit ja sealt tunnustavaid roosasid südamekesi pudenenud ja mul on selle yle hää meel. Aitäh teile Amanda, Ladysoft, ossu59! Kuna see tänujagamine on siin nii lausaliseks muutunud, siis jään siinkohal toppama, oma kümmet ei nimeta, aga kingin selle omal moel kõigile teile, kes te siia tulnud olete! Aitäh!

VÄGEVA VÄEGA VÄRGID
eesti-oma-puu konkursitööst



Homme kell 16 avatakse Tallinna vanalinnas Pikal tänaval Eesti Käsitöö Majas näitus Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu poolt väljakuulutatud ’eesti-oma-puu’ konkursil osalenud töödest. Ma teadsin juba möödunud aastal, et osalen. Mul oli mitu hajali mõtet. Aga tükk aega ei tulnud ega tulnud mul seda kirgast äratundmise hetke, et teeks nüüd asja valmis ka. Hakkasin juba ärevalt muretsema, et kas üldse jõuan nii osalema ja siis ta tuli mu juurde, laksti oli mul tervik kõigist mõtetest, mida alguses plaanisin eraldi teostada, peas olemas ja jäigi vaid valmistegemise rõõm (kindlasti mitte vaev). Ma sain taas üle aastate mekkida ennast ja maailma unustavat veider-vabandavat kunstnikuks olemist. Ja see oli nii värisemapanevalt hea tunne kui kolmas järjestikune magamata ööpäev jooksma hakkas juba. Vahel harva ju võib! Edusmamme tegin ma ka - esimest korda jõudsin töö üle antud 2 tundi enne ametliku tähtaja kukkumist. Eelmisel korral hoiti seal enamvähem veel uksi lahti, et jõuaksin

See on minu seniste tegemist juures üks vähestest konkursitöödest, mille puhul olen ma ise nii üdini rahul, et seda veendumust ei painuta ka see, kui teised minuga ühel meelel pole (või süveneda ei jaksa). Kes mind lähemalt teab, see teab ka, kui arglik ja ebakindel ma endiselt olen. Ma lihtsalt tean, et tegin õige ja väärt asja iseenda jaoks. Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia selle töö eest on puhas rõõm!

Aga siin siis minu eesti-oma-puu konkursitöö. Jutt on pikk ja tihedalt läbipõimunud, nii et kel jaksu ja viitsimist jälgida, siis olge lahked!


KAITSEKS KODULE, RÕÕMUKS PERELE

Üks kilp
Kaks poolt
Mitu lugu


SISSEJUHATUS ehk SAAMISE LUGU

Tõin tuppa männipuust liimplaadi. Neid olen siin kasutanud mitmel otstarbel – linnainimese värk, oma metsa, kust materjali varuda, pole. Istusin. Plaat oli mu kõrval. Pidin juba hakkama tegutsema, et saada veel üks riiul oma majapidamisse, aga käsi libises õrnalt silitades üle puutahvli... see alles kuivavatest mändidest kindlasti kiiruga kokkuliimitud plaat justnagu muheles ja ütles mulle midagi. Ma sain temast aru. Ja tema sai minust. Ja ühel hetkel ma lihtsalt teadsin ja kõik.
Nii ta sündis - minu kilp, minu kodu kaitse, meie rõõm – minu südames ja puu väes.

See puu rääkis minuga ja kui ta oli saanud ümara vormi, just nagu seib ühest väga vanast ja targast suure väega puust, siis hakkas ta ennast looma. Ja mina aitasin teda, sest see protsess oli oluline meile mõlemale. Väljend ’tammine kilp’ on nagu puutugevuse mõõdupuu meie mail. Aga mina olen kasvanud mändide all ja nende keskel. Seega minu jaoks on kõige hingelähedasem ja tugepakkuvam kindlasti just männipuu. Olgu siis kasvõi tööstuslikult juba kokkusurutud liimpuitkilbiks. Tema lõhn, ajas kolletuv värv, tema hing ja hääl on selles ikkagi minu jaoks alles.

Kui ma teada lihvima asusin, uuris mu 5-aastane, et mida ma teen. Ütlesin, et kilpi. Ta küsis, et kas kilpkonna oma. Jäin mõtlema, et vaat’ kus vahva lugu – see vana ja väärikas loom ju kaitseb kohe päris otseselt oma elu ja vara kilbiga ning see on tal edukalt välja tulnud kui arvestada, kaua see liik Maal on elanud. See mõte tundus ilus ja meeldis mulle. Miskipärast sõdalase kilp tuli mulle alles hiljem meelde, aga ega mul selle ’kilbiga või kilbil’-teemaga asja polegi. Ise ma sõtta ei lähe ja kui peaks hakkama pussnuge sadama, siis on hea küll haarata lähedalt kilp ja varjuda. Aga minu jaoks tähendas see kilp ennekõike ikkagi maagilist kaitset.

Ma uurisin märke. Vanu märke, mida olin alati imetlusega vaadanud meie arhailise tikandi kirjades, aga kuna mul polnud sügavuti selge, mida miski täpsemalt ikkagi tähendab, siis jätsin asja torkimata. Tundus ilmselgelt lubamatu kasutada märke, millel tean olevat võimu ja väge, lihtsalt ilumeele ja suva järgi.

Aga sedamööda, kuidas tuli vana tarkus mu sisse ja hakkasid arenema mu enda mõtted ja nägemused, tekkis tunnetus, vaat sedamööda hakkas ka mu kilp ja kaitse üha kiiremini koguma endasse jõudu märkidest ja nende läbi ilmaruumist. Kõik loksus pisitasa oma õigetele kohtadele.

Hetkeks vaevlesin ma kujunduslike mõtetet paljususe küüsis. Siis aga jäid sõelale kaks, millest ma kummastki enam loobuda ei suutnud. Kahte kilpi teha tundus pentsik, aga nagu igal mündil on kaks poolt, on ka kilbil neid kaks. Ja see mõte mulle meeldis. Pole vaja tühja uinuvat pinda. See hoiab kilbi ärksana, kui teda ikka ja jälle liigutatakse ja temaga suheldakse. Ka tema ju elab.

Kaks erineva tähenduse ja mõjuga, aga täiusliku koostoimega märkide kogumit. Üks minu kilbi pooltest sai peenekirjaline nagu suur sõlg. On ju ka sõled eestlaste jaoks kandnud kaitekilbi maagilist tähenudst. Ja minu kodu ’rinda’ passib see suur männipuust sõlg valatult. Kodu on püha ja need märgid aitavad hoida seda pühadust ja olemasolemist. Need märgid aitavad meil ikka ja jälle koju tagasi tulla ja siin tasakaalus ja hingerahus tugevamad ja tervemad olla. Nad hoiavad meie kodu hinge – peret. Teine pool on aga oma korrapäras rohkem selleks, et kodus ja peres püsiks kooskõla, selged piirid ja väärtused, õnn ja rõõm. Nende kahe poole vahel on tasakaal ja täius, samas ka kordamine, et vägi võimsam oleks. Nad vajavad teineteist nagu must valget, talv suve, taevas maad, aga nende vahel on ka vajalikud olulised liitekohad - hall, kevad ja inimene. Need kaks poolt tõukavad ja tõmbavad, sest just nii püsibki maailm koos. Ja liikumises.

Olgu kilp kuitahes tugevast ja targast puust ja märgid kuitahes võimsa väega, siis üks maagiline ese ei suuda jõuga koos hoida seda, mida inimesed ise ühes ei taha hoida. Kilbil on hea olla kui pere on koos ja inimesed õnnelikud. Selleks, et meie kilp seinale unustusse niisama tolmama ja tuhmuma jääks, et oleks ikka ja jälle põhjus teda hellalt sülle võtta ja lauale või põrandale panna ja ringis tema ümber istuda, ikka selleks, et ta meid kokku tooks ja ühte liidaks naerus ja rõõmus, vahel ka lohutuses, põimisin ma kilbi erinevate õnne- ja kaitsemärkide sisse paar tuttavat ja armsakssaanud mängu omas kuues.



ÜKS POOL KILBIST
SUUR SÕLG ehk KOJUJÕUDMINE
Kaitseks kodule



Värvikirev ja märgitihe, just selline on minu kodu kaitsev kilp. Suur männine sõlg tema rõõmsalt tuksuval rinnal. Vormid ja värvid on lihtsad. Juba kilbi loomise ajal uurisid mu lapsed huviga asjade käiku ja tundsid seal selgitusteta ära rattaid ja lilli ja palle ja neile meeldis see. Kahtlemate meeldis neile kõige enam mõte sellest, et see ’pilt’ ei lähe seinale niisama ilutsema vaid sellega saab ka mängida. Lihtsa pildi sügavustes hargneb lahti aga palju sügavamõttelisem lugu meist, eestlastest ja meie kodust. Teest koju nii maises kui müstilises mõttes.


KOJUJÕUDMISE MÄNG ehk TIIR ÜMBER ILMAMAA

Me kõik astume oma teed. Rännuteed, eksiteed, eluteed, kruusa-, kivi-, metsa-, täheteed, koduteed. Vahel rändame me sügavale enda sisse, vahel maailma äärele. Mõned meist on läinud õnne otsima seitsme maa ja mere taha, teised on viidud väega või põgenenud elu eest. Meist igaühel on oma lugu, oma mõõt, omad teed ja käigud, aga iga õige eestlase südames on tähtsal kohal kodu ja kodumaa. Hoolimata sellest, et eestlased pillutatud ümber maapalli kõigis ilmakaartes, on meie juured ja rahvuslik teadvus väga sügaval meie südames ja hinges. Kuid vahel on vaja reisida, rännata, isegi eksida, et õppida märkama ja aru saama, leida sügavam veendumus ja teadmine, et kodus on ikka ja alati kõige parem. Koju on alati hea tulla ja siin olla.

See kujundlik eestlaste kojujõudmise mäng on lihtne (põhiolemuselt sarnane mänguga ’Reis ümber maailma’). Mänguplats on ringikujuline. RING on üks vanim kujund, mis sümboliseerib nii hinge, elu, eluringkäiku, päikest, maad kui ka taevast, taevakehasid, igavikku, täiuslikkust, lõpmatust, korda ja harmooniat. Ringil on maagiline võime kaitsta kurjade jõudude eest. Eestlaste jaoks tähistab ring ka ühendamist ja kooshoidmist. Ring on ava või läbipääs teisele poole.

Mängida saab korraga kuni 4 inimest. Iga mängija saab 4 ühevärvilist nuppu ja valib endale kodu kaitsvast kilbist mängulaua äärelt sama värvi spiraali ning asetab nupud selle sisse ootele. SPIRAAL sümboliseerib suhet ringi ja müstilise alguspunkti vahel. Vastupäeva liikuv spiraal märgib sidet esivanematega, tagasipöördumist koju. Vanad eestlased uskusid, et spiraali mööda käies, saab maha raputada soovimatud hinged ja nii saab seljatagune puhtaks. Ma usun, et see on väga hea algusmärk sellele mängule ja teekonnale. Vaheldumisi spiraalidega on kilbiringi äärtele kinnitatud ka kaared. Sellises asetuses koguvad nad neljast ilmakaarest õnne,

Mäng algab täringuveeretamisega. Kui ilmuvad numbrid 1 või 6, siis saab julgelt astuda läbi ahta teokojavärava, sest iga sündimine, eneseleidmine ja tagasipöördumine vajavad ruumi vaid iseendale ja taotluslikku üksiolemist. Läbi värava jõuab suurele mänguringile, kus tuleb nupp toetada otse värava ees asuvale sama värvi sõõrile. Suur keskele koonduvatest triipudest ja joontest mänguring on nagu KODARRATAS, mis on igivana õnne ja taassünni märk. Minule meenutab see ka ümber oma telje rõõmsalt keerlevat Eesti naise triibuseelikut pealtvaates. Minu jaoks on see märk heast tujust ja turvalisest õnnest. Suuresti ka sellel samal põhjusel sai kogu kilbi äär punase ’äärepaela, sest meie esiemad uskusid, et punane niit, joon, pael, kaitseb kurja ja haiguste eest. Aga seelik keerleb, ratas pöörleb, kell liigub, aeg kulgeb ja elu läheb ikka edasi. Ja ka mäng läheb edasi päripäeva!

Hakkad astuma mööda valgeid kolmnurki, mis on piiratud sinise siksakiga sedamööda, kuidas täringuid veeretades numbreid antakse. HORISONTAALNE SIKSAK sümboliseerib taevast ja maad ühendavat silda. Ka merelaineid ja metsa või mägede siluette kauguses, mis sobib kenasti rännutee taustaks. Aga eestlastele tähendas see ka kaitsemärki, ussimärki. Uss oli püha loom ja kodu kaitsja. Seega on julge astuda ussi jälgedes. VERTIKAALNE SIKSAK kujutab endast välku, taevast ja maad ühendavat valgust, kiirust. Selline kujund soodustab kiiret liikumist ja kui oled juba koduteel, siis mis seal enam aega raisata.ÜHENDATUD SIKSAK, mis moodustub kogu ringi läbimisel, on elutee sümbol ehk saatusetrepp. Usutakse, et saavutad hingerahu, kui oled käinud mõlemal pool – see on just see, mida me koju jõudes vajame – hingerahu.

Kui teise mängija nupp sinu nupu kohale satub, pead alustama algusest, aga iga tee ei olegi alati libe ja ladus. Eestlasele omane visadus ja jonn aitavad kindlasti sihile ja peagi on tiir ilmamaal peal ja sa leiad end taas oma mängunuppude värvi spiraali juurest. Sa ei lähe uuele ringile ja ilmaratta äärel on sinu viimaseks paigaks valge sõõr. Nüüd ole tähelepanelik, sest kohe astud sa sisse väravast. KAHEKSANURKA (Kihnus kaheksakand, Muhus mänd, mujal kannab ka teisi nimetusi) peetakse eestlaste kõige tähtsamaks märgiks. See on taevatäht, mis sümboliseerib uut päeva, uut lootust, valgust kiirgavat risti, nelja aastaaega, nelja või kaheksat ilmakaart. See märk kaitseb meie hingi ja kodu eksimise eest. Selles märgis on ühendatud vertikaalsed jooned ehk taevakanal ja horisontaalsed jooned ehk maine tee. Nende liitmisel saadakse kaevurakked ehk uks. Sama ristimärgi diagonaalasetus sümboliseerib kodukollet ja vaimsust. Need märgid omavahel ühendades saadaksegi kaheksanurk ehk meie õnnetäht - see on kodu ja sünni motiiv, mida eestlased on armastanud ja kasutanud väga laialdaselt. Seda märki kasutati ka ukse kohal, et hinged tagasi tuleksid. Seega on see siin, ilmaratta äärel just õiges kohas.

Värava keskel asuvast sõõrist läheb edasi viis sammu kesksuunas, üha kodule lähemale. Ja juba sa leiadki end sisenamas valgesse ruutu. NELINURK tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. Sellel ruudul on neli külge avatud, et haigused lendaksid nelja tuule suunas ja et hea energia ja väärt mõtted pääseks sisse. Et omad ja sõbrad pääseksid koju.

Mängu keskel on suur kollane rist. Päikesevalguse värvi ja kuuma punase südamikuga. Punane on tule ja armastuse värv, mis tõrjub haigusi. RISTIMOTIIV tähistab taeva ja maa seoseid, rist asub maailma keskel ja vastandlike jõudude koostoimel – maise ja taevase, nais- ja meesalge – mõjul on rist tasakaalusümbol. Ta märgib ka nelja ilmakaart ning mõtete ja ideede liitumist – ta liidab pere. Rist sümboliseerib kaitset, õnne, tervist, rahu ja päikest. Sellel märgil on erakordselt tugev vägi ja võim. Minu kilbil kujunes selle loomisel mitmeid riste. Seesama suur kollane rist moodustab koos neljast ilmakaarest kojujõudvate eestlaste värvitäppidega kaksikristi ja ringide sees olevana ka ilmaratta, milles on esindatud kõik kaheksa ilmakaart. Kaksikrist on päikesevalguse märk, mis tähistab hingerahu ja igati kaitstud olekut. Ilmaratas on igivana õnne ja pühaduse sümbol.

Ristide vahel moodustuvad ka KOLMNURGAD, mis on viljakuse, tule ja edukusemärgid. Need on kodukolde ja hingekodu märgid. See on kindlasti märk, mis kaitseb kodu ja loob kindlustunde. Kihnlased usuvad, et kolmnurk kogub maailmaruumist energiat ja topeltkolmnurk pöörab õnnetuse ära. Seega omandab siin eelpool kirjeldatud ussi-siksak ka veel teise tähenduse. Kolmnurgad koos täpiriviga suure sõõri keskel loovad mulje ka neljast eri värvi moodsama aja kolmehaaralisest tuulikust. Tuulikud käivad ringi, neis on energia, jõud, liikumine, edasipüüdlikkus, elu.

Kollase risti haaradesse on ’istutatud’ elupuud. ELUPUU on maailma kese, kõikide eluprotsesside alus ja algus, mis ümboliseerib surematust.

Võidab see, kes esimesena mängu südames olevasse rõngasristi – elurattasse ehk päikeseristi enda nuppude värvi veerandisse astub ja järgnevad nupud kenasti selle järele ritta seab. RÕNGASRIST on igivana valguse ja elu märk, mida peetakse kõige vägevamaks maagiliseks tõrje- ja kaitsemärgiks. Aga tegelikult on võitjad kõik, kes koju tulevad. Ka teel korjatud tarkus ja kogemus on võit. Rist sümboliseerib ka lendavat lindu. Hella hingelindu. Kodus on meie hinged hoitud ja koju on alati hea tulla ja siin olla! Siin on meie varjupaik, tugevus ja keskus - tuksuv süda.



Mängukäiku selgitades said kirja ka peamised märgid ja sümbolid minu kilbi niiöelda sõlepoolest. Neid tõlgendusi ja selgitusi tuleb pidevalt juurde sedamööda, kuidas me selle kilbiga koos elame ja tema meiega on. Sellise kilbi taga on meil hea ja kindel elada. Aga sama oluline, kui on sellel kilbi poolel olev kojujõudmise mäng, on ka lihtsad puunupud, millega tiir ilmamaale peale teha.


KOJUJÕUDMISE MÄNGU NUPUD ehk PUUEESTLASED

Neli mängijat, igal ühel neli nuppu. Nii nagu ka kilbi/mängu põhivärvid on kollane, roheline, punane ja sinine selle järgi, et eestlased neid värve kõige enam omaks pidasid lisaks naturaalsetele valge, halli ja pruuni toonidele, said ka mängunupud ehk hinged vastavalt värvitud. Aga ma arvan, et pelgalt värvid nuppudena oleksid selle mängu puhul olnud liiga mittemidagiütlevad. Eestlased on ühed visad ja südid tegelased. Kanged ja heatahtlikku jonni täis. Eestlane on puu- kui mereinimene, sest kui arvestada meie looduse eripära, siis kõrguksid valdaval osal Eestimaast metsad. Eestlasest inimtaim meenutab mulle kõige enam just puud, täpsemalt okaspuud, sest heitlehised puud on kuidagi liiga heitlikud, meie aga oleme omamoodi nurgelised, pealtnäha kõigutamatud, aga okkalise kasuka all on meie rinnus kuumalt põksuvas südamed.

Eestis kasvab looduslikult neli liiki okaspuid – männid, kuused, jugapuud ja kadakad. Igal ühel neist on oma tegu, nägu, nõudmised ja iseloom, aga nad kõik on meie oma puud ja kahtlemata ühed ilusad, vahvad ja väega puud.

Seega võtan endale julguse ja nimetan oma kojujõudmise mängu nupud vastavalt värvidele:


KOLLANE on MÄND
(Harilik mänd Pinus sylvestris)
Mänd on minu jaoks kollane, sest ta jumaladab ja vajab päikest. Ta on külmakindel, mulla ja niiskuse suhtes vähenõudlik – kasvab edukalt nii luite-, loo- kui raba-aladel. Eestis on mänd valitsev okaspuu. Tugeva ühesuunalise tuule mõjul kasvab mänd ühekülgsena ja viltusena, aga see ei tee talle häda. Juurestik on väga plastiline ja tungib väga sügavale maapõue. Männi puit on väga väärtuslik. Pioneerliigina asustab ta edukalt raiesmikke ja põlendikke – ikka selleks, et uus mets saaks tulla. Mänd sobib kasvama ka linna, linnaõhk ei tee talle häda. Hoopis vastupidi - mänd puhastab õhku.


ROHELINE on KUUSK
(Harilik kuusk Picea abies)
Kõrge roheline metsapuu, kes saab sõbralikult läbi paljude lehtpuudega. Kasvab väga kõrge eani, on külmakindel, aga nõudlik mullaviljakuse suhtes. Kuusk talub edukalt varju, seda eriti nooremas eas. Vanemas eas kapriisid kasvavad ja ühtlasi suureneb vajadus valguse suhtes. Kuusk on põuakartlik ja linnaõhk kahjustab teda. Aga selle eest talub kuusk edukalt kärpimist ja temast saab moodustada võimsaid hekke.


PUNANE on JUGAPUU
(Harilik jugapuu Taxus baccata)
Jugapuu on minu jaoks punane kuna tema viljad on punased. Jugapuu on väga aeglase kasvuga ja üks vanim ja pikaealisemaid taimi kogu maailmas, reliktne liik. Mulla suhtes on ta nõudlik, aga varjutaluvuselt ületab enamusi puuliike. Tema puit on väga väärtuslik (ainus vaiguta okaspuu). Ta laseb end kärpida ja sobib hästi elama ka linna, sest gaasid, tuhk ja tolm ei tee talle viga.


SININE on KADAKAS
(Harilik kadakas Juniperus communis)
Tema marjad on sinised ja pisike puukujuline võragi kergelt sinakas. Kadakas on külmakindel ja hoolimata pinnalähedasest juurestikust talub edukalt kuivust ja kõrget temperatuuri. Mulla suhtes on ta vähenõudlik ja talub edukalt kärpimist, sageli annavad talle kuju just lambad. Kadakas on väga aeglase kasvuga. Tal on väga väärtuslik puit, mis on tihe, sitke, aromaatne ja mädanemiskindel. Lisaks on tal väärismarjad.


Need kirjeldused polegi justnagu puudest vaid ehtsatest Eesti inimestest ja eestlastest üldisemalt. Ma usun, et nende kirjelduste põhjal leiab iga mängija just endale kõige paremini sobivama värvi ja mängunupud. Ja kojuminek võib alata!




TEINE POOL KILBIST
SUUR SÕEL
Õnneks ja rõõmuks perele ja kodule




Võreornament oli kasutuses ehetel juba väga vanal ajal. Kilbikaunistusena on seda teada juba Liivi sõja eelsest ajast ja see teadmine andis mulle kindlustunnet juurde, et just nii pean välja nägema ka minu kilbi teine külg. See külg, mida hellemalt hoida, kodupool, sest teisel poolel jõudsid juba omad ju koju. Perepool.

Sõel on ammusest ajast tuntud kaitsemaagiline väeese. Sõelas kohtuvad ring, rist ja ruut. Riste on sõelas palju ja seega on risti kaitsetoime väga mitmekordne.

Eestlaste jaoks oli sõelal lisaks viljasõelumisele, sõkalde eraldamisele viljast, ka maagiline tähendus. Seda kasutati arbumiseks – tuleviku ennustamiseks, õige valiku tegemiseks, mehe leidmiseks noorikutele, hoone ehituskoha valikuks, põllu ja karjamaagias, ravivahendina.

Taevasele Sõelale pole eestlased maagilist tähendust omistanud, aga ometi on see olnud meie rahvaastronoomia kõige populaarsem tähtkuju, mille järgi ennustati ilma, kevadet, kevade tulekut, suve, head või halba vilja-aastat, aega. Sõelamaagia seostub otseselt viljakus-uskumustega ja oli väga levinud pulmatraditsioonides.

Kuigi võib tekkida ka tunne, et vaatad püünisesse või läbi trellitatud akna, siis siin ei ole tegemist mitte vangikongiga või sunniviisilise paigalseisuga iseendale või perele vaid just kaitsmisega väljastpoolt tuleva halva eest. Samas on see ka looritatud salapärane aken kuskile mujale, kuhu muidu silm vaatama ei ulatu. Sõel on rajajoon ühe ja teise, nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Sõel on see, mis sõelub välja parima. Ta on otseselt ja kaudselt abiks õige valiku tegemisel ja ka õnne leidmisel.

Minu kilbi see pool on mulle eriti armas. Ta on müstiline ja salapärane, aga samas nii kindel. Just seepärast sai ta ka äärejooneks sinise värvi – öötaeva, mõtlemise ja truuduse värvi. Ühtaegu meenutab see pool mulle ka suurt trummi. Vägevad asjad kõik. Koputus kilbile kodust minnes ja kindlasti tulles, on see, mis meie ühendust ärksana hoiab. Männipuu kõla teeb hingekõrvale pai. See on kinnitus, et ta on siin.


Sõela lihtne ja selge ruudustik on täisulikult sobilik ka male- ja kabemänguks. Pisemad lapsed saavad sellel mängida muidugi ka trips-traps-trulli ning kindlasti ka muid mänge.

Minu kabemänguga on lihtne. Valged mängunupud on klaaridvalged kased, nende nõtkus, painduvus ja samas piitspeenikeste okste tuules mänglemine on kelmikalt vahe ja särtsuv. Just selline nagu Eesti naisel. Olgu ta kuitahes vaga ja tüüne siis välispidiselt. Ja sümboolselt mustad, aga reaalselt kollakaspruunid kabendid, on männid – sirged, sitked, kanged ja tugevad nagu Eesti mehepojad. Mängus on kasutusel mõlemal poolel 12 äratuntavalt eristuvat puupakkudest või kujundlikult siis puutüvedest kabemängunuppu.

Kask, mänd ja ka kojujõudmise mängu roheline nupuke:



Nii kabe- kui maleväljak on ruudukujulised ning sisaldavad endas hulgaliselt pisemaid ruute. Nelinurk aga tähistab maad, põldu, inimeste poolt maapeal loodut, elukohta ja piiritletud isiklikku ruumi, kindlust ja turvalisust. See on nii kõnekas kujund ja nende samade tähenduste tõttu sobib minu sõelast malelauale eestlaste kodumale nagu valatult. Kõik on paigas!



EESTLASTE KODUMALE ehk EHTNE EESTI MALEMÄNG

See on vahva mäng naiste ja meeste jõukatsumisest põllu- ja kodutöödes. Sõelapõhi ehk maleväli on parasjagu koduõue või pisema põllulapi mõõtu ja seal on hea pisut rinda pista ja jõudu mõõta. Ikka sõbralikult, mitte tigeduse ja vihaga. Äkki leiab mõni noorik endale sealt peigmehegi!?

Vastandades ja liites naisväe ja meesväe saab sellest üks vahvalt vägev mäng, mille reeglid on ikka sellised nagu males musite. Lihtsalt rahvuslik kuub ja mõned lõbusad seigad on põimitud tuttava raami ümber.


EESTLASTE KODUMALE MÄNGUNUPUD

Kabemängust juba tuttavate tugevate kase- ja männitüvede sisse saab kerge vaevaga istutada malekujundid.




(kasele ja männile on seltsiks ka üks kojujõudmise mängu roheline nupuke)

Ehtsad Eesti inimesed ja nende tarviline vara on endale kenasti ’juured’ alla ajanud, et puudelt tuge ja jõudu saades üheskoos mängima asuda. Naised on ikka valged kased, mehed männid. Nuppe kokku 32, kummalgi pool 16.




Nii naiste kui meeste ETTURITE osa etendavad lapsed - naistel nobedad tüdrukud, meestel vilkad poisid. Lapsed on ju ikka need, kes esimesena mänguks valmis on ja hullama asuvad.

Kirevamaks läheb asi tagumises, vigurite reas. Naiste VANKRID on aiakäru ja lapsevanker. Titevanker eksis mu muidu nii rahvuslike sõidu- ja töövahendite keskele ära aga sel põhjusel, et meie esiemad on alati lapsed maast-madalast tööde ja toimetuste juurde kaasa võtnud, aga seda kiputakse tänapäeval kuidagi unustama ja häbenema. Korralikku maa- ja kodutööd ei tohi laste eest peita!
Meeste vankriteks on hobuvanker ja suur kelk või saan. Äkki mehed armastavad vahest rohkem lulli lüüa ja lõbutseda?

Naiste RATSUD on lehm ja lammas.
Meeste omad hobune ja siga.

Naised ODAD on vikati ja rehaga.
Meeste odad on osavad labida ja hargiga.

Mõlema poole LIPUD kannavad uhkelt ja auga meie lippu kõrgel peade kohal.

Ja KUNINGATE asemikud ehtsas Eesti malemängus ongi Eesti mees ja Eesti naine.

Suur vennastumine:


Selline on minu käsitlus sellest mängust, aga nende malenditega saavad mängijad ka päris ise otsustada, keda või mida nad oma leeris ja vägedes näha soovivad – kujundlikud puutüved malenuppude all annavad piisavalt selge pildi kumb on valge, kumb must malend.


MÄNGUVÕIMALUSTE ROHKUS

Neidsamu nuppe saab suurepäraselt kasutada ka teisteks mängudeks. Nendega saab niisama mängida – panna sea vankrit vedama ja lapsed kelgutama või hobusega ratsutama, maleinimesed võib mängus viia kasvõi laulu- või tantsupeole. Teha nukuteatrit, sest tegelaste ’puujuured’ ehk pisikesed varred sobivad peidupaigast mängimiseks täiuslikult. Mängu-puutüvedest jagub, et saada kokku uhke kasesalu ja männitukk ja siis peos varrega tegelasi hoides mängida nendega näiteks peitust või kulli metsade keskel.

Tõeliselt tore on ka see, et neis samades ’Reis ümber maailma’ ja kabe-malenuppudes on olemas meie ammuste aegade talulaste mängukujundid, nende maailm. Ma esialgu pelgasin ja alahindasin tugevalt tänapäeva laste fantaasialendu, et lihtsad pulgad ja pakud jäävad ehk meie valdavalt maaelu-võõraste linnalaste jaoks kaugeks, kuid see oli täiesti alusetu ja asjatu hirm. Ja selle üle oli mul sügavalt hea meel.



Mu pisemale, 2,5-aastasele poisile, meeldib nalja pärast hirmsasti varrega malenuppe tüveõõnsustesse torkida ja teda rõõmustab, kui suure kaarega selja tagant hooga ’lennanud’ käsi vupsti eksimatult tillukesse auku suskab, aga kui mängimiseks läheb, siis jäetakse pilditegelased kõrvale. Talle meeldivad puupakud puhtal kujul rohkem. Neist tüvedest ja pakkudest saab ehitada torne ja tarasid! Ja need kõlisevad peos vahvalt. Neid saab veeretada. Tänu augukesele pulgajupi südames, on võimalik ka ’puutüvesid’ nöörile ajada ja neist kasvõi kaelaehe teha ajutiselt või midagi vurrilaadset. Ja kahelt poolt pakku puukõrt hoides saab pulgajuppe rullida ja nt käru mängida. Mulle endale meenutavad nad armsalt lapspõlve puust niidirulle. Parjalt mahuvad pihku.




Samas saavad kõigist vartega tegelastest puupakkude ehk tüvede sisse toetades ka iseseisvalt püstipüsivad mängutegelased – inimesed, loomad ja vankrid – millega on lihtne ja tore mängida ja vaat neist mängudest saavad ka vanainimesed aru suurema selgitustööta. Selliseid mängunuppe saab väga lihtsalt teha ja kindlasti tasub sellesse kaasata ka lapsed. Materjalid ja tehnikad on lihtsad – saetud oksad pakkudeks ja tüvedeks (minul lähimast poest ostetud harja- ja labidavars. Saagisin tikksaega, lihvisin peos tunde järgi nii, et nupud oleksid lastele ohutud), värvisin. Tegelased joonistatud/prinditud paberist ja kleebitud puuvardast 'juurte' külge. Kui mängunupud aeguvad või saavad mängutormis liialt räsida, siis saab kuulata tules puu laulu ja teha uued nupud. Nii saab mängimiseks teha juurde kõikvõimalikke erinevaid loomi, puid ja teisi asju-vidinaid.


Ja ühest suurest, sõela moodi kilbikaunistusest, selle sisse valatud kabe- ja eestlaste malemängust, samas ka teise poole kojujõudmise mängu nuppudest, hargnesid nüüd lahti sedavõrd uued ja lõputa mõttekäigud, et targem on siin peatuda ja minna oma lastega mängima vahvaid puumänge. Häid mõtteid Teile edasiarendusteks ja põnevate võimaluste avastamist!





LÕPETUSEKS

Selline ta sai, see minu kilp.
Kirevam pool on kindel, vapper ja väsimatu oma energiatandva kollase ristimärgi särava päikeesevalguse ja kodarratta lustliku triibuseeliku keerutustega – sellega on minu kodu on alati kaitstud. Ja sõelapool on truu ja rahustav oma korrapäras, sissepoole vaatav ja kodu hinge – peret - hoidev ja ühendav kaitsekilp.


Tänapäeva eestlane on valdavalt linnainimene. Me elame kokkusurutult kivikarpides ja kuigi ehk hing ihkab maale, siis see on pigem luksus kui igaühe võimalus. Inimesed ja puud on ikka meie mail kõrvu kasvanud, selline on meie maa looduse omapära. Puud on ikka seal, nende alad on küll taandunud meie käe läbi, aga nad on seal. Kuid meie oleme oma tegemistega nii ametis, et peame tungi metsa ja maale pääseda sageli lihtsalt sooviks puhata, me ei hooma enam selget kutset, et inimene, kes ei ole looduse – maa, taeva, mere ja metsa, suurte puude, vanade kivide läheduses, ei saagi olla tasakaalus, ta jookseb energiast tühjaks. Inimene, olgu kui arenenud tahes, on endiselt vaid killuke suurest süsteemist.

Linnainimesel pole sageli oma maalpappi, pole oma metsa, pole oma lillepeenart, marjapõõsast, puust rääkimata. Vahel ehk ongi mõni puu, kellele pai teha, keda kuulata, kellega rääkida, aga pahatihti taandub asi häbelikkusele ja käegalöömisele, sest pargipuud ju naljalt kallistama ei lähe. Aga inimene vajab puude lähedust. Nende kaitset, jõudu, tarkust ja tugevust. Lohutust, turvalist seljatagust, soojust ja lehtede varju.


Ma usun, et säärane kilp, kirjatud kindlate kaunite kirjadega, mis on selle omanikule olulised ja tarvilised, oleks meie tehislikus kumedalt tühjaks kippuvas maailmas kaunis ja armas sild inimese ja puu vahel. Üks väga vägeva väega värk.






Abiks ja toeks olnud kirjatükid:
Märgid, sümbolid ja värviilm rahvaornamentikas – loengukonspekt. Koostanud Tiia Artla - väga mõnus ja selge lugemine.
Märgid ja sümbolid - inglise keelest tõlkinud Kullo Remme ja Rein Turu Varrak 2009 – ilus pildiraamat.
Elumõnu – Ärma Roosi Kihnu Kultuuri Instituut 2009 – imeilus ja maruarmas raamat!
Pihuloomad – Christi Kütt 2008 – vahva ja armas.
Dendroloogia – Endel Laas Valgus 1987 – minu üks lemmikumaid raamatuid üldse. Ehk seepärast, et kooliajal sai see korralik Kalevipoeg peaaegu pähe õpitud, aga endiselt on seda armas ja hea sirvida ja taas ’ära tunda’!




PS tegemine oli nii hoogne, et muuhulgas oleksin ma võinud telefonile vastates tervituseks kõlavalt hõigata: ’Koerte värvimine’, sest jalus siblinud suured kõrvad said kilbimaalingust oma osa. Hoolikal vaatamisel tabate ehk kortsninaga koera parema nahkhiirekõrva otsas punase märgistuse ka



PPS piltidel figureerivad pidevalt kõrvu kolm mängunupukest. See on vist pisut segadust tekitav. Püüan need peagi teemasse paremini sobivatega asendada, nali lihtsalt selles, et pilditegemise ajaks olid mulle koju ülesvõteteks jäänud vaid kolm valmis nuppu, roheline neist veel praak kah ja vaid yks enamvähem kabe, aga karvaste servadega malenupukatsetus. Aga nendegagi oli Vantsul väga vahva. Mis veel siis saab, kui kõik nupud ilmamaa pealt koju tagasi jõuavad



Tänan teid kõiki, kes te jakaste ja tahate minu tegemistele kaasa elada ja hea sõnaga mind ikka toetanud olete! Süümekaid tunnen natuke ka, et nii palju teie kallist aega olen kinni hoidnud, aga ma alles õpin asju lühemalt ütlema ja kirja panema. Kes lugeda ei jaksa, saab pilte vaadata. Need räägivad ju ise enda eest

Olge tugevad ja terved!
Kirjutamise-joonistamiseni!

EMADEPÄEV

On õnn, kui Sul on mitu ema. Minul on ema ja vanaema. Mu poistel on meid kokku kolm. Ja see on tore

Tänane (hetkel kyll juba kella-ajaliselt eilne) hommik algas hilja, aga see eest algas see vahvalt. Kui me poistega uniste peadega ylakorrusele ronisime, et oma emasid tänase päeva puhul õnnitleda, siis tõenäoliselt olid see just mu mamma rõõmus kiljatus: 'Issand, need ei olegi ju tulbid!' mis mu lõplikult yles raputas



Ega ei olnud tulbid jah. Ma teadsin, et poodi ma täna ei jõua ja aeda lilli noppima minna tundus ka kuidagi vale. Las nad seal õitsevad ja kaunistavad seda porist aega. Seega-seega tuli lilled ise luua. Laualt suu juurde tõstetud maasikas jäi toppama ja silmad jooksid keskele kokku ja tuluke mu muhukollase pea kohal syttis - grillvardad ja maasikad! Variant oleks muidugi olnud teha ka lillede asemel aedmaasikate ja varrastega hiigelsuured maasikakõrred nagu suvel neid metsmaasikatest teha annab, aga lillena olid nad ka väga vahvad. Söödavad lilled. Lõhnavad pealekauba. Puhastasin nad ära ka, et oleks mõnusam kohe suhu pista. Kuigi rohelise osaga oli ilusam. Rohelisepuuduse lahendas salatileht. Oligi kimp valmis. Hea, et poisid neid enne yleandmist juba põske ei pistnud. Õnneks oli lyhike tee minna



Mamma sai padja ka. Kallipadja. Poiste ja minu kallikäppadega ehk käejälgedega. Nimed ja vanused juures ka. Ja poiste vanaema sai ka padja. Ikka meie kõigi kolme käpajälgedega. Ja maasikakimbu sai ta mõistagi ka.




Siin said emad selgitusi, kuidas kallipadjad tehtud ja kes mida ja kuhu ja kuidas tegi:




No ja ega ma siis saanud kehvem olla, ma lasin poistel endale ka padja teha Ja minu omal on Tannu joonistatud jänks ka. Ta tahtis kätt harjutada natuke
Sain ka kõik kolm patja pysimatute poistega korraks yhele pildile:




Ja kui padjad ja maasikad olid yle antud.. vaat siis läks lahti paanika, sest kella viieks tuli ju Estoniasse jõuda ja täiesti tavapäraselt lykkusid kõik ettevalmistustööd viimasele minutile. Särgituunimine. Saabaste õmblemine. Juuste seadmine. Kui ma pool tundi enne aktust kodust välja lehvisin, olin ma ysna kindel, et see saab olema yks ko-hu-tav ralli. Aga siis pööras meie tillukesele tupiktänavale pesuehtne takso, viis tädikese tänava lõppu, pööras ringi ja sõitis tyhjalt tagasi. Pikemalt mõtlemata tõstsin ma käe ja 5 minutit hiljem olin Estonias. See oli taevane kingitus! Ja aktusel sujus ka kõik valatult. Paar pisarat, kõditavat kylmavärinat helgematel hetkedel ja see oli hea märk, et puldi lillekimp jäi meie poolt maha ajamata (kuigi meil oli suur hirm, et just sellega me seal tekiga sahmides hakkama saame). Teki saime kenasti seda igati väärivale emale yle antud. See oli hea ja uhke tunne. Aitäh teile Freddy ja Sibulaplix!


pilt Delfist


Ja kui ma siis õhtuhämaruses lõpuks koju tagasi jõudsin, siis andsin suuremale poisile kaamera. Saime pildile pyytud nii mu muhu-ainelise särgi:




Kui mu armsa muhu-lillelise peapaela:




Ja mu isadepäeva mulgi-saapad muutusid yhe päevaga muhu-saabasteks. Seda korda siis palju kapitaalsemalt ja paremini pysivalt, aga ometi nii, et põlvikuid saab ka tulevikus kasutada selleks, milleks need mõeldud on. Muster jookseb kyll ylevalt alla, aga tulipunane lilleke sobis yles lihtsalt paremini minu meelest. Hakka või lootma, et suvi tulebki kylm ja sombune. Oiii, kuidas ma armastan Suva-sokke ja kui lahe on neid mitteotstarbeliselt kasutada




Kui ma enne yritust kodus ringi tormasin, siis lasin emal ja vanaemal valida, kas lähen yritusele nii nagu seal käisin või veidi ekstreemsemalt - sean oma muhu-vöö hoopis peaehteks. Selle vasepunane toon ja punased klaaskivid klapivad tegelikult hästi kiftilt mu reaalis muhukollase juuksevärviga. Ja on hästi pidulik ka. Taastasin õhtul lõunase idee ja surusin emale fotoka pihku. Saime lambivalgel näidispildid kätte ka siis teistmoodi peaehtest:



Ja ka kõhukaunistusest kollasetriibulise kanga all (selle teise variandi puhul oleks lihtsalt kasutuses pähe jõudnud põlvik kolinud hoopis mu rinna alla):




Aga kyll ma selle variandi kord ka kasutusse võtan. Igal juhul tänaval ja bussis kohtasin ma täna harukordselt palju naeratavaid ja mind põhjalikult uudistavaid pilke. Kohe tõeliselt lõbus oli!



Loodan, et teil oli samuti väga vahva ja armas emadepäev!


Tervitustega,
pisihaldjas

LAPITEKK PISIHALDJA MOODI



See ei ole mingi saladus, et mulle meeldivad värvid. Ja mulle meeldivad suhteliselt kindlas kombinatsioonis kindlad toonid. Porgand-hernes-mais, tshilli-hernes-mais, apelsin-mango-kiivi-maasikas-melon-arbuus koos ja paari- või kolmekaupa, tyrkiis, mehhiko roosa, piimashokolaad, päevalill kogu oma tervikus, sirel-hortensia + valge suhkru, jahu ja koorevahuna. Meeldivaid kombinatsioone on muidugi veel - maailm on ju nii ilusalt värviline

Mulle meeldivad mustrid, aga mitte kõik. Aga täpp, see kuidas täpist saab mumm, kuidas mummist saab midagi veel suuremat või kuidas mitmest mummust kokku saab veel midagi uut ja ymarat, triip, ruut, lihtne lill või mamm, mille vaatamisel ei pea pead pöörama, et aru saada, mispidi see nyyd on ja mitmed lahendused veel.

Ma olen aastate jooksul pisitasa täiendanud oma kangaste kollektsiooni. Kindlate toonide, nende varjundite ja mustritega. Minu käsi ja käärid ei tõuse neid lõhkuma. Ma sean neid aegajalt ymber ja paitan ja imetlen. Neist saaks juba nii mõnegi vahva lapiteki kokku.



Juba ammu karjus minus miski, et ma tahan värve enda ymber, mustreid. Käärid jäid aga kuulekalt köögikapile ja kangad oma kastikesse magusalt ritta. Miski minus oli kindel, et hetkel jõuan ma parima tulemuseni vaid siis, kui ka kanga ise teen. Trykkimiseni pole jõudnud. Seega joonistasin. Võtsin ette lumivalge kanga ja lasin pintslitel teha oma tööd. Ja suurim väljakutse mulle on alati mustadest piirjoontest loobumine, siseheitlus käis kaua, kohe päris lõpuni, noh, et äkki siis tepiks mustaga vähemalt ruudukeste piirjooned või nii. Kinnistunud arusaamadest võitusaamiseks tegin sammsammult ka pilte, et ikka isennast veenda, et saab ka teisti, ilma mustata ja väga armsalt. Kõige pealt värvisin ruudud.





Nii sai ka ilus ja teine kord võibki asja nii jätta, aga esialgu tahtsin kombata ka kaugemaid piire.



Kasutasin neid värve ja mustreid, mis meeldisid ja lennult pähe kargasid. Oiiiii kuidas ma vaimustusin ja rõõmust suisa ruiiiiigasin kui esimene padjake valmis sai. Totaalselt armunud tunne oli. Kevad, ytlete?! Aga ongi ju kevad! Te ei taha teada, kui palju värvi mul on kulunud, aga see tegemine on olnud nauding. Nauding stiilis, et ma ei tahagi uinuda koos poistega vaid tahan pysida ärkvel hommikupäikeseni koos oma ruudukestega ja neid nokkida ja lihvida ja nautida igat pintslitõmmet ja -täppi.
Ja mitte ainult ruudukesi vaid ka mustrilisi triibukesi.



Variant oleks ka lapid lahti lõigata ja uuesti kokku õmmelda või siis lihtsalt kangas sättida vastavalt ja läbi õmmelda, et jääks mulje pärislapitekist. Aga saab ka niisama teppida. Või jättagi lihtsalt nii nagu on. Võimalusi on ju palju.

Lapimaalimisega paralleelselt alustasin ka heidest lapiteki heegeldamist. Neli suurt lappi on valmis ja vanutatud isegi, aga nii sooja tegevuse jätan tõenoliselt rohkem kylmadeks aegadeks. Hetkel on ju ikkagi suvi köh-köh. Korra kaalusin isegi oma tekkide ja lappide jätmist suure tekikonkursi jaoks, aga uskuge, ma lihtsalt ei suutnud oma kallikesi nii kaua peidus hoida ja rõõmu jagamata jätta

Ja sellise sombuse tormituulese päeva muudab mu lapimaailm minu jaoks kohe miljon korda rõõmsamaks. Nii ilusaks, et isegi see jube ilm seal õues tundub täiesti maruvahva. Elu nagu kommipood! Päikest ja vikerkaart teile!

PISIHALDJA PISIKE PIDU




Juba Tannu muti(konna)onu-synnal hakati mu käest pärima, et kas kuu lõpus tuleb ka kostyymipidu. Ma venitasin vastusega pikalt, no mõtted olid saja asja juures laiali ja mitu asja korraga käsil. Aga esmaspäeval saabus mu udupeasse selgus – kuna pisike pidu ise toimub volbriõhtul, siis mis muu saab teemaks ollagi! Kutsele sai kirja, et palavalt on oodatud kõik muinasjutukad ja muidu jutukad. Nõiad, haldjad, lohed, konnad, kääbused ja hiiglased, pegasused, härripotterid ja kõik teised vahvad tegelased. Kui kingisoovide kohta päriti, siis ytlesin ’Kood: ROOSA’. Eaka daame asi ju juba

Ise jäin ma muidugi ajahätta (nagu absoluutselt alati. See on minu puhul paraku patoloogiline, sest tahan alati rohkem kui maksimumi iseendast välja pigistada). Aga yhtteist ma siiski jõudsin. Kahju oli, et poisid ei saanud lohesabasid, aga kyll ma needki kord valmis teen. Aga nyyd minu roosamanna juurde. Sest mina olen ka kostyymi, võlukepi ja tiibadeta haldjas. Pisike roosa haldjas. (No kui lõpuni aus olla, siis olen ma ikka yksparas nõid eksole hehe). Ja Tannu heitles ka yhel ööl kahtlustes, sest ma ei oskavat lennata. Ja see, et ta volbriööl ei näinud nõidu luudade, harjade ja tolmuimejatega lendamas, oli ka hirmus pettumus. Sombune ilm ei olnud tema jaoks mingi vabandav argument.

Aga esimene asi, mida pittu tulnud sõbrad õues valitsenud hallis nõiaudus märkasid, olid ukse kõrvale toetatud roosa lipsuga hari. Ja minu haldjakleit, mis keeldub jonnakalt juba mitu aastat minuga koostööd tegemast, aga on mulle endiselt väga kallis ja armas ja kohe peab seltskonda saama:




Ja kui palitud olid varna riputatud, parukas-myts võlupeegli ees (mis vankumatult kinnitas, et peeglissevaataja ongi maailmas just see kõige ilusam) kohendatud, tuli võtta kaks astet allpoole ja seal see oligi – minu nõiaköök. Uskuge, igas viimases kui haldjas on kyyneotsaga nõida




Millega ma kalleid kylalisi kostitasin?




HALDJATOLM – sobis kasutada kõigil ettearvamatutel puhkudel. Väga kiire toimeajaga tablett.

TEHNOABI – kui keegi oleks peo ajal kaotanud pea või oleksid tal jalad pehmeks läinud, siis sellest nõiarohu purgist oleks leidnud kindlasti abi (fakt on see, et peo lõpuks oli see purk peaagu puutumata) ja kodutee oleks olnud kohe kergem.

NÕIUTUD PRINTS – sisaldas ohtralt erinevas värvis ja suuruses konni. Enne põskepistmist tuli lihtsalt konnale musi anda ja ettearvamatut tulemust oligi peatselt oodata.

MAGUSAD MÕTTED – selles purgis oli palju erineva suuruse, maitse, kuju ja mõjukestvusega keele alla ja keele peale panemise palasid. Magusad mõtted olid tagatud. Igale yhele soovikohaselt.





HELESININE UNISTUS – sobis eriti hästi neile, kel oli mõni kindel soov või unistus, mis tundus eriti utoopilisena, aga siiski niiiii ihaldusväärsena.

LOHEMUNAD – eriti kasulikud pisikestele poistele. Krt teab miks hehehe

PÄIKESEPIISAD – parimad soojaandjad ja heatuju loojad

SITIKAKAKA – täiesti ettearvamatu toimega droog. Eriti popiks osutus see laste seas. Nimi oli lihtsalt nii naljakas. Ja oleks ju võinud kirjutada ka ’sitika kaka’, aga see kakakakakakaka oli koos nii vahva, kõik said veerides kokutada. Kakutada.




KARUARU – algselt oli plaanitud kyll ’Karurammuks’ nimetada, aga mida sa ikka jõuga teed kui aru pole. Ja aru on vaja. Aru on vaja pidada ja hea, kui on raasukegi aru. Seega kui mõistus kaob, siis tuleb võtta kolm karuaru-kommi ja kõik saab korda. (Neid ravimeid on mul siiani hulgi alles – ju oli kõigil mõistus kodus, seega, kel puudu, siit saab!)

USSIROHI – kuna igas naises elab madu, siis see ravim muudab selle mao vihmaussiks. No päris ära ju naist ei taha tappa, aga kenam on, kui ta on hea ja taltsas eksole? Ussid kadusid nõiaväel. Kahtlustan, et mõni viidi taskus koju kaasale ka. Mulle söödeti ka yks sisse

Ja piltidelt puudub kuldrahadega purk. Nende söömine tegi mõistagi rikkaks


Ja mõni purk suts lähemalt ka veel:













Selleks, et peomöllus pead-jalad-klaasid-joogid segi ei läheks, sai iga klaas talla alla ka kasutaja nime:






No kui kõik oleksid joonud yhte ja sama jooki, siis kokkuvõttes poleks ju väga vahet olnudki kes kelle klaasist joob aga paraku oli tegemist nõiakatla leotistega ja iga suutäit oli vaja väga hoolega valida, sest igal joogil oli oma kindel mõju ja kasutamise eesmärk.

ÄRA-UNUSTA-MIND-JOOK võiks ju mõnel õelal puhul mind juba järgmisel hommikul väga valusalt meeles hoida, aga ma võõrustasin ju sõpru ja seega ei soovinud ma neile halba. Jook oli segu kõige puhtamatest Maarjamaa metsamarjadest ja allikaveest. Mõistagi armsalt roosa.




LOHEPOJA TULIVESI - peoga suhkrut ja kuhjaga mulle – just seda nõuavad väikesed lohed ja konnad kõige häälekamalt. Vahel ju natuke võib. Ikkagi pidu. Ikka selleks, et nokast korralik hääl ja tulehakatus tuleks.




Nõiaköögi joogiletil oli nii palju jooke, et ma pean ausalt tunnistama.. isegi mina ei tea, palju neid seal nyyd täpselt oli.



Aga kõige populaarsemateks osutusid ’Tundmatu nõia udu’, ’Igavese armastuse eliksiir’, ’Fööniksi pisarad’, ’Ära-unusta-mind-jook’ ja ’Joovastav nõiasegu’. Viimane omas ka paar-kolm alkoholiprotsenti (maitseks ja värviks). Aga kõik muu oli absoluutselt alkovaba ja sobis kasutamiseks east ja seisundist olenemata. Mul oli meeldiv tõdeda, et mu veendumus pidas paika ja karja suurte inimestega on täiesti võimalik maha pidada maruvahva pidu ka ilma igasugu joovastavate jookideta. Ja peo lõpus sai isegi mu kitsukeses köögis tantsu vihutud hehehe


No ja tegelikult oli meil syya veel. Laud just koorma all ei nutnud ja mina ei olnudki kogu õhtu peadpidi ahjus (nagu traditsiooniliselt), aga yheks maiuspalaks kujunesid hoopistykis jääkuubikud. Kiivide, fyysalite ja maasikatega kirkas allikavees või heleroosas jõhvikakastmes erinevaid kujusid võtnud ilus ja maitsev jää




Ja kuna õues tibas vihma, õu oli porine ja aias tegelikult lõket teha ei olndu lubatud, siis meie lõke oli tordil. Kohutavalt paljude kyynalde tipus





Järgmisel hommikul astusin kööki ja mind ootas diivanil selline eriti rooooooooosa vaatepilt:



Minu uus eluaasta tuli väga armsalt ja roosalt, suuuur aitäh kõigile kaasaelajatele - muinasjutukatele ja muidu jutukatele ja teile siin kõigile ka! Aga nyyd tiivad jälle tuulduma ja edaspidi hoian ’Igavese armastuse eliksiiri’ ja haldjatolmu alati ligi. Nii enda kui kõigi teiste jaoks, kel neid vaja peaks olema.



Hip-hip-hurraaaa!

ON KASVAMAS KUSKIL ÜKS PISIKE PUU

Minu armas sõber Mumm sai jälle 22 nagu ka eelmisel ja igal varasemal aastal viimase 11 aasta jooksul. Kuigi tegelikult on ka 33 ilus number, eks järgmine aasta võime me jälle 22 ju olla. Need kaks nädalat, mis lahutavad Mummi synnat minu omast, on mulle alati suure rõõmu ja õnne ajaks - saan end kaks nädalat jälle nooremana tunda.

Kui uurisin ta kingisoovide kohta, siis vastas ta, et ah, kingi 25-kas, ostan poistele piima ja leiba. Hmm.. et kuidas ma siis nyyd lähen lehviv roheline Tammsaare näpu vahel või nii. Egas midagi. Tuli midagi nuputada.

Masuaeg on ka natuke tore, sest toob inimestes välja leidlikkuse ja paneb mõtted tööle. Ka veidras ja naljakas suunas, sest sõbralik huumor aitab ka raskemast ajast ja täbarast finantsseisust yle.. Kuigi raha ei tee õnnelikuks, siis mitte kunagi pole meil seda liiga palju. Mida aga teha siis, kui elad tillukeses yyrikorteris ega oma isegi privaatset maalappi, kuhu miljonimugulad poetada, et kord saaks sellest platsist sinu miljonipõld?

Teate, mida siis peab tegema? Tuleb soetada või ise kasvatada rahapuu. Piisab esialgu ka pisemast nägusast istikust, no sellisest, mis mahub parajasti nt aknalaule. Rahapuule meeldib täisvalgus, see paneb tema ymbruse särama ja hiilgama ja see silmailu soodustab puu kiiret kasvamist.



Rahapuu vajab hellust ja tähelepanu, teda ei tohi unustada. Temaga peab suhtlema nagu iga teise taimega, mida me armastame ja millega soovime oma kodu kaunimaks muuta ja ennast rõõmustada. Rahapuud peab kastma ja väetama ohtralt taskupõhju kulutavate kopikate-sentidega, aga ta peab vastu ka põuasemal ajal ja on vajadusel isegi toeks sellele, kes tema eest muidu nii hästi hoolt kannab.



Nagu enamus taimede puhul, tuleb ka kiirelt kasvav rahapuu yhel hetkel ymber istutada suuremasse anumasse või teda pisut tagasi lõigata, panna midagi raisku laskmata kasulikud pistoksad uuteks võimsateks puudeks sirguma ja puu alla tekkinud rammus kobe pinnas laotada juba uute tillukeste puukeste alla ja ymber.



Ja mis muud kui kasta, kasta, kasta ja väetada! Ja puu ajab oma vasksed ja hõbedased juured taas uljalt laiali ja hakkab myhinal ja kopikate kilinal kasvama. Kokkuvõttes on tulemus yks – sul on palju raha. Ja kui raha teeb meid pisutki õnnelikumaks, siis miks mitte seda ise kaunilt kasvatada? Selle vähenõudliku toataime sirgumist vaadates tead, et kogu hool tasub vägevalt ära. Ja kui aknalaual on ruumi, siis võib sinna ka mitu puukest kasvama panna, igale yhele oma. Või mitu. Puu alla võib kylvata ka lilli. Ikka samal meeldival eesmärgil




Minu kasvatatud puukese võra ja tyvi on tugevast papist ja kaetud Deco akryylvärviga. Rahapuu all on hetkeseisuga 1220 suuremat ja väiksemat valguses veiklevat-kyytlevat yhikut puud hästi toitvat rõõmsat-rammusat rikkusepiisakest - kokku symboolselt elatud aastaid kajastava arvu kroonide eest. Null pole ju teab mis number hihihiii! Palju õnne Sulle, kallis Mumm! Hoia ja kasvata oma puukest hoole ja armastusega!



Nyyd peaks endale ka yhe puu kasvama panema. Või mitu. Kohe terve metsatäie!

KUIDAS TALVEST SAAB SUVI

Leidsime täna postkastist kortsus, kuivanud ja määrdunud ymbriku, millel seisin möödunud aasta 23. detsembri tempel. Seal sees oli meile saadetud jõulukaart. Vaat sulle Eesti Posti. Hea, et jaanipäevaks kohale jõudis. Hea, et seda prygisse ei pistetud, kui see hiljem end kuskilt ilmutas.

Seega veel enne, kui suur suvi peale murrab ja talvine lumekyllus mälupiltides nii kaugeks kauniks valguseks tardub, vaat veel enne seda pean ma teile näitama neid väikeseid tegemisi, mis valmisid vanal aastal. Siin kohal ei saa ma kohe aga mainimata jätta, et meie aia hetkel kogukaim ja kõrgeim hang on oma päikese eest varjatud nurgas endiselt mulle õlani. Seega umbestäpselt poolteist meetrit. Nii et talv veel päriselt läbi pole. Mine tea, äkki saame jaanipäeval veel liugugi lasta või limonaadi käepäraselt lõkke kõrval hangejahedusse ootele pista

Seega on hetkel täiesti paras aeg veel rääkida talvest ja talvistest tegemistest.

Pärljalt kyytlevad jäälilled, lumehelveste karged-kerged mängud ja kylmanäppude vahedate terade veetud kurvilised jooned piparkoogipruunidel puuvillastel taustadel ronisid lahkelt kappidest välja, et taganeval lumel, aias pensionipõlve pidaval nääripuul ja veel pungadesse mittepuhkenud räsitud sirelipõõsastel end soojas päikesesäras teile tutvustada.



Padi. Piparkoogipadi. Taustmustris põimuvad natuke jahune ja veest või munaga peitsimisest läikiv kyps piparkook. Minu osaks jäi aidata glasuuril oma koht leida sellel toredal padjakesel.




Kuigi Krenholm myyb neid pruune piparkoogikarva nelinurkesid riidetykke käterättidena, siis minu meelest sobivad need ka armsalt linikuks. Pitsiheegeldamine pole minu rida, aga pitsilise jäälillekirjaga on mul omad suhted:





Ma ei saa salata, et talve hetkel tagasi kyll ei igatse, aga vaat piparkooke krõbistaks kyll


Ja talv andiski lume alt juba välja sulanud vanal sabiinekadakal lahkelt sõbrakäe suvele.

Sätendav piparkoogipadi ja helesinise taeva- või veesilmakarva kiilipadi.




Kiilipadi lähemalt ka:








Natuke nalja ka – ma ei saa kuidagi emateki lappide kudumise reelt maha. Seega siin veel kaks uuemat kudulapikest mõlemalt poolelt:



Peabki minema lõnga juurde hankima hehee

Aknalapike veel kord siit- ja sealtpoolt:







Peotäis kevadrõõmsaid proovilappe ka tänase päikselise päeva puhul. Kui nyyd saaks paar padjapyyri ja lastesärgikest vormistatud, siis võiks neist midagi vahvat meistredada








Teile aga pikk päikesepai ja aitäh, et te olemas olete!

KOHVERPADI ehk KUIDAS TERASTUS KARASK

Veidi enam kui kuu aega tagasi käisin ma synnipäeval. Yhe eaka ja elunäinud armsa inimese synnipäeva tähistamisel. Ta elab yksi kumerate põldude ja sygavate metsade keskel oma väikeses madalas majakeses. Mitte väga kaugel elavad tema eakad õed ja vennad, aga tema lapsed ja lapselapsed ning nende lapsed on kõik mööda ilmamaad laiali pillutatud. Pooled neist asuvad hetkel nii kaugel, et ei jõudnud isegi tähtsal päeval peole. Aga selleks, et kalli ema ja vanaemaga ikka suhelda, kinkisid nad talle päris oma arvuti ja internetiyhenduse.

Ma mõtlesin kaua, et mida ja kuidas. Tahtsin omalt poolt kinkida midagi, millel oleks samuti sygavam mõte ja väärtus. Mõte läks rändama unistamise ja unede juurde. Nende inimeste juurde, kes on teisel pool maamuna, aga ometi sydamele nii lähedal. Suled silmad ja oledki seal, kus soovid olla. Oled koos nendega, kes sulle kõige kallimad on. Oled sealgi, kus iial pole unistanud olla, põnevate seikluste ja vahvate tegemiste pöörises.

Minu unistamisest ja mõttelõngast keris end kokku yks padi. Reisikoti või väikese targa kohvri mõõtu pehme sumadan, millele vahel toetada pea ja rännata hetkega sinna, kuhu syda kõige tugevamalt ja helisevamalt kutsub.

Kohverpadi ise sai selline. Natuke puuvillane, natuke täisvillane. Pehme ja mugav. Polsterdatud nurkade ja sangaga. Pehme kinnituse ja pandlanööbiga. Täis häid mõtteid ja soove ja piiramatud võimalusi.



Ideesööst tabas mind ööl enne varahommikust väljasõitu synnipäevale ja seepärast tuli lahendada vaid käepäraste kangatykkidega, aga mulle puges ta hinge. Oma mõtte poolest just. Samasugust pehmet kohvrit sihtkohaga Unelmate ja Unistuste maale saab ju armsalt liita ka nt pulmakingiga, kus noorpaar on soovinud koguda summa pulmareisi jaoks või mõnel muu rahakinkimise või ka mittekinkimisega seotud puhul. Mulle on alati tundunud kuidagi tyhi ja jälgejätmatu kinkida ainult raha, ikka peab selle juures mingi pisikegi kiiksuke olema.

Aga selle Unelmate-maa-sihtkohaga kohvri kohaletoimetamine ei olnud sugugi mitte nii sujuv ja valutu ja tõi endaga kaasa palju tuska ja pahameelt paljudes inimestes ja kiskus minu jaoks hämarast kapinurgast välja hästipakitud valusad mälestused ja ka reaalsuse, mida ma olin pyydnud aastaid ignoreerida ja unustada ja laduda nende peale uue ja sootuks helgema tuleviku. Unustasin põhitõe, et maja ei saa olle tugev, kui vundament on mäda ja ripub suuresti õhus.

Teel peole läks auto katki. Sõitsin kinnituisanud teel pehmesse lumme end kinni. Abivalmid läbematud mehed aga tõmbasid auto katki ja kõveraks. Me jõudsime kyll peole ja kohver jõudis ka. Aga katki läks veel palju muudki.

Täiesti paradoksaalne on see, et seesama armas vanaproua, kelle peole me läksime ja kes aastaid oli teatud mõttes mu ainuke tugisammas ja lootuskiir, et ehk siiski saavad mu suhted laste isaga lapitud, sest kui teised mu abipalvete peale osavõtmatult vahtisid, vassisid ja vabandasid, siis tema tõesti uskus nii. Uskus, et mõistus tuleb ta tytrepoja pähe ikkagi peagi tagasi. Uskus ja lohutas mindki. Systis minussegi sõgedat lootust ja usku ja ma elasin mingis mõttes isegi õndsas veendumuses, et kannatagu ma siis kuitahes palju, kyll kõik lõpuks laabub. Oleks mul vaid veel veidi kannatust.. Aga asjad ei laabunud. Ja ma läksin eluga edasi. Esialgu kyll vastumeelselt, aga ikkagi läksin. Ka seda talus vanaproua vapralt, aga uuris mulle sygavalt silma puurides ikka ja jälle, kas ma olen ikka õnnelik ja kas kõik on ikka hästi. Kuni sellesama synnipäevapeo ja autoavariini oligi mu eraelu ja uue suhtega kõik kenasti. Aga peo ajal kiskus asi väga kiiva ja rõõmsa kylalise mängimisest ei tulnud mul suurt midagi välja, sest hävitavad sõnumid elukaaslaselt mu telefonis ja paarisaja kilomeetrine vahemaa ei lasknud mul olla ja asju selgitada. Ja siis tuli mu poiste vana-vanaema mu juurde, pani oma kortskrobelise targa käe mu õlale ja vaatas õnnest õhetava lootusrikka naeratusega mulle otsa ning lausus:

’Nii ongi parem! Ma usun endiselt, et kord te veel lepite ära ja sellest asjast saab asja’

Silmas pidas ta mõistagi mu laste isa, mitte mu elukaaslast... Mul oli kurb olla, sest ma uskusin, et vähemalt tema rõõmustab mu yle, et olen pyydnud endale ja oma lasetele luua stabiilsema ja õnnelikuma elukeskonna. See heameel oli olnud võlts. Justnagu ma peaksingi siplema lõputult ja raiskamagi kogu oma elu oodates ja lootes võimatut, andestades andestamatuid asju. Vanad haavad rebenesid lahti. Vaid taevas teab, kui raske oli mul olnud endas maha suruda kogu seda valu ja reetmist. Ikka ja jälle lõin ma hambad huulde ja kannatasin laste pärast kõik ära. Ma loobusin lootmast ja unistusteski mängimast mõttega, et meie vahel iial enam midagi olema saab ja ma tean, et sellest ei tule iial enam midagi, aga ma olen pyydnud vaikselt ja rahulikult luua endale ja oma lastele uut turvapaika. Kurbus ja valu, mis kaasnes sellega, et taaskord kipub kõige hävimises ja hävitamises juhuslikult mängus olevat just sellel suguvõsa näpp, tõmbas mul jalad alt. Ma keeldun uskumast, et inimesed on ydini pahad ja pahatahtliku, aga vahel jäävad mul inimeste motiivid väga segaseks ja valelikkus ja osavõtmatus lõikavad hinge. Aga ma olen treenitud ja pisukese kogumise järel ajan end ikka ja jälle pysti, raputan puru mha ja astun edasi.. nagu alati. Sedapuhku laskusin ma aga sygavamasse arutelusse enda sees, peas ja sydames. Miks ometi ei või need inimesed, kes ise on soovinud minust vabaneda (toetades vaikides mu laste isa ebaõiglaseid otsuseid) toetada ja austada nyyd mu otsuseid ja tunda rõõmu selle yle, et ma olen vähemalt yritanud uuesti jalad alla saada ja eluga edasi minna nii, et mul ja mu lastel oleks parem. Aga igast liigutusest veikleb vastu võltse naeratusi ja tyhje sõnu. Oleks need inimesed iilagi kysinud, kas ma saan hakkama. Kuidas ma saan kahe väikese lapsega yksinda hakkama. Ei, neid pole see iial huvitanud, see ei ole olnud nende asi ega mure. Piisab ju sellest kui jõulude ja synnipäeva ajal käiakse head nägu tegemas.. Aga ma leppisin ka selle piskuga, sest mu lastel olid vähemalt nime poolest olemas sugulased. Leppisin suuresti ka seepärast, et nö taastumisperioodi väga hellal ajal lahkusid me elust mu vanaisa ja isa.


Eks see on yks lugu sellest, kuidas karastus teras ehk kodumaiselt ja talupoeglikult siis kuidas terastus karask. Selle loo esimene osa.

Vaid yks õhtu enne sedasama synnipäevapidu ja autoavariid oli mu hää klassivend minult kysinud, et kuidas ma ikka yksi kahe lapsega hakkama sain. Pärast toimunut hakkasin ma sygavamalt juurdlema kysimuse yle, et kuidas ma siis ikkagi sain ja siis tundus korraga kogu see koorem, mida ma vedanud olen, yhtäkki kuidagi raskem kui see tegelikult kanda ehk oligi. Sellises olukorras on lihtsam mõtelda, et me olemegi yksi ja sunnitud yksi hakkama saama. Ehh, palju lihtsam oleks ju olnud jagada koormust ja vastutust, pugeda toetavate lähedaste selja taha, uskuda ja loota, et õiglus võidutseb, et nõrgamat kaitstakse ja kõik pöördub peagi heaks tagasi. Lihtsam oleks olnud uskuda, et see oli vaid ytlemata kehv unenägu, aga olin olukorras, kus reaalsustaju oli vägagi alasti ja sisse lylitus autopiloot. Iseenesest. Ikka selleks, et ellu jääda. Valikuid polnud – see et mees, laste isa, on otsustanud elu muul moel jätkata ning sisuliselt pöörab kannapealt ilma hoiatuseta selja kogu eelnenud elule, seda justnagu poleski iial olnud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud. Mõistus lihtsalt ei suutnud seda võtta võimaliku lahendusena. Aga mul oli kaks last, kes vajasid mind ja seega taandasin ma end nende esmaste vajaduste rahuldajaks ja ise olingi kadunud.

Mida ikkagi tunneb ema, kes on yksi jäänud oma väikelastega? Reedetuna? Petetuna? Ärakasutatuna? Kasutuna? Väärtusetuna? Halvana? Mille kõigena veel.. Kui nyyd detailideni täpne olla, siis yksi jäädes ei olnud mul veel kaht last käeotsas, teine ju alles kasvas mu sydame all. Seda haavatavam ja löödum ma olin. Teine laps ei olnud vaid minu otsus. Asi läks väga hapuks alles pärast seda kui oleks olnud võimalik veel nö asju ära korraldada (kuigi minu puhul ei oleks see variant nii ehk naa kaalumisele nagunii tulnud). Aga lahku me läksime ja mida aeg edasi, seda sygavamaks rammis end masendus mu sees. Kas pereelust välja astunud lasteisa suudab õõnestada yhe kange naise eneseusku sedavõrd, et ema, kes armstab oma lapsi yle kõige on valmis loobuma? Loobuma kõigest? Elust? Kaaluma lihaste laste lastekodusse saatmist, yritama leida neile head kasuperet, sest seal oleks neil pärisema arvates parem kui läbikukkunud ja –põlenud ydini õnnetu ja valgust enam mittenägeva lootusetuses sipleva yksikvanemaga? Lähedasi, kellele loota, mu kõrval polnud. Ei olnud inimesi, kelle hoole alla lapsi ajutigi kergema sydamega jätta. Selleks on vaja väga kõva laksu, et yks ema julgeks yldse nii mõtelda, aga tunnistan, kõiki neid mõtteid olen ma kunagi mõtelnud ja tundnud vähem või rohkem veendunult. See syytunne, mida ma endas kandsin selle suhte luhtumise pärast, oli yyratu. Ja syydi olin ma milles? Selles, et ei suutnud perekonda koos hoida. Ma tõesõna tundsin vahel, et ilma sellise hädise emata oleks mu lastel palju parem ja helgem ja ilusam elu algus olnud. Ykski laps ei vaja selles õrnas eas õppetunde sellest, kuidas hoolimata kõigest ellu jääda. Pisema jaoks saigi suuresti mu yleelamistest tingitud varajane syndimine vägevaks võitluseks oma elu eest. Ja see ei olnud enam kirjanduslik liialdus. Aga see, et ta sellest välja tuli, oli märk ja kinnitus mulle, et ma pean suutma edasi olla ja minna. Pisema synd muutis mu elus ja mõttemaailmas väga palju.

Iga laps väärib õnnelikke vanemaid ja kodurahu, aga kui vanemad on teinud ettenägemisvõime puudumisel lootusetult valesid valikuid... Eks ikka uskudes paremasse, ennast (ja tegelikult eelkõige laste võimalikku paremat elukeskkonda) ohverdades ja loobudes kõigist unistustest ja taganedes kokkuvõttes kõigist oma tõekspidamistest ja veendumustest ning rakendanud kogu jõu ja jonni ainult selleks, et pere (unistus perest) koos pysiks ja lastel oleks mõlemad vanemad.. Olgugi, et õnnetud – yks seepärast, et ei saa karjast vabaks, teine seepärast, et ei saa karja koos hoitud. Siis pikamat aega yritades ja proovides, katsetades ja teist veendes, ennast maha surudes ja teise kohustustele rõhudes, jõuad sa ikkagi varem või hiljem arusaamale, et ehk ongi lõpuks yksi lastega ikkagi parem. Pole vähemalt fyysilist valu ja väärkohtelmist. Pole alandavat sõimu ja tunnet, et oled kodutu kassina oma teiste silmis justkui sohilastega kõigil jalus. Poedki nurka ja lakud tasa tihkudes oma haavu. Keda see siis niiväga ikka huvitab. Pealegi ega viisakusest ettemanatud naeratuse ja teistele talutavaks sunnitud muretu oleku ja sõnakasutuse tagant ju hingehaavad pahatithti paistagi. Inimesed on õpitult pinnapealsed ja neil on mugav, kui neil pole sõpru-tuttavaid, kellel on probleeme. Roosas mullis on ju nii palju mugavam elada. Sa mõistad seda, et ellujäämiseks ja teistega, st maailmaga, mingigi kontakti säilitamiseks pead sa loobuma pretensioonidest ja lihtsalt elama edasi. Pikkamööda andestad kõigile ykskõiksuse, ajapuuduse, hoolimatuse, halvad sõnad ja turtsakad pilgud, ja usud, et kui sa oled ise hea ja andestav, siis leiad sa kord ka oma koha siin päikese all. Ja ka sinu ellu paistab kord päike ja õuele tuleb õnn ja rõõm.. Ega unistused ju enne meid saa surra. Nii mängidki ymber kaardid ja syvened tegevusse, mis sind rõõmustab, lohutab ja aitab unustada reaalsust. Just nii peitsin ma end oma rõõmsate ja helgete naeratustega joonistuste taha ja tasapisi hakkasin ka ise jälle uskuma, et kõik pole veel kadunud. Ja eluvaim hiilis mu sisse tagasi ja kõik mu ymber oli kuidagi valgem ja rikkam ja parem. Ka yksi oli hea. See oli minu jaoks uus ja hea kogemus.

Aga veel enne seda kui ma sain tugevamaks ja leidsin, et yksi on ka väga hea ja tore olla, vaat enne seda kulus väga palju aega ja ette tuli palju tobedat rapsimist. Kord ysna yksikvanemaks saamise alguses, veel rasedana, asjasin ma viimaseid jõuvarusid ja eneseväärikuse raasukesi kokku korjates pea pysti, peaaegu kuklasse ja tormasin mingi jumal-teab-kust korjatud energialaengu jõul edasi, sest mul oli tunne, et just nyyd ja praegu on minu võimalus. Selleks ajaks olin ma aru saanud, et yksikemana, kelle lapsed on alles väikesed ja kellel puudub ka toetav tugisysteem lähedaste näol, on võimalus kodust välja saada peaagu olematu. Ega ju eriti õnneks ei kippunud ka, sest ma raiusin endale, et lapsed vajavad mind nyyd veel rohkem ja igasugune väljapääsemise elevus suikus unne. Samas teine osa minust arvas ka, et pean ruttu kellegi leidma enda kõrvale, kellegi, kes oleks mulle toeks, hoiaks ja armsataks mind. Kellegi, keda ka mina armsataksin ja austaksin sedavõrd, et sooviksin teda alatiseks oma ellu. Ma ei otsinud juhusuhteid ja niisama lõbusaid seiklusi. Lootsin leida kellegi, kellega saan olla koos õnnelik ja ka lastele anda edasi positiivse kogemuse, et hoolimata sellest, mida nad näinud on, on võimalik elus asju ymber mängida, et saavutada kokkuvõttes ikkagi hea tulemus. Äkki isegi parem tulemus kui parimate võimalustega algsete kaartidega see iial võimalik oleks olnud.

Aga kustkohast leiab kodune yksikema endale uue kaaslase? Tutvusringkonnas polnud yhtegi vaba meest. Yhelgi tuttaval polnud yhtegi vaba sobivas vanuses tuttvat meest. Ma irvitain õelalt iseenda nõmeda olukorra yle, et mu ainuvõimalused kedagi kohata ongi ju vaid poesaba ja arstikabineti uksetagune Ja vabandage väga, võimalus sellises paigas kohata mulle vastuvõetavat vaba meest, kellele oma õnnistatud kõhu ja sylelapsega muljet avaldada, pole tõepoolest vist olemaski. Aga killuke minust siiski vaatas vargsi ringi ja lootis, et äkki on ameerika tobefilmide stsenaariumid siiski kirjutatud maha elust enesest ja mingi võimalus siiski veel on. Või vähemalt tuleb.

Aga kuidas siis teevad tänapäeva yksikemad (ka teised lyhikese rihma otsas peaagu sunnismaised yksikud inimesed) end maailmale nähtavaks? Annavad teada, et on toibumas eelnenud suhteõudustest ja soovivad alustada uuesti, on tagasi turul? Muidugi on see päästerõngas ja hääletoru meie palavalt armastatud arvuti ja interneti kooslus. Ja siis ma tormasingi saagihimus lootusrikkalt pea ees uutele jahimaadele. Ise kinnitasin endale uljalt, et naised on head õppijad, ujuvad välja hullemastki kakast kui seda on yhe mehe ja isa suva minna õrnal ajal just siis, kui tuju tuli. Jäädavalt. Lastega mees pole suhete turusituatsiooni arvestades justangu mingi probleematiline nähtus. Naiste silmis saab lastega mees ehk isegi lisapunkte, sest tema ju teab, mida kujutab endast elu lastega. Või vähemalt peaks teadma ja ette kujutama. Aga lastega naine on kaotanud suure osa oma kaubanduslikust väärtusest. Ehk on määravaks see, et naisega liiguvad kaasas reeglina reaalsed lapsed ja kohustused, mehega koos liigub aga vaid kasulik kogemus. Aga yhe väikese lapsega ja teist alles kandev yksikema? Millised väljavaated peaksid kyll olema sellisel naisel? Iga viimane kui mees, kes näeb paisuva kõhuga naist, peab seda naist kellegi teise kaaslaseks. Nii ongi ju õige tegelikult..

Alles siis, kui ma esimesi abituid liigutusi tutvumisportaalide sogases vees tegin, tabas mind miljon teravad ja halastamatut kysimust, et kui tema mind ei tahtnud, kes siis yldse tahab? Kui tema minust, oma laste emast, lugu ei pidanud sedavõrd, et jääda, siis kes yldse veel tuleb ja jääb? Muidugi pyydsin ma olle reibas ja lyya pea selga ja vapralt edasi kynda omas suunas, aga usk sellesse, et seal oma tõelist printsi kohtan, hajus peagi tuhandeks nõmevalusaks killuks. Vahe ehk oligi selles, et ma ei otsinud endale lihtsalt meest vaid otsisin ju ka oma lastele uut isakandidaati. Minu nõudmised polnud midagi peadpööritavat, tõenäoliselt suhteliselt samad ootused ja lootused, mis pea igal naisel, aga siiski oli mu latt targu ysna kõrgele seatud. Aga miks oleks see pidanud olema madalamal? Selleks, et uuesti väikese vaevaga ämbrisse astuda? See risk on ju nii ehk naa alati olemas. Kindlasti sundis mind kiirustama ka yha paisuv kõht ja veendumus, et ehk suudab uus mees mu vastsyndiva lapse paremini omaks võtta kui ta juba enne ta syndi meie lähedal on.

Kuulutus, et yks särtsakas yksikema (sel hetkel olin ma siis särtsakas teist last ootav yksikema) otsib oma tõelist printsi, eluarmastust ja kaalsast kogu eluks, sai tutvumisportaali kiiresti yles. Ma ei lootnud paljut, sest andsin endale väga hästi oma naeruväärselt tobedast olukorrast aru. Aga minu yllatuseks olid hoolimata mu õnnistatud seisust pakkumised ysna varmad laekuma ja enne lugemaasumist numbreid silmates jõudsin ma juba vargsi võidukalt naeratada, et kõik polegi ehk veel kadunud. Mina olin ju oma kuulutuses olnud lõpuni aus. Kohalike portaalide puhul kahetsesin ma aga juba paar päeva hiljem, et yldse vaevusin seal katsetama. Vastuseid muidugi tuli, mõni tundis niisama suurt huvi ja soovis kohe kohtuda, et minusugust imelooma lähemalt näha, noh, et mine tea, äkki saab ka nalja. Oli ka neid, kes alguses rääkisid lihtsalt ja kenasti, mittepealetykkivalt. Kohtumistel nende tegelastega selgus muidugi taas tõsiasi, kui lihtne on hämaras kõverpeeglitest pungil virtuaalmaailmas luua endast pettekujutlusi, varjata ja väänata tegelikkust ja ebamugavat tõde.

Aga kirju tuli ka ’korralikelt abielumeestelt’ (vaatate mulle kysivalt otsa? Te ju teate, millist meest ja mille jaoks mina otsisin, aga et mida pidin ma peale hakkama teise naise mehega? Tõenäoliselt ka teiste laste isaga. Ja mida yldse korralikud abielumehed sellisesse kohta ära on kaotanud?) Ooooo jaaaa, ma sain tigedaks. Maruvihaseks. Kogu see viha ja pettumusvalu, mis oli kogunenud mu eelnenud suhte luhtumisest lahvatas nyyd suure pauguga leekidesse. Justnagu yksikema muuks enam ei kõlbagi?! Justnagu yksikema on see, kes on armunäljas ja ihkab vaid alandlikult ja vähenõudlikult kellegi lähedust ja on elus juba nii palju trambitud, et oskab rõõmu tunda ka piskust, mida yhel korralikul abielumehel on oma salaelus talle pakkuda kui oma armukesele? Yksikema on lastega piisavalt hõivatud ja seega ei hakka riivima igal hetkel, miks meest alati ligi, toeks ja abiks pole? See oleks siis nii kena kooslus rõõmust ja õndsatest hetkedest ja täiuslikust elust yhe mehe jaoks, kes naudiks iga hetke oma võltsilusast topeltelust? Või kui salarõõmud on nauditud, siis läheks mees oma korralikku abiellu jälle tagasi, et kuidagi taluda argipäeva abikaasa kõrval? Mõni vingerdatud lõuna, mõni varastatud õhtupoolik, vahel mõni valetatud komandeering, mõni lilleõis kimbust oma naisele, öine seanss nurgakinos, sest seal on kohal vaid teised samasugused... Minu rikutud fantaasia on selles osas ysna piiritu, liiga palju olen ma elus näinud selliseid mittekuhugi jõudvaid ydini valedel alustel võdisevaid ja värisevaid suhteid, milles reeglina kannatavad ikka vaid naised – yksikud, lastega naised ja ka need korraliku elu sinisilmsed heausklikud ja/või paljutaluvad abielunaised. Seega EI ja veel kord EI! Miks peaksin ma myrgitama oma elu? Oma laste elu? Teise pere elu?

Justnagu alandusest ja ylekohtust pole veel kyll? Et kui yks mees võis hyljata oma pere, siis ju see naine polegi paremat väärt kui teistele meestele vaid armuke olema ja neid nö rõõmustama ja teenindama? Mehed kyll ise kuulutavad oma võltsvagaduses, et just nemad teevad head ja nö teenindavad ja toetavad neid õnnetuid eluheidukutest naisi eksole. Aga tulles nyyd tagasi mu tutvumiskuulutuse juurde, milles soovisin leida head ja ausat meest enda ja oma laste ellu.. siis esimestele pakkumistele hakata armukeseks vastasin ma väga valusalt ja valuliselt. Selgitasin neile, et kui nendesuguseid troppe maailmas poleks, siis oleks mul endiselt ka mees ja lastel isa ja maailm oleks palju parem paik. Yks neist meestest vaevus isegi mu pahandava moraaliloengu järel vabandama, et mind tylitanud oli. Tõenäoliselt ikka irvitades. Aga pakkumisi tuli veel ja ma tõotasin endale, et iial enam ei pane ma yhtegi tutvusmikuulutust kohalikesse portaalidesse. Irooniline on see, et ma otsisin ausat meest ja mul ei jää yle muud kui tänada õnne, et neil libekeeltel oli ylbet jultumust tunnistada vähemalt oma abielus/suhtesolekut ja ausalt öelda, et otsivadki armukest ja ei midagi enamat. Hulga maad halvemini oleks võinud ju minna.

Mõned päevad hiljem, peale seda, kui olin käinud veel yhe tyybiga kohtamas, kes jutu põhjal tundus ysnagi normaalne, veendnudusin, et see meie kodumaine maailm on ikka liiga kirev ja pöörane mu jaoks (kell 1 päeval alkoholilõhnane, tegelikult töötu ja endise elukaaslase kaelas elav jorss, kes tegi mulle 10-minutilise katkematu enesetutvustuse järel ettepaneku koos elamispind yyrida, polnud tõesti see, mida leida soovisin) sulgesin ma kohalikes tutvumispaikades oma konto. Alatiseks.. Kyll aga lisasin end mõni aeg hiljem välismaisesse sõbraportaali ja aastate jooksul kohtusin seal mitmete vahvate meestega. Ma läksin sinna juba tunduvalt ettevaatlikumalt ja kõvasti kärbitud lootustega ja vastu sain sealt mitu vahvat tutvust meestega maailma eri paigus. Kuigi ma ei usu, et pelgalt netitutvusest võiks midagi sygavamat areneda, siis ometi on meil juttu jätkunud kauemaks ja mul on kokkuvõttes hea meel, et ma selle etapi läbisin. Keeleoskused arenesid. Ja mingis mõttes oli päris uute ja meie suhtlus- ja elukultuuri mittetundvate inimestega lihtsam suhelda ja seeläbi ennast ja oma elu, vaateid kõrvalseisja pilguga ka analyysida.

Kuigi ma pyydsin meeleheitlikult leida endale uut meest, tundus mulle väga pikalt, et ma petan oma lapsi, kui ma ikkagi loobun yritamast nende pärisperet päästa, aga yhel hetkel taipasin, et ma pean loobuma. Pean laskma asjadel minna, sest jonnakas kinnihoidmine uputaks meid kõiki. Ja ma loobusin. Lasin lahti oma tõdedest ja sygavamatest veendumustest ja alles aasta pärast lõplikku lahkuminekut leidsin endas nii palju jõudu, et pakkisin lõpuks kõik oma kola kokku ja tulin lõplikult tulema. Otsustasin, et siin on nyyd murdepunkt ja enam ma ei lähe tagasi. Enam ei yrita. AITAB! Liiga palju kurbust, valu, ahastust, abitust ja pisaraid olid mu lapsed näinud ja emapiimaga sisse imenud. Ma suutsin teiste eest ehk oma tõelisi tundeid varjata, olla näiliselt hoolimatu ja tugev kysimustes, mis puudutasid mu eraelu, aga mu oma lapsed nägid mu paraku tahtmatult läbi.

Aga laiemas plaanis saab inimene hakkama ka palju hullemate asjadega kui yksi kahe väikelapsega elamine ja nende eest hoolitsemine. Siinkohal pean siiski mainima, et märkimisväärne vahe on selles, kas naine on tõesõna vaid yksikvanem või on tal kuskil teises ilma otsas nt töölähetuses ikkagi mees olemas, kellele vaimseltki toetuda saab. Ja vahe on ka selles, kas lahkuläinud vanemad suhtlevad siiski sedavõrdki, et lapsed kohtuvad oma pere juures mitte-elava vanemaga rohkem kui mõned korrad aastas. Ma usun ja tean, et on suhteid, kus hoolimata lahkuminemisest säilivad laste ja uude ellu sukeldunud vanema vahel väga lähedased ja usalduslikud suhted, kus lapsi kasvatatakse ikkagi yheskoos ja vastutust jagatakse reaalselt mitte vaid tagasihoidlikes rahanumbrites. Ja vahe on ka selles, kas ilma mehe ja isata perel on kõrval hoolivad ja armastavad sugulased ja toetavad sõbrad või ta ongi nagu kodutu kass oma poegadega... Ka seda väljendit olen ma teravamatel hetkedel sõna-sõnalt kuulda saanud neilt, kelle mõistmist ja toetust ma kõige enam raskel hetkel vajasin. Justnagu olekski ma need lapsed kylapealt korjanud, mitte saanud mehega, keda ma arvasin end yle kõige maailmas armastavat. Ja keda uskusin ka mind ennast armastavat. Need lapsed ei syndinud siia ilma selleks, et meid koos hoida vaid meie kooselu oleks pidanud olema selle loomulik osa juba iseenesest. Ma ei ole iial uskunud ega arvanud, et naisel on võimalik lapsi synnitades mehi manipuleerida ja neid endaga jääma sundida. Laps ei ole ega tohi olla relv ega vahend. Laps on õnnistus.

Kõige raskem on tunne, et sul on kyll käed-jalad kyljes, aga oled ikkagi kõigil jalus olevaks koormaks, sest naine, kes on yksi kahe väikese lapsega ei suuda sammu pidada muu maailma tormava reaalsusega. Haigete väikelastega ju poodi ei lähe ja koju neid ka yksi ei jäta. Keegi peab ikkagi aitama. Poes käima või lapsi valvama. Ja kui siis veel hakkabki idanema yks uus ja värske suhe, siis on väga palju tahetud, et see uus mees lepib olukorraga, kus polegi kunagi aega vaid teineteise jaoks. Alati on kaks pisikest ja tähelepanu eest võimukalt võitlevat takjat ka kaasas. Igal pool ja igal ajal, sest ainus inimene, keda appi on paluda, on minu ema, aga temagi käib tööl ja on pika tööpäeva ja –nädala järel väsinud, tal on omad käigud, reisid, filmid, harjumused, soovid-tahtmised ja tegemised, lein. Tal on oma elu. Aga mu kaks pysimatut tulesädet ei pysi ju purgiski, nad väsitavad, neil on kõrged ootused. Ma ju näen, kui vastumeelselt ja väsinult ema neid vahel valvama tuleb kui ma pean kähku poodi lippama. Kas ma siis yldse julgen yritada temalt paluda poisse vahel õhtul vaadata ja magamagi panna ajal, mil ma ise lõbutsema lähen? Ma tunnen, et mul ei ole õigust lõbutseda. Mul ei ole õigust minna yksi välja ja jätta oma järeltulijaid kellegi teise hoolde, sest pole kedagi sellist, kes seda ise iial teha oleks soovinud. Minu enda aeg on öö, siis kui poisid magavad oma rahutut und. Ma olen harjunud leppima piskuga, enda soove maha suruma ja ma ju tean, et nad ei jää igavesti väikeseks ja mina ei jää igavesti sunnismaiseks. Kyll ma veel elan ja säran kord. Leiaks ma vaid jõudu neile rohkem pyhenduda ja olla õnnelik koosoldud hetkede yle, elada ja särada ka praeguses olukorras. Rahulolematus kõigega on nii lihtne ligi tikkuma. Suhet meesterahvaga on aga kõige selle kõrvalt väga raske hoida ja toita. Aga ma annan ikkagi endast parima, et asju hoida. Mitte lõhkuda ja hävitada.

Ma olen emadust ja laste kasvamist (mitte kasvatamist) võtnud loomulikult ja lihtsalt, peaagu nagu mugavaltki. Vähenõudlikult. On mu lapsed kasvavnud ilma vankrite, võrevoodite, maneezhide, pudelite, luttide, beebimonitoride, unelaulu-karussellide, vanniistmete ja muu mõeldava moodsa tilulilu ja kilakolata. Mina ei ole neist asjust puudust tundnud, pole nemadki. Neil on olnud olemas katus, toasoe, valgus, kõhutäis ja mina. Nad on maganud kaisus ja neid on kantud syles ja linas seni kuni nad ise on avaldanud soovi samme seada. Taimed, ka inimtaimed, kasvavad ise, neile tuleb soojust, valgust, syya ja armastust jagada. Kasvatamine on aga pigem hea eeskuju näitamine kui ’toimeta minu sõnade, mitte tegude järgi’. Pean tunnistama, et pahatihti pole ma olnud just parim eeskuju, aga ma olen pyydnud anda endast parima. Tulemuseks on kaks hella sydamega metsikut meest. Kuidas nad elus hakkama saavad? Loodan, et paremini kui mina. Loodan, et suudan neisse systida õiglust ja vastutustunnet ja ausust ja austust ja tõdesid, mis aitaksid neil oma elu elada puhtalt ja õigelt. Ilma, et nad teeksid teistele oma rumaluste ja mõtlematustega haiget. Kasvatada neid nii, et nende syda oleks õige koha peal.



Kinnitan, ma ei ole kibestunud meeste- ja maailmavihkaja, kuigi see ehk nii tunduda võib. Ma ei vihka kedagi, kuigi seda oleks lihtsam teha. Aga ma ei keera ka teist põske ette, et ka seda löödaks vaid lähen lihtsalt vaikselt oma teed. Kui ma näen aga ebaõiglust syndimas, siis ei tee ma nägu, et kuule ega näe vaid ytlen, mida ma asjast arvan. Tegutsen, kui seda vajatakse ja sisetunne nõuab. Ma ei soovi teistele halba ega lohuta end sellega, et kord saavad kõik halvad teod ka vääriliselt tasustatud vaid pyyan lihtsalt enda elu õiglaselt ja väärtuslikult elada võimalike vahendite piires. Pyyan oma lastele pakkuda väärtusrikast ja ausat elu. Ja pyyan hoida suhet oma printskonnaga, oma suure imega, kellele möödunud jaaniööl sygavate laante keskel musi andsin ja kes mõni päev hiljem justnagu taevast alla kukkudes tyhja koha pealt mu ellu kargas ja selle heas mõttes täiesti sassi keeras. Imesid juhtub. Oska vaid nende jaoks valmis olla ja neid ära tunda ja hellalt hoida




Ma meistredasin ja mõtlesin kohverpadja sisse hulga häid ja armsaid mõtteid yhe eaka naise tarvis, aga täiesti ootamatult kiskus see mind ennast täiesti peadpööritavatesse seiklustesse ja mõtete keerdkäikudesse. Eks vist elus ongi nii, et mitte ainult loojad ei mõjuta oma loodut vaid ka kõik loodu mõjutab nende loojaid. See saladuslik tugevatoimeline reisipadi kiskus lahti vanad haavad mu hinges ja tegi ehk ka pisut julgemaks ja targemaks ja jälle kord.. veel resoluutsemaks ja jäigemaks teatud kysimustes. Aga äkki see oligi halastamatu ja vajalik iluprotseduur, kus pidevalt rebenemisohus ja ka valesti kokkukasvanud haavad lahti tõmmati vaid selleks, et need saaksid kord juba korralikult ja õigesti kokku lapitud? Et minu hing saaks terveks ja ma saaksin eluga rahus omasoodu edasi minna. Igal juhul leppisime me elukaaslasega kenasti ära. Armastus ja andestamine hoiavad elus ja viivad õiges suunas edasi kui suhe on rajatud õigele alusele. Ja kirja panin ma selle loo siia vaid seepärast, et minu jaoks on kõik eelnenu nyyd läbitud etapp. Rahu tema põrmule.


Aga Vahta-vana-vanaemale soovin ma parimat ja loodan, et tema seiklused ja reisid valgustavad teda ning viivad ta just sinna, kuhu ta syda soovib ja hing ihkab, et ta saaks veenduda, et tema kallitega on kõik hästi! Minuga igal juhul on

MAAILM ja MUNA

Eelkõige Tannule. Kõige tavalisematest ilusatest munadest.



Ma vihkasin lapsena sibulakoortega värvitud mune. Need olid koledad ja igavad ja kõik yhesugused. Mulle meeldis yle kõige erkroosa muna, mille sõbrants oli koos vanematega valgusaastate kaugusel asuvalt imedemaalt, Saksamaalt, toodud värvidega teinud. Sellel oli uhke liblikaga vesipilt ka veel peal. Vaat sellisised oleksid pidanud olema kõik pyhademunad. Me ju katsetasime riideribade ja lõngadega, hiljem ka toiduvärvidega, aga kunagi ei saavutanud nii ilusat tulemust.

Eesmärk oli alati teha ilusaid mune. Ja ega siis ilusaid mune syya saanud. Neid sibulakoore-omasid aga võis kyll. Aga kas munapyhade mõte (jätan religiooni hetkel mängust välja) on mune ilusaks võõbata või mune suuremas koguses õgida kuniks silmavalged kollased, nahk täpiline ja seedimine sassis? Minu jaoks on alati olulisem olnud loomise protsess. Mis neist munadest pärast saab? No kingime laiali. Endale tavaliselt ei jäägi. Aastate jooksul olen teinud igasuguseid erinevaid mune. Kasutanud erinevaid tehnikaid. Aga tänapäeval on kõigil lihtsa vaeva ja paarikymne krooni eest võimalik luua särvvärvilisi mune. Enam pole kogu see värvide pillerkaar sugugi nii oluline.

Tugenedes möödunud aasta kogemusele, kus nädal enne lihavõtteid oli Selverist võimalik osta vaid ostlejate poolt kooritud mugulsibulaid olin ma sel aastal targu targem - asusin sibulakoori koguma juba paar kuud varem. Poisid muidugi tegid paaril korral mu hoolega kogutud tervetele koorerullidele ja -kaartele yks null, aga siiski õnnestus mul yks kommikarbi täis pruunikaid tervemat sorti koori kõrvale panna.

Kui me eile Tannuga mune asusime värvima, siis vaatas ta armsat kollast munade kymmepakki ja teatas jänku nina all olevaid värvikirevaid mune nähes, et vaat selliseid me teemegi. Mina vastu, et ei, me teeme palju ilusamaid. Värvili saab teha igayks, aga sibulakoortega tuleb iga muna isemoodi. Ja pärast saame täppe ja triipe uurida. Sibulamunad on ikka need kõige ilusamad (nii veensin ma poissi, kelle vanuses arvasin ma ise kõike muud). Aa, ja no tegemise protsess on ka vahvam. Saab mune pakkida ja niidiga möllata ja kääre klõbistada ja yllatusmoment ka veel ju, no mune lahti pakkides.

Ma olin õnnelik. Mu myrakarule meeldisid meie sibulamunad. Miks ma ometi lapsena ei osanud selliseid asju hinnata? Aga parem hilja kui ei kunagi!

Munatopsidena olid meil kasutuses nädal varem kylvatud murupurgid (rohupurk kõlaks liiga medikamendilõhnaliselt hehee). Klaasi sees on juured vahvalt jälgitavad ja lastel on nii kindlasti põnevam taime kasvamist vaadelda.



Selline oli eile meie maailm. Vaadatuna rohujuurte tasandilt.
Selle maailma pisikesed algused - munad.
Ilusad kullakarva kirjud munad

JUUBELIPIDUSTUSED PEAAGU MUTIONU MOODI ehk PÜHADE JÄNESTE PYHA LIHA VÕTMISE PIDULIK PEALETUNG

Kui sa saad viis aastat vanaks ja sinu viimase kolme aasta synnipäevakingi- ja yldse igasugune kingisoov ja suurim unistus on olnud elektriauto ja kui sa oled kõik hoolsalt korjatud kopikad ja venna omadki lahkelt loovutanud kõik yhe eesmärgi nimel, siis pead sa endale (ja ka vennale) esimesks juubeliks saama selle ihaldatud sõiduriista. (Ma säästan teid kõigist oma antud sõiduriista je sellega rallitamisega seotud hirmudest ja muredest siinkohal )

Ja 1. aprilli hommikul parkis meie maja alla yhe auto asemel kaks. Ja see ei olnudki nali.



Meelasti koliks need kaks tegelast oma elamise nyyd keldrisse


Hoolimata sellest, et mu pisikesed poisid mulle yle kõige maailmas pärdikuid meenutavad..



.. reklaamisin ma Tannu synnipäevapeo välja mutionu-yritusena. Selleks ikka, et kadakpõõsa juure alla leiaksid tee kõik karvased ja sulelised. Synnipäevalapse isiklikke eelistusi arvestades võttis kylalisi vastu mutionu asemel mõistagi konnapoiss (miks see kyll kedagi enam ei yllatanud? ) ja väikevend oli mesimumm. Minu lehmakostyym ootab JÄLLE järgmist nääri, et kord juba traagelniitidest vabaneda. Ja kuna minu baabajagaa-parukas lapsi hirmutas ja ma ikka pigem hea kommitädi kui kuri nõid tahtsin olla, siis jäingi ma kogu õhtuks lihtsalt ringituiskavaks tuulispasaks ahju ja köögilaua vahele.

Synnipäevapidustustega yhele ajale langenud pyhad tõid lisaks pisikesele lambatydrukule ja herilas-mesilaspoisile, tädi Mummile, provva Kurvitsale, härra Kalale ja paarile vahvale sõbrale lisaks veel kohale ka suuremas koguses jäneseid. Neid tuli aknast ja uksest. Hane, khmm, jäneserivis:



Pisikeste valgete jäneste orelivile-pesakonna pea - ekstramatsakas padipehme nööpnabaga ja muidu maias pruun haavikuemand Sibulaplix, kutsus meie nahkhiirkoeras Bätus (kes ilma kõrvadeta on täpselt nagu hyljes) esile sellise naeruhoo, et viimane oli tykk aega kõnevõimetu ja vähkres naerukrampides põrandal. See jänese punane nina... kyll seda oli hea limpsida!




Ja kui loomad ja linnud olid keset kuuski (sedapuhku mände) noori-vanu kohale jõudnud, siis kõik lauda istusid. Selleks, et teemas pysida, joonistasin-värvisin, lõikusin-kleepisin ja valmis sai uhke loomaserviis:



Iga tassike moodustas taldrikuga komplekti ja iga tegelane sai valida endale meelepärase tunnuslooma.




Ja kui samblasupp, karusmari, kurejook ja käbijupp olid põske pistetud, siis oli kord mesikoogi käes. Agarad Pagaripoisid olid pyydlikult mõnusalt marjasele kohupiimatordile jätnud jälje pildist, mille ma Tannu-Konna synnaks joonistasin:




Kinnituseks, et kleepuv mesimagus kook hammast ei murdnud, demonstreeris provva Jänes oma papptaldrikust (Orbit oli jalutamas) säravvalgeid rikkumatuid valehambaid meile ka suures plaanis:




Ja kui suu oli magusaks tehtud ja rasvased mokad varrukakäisesse puhtaks pyhitud.. vaat siis läks lahti alles tõeline pidu ja tants ja trall! Ehk mutionu moodi öeldes: see oli päise päeva a'al pilla-palla-pillerkaar:



Korralik mullipidu. Nii palju seebivahtu lendas lakke ja seejärel maandus lakkpõrandal, et mõne aja pärast sai juba ka uisutada

Vohh, selline vägev pidu oli meil! Ja nyyd, mis muud kui punasel rallikal hääled sisse ja edasi uude aastasse VVVRRÕMMMMMM JUHHUUUUUU!!!




Ja teile kõigile värvilisi mune ja pyhade jäneste pyha liha!

KUIDAS POSSU TAEVASSE LÄKS ehk MINU ELU KOERAD





Möödunud nädalal, yhel ilusal päikselisel kevadpäeval, kui sinitaevas sõudsid harvad pilvepuhmad, läks meie vana ja väsinud Possu yle inimsilmale nähtamatu vikerkaaresilla sinna, kus igavesti noored sõbrad teda juba ees ootasid - koerte taevasse. Meie olime tema juures. Ta jäi rahulikult tuttu ja meie olime väga kurvad ja siis korraga hoppp!! Ja juba ta lehvitaski meile pilve servalt ja kadus siis valge sabatuti välkudes päikesekiirtesse hullama.

Kui olime ta maise keha vana männi alla lumeniiskesse mulda sängitanud, sinna, kus on meie päris oma koerte surnuaed, tulime tuppa ja joonistasime pildi. Joonistasin pildile kõik need koerad, keda mul on olnud au elu jooksul tunda ja vähem või rohkem omaks pidada. Kõik need karvased sõbrad, kes on ka Tannule piltide pealt omaks ja tuttvakas saanud. Ikka selleks, et ta teaks, et Possu pole seal yksi ega kurb. Natuke enda jaoks ka.

Selline see on, see minu koerte taevas. Hetkel, mil Possu sinna saabus.





Võibolla saab neist lugudest kord ka raamat.

Krõbedaid konte ja maruvahvaid myrgeldamisi Sulle, Pilvekutsu!