pisikesed toredad teod
20 Jaanuar 2013
ARGLIKUD SAMMUD

See vist on üsna inimlik, et kõige kiiremal ajal jõuab rohkem kui kunagi varem? Selles mõttes, et terve see aasta või tegelikult alates 2011. aasta augustist on olnud ulmeline tamp peal ilma ühegi hingetõmbepausita ja nii lükkad muudkui magusamaid palasid tulevikku, et neid siis nautida ja mõnuga teha. Kunagi hiljem. Või ei kunagi. Sest muudkui lükkad ja lükkad ja järjest taipad, et ah, kellele seda tegelikult ikka vaja üldse on. Ja siis tekib ka mingi kummaline kiivus, et ah, ma teen parem suuremalt ja rohkem ja alles siis näitan ja nii ma olen endale kaustadesse kogunud oma tegemisi, aga nende eksponeerimiseni võib veel minna terve igavik. Sest need tegemised on olnud väga mõõdetud ja kaalutud ja teostatud vaid väljakannatamatu sisemise sunni mitte tellimuste tungil. Küll kunagi tulevad ka vabamad ajad, kui jõuab taas palju rohkem. Vähemalt lohutan ma end sellega. Või petan. Aga usun ikkagi.

Aga korraga nüüd, just hetk tagasi, hetkel kus tegelikult on vist kõige kiirem ja pingelisem periood mu elus, kus ühe nädala jooksul on liiga mitu ülimat pingutust nõudvat ettevõtmist ja eneseületamist, on mul rihm maas ja parim aeg teha arglik sammuke siin, kuhu ma ikka ja jälle tagasi olen igatsenud. Farmakoloogia ootab nüüd pidulikult mõned minutid täies oma ilus, hiilguses ja õuduses ja mina tuletan meelde ununenud blogipidamise nipid ja nõksud. Et loodetavasti varsti olla tagasi reel ja näidata palju-palju enamat.

Minu tänaseks palaks on üks läinudsuvine tegemine. Mis ootas oma vormistust siiani. Nüüd on ta valmis. Nädala pärast jõuab ta värskes kuues ka sihtkohta:



Uute kohtumisteni!


pisihaldjas posted @ 21:01 - Link - kommentaarid (6)
13 Aprill 2012
10 JOONISTAMISKUUD

Täna ei räägi ma Lillilenist, kuigi mulle teda niiväga joonistada meeldib. Leidsin eile juhuslikult riiulilt kümmekond unustatud valmis ja poolvalmis Lillit, kes ootavad juba terve igaviku helendavale ekraanili pääsemist ja kui nad kord ekraanidebüüdiks valmis on, siis kindlasti näete neid ka teie. Aga Lillist näitan siiski ühe pildi - mulle nii väga meeldib vahel suur ja värviline paber (Lilli pildiga siis) rulli keerata ja see kenasti kokku lipsutada ja lips fikseerida täpselt samasugust Lilli-pilti kandva rinnamärgiga




Aga täna räägin ma päris oma käega, mitte arvutiga kahasse, joonistamisest. Ma arvan, et viimaste joonistamiste arvepidamise järg läks mul segamine möödunud suvel. Lappasin hoolega albumid läbi ja siin on kenake kollektsioon minu viimase 10 kuu joonistamise tegemistest.

Tilluke valge kleit sai jänkud:






Tilluke roosa kleit sai endale mõmmid:






Juhan-poisil oli sügisel sünnipäev:




Õest ja vennast said pisikesed eestlased ka särgil:




Ja siis üks suur särk ühele suurele poisile - just nii nagu legend nõudis - suurele kõhule 'mustvalge sõdalane' ja taguotsale särtsakas krabi:






Suur ja väike venna ootasid oma särke nii kaua, et väike jõudis kõhust välja pugeda, bodist välja kasvada ja enamvähem suure venna särki juba mahtuda kui ma lõpuks joonistamiseni jõudsin. Selleks puhuks leidsin uued särgitoorikud ja poisid said endale algavaks suveks venna-särgid. Ja kuigi ootamise aeg oli nii pikk, siis ee eest oli see üks eriti vahva ja armas tegemine ja suhtlemine nende kahe venna emaga




Sekka sai pintslit pruugitud ka pisut teisel otstarbel:




Hanna on üks eriti nunnu tüdruk. Küll see Jänes juba ütleb, mida Hunt teab:




Silt ühele pisikesele tüdrukule, et ta kaugel maal teaks, kus tema juured on:




Ja saigi kõik! Ongi käes kevad ja aprill ja lilled tärkavad taas!




Järgmisel korral aga hoopis ühest isemoodi tegemisest
pisihaldjas posted @ 17:26 - Link - kommentaarid (5)
11 Aprill 2012
TAASKOHTUMINE

Tere, mina olen Eva! Siinmail tuntud ka pisikese haldja nime all.


(isadepäev 2011, käisime Freddy ja Sibulaplixiga Estonias Aasta Isale isetegijate väga väärtuslikku ja vahvat heegeltekki üle andmas)

Võimalik, et saabusin just äsja mingist teisest dimensioonist. Igatahes on unisest augustist märkmatult saanud habras aprill. Ja lapates siin oma pisikeses blogipesas.. kuhu küll aeg on kadnud?!

Ma olen nüüd üsna mitu päeva hoogu võtnud ja oma tegemistele tagasi ja edasi vaadanud. Ja tundub, et kõigepealt on vaja teha üks pisike tagasivaade möödunud aastale ja sulada taas lahti.

Eelmine (2011) aasta algas märtsis. Pariisis. Koos minu uue tegelase - Lillileni - sünniga:



Sellele järgnes julge lainena Lillileni invasioon ja mina ise leidsin end juunikuus hoopis seitsme maa ja mere tagant.



Niiiii hirmus armas ja tore ja ilus oli olla ja pärnad tilkusid mett sel päeval, kui ma võtsin vastu oma elu ühe tähtsaima otsuse - minna taas kooli.



Aga siis algas september ja.. kõik-kõik oli uus 2011 aasta septembrikuus! Ehk ma pakkisin ranitsa, võtsin mõttes roosad astrid pihku ja astusin ruudulistes ketsides JÄLLE kooli. Ja sellele järgnesid vaat et elu kõige õnnelikumad ja ilmselgelt kõige kiiremad kuud üldse. Õppurina ei olnud mul ehk küll aega teha enam seda, mida olin kõik need aastad teinud, aga selle eest tegin ma paljut muud. Päris ise ja koos teistega ka.

Õppisime suure hoolega:



Ma ei ole eluilmas koolis käies nii palju õppima, kirjutama, uurima-puurima ja esinema pidanud. Muretsema muidugi ka, et kas ikka kõik on nii nagu peab. Aga selles suures virrvarris said valmis ka mõned tööd, kuhu ma ennast veidi enam sisse panin - ettekanne naistevastasest vägivallast, kus minu eriti nukrad Lillilenid kujundusliku poole eest hoolt kandsid - uskumatu, kuidas muidu nii helged kujud ilma suudeta suletud silmil mõjusid! Ja siis tegime ettekande eritamisest, kuhu ma terve rea vahvaid pilte joonistasin. Siis tegime kelmika koolituse turvalisest lähisuhtest, mis sündsuse huvides sai kenasti kohvrisse pakitud. Aga see oli üks KELMIKAS isetegemine!:



Ja siis juba olidki jõulud käes. Kord juhtus nii, et pika koolipäeva järel pisteti mulle kuldne värv ja pintsel pihku ja nii said ühe rühma aknale pisikesed inglid ja ulakad kassid - mina tegin ingleid ja Vantsu nõudmisel tulid ettenäidatud kohtadesse kõutsid:





Ja ausalt, piparkooke tegime me ka!



No ja siis oligi 2012 ja Draakon juba käes! Selline näeb välja ühe 6se mehe lohemadu:



Ei olnud meil hingetõmbepausi - pühad läbi ja suure hurraaga taas edasi! Esimene praktika möödus märkamatult ja tunnid läksid täie lauluga edasi. Nalja muidugi sai ka vahel. Isetehtud totakat nalja:



Aga koostegemistest hakkasid vaikselt saama ka isetegemised. Päris uutmoodi ja vajalikud tegemised:



Ja siis hakkas päike pikkamööda ikka kõrgemalt ja julgemalt vedama oma päevakaart ja pisitasa sai pilkasest talvest uus kevad. Veebruar? Märts? Kui mul ei oleks kalendrit, siis ma ilmselt vastaksin üldistavalt kool-töö-kool-töö-kodu-kool-kodu-kool-töö-kool-kodu, aga kalender on tore vidin. Ma veel kunagi raamin need karmid kuud ära. Aga selle talve lumi ja krõbekülmad hommikud jäid mälestustesse õhetava ehataevana:




Nüüd on aprill! On kevad! Loodus ärkab taas ja mina koos loodusega. Ikka vapralt ja uljalt edasi tähtede ja vikerkaare poole! Minu naasmises, kuigi eks see kripeldas ju kogu aeg ja mõttes ei olegi ma ära olnud, tuleb suurelt ja soojalt tänada Muhvi - AITÄH, Muhv!


Haldjaorus valitseb veel mõnda aega jonnakalt lumi, aga õhus on ilmselgelt kevadet. Olgu selle kevade kuulutajaks ja minu naasmise märgiks siis ka üks triikrauakuum maiuspala. Esimese elukuu täitumise puhul ühele minu pisikesele sõbrale:




Et te ei arvaks, et ma kõik need vaiksed kuud peale õppimise ja koolitööde midagi ei teinud, siis õige pea tuleb tagasivaate isetegmise ehk joonistamise eri. Seda pean ma muidugi etteruttavalt tunnistama, et peenemat näputööd pole siit paraku oodata. Heegelnõela võtsin kätte vist vaid korra ja sedagi vaid selleks, et poistel oli läbematu soov heegeldajateks saada. Ja joonistamise tunnidki on millegi arvelt näpatud, aga selle eest on need olnud väga magusad ja õnnelikud tunnid. Ja kui mul kord natukenegi aega saab olema, nt alates juunikuust, sest siis peaks ometi koolist ka puhkus olema mõneks ajaks, siis on joonistada veel niiiiiiiiiii palju - suvi tõotab usin tulla!

Peatse kohtumiseni!
pisihaldjas posted @ 23:23 - Link - kommentaarid (18)
14 August 2011
HAPUKURGIKAS

Aeg nagu kulub käest, aga midagi tarka ei toimu ka. Ja kui korraga teed umbes kümmet pluss enn asja, siis tundbki, et midagi valmis nagu ka ei saa. AGA tõestamaks, et ma päris niisama pole seda suve maha vahtinud, siis:

Mammal oli sünnipäev, ilus ümmargune 88. Nüüd on tal oma valitsejasilt. Mul oli alati kurikaval plaan joonistada väravale silt vanaemast ja tema suurest sõbrast rottweilerkoerast, et 'Meie valvame siin' või 'Ettevaatust, me oleme kurjad' või 'Astu sisse, me hammustame' või 'Valvame ka naabreid'. Aga sai ta lõpuks täiesti enda nägu malbe pisisildikese. Hetkel kaunistab see miskipärast tema raamaturiiulit. Mõtleks, milline raiskamine oleks nii hea silt panna nt uksele? Samas raamaturiiul on vääääga auväärt koht





Ja siis oli emal sünnipäev, ilus kandiline 65. Ja kuna ta sobivalt enne sünnipäeva oskas kaotada ära oma eelmise minutehtud poekoti, siis seks puhuks sai ta sobivalt ühe mulle eriti armsa kujundusega koti. Momendil tegelen ma selle koti veidi suuremas koguses tootmisesse võtmise või andmisega (sest mul endal ja teadaolevalt mõnel persoonil veel, on ka just täpselt sellise kujundusega kotti vaja)





Ja tegemistest veel nii palju, et vahepeal sai peoga pisikesi rinnamärke prooviks tehtud. Lillidega. Hirmarmsad jäid teised. Neid tuleb peagi juurde. Palju. Võtan hoogu. Kangal on nad ka vahvad. Õmblemiseni pole jõudnud.





Ja mis muud, kui kena suve lõppu ja et kõik need armastusega kasvatatud taimed ja viljad talveks kenasti hoiule ja/või hellalt ületalve hoitud saaksid.




Kirjutamise-joonistamiseni!
pisihaldjas posted @ 19:19 - Link - kommentaarid (18)
19 Juuli 2011
MARTABERTA

Me kohtusime Martabertaga esimest korda siis, kui mina olin veel libablond. Ma käisin pidulikult ainuisikuliselt (kahes isiklikus isikus, kui nüüd korrektne olla, üks järeltulijatest oli minuga kaasas) Isetegija esindutiimi tegemas sõjaveätädide juures. Nõnda nimetab mu vanem poiss siiani seda vahvat lapilist kampa. Andsin nö pidulikult üle isetegijate isekoostatud raamatud sõdurpoiste tarvis ja sain vastu aukirja vahvatele isetegijatele. Just nii, peaagu täiesti juhuslikult, viis elu mu kokku sellise vahva tegelasega nagu Martaberta seda on. Kui ma olekin mees või oleks seda Martaberta, siis julgeksin ma julgelt väita, et armusin temasse esimesest telefonikõnest või kõige hiljem esimesest silmapilgust. Aga kuna me mõlemad üsnagi naisterahvad oleme, siis sõnastaksin ma selle ütlemata meeldivaks sõprussuhteks, sest lihtsa ja kerge tutvussuhte jaoks on selles lihtsalt liiga palju toredat. Vähemalt minu jaoks kindlasti

Juhtub harva, et kellegi olemine ja tegemine mul hinge kinni võtab ja seesugust imetlust endasse mahutab. AGA Martaberta on teinud ja teeb just seda, mida mina olen alati teha tahtnud. Salaja või siis ka mitte nii väga salaja unistanud. Ja ta kehastab suuresti just seda isikut, kellesarnane mina ise tahaksin ka ehk olla. Mitte, et ma tahaksin olla tema, aga igal juhul on ta mitmes plaanis mulle suureks eeskujuks. Aga kudumine, selline peenekirjaline mustriga kudumine, on minu joaks suhteliselt välistatud tegevus. Martabertale see näib aga istuvat nagu valatud. Pole mul selliseks pusimiseks püsivust. Aga teiste tegemisi on igavesti uhke vaadata. Sellel suvel avas Martaberta ka päris oma blogi.. Ja kui me siis eelmisel nädalal kohvi ja koogiga kohtusime ja üht suuremat plaani pidasime, siis sai ka üks eriti hullunud, aga igati armas kuduja päevaraamatusse valmis kriipseldatud. Soenguküsimus lahenes, tuttmüts kadus, silmad läksid lõngakeraliselt ja hullunult srpiraalselt rulli ja Martaberta juba loperguseks kootud varraste vahelt vuhises lainetena välja meetrites rahvusvärvilist salli. Kook ja kohvi olid ekstrahead. Eile öösel astus minu nägemus Martabertast ellu

Ja siin ta siis on. Minu nägemus koos asjaosalise enda poolt soovitatud nüansside ja värvidega. Palun, saage tuttavaks, tema ongi Martaberta:






Ja kinnituseks sellest, et meil Martabertaga tulevikus veel rohkem ühiseid jututeemasid ja mõistmist saab ehk olema.. No olgu, tegelikult ikka isiklike suurte unistuste ja soovide täitmiseks ennekõike, aga ka eelpoolnimetatu läheb kindlasti arvesse.. Ühesõnaga sügisel läheb pisihaldjas taas kooli. Ja see teadmine, et ma just SINNA kooli kord minema pean, on aastatega vaid sügavalt süvenenud veendumus. Tundus, et sisseastumisvestlusel jagasid kooliprovvad lahkelt minu arvamust. Ju kui taevas vaid annab ja ma kõigist neist luudest ja lihastest, nahast ja vaimust läbi närin (kuigi see hetkel tundub hullem kui kaelamurdev ettevõtmine), siis võibolla juba 2014 aasta talvel hakkab pisike haldjas valget kitlit kandma. Tiivad ja haldjatolm tulevad mõistagi salaja kaasa. Ja kui ma nii kaugele ka ei jõua, siis ma vähemalt üritasin. Ja see on juba pikk samm unistuste teostamisele lähemale





Head kuduilma Martabertale ja mulle endale paluks aega. Kui saaks, siis paar päeva nädalasse juurde, palun! Aitäh! Ja jätkame nüüd sooja suve, eks!
pisihaldjas posted @ 19:25 - Link - kommentaarid (14)
01 Juuni 2011
KOLM ÕDE ehk PÄIKESESÕLG
eesti-oma-ehe



Alati ootan ma huviga, mis saab olema järgmise aasta Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu korraldatud konkursi teema. See konkurss püsib mul alati meeles, vahel isegi mängin mõttega, et mida ja kuidas teha, aga ALATI kaob aeg käest. Kolme viimase aasta jooksul ei ole ma kordagi ööl enne lõpptähtaega maganud. See aasta on üldiselt üsna teistmoodi olnud, aga ei saanud erandit sellestki. Tegelikult polnud ka nii, et unustasin ja siis märkasin, et nüüd ja kohe on vaja midagi nui neljaks teha. Olin päris valmis asjal sel aastal minna laskma, aga laupäeval istusin ma üksinda kohvikus (poistel oli mängunurgas piisavalt tegemist, et mina sain end kohe päris üksinda tunda veidi aega). Sellest piisas. Öösel joonistasin ma idee puhtaks ja pühapäeval tegin esimesed trükikatsetused. Kuna mul printimisvõimalused puuduvad, siis lihtsalt uskusin, et asi peab hea olema. Mustal kangal esimesi õekesi vaadates... Harva juhtub, kui ma iseendaga NII rahul olen. Viimane öö möödus ideed lihvides. Esmaspäeval toimetasin ma üsna mitu tundi enne viimase kella kukkumist kotitäie erineval kujul esitatud õdesid õigele aadressile ja olin rahul. Maailma ja iseendaga.

Selle kotitäiega, kuhu mahtusid mustal taustal õdedega vilttaustaga kõrvarõngad, puidust tasutaga kaelaripats, must ehtekarp, kaks musta särki - ühel pisem, teisel suurem 'sõlg' rinnas ja valgetest vilttaustaga pross, riputamiseks pisem vidin, plekist rinnamärk ja seesama valge kott ka ise, no vaat selle kotiga kaasa läks ka kaaskiri. Milles seisi järgmine lugu:


Minu kolm õde seisavad vankumatult kõrvuti, õlg õla kõrval, käest hoides, teineteisele alati toeks olles. Neist saab kokku katkematu ring. Õed on keskendunult sulgenud silmad, et ühes...koos siin kiirelt kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning valgust ja elurõõmu kasvatada. Eesti naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neil on, mida jagada. Neile võib toetuda.

Õdede vahele moodustuv kolmjala-sarnane kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba palju sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandi motiividega lillesõõr õdede ümber hoiab koos ja kaitseb nii neid kolme kui ka sõle kandjat ennast.

Minu unistustes oli see kolme õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja katsetades teda mitmel erineval viisil, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades omamoodi eriliseks igapäeva-ehteks isegi kõige tavalisem plekist rinnamärk. Sõlena võib teda kanda rahvarõivastega, tema teisendid sobivad kokku rahvusliku stiiliga. Samas on ta kujundina ka ise ja päris üksi võimaline oma sõnumit edastama, looma oma ja eestimaise tunde. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki mitte alati ja ainult rinda kinnitama. Lihtne ja kaunis on ta nii juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja varjatumates paikades. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber.
Nii on ilusam, kindlam, helgem ja valgem olla!



Tallinna vanalinnas, Pika tänava Käsitöömajas on hetkel üleval näitus konkursitöödest ja teiste seas on punasel laual ka minu pisike ehtevalik:





Ja kuigi sel aastal võttis konkursist osa tublisti üle saja autori, siis on mu rõõm seda suurem, et minu kolm õekest silma jäid ja graafilise lahenduse preemia koju tõid. Mina omalt poolt pühendan selle saavutuse enda jaoks kahele olulisele inimesele - oma kuldsete kätega vanaisa mälestusele, kes läbi elu tegi peenemat metallitööd ja kelle valmistatud on 90% minu hõbe- ja kuldehetest. Ja tädi Ernale, tema oli minu vanaema üks kahest õest (seega kokku sai kolm õde), käsitöömeister ja ka ehete vallas kätt proovinud tõeline eestlane. Ilma tädi Ernata ma tõenäoliselt meie rahva käsitööd nii palju ei armastaks. Aitäh!

Tuleval aastal ehk jälle




pisihaldjas posted @ 17:59 - Link - kommentaarid (20)
22 Aprill 2011
UUTMOODI TEOD

Aeg käis vahepeal teistmoodi. Aga siin ma taas olen. Natuke uutmoodi.

Pinna all oli teatavat pakitsust tunda juba mõnda aega ja vahel viskas pliiats päris tõsiselt vigureid sisse. Umbes poolteist aastat tagasi joonistasin ma esimese Lilli. Just nii ma nimetasin oma krunnpatsidega veidi sihvakama joonega tüdruku, kes polnud enam nii ühtlaselt-ümaralt matsakas ja kes ilmselgelt kippus suuremaks kasvama. Käed ja jalad kippusid vanast proportsioonist veidi välja venima. Vahel olid need imepeened triipsukajalad ja vahel olid need suuuured masajalad. Lilli oli selline kohmakalt ja mõnusalt teismeline tegelane. Esimestel hetkedel oli ta blond nagu ma ise sel ajal, aga elu sõitis sisse ja nii jäi ta vaikselt ja kannatlikult mu unistuste ja ideede raamatusse oma aega ootama ja küpsema.

Aeg lendas ja mina joonistasin suure hooga edasi nii nagu ikka, aga praegu vanu fotoalbumeid lapates jäi mulle näppu Mardilaada paiku joonistatud Lilliga särk. Seega päris vagusi ta seal mu raamatus ikka vist ei istunud ka..

Palun, saage tuttavaks, tema on Lilli:




Ja siis järgnes mitu kuud täielikku vaikust ja vigastatud pöialt ja enese leidmist. Ma kirjutasin. Ööd ja päevad. Aga pliiatsit ei võtnud ma joonistamiseks kaks kuud isegi mitte kätte. Või isegi kauem. Ei suutnud. Ei saanud. Ei tahtnud ka. Fotokooli viimases loengus avastasin õudsega, et kirjutan kõik usinalt üles, aga kus on siis kõik paberiservajoonistused? Kõigi eelnevate loengute omad? Isegi telefonikõnede saateks ei olnud ma kriipsugi tõmmanud enam. Midagi oli ikka väga.. Ma ei tundnud enam iseennast ära. Samas peeglis oli nagu üsna sama tüüp, kes varem. Ainult natuke teistmoodi. Uutmoodi.

Märtsi alguses rebisin end kõigest lahti ja nuusutasin põgusalt Pariisi kevadet. Minu Pariis. Minu mitmete põgenemiste sihtkoht! See oli toiminud palju aastaid tagasi tervendavalt, see pidi seda tegema ka sel korral. Minema pidin üksinda. Kohtuma pidin toredate inimestega teisest dimensioonist.

Ja seal ta oli, minu Lilli! Minu Lillilen.




Ma joonistan taas. Vanamoodi. Ja uutmoodi. Hetkel peamiselt uutmoodi ja natuke ka juba järgmistmoodi. Ja ma olen endaga rahul.





Olgu selle Lillileni keha ja vormiga kuidas on, tema sees, tema langetatud pilgus on minu joaks tundlikult palju emotsioone ja see on see, mis minu jaoks Lillist väga erilise tegelase teeb. Ta ei ole enam päris tirts, pole ka ebamääraselt identiteedikriisis pubekas, aga pole veel ka päris küps naine. Selline tundlik olend reaalsuse ja muinasloo, aga ennekõike tunnete piirimailt.

Miks on Lilli silmad kinni? Sellele küsimusele olen ma pidanud vastama juba mitmel korral. Ja arvan nüüd, et kellele tundub, et need silmad on alati ja ainult kinni, selle jaoks nad ongi kinni. Olgugi ta siis suletud silmadega tüdruk.

Minu jaoks ei ole Lilli silmad kaugeltki mitte alati ja üheseltvõetavalt lihtsalt kinni. Vahel on pilk häbelikult maas, vahel flirtivalt looritatud, vahel loeb ta raamatut, vahel on lihtsalt mõtlik hetk iseendaga, et näha enese sisse. Mõnel korral paistab päike talle silma, vahel puhub tuul näkku... Vahel on lihtsalt unelevad-unistavad hetked. Vahel on silmad suletud, et pisaraid tagasi pilgutada, vahel valust kinni, et eitada. Vahel selleks kinni, et midagi enesele sisendada, uskuda, loota, paluda, armastada. Mõnel pildil on juhtunud, et tegemist on ka sulaselge tukastuse või isegi magusa unega. No ja vahel ikka juhtub, et kaadrisse on püütud ka päris kogemata kinniste silmadega Lilli. Minul ju ka vahel juhtub


Imeliselt ilusaid hetki iseendaga!
Unistustel ju on omati tiivad?





Pilte Lillist leiab lisaks veel ka Pisikestest Toredatest Tigudest/Tegudest
pisihaldjas posted @ 10:09 - Link - kommentaarid (21)
11 Veebruar 2011
Tere, mina olen…




Olgu, ma alustan algusest. Oli kord möödunud kevadel õhus tore idee teha valmis üks vahva raamat. Kutsuti mindki punti pakkuma oma hääd ideed. Olin üht mõtet hellalt hoidnud palju-palju aastaid ja vaid kõige lähemad teadsid, mis mul katkematult meeles mõlkus. Koos selle raamatumõttega sain aru, et nii, nüüd on aeg! Ja südasuvel ellu astusid ühed vahvad tegelased. Raamatut ei sündinud, aga minu pisikesed kullakesed nihelesid ja siputasid ja pidi saama sahtlist välja. Täna, sõbrapäeva eel, (veel ju jõuab!), on see päev, kui nad astuvad ka teie kõigi ette.

On igavesti armas ja tore, kui te siit innustust ja inspiratsiooni saades ning midagi analoogset luues võtate vaevaks viidata allikale. Endale, sõbrale, kingituseks, heategevuseks! Poe- ja laadaletil sama käekirjaga tooteid loodan ma mitte kohata. Sobib?!





ehk KINDAD MITTE AINULT KÜLMAKS AJAKS


Kuigi ma kaalusin pikalt labaloomade ja kindaloomade ja käpikloomade nimetuse vahel, siis teatas mu viieaastane, et ei, need on KÄÄÄ-PIII-KUUUD. Ja nii jäigi. Lihtsalt käpikud.

Käpikud on üks vahva ja omamoodi seltskond. Teatavate kindlate tunnuste järgi julgen ma isegi ütelda, et perekond. Aga erinevalt päkapikkudest ja tavakäpikutest ehk labakinnastest on nad vägagi aktiivse loomuga ning ei muutu erksaks ja ärksaks vaid külmade tulles ja lumeajal. Käpikud on inimese sõbrad 365 päeva aastas. Lastele nad meeldivad ja usutavasti julgetele lapsemeelsetele ka. Mulle igal juhul meeldivad.

Kes ütles, et käpikuid sobib kanda vaid talvel? Mitte keegi. Kes ütles, et kindad peavad olema alati paaris ja teinesteisega peaagu äravahetamiseni sarnased? Mitte keegi vist. Kes ütles, et kinnas peab olema ainult praktiline rõivaese? Mitte keegi. Vot ja nii sündisidki käpikud. Sest käru lükates on lõbus lapsega mängida ja kahtlemata on põnnil põnevam vaadata näiteks kaht agarat kaelkirjakut ennast sõidutamas ja juttu puhumas kui igavaid siniseid kindaid.



Ja kahtlemata on kallistus pehmem, kindlam, tugevam ja soojem, kui pehmed boamaod end hellalt kallima kaela ümber põimivad.



Ja bussipeatuses on vahvam ja bussis on lõbusam, sest oma peatust oodates saab rääkiva ja vigurdava käpiku seltskonnast vaid suurt rõõmu tunda. Ja kui palju muinasjutte nad teavad!



Ja kui väga neile seiklused meeldivad!



Ja autorooli keerav käpik on hoopis midagi muud. Ja mõtelge kui ütlemata uhke on vaatepilt, kus kogu perekonnal on igal ühel isemoodi käpikud käes, igas käes erinev. Ja ka pere kõige veidramatel liikmetel… nagu rändav nukuteater!




Kui tavalised kindad lähevad kevade tulles suvepuhkusele ja tukuvad vaikselt oma pesas krõbeda sügiseni, siis käpikud ei poe kuskile peitu. Ei nad pelga päikest, rannaliiva ega isegi mitte suurt merd ennast. Ja õhtul poevad nad kaissu. Ja sosistavad unejutte neile, kes kuulata mõistavad. Seega on käpikud ühed igavesti vahvat sorti tegelased.

Kõige rohkem meeldib mulle see, et käpiku loomine on tegelikult imelihtne. Igaüks saab ise valida, kuidas ta käpiku ellu äratab. Käpikuhinge saab sisse puhuda näiteks olemasolevale kindale vajalike kehaosade lisamisega. Eriti õnnelikud on kindlasti kindad, kes on oma loomuomase paarilise eluteel kaotanud ja üksinda nüüd inimeste jõhkra kaksikute-eelistamise pärast nurgas konutavad. Käpikud ei kurvasta sugugi, kui nad on üksi ja paariliseta, sest kõik käpikud on omamoodi ja kõik teised käpikud on nende sõbrad.

Aga käpikuid saab luua ka selleks puhuks eraldi kindaid kududes-heegeldades. Samas saab ka vanast kulunud kampsunist käpiku õmmelda ja/või vanutada. Ja saab ka meelepärasest kangast õmmelda. Ja kindakuju võib samuti igaüks ise valida just sellise, mida ta mugavamaks ja paremaks peab. Käpik ei pane sugugi pahaks, kui tema sees talvisel ajal ka vooder on. Käpikutel on sugulasi nii taskus, teatris, pesukinnaste kui pajakinnaste seas.

Mina valisin teile näitamiseks enda arvates kõige lihtsama ja kiirema lõike, valmistamise viisi ja materjali käpiku loomiseks. Ma usun, et selline tegemine on jõukohane abi ja toetusega ka päris pisikestele ja veel käsitöökaugetele algajatele. Vaja ei ole muud kui paberit, pliiatsit, fliiskangast, niiti, nõela, kääre ja tahet ning pealehakkamist luua midagi maruvahvat.

Miks ma valisin fliisi käpikute loomiseks? Seepärast, et seda on ka päris algajatel uskumatult lihtne töödelda, nii lõigata kui käsitsi õmmelda, sest konarlikud lõikejooned ja niidijälg ei jää selle peal kuidagi karjuma ja vigu annab päris kenasti peita. Teiseks ei tõmbu fliis pesus kokku ja tema värvid säilivad reeglina muutumatutena.


Aga siin siis üks ütlemata lihtne
KÄPIKUTEGEMISE ÕPETUS




1. Leia käsi, mis ootab endale sõbraks käpikut. Kui käpiku sünd peab olema ülisalajane ja kavalusega kuidagi ei saa, siis leia näiteks sellesse kätte mahtuv ja istuv labakinnas.

2. Toeta käsi (või olemasolev kinnas) paberile ja joonista pliiatsiga julge varuga labakinda jälg. Arvesta, et randmeosas on käsi paksem ja seega peab ka varu olema suurem, et käsi hiljem kindasse mahub. Kui hiljem kokkuõmmeldes selgub, et kuskilt on liiga kitsas, siis saab alati siilu, viilu või kiilu vahele pressida (nagu minu kaelkirjaku ja piilupardikäpikutel).

3. Lõika labakindajoonistus paberist välja.




4. Leia endale meelpärast värvitooni kindakangas ja sea see kenasti kahekordseks. Arvatavasti Sa juba tead, kelle nägu ja tegu Su käpik saab olema. Aga kui Sa veel ei tea, siis lihtsalt tee nii nagu tunne on – küll käpik ise näitab, kuidas end luua.

5. Aseta paberist väljalõigatud kindajäljend kahekordselt seatud kangale ja lõika pisikese varuga käpikumaterjal välja.




6. Võta niit ja nõel ning õmble pisikeste ühtlaste pistetega käpiku kahe poole kõik servad peale kindasuu omavahel kokku. Minu käpikute õmblus on tehtud paari –kolme millimeetri kaugusel servast.



Mõnel käpikul õmblesin ka kaks korda servad läbi. Pigem küll ilu pärast, sest mulle meeldib hirmsat moodi see ’toksitud’ serv. Aga õmmelda võib muidugi ka masinaga. Ja käesuu serva jätsin oma mõnel käpikul nii nagu see oli, mõnel aga keerasin kangast pisut sisse- või väljapoole ja õmblesin kergelt kinni. Aga enne serva tegemist on mõistlik proovida, kas kinnas ikka kätte mahub. Kui ei mahu, siis on paras aeg lõigata riidest parajas suuruses kolmnurk ja see randmeosas kahe kindpoole vahele nõeluda. Nii saab käele ruumi juurde.




7. Ja nüüd, kus Sul on olemas aus ja hea labakinnas algab peen kaunistamise ja iseloomuandmise töö. See on küll igaühe enda soovi ja maitse küsimus, aga kui ma siin juba õpetama kukkusin, siis teen ühe käpiku ka teiega koos valmis. Kuna ma nüüd kiirelt otsustasin, et tegemist saab olema päikesejänkuga, siis jänes vajab nina. Kuna mulle meeldib loomadele joonistada suuri ninasid, siis on ka käpikud reeglina saanud endale suure nina, mis on nii peal kui allpool sõrmede otsa. Praktiline ka – nii on soojem ja kulub vähem. Seega võtan ma sobivast kangast ette vajaliku osa kangast, sätin selle kenasti kahekordseks ja asetan siis kinda riidele. Lõikan justnimelt kinda järgi mõnemillimeetrise varuga, sest lõikamise ja õmblemise ajal võis kinda kuju pisut muutuda ja olla veidi erinev kui eelpool valmistatud paberkinnas.

8. Asetan ninatükid vastavalt ühe üles ja teise allapoole ilmet võtvat käpikut kohakuti sedasi, et lõikamisel arvestatud varu jääkski üle kindaserva. Õmblen ninakaare omavahel kinni nii, et kinda sõrmekaar puutub vaid õrnalt selle vastu, samas ei jää sedasi aga kinda alusvärvi näha. Kui kaareosa on õmmeldud, siis nõelun nina ka labapooltelt peaagu salaja kinni.

9. Ja siis veel silmad (kes tahab, teeb nööbist, pärlitest, kividest või millest iganes hing ihkab ja fantaasia lubab), aga mina lõikasin lihtsalt pisikesed sõõrid mustast kangast. Ja kõrvad tegin ka. Jänesele sobilikult pikad. Ja siis nõelusin need kõik vajalikku kohta kinni.






Ja nii ongi üks käpik taas sündinud siia ilma!








Ja samal viisil sündisid ka kõik nemad..





















Möödunud suve käpikud üheskoos õunapuupiknikul:




Ja murumängudel:






Mis muud kui käpikud kätte!



Pisihaldjas, käpikute suur sõber
kõikide isetegijate oma ka


SÕBRALIKKU SÕBRAPÄEVA!
pisihaldjas posted @ 19:14 - Link - kommentaarid (20)
24 Detsember 2010
MINU AASTA 2010 ehk USKUMATU TEEKOND JÕULUIMENI
(kokkuvõte isetegemistest ja reaalsest elust nende taustal.
Roheliste tekstiosade all on lingid vastavasse teemasse)


See aasta algas ärevalt. Ei olnud meist keegi eriti olemise ega tulemisega rahul. Jube tormamine oli. Kes võttis ükskõikselt, kellelel olid liiga kõrged ootused, kes ei saanud aru, mida teeb või tegemata jätab. Kisa, jonn, tormamine, rapsimine. Puudulik suhtlus ja läbirääkimata asjade iseenesestmõistetavaks pidamine. Nagu ikka on need kõiksugu arusaamatuste põhjuseks.

Aga kohe esimese päeva hommikul ledsin Isetegija postkastist Susa kirja. See oli tore. Mu muhuseelikuga lamp oli pääsenud sellesama aasta Isetegija kalendrisse.

Jaanuaris tegin komme. Erinevaid. Katsetasin ja otsisin lemmikuid. Veendusin, et igal ühel on ikka oma maitse ja eelistused. Arvestades möödunud aasta jaanuaris aset leidnud kurbi sündmusi, oli ka see jaanuar suhteliselt morn. Kuigi tegemisi jagus.

Veebruaris sõitsin kinnituisanud teel ühe auto otsapidi lumehange ja kraavipervele kinni. Ja sellest tekkinud pahandust ja jagelemisi jagus pikemaks ajaks. Aga sõbrapäeva ja vastlapäeva kokkulangevus tingis vahvate kuklite sünni. Nende maitse on mul meeles. Need olid parimad, mida iial söönud olen. Mitte üleküpsenud, värsked, pehmed ja kerge, imeliselt lõhnavad pärmitaignakuklid. Täpiks i-le külmas oodanud vaarikatest toores moos kerge suhkruga ja kuhjaga vahukoort. Kord aastas ju tohib. Poisid nõuavad neid pidevalt, et millal taas!

Mis siis veel veebruarikuusse mahtus, ahjaa, aasta ema tekilappe kudusin ja harutasin ma suure hoolega. Ühe kohverpadja tegin ka.

Märtsikuu lõpus saatsime taevastele mängumaadele oma pikaajalise sõbra ja kaaslase – bullterjer Possu. See igatsus ei taha kaduda. Nahkhiirkoer Bats on sootuks teisest puust tegelane.

Esimese aprilli õhtupoolikuks oli meil aeg kinni pandud ja kõik maksudki makstud ja päeval, mil mu vanem poiss sai täpselt 5 aastat vanaks, pidin mina muutma nii nime kui perekonnaseisu. Mõni päev varem küll selgus, et minna ei ole vaja. Teine, see märkimisväärselt entusiastlikum ja aktiivsem pool, oli ümber mõtelnud. Kõik ettevalmistused olid tühja. Nii olen ma endiselt vaba ja vallaline ja kannan endiselt peale kõiki eluseiklusi neiupõlvenime. Aga ma pean tunnistama, et sellise asjade käigu üle tunnen ma pigem heameelt. Ilmselgelt ei olnud me selleks sammuks valmis ja see oleks suur viga olnud. Küll aga poisi sünnipäev oli maruvahva ja Sibulaplix oma jänesepesakonnaga oli üsna kustumatu mälestus ka ilma ajalooürikuteta.

Aprillis kiskusid ajad kuidagi väga ärevaks. Ja mitmel korral ema poolt õhku visatud lausest, et ta ostab mulle maja, läks veerema pall. Üks valus ja okkaline pall. Pall, mis lõpuks ostus pommiks. Nagu ma nüüd tean, siis puhastavaks ja heaks pommiks. Samal ajal hargnes paralleelselt veel ka teine draama - muinasjutt, milles oli üheks osatäitjaks möödunud jaaniööl uskumatult printsiks muutunud konn, oli lõpusirgel. Konn oli mäda ja prints oli võlts ja muinasjutt oli väga vale. See oligi kõik liiga imalalt ilus ja hea, et tõsi olla. Ja kuigi ma püüdsin end kogu aeg valvel hoida ja kõigiks purustusteks valmis olla, siis ikkagi oli ehmatus suur, kui tõde päevavalgele ujus. Miks mul ei ole endiselt seinal suurt loosungit ’Sa ei tohi uskuda!' ?

Aprilli keskel panin kasvama ühe rahapuu sellele, kellest väga hoolisin. Ja aprilli lõpus pidasin ma taas iseenda sünnipäeva. Palju aastaid ei arvanud ma sellest päevast midagi. Tegelikult arvasin ja ootasin ja lootsin, aga seda ei märgatud ega peetud miskiks. Siis lõin ka ise käega. Aga eelmisel aastal utsitasid sõbrad mind ennast kokku võtma ja sel aastal oli juba palju suurem olemine. Number oli ka ilus. Maagiline. Ja seda oli natuke ka pisihaldja nõiaköögis peetud pidu võlujookide ja –söökidega.

Mai alguses trummeldas mu peas üks ja kindel mõte. Puidust kilp. Puidust kilp. Puidust kilp. Ja tegelikult ootas Ehtne Eesti Male juba nii ammu väiksemas formaadis teostust. Kõik muu, mis selle kilbiga kaasnes oli lihtsalt veel kenake lisa. Ma ei maganud enne, kui see valmis oli. Ja ma olin ise sellega nii rahul. Ema aitas poisse hoida ja kilbi kohale viia. Suurem oli tubli eeskuju pisemale vennale ja õpetas vanaemale, kuidas üht pisikest poissi kantsledama peab. Nad olid nii tublid. Ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti eripreemia tehtud töö eest oli kena tunnustus.

Maikuusse mahtusid veel emadepäev ja isetgeijate esindamine nii emateki üleandmisel kui ka sõduritele vahvate raamatute edastamisel. Ja oma kangatagavara armastusega lapates värvisin ühe ütlemata rõõmsa lapiteki. Samal ajal käisime ja vaatasime lootusrikkalt maju. Otsisime endale päris oma kodu. Ikka lootuses, et see parandab suhteid ja hoiab lähedasi. Aga kirves rippus õhus ja ma tundsin kuidas tuul ta vaheda tera all tigedalt hõõrus ja lõõtsutas.

Juuni alguses värvisin aasta naiivselt blondina söekat punast oodanud juuksed leekivaks ja tundsin, et see pole ikkagi see. Sõda on algamas. Üsna pea sai selgeks, et kuigi ma nii väga oma punast pead ihaldasin ja armastasin, siis antud hetkel oli see vaid enese sihtmärgiks seadmine. Mina aga tahtsin peitu pugeda. Lõin käärid patsi ja värvisin juuksed tumedaks tagasi. Kuldkihara ajastu oli läbi. Ka tulipunase aeg oli selleks korraks kiirelt läbi saanud. Ilmselgelt oli alanud uus ajastu.

Jaanipäev möödus pingestatult, sest kõik olid kogu aeg valmis plahvatama, aga kõigil olid head näod peas. Me pingutasime. Me ootasime pangast uut elu. Igaüks omal rindel. Kohe peale jaani aga selgus, et mullike läks plõksti... lihtsalt katki. Ei ole maja, ei tule oma kodu, ei tule poodi, kooskäimiskohta, pisikest kohvkut ega ka muud võimalikku. Kõik oligi vaid nende poolt niisama ülesköetud jama. Aga ma ju südames aimasin seda nagunii juba ette. Selle võrra oli veidi kergem. Ja maju tean, et pkskord jõuan ma nii kui nii oma unistuste teostamiseni.

Juulis olin vapper. Müttasin ringi ja sundisin end rõõmsaks ja rahulikuks. Püüdsin kõigest üle olla, kuigi hinges röökisid kõik need äsjaläbitud kogemused läbisegi ja tahtsid mind vägisi alla neelata. Aga ma õmblesin hunniku vahvaid kindaid, joonistasin öösel päevi ilusamaks ja käisin lastega väljas ja pidudel. Laste sünnipäevadel. Ja oma isa õe juubelil. See pidu oli murdepunkt. Kohtusin taas paljude sugulastega, nendega, kellega polnud aastaid isegi näinud. Sest elu, otsustajad, suunajad ja peamiselt agaramad esilepürgijad olid teised tahaplaanile tõrjunud. Hoolimata kõigest, oli tädi juures jälle tore olla. Peale pidu tõusis mingis mõttes päike ja helge valgus tuli korraks tuppa.

Ma olin kogu elu kuulnud, kui väga ma sarnanen oma isale. Tema suguvõsa naistele, mitmes eri liinis. Ma olin pilte näinud. Noh jah, sarnasusi tõesti leidus, kulmukaar ja näokuju. Aga teate küll neid vanaaja fotosid, seal on siga ja kägu ka hea fantaasia korral peaagu ühtemoodi – plass taust, silmad-suud, joonistatud kulmud. Aga just see rõhutamine alati, kui isa moodi ma olen, oli mu läbi elu kuklas kasvanud kahtlusi ja kõhklusi vaos hoidnud. Aga ikkagi olin ma aastate jooksul kogunud hoolikalt kokku kahtlased tähelepanekud, kus kellegi, kes midagi teada võis, keel vääratas või lähedaste reaktsioone minu täiesti tavapärastele küsimustele raseduste, laste sünni, imetamise ja kõige muu kohta. Kõik oli veidralt kõverpeeglis, aga mind veendi, et kujutan kõike ette. Aga ma ei olnud lõpuni päris kindel. Sarnasus isaga oli olemas. Või ma soovisin, et see oleks olemas, sest pidasin temast nii väga lugu. Ma olin ema käest aastate eest mõnel korral palunud, et ta tõtt tunnistaks ja kinnitaks või lükkaks ümber, aga tema vastused olid alati ähmased. Võin ju mõista tagamaid ja seda, et nii palju aastaid hästihoitud saladus polegi nagu enam vale vaid ongi päris ja õige. Usk ja lootus on tugevad relvad. Ma ei tahtnud talle kuidagi haiget teha. Ma vajasin tõde vaid iseenda kohta, et mõista paremini maailma enda ümber. Mõista seda, mis minuga elus kõik juhtunud oli. Veresuguluse puudumine oleks nii paljud haavad ja okkad lihtsalt minema pühkinud.. Aga ma ju vaid kujutasin kõike ette..

Aga Mulgimaalt, tädi sünnipäevalt, tagasi pealinna sõites, lõi mul korraga tuluke põlema – kogu see majajama, kohtumine sugulastega - äkki tädi teab midagi. Kelleltki teiselt ma enam küsida ei osanud. Nädal hiljem sõitsime tädi juurde tagasi. Küsisin otse ja keerutamata. Ta kohkus. Ta ei olnud selleks valmistunud. Ta ei olnud kindel. Aga ta teadis inimesi, kes võivad midagi rohkemat teada.

Ma elasin nagu teises aegruumis. Ma leidsin need inimesed ja nad kinnitasid, et ma ei ole oma vanemate laps. Ega ka oma õe õde. Ka sünnikuupäev on muudetud.

Et mõtteid mujale saada õmblesin ammu meeles mõlkunud mõmmiku. Kaisukaruga koos on turvalisem. Aga ma pidin üksi tugev olema. Sest äkki keegi kuskil vajas veel enam üht kaitsvat karumõmmi. Sellises olukorras, teades, kui raske seda kõike taluda on, on alati tunne, et tahaks teisi aidata ja toetada. Teise muret on selgem ja lihtsam mõista ja kuulata ja siis seeläbi näha ka ennast paremini. Me viisime mõmmiku vanalinna ja lasime tal endale uue elu otsida. See oli minu jaoks tegelikult palju sügavama tähendusega seiklus. Aga sellest ei olnud ma võimelise siis veel rääkima. Poistele tegin ahv Aadu pildiga koti ka, sest ähmase olemise keskel tundus jälle korraga, et ma muudkui teen ja teen, aga enda lastele ei tee ma kunagi midagi. Ja päev enne seda, kui maailm kapitaalselt peapeale pöörati (tegelikult see oli juba ammu ju pea peal, aga tegi siis veel kiiruga mitu tiiru peale), kirjutasin ma ühe tingliku muinasjutu.

Ma olin eelnevalt juba läbi sünnitusmaja ja perekonnasesiuameti jõudnud inimesteni, kelle käes oli võti minu salapärasesse minevikku. Ma olin pahane, ärritunud, solvunud, pettunud. Mitte selles, mida ma teada juba olin saanud, vaid selles, et ma olin ju palunud, et mulle tõtt räägitaks.. Tunda, et sa ei ole väärt ausat sõna, et sinu eest otsustatakse kõik ära, sest nii on kellelgi teisel mugavam ja parem. Kõik see tekitas mõõtmatut ängistust. Kui mu ema oleks mulle aastaid tagasi, siis kui ma temalt otse tõde soovisin kuulda, õigust rääkinud, siis oleks see teadmine olnud vabastav ja ma oleksin pigem olnud rõõmus, rahul ja tundnud austust, tänu ja headmeelt tema suhtes ja ma oleksin oma südames rahu leidnud väga mitme läbi elu hingel kripeldanud asja pärast. Aga samas ma mõistan, kui raske tal oli sellest kõigest rääkida ja miks ta vaikida eelistas.

Augusti keskel, käis pauk. Seda oli juba ammu oodata, sest see heljus mitu kuud kurjakuulutavalt õhus. Edasi tuli aga suur ja sügav, väga vaikne udu. Nõiaudu. Mulle ei meeldi sügised ja talvepimedusele vastuastumised teps mitte.

Jah, ma tegin mingil hetkel pikalt ja põhjalikult pühendudes ühe suure lasteaialipu ja ma heegeldasin isateki jaoks siniseid ruute, joonistasin palve peale suure portsu puidust silte Meribeli-poodi ja ma tahtsin uskuda, et ehk on kõigel siiski mingi mõte ja sügavam tähendus. Ma piitsutasin ennast ebainimlikult. Samal ajal virvendasin helendava inetrnetiakna juures ja ootasin midagi, mis mind ärataks sest unest. Aga uni muudkui keris ja keris, kuigi reaalses elus ei juhtunud mitte midagi, kõik käis meil kodus ikka vanu radu pidi, rutiinsete tegemiste sekka mahtus ka põnevamaid tegemisi, siis ikkagi igal nädalal helistasin ametnikutädile küsimaks, kas on uudiseid, aga neid ei olnud ikka veel. Öödest said jälle ööd ja ööd ja ööd. Ühel hetkel avastasin, et olen Marelile lubanud temaga koos laadale minna. See oli napp kaks nädalat enne Mardilaata. See tuli lambist ja äkki. Aga lubadus oli lubadus. Kõik oli läbi räägitud ja kokku lepitud ja siis istusin ma maha ja tegin ja tegin ja tegin oma asju. Poisid olid nii tublid ja arusaajad ja läksid kenasti igal õhtul normaalsel ajal magama suurema puiklemiseta. Pingutasin nii väga. Oli tunne, et kui ma sellega hakkama saan, siis saab kõik muu ka korda. Kõik sujus. Mul sai valmis karukalender. Ma joonistasin taas ennastunustavalt ja see pani mind tundma, et ma päriselt ka elan. Ainus, mis ei sujunud, oli lubatud seinasüsteem. Mul oli häbi juba küsida, et millal ja kaugel asjad on. Aeg tiksus ja vastus ’kohe, kui saan’ ei olnud enam ammu ammendav. Marelile ka midagi kosta ei osanud. Ootasin. Lõpuks seinu ei tulnudki. Aga õnneks tuli kõrvalt kolmas pea appi ja nii olidki boksiseina-aseained olemas. See laat oleks mul käimata jäänud, kui poleks olnud häid sõpru, kes oma abikäe ulatasid sellel pöörasel ajal. Aga siis sai see kõik õnneks läbi.

Augustikuust novembri keskpaigani kaudus aeg täiesti märkamatult. Ma tegelikult praadisin ja ootasin ja ootasin, helistasin, kirjutasin ja ootasin. Ja siis, ühel täiesti tavalisel lumisel talvepäeval, pisut peale pisema poja kolmandat sünnipäeva, tuli vastus. Kiirel, soravalt ja lakooniliselt.

’Jah, te olete lapsendatud. Sünnikuupäeva on muudetud 13 päeva (ma ei olegi Sõnn, pesueht Jäär hoopis?!). Vallaslaps. Ema surnud 2009. aastal.’

Vaikus.

’Aga teil on kuus õde-venda.’

Aga mis siis nüüd edasi? Rääkisime ametnikutädiga ebaharilikult pikalt. Inimlikult. Ta lubas otsida ja uurida. Kindlust, kas midagi veel kunagi selgub, ei ole, aga vähemalt olen ma pika sammu võrra tõele lähemal. Kas ma tõesti pidin siin ilmas elama 33 aastat, et seda teada saada? Saada teada, et ma ei olegi üksinda, sest see on mu elus olnud vaat et kõige suurem painaja. Natuke oli tunne, et oleksin puuga pähe saanud. Natuke oli rõõmus tunne. Natuke kergendus. Natuke oli kurb ja kahtalne ka olla. Aga alles pika kõne lõppedes hakkasid kerkima küsimused. Ja mida lähemale aeg uuele aastale loksus, seda enam keerles mu peas küsimusi. Helistasin nagu ikka igal nädalal ja midagi uut ei kuulnud. Mul paluti helistada detsembri viimasel nädalal, et ehk on selleks ajaks midagi selgunud mu bioloogiliste õdede-vendade kohta. Lootus selles osas kippus üha enam kaduma. Äkki nad ei tahagi minust midagi teada? Pime külm pikk talv. Üksindus. Üksildus. Ma olin oma kahe pisikese poisiga justnagu päris üksinda jäänud. Tegin pisikesi ja kergeid asju, et ma oma tegemisi päris tegemata ei jätaks. Aga ega tegelikult mingit indu ja tahtmist ma omi asju teha ei tundnud. Vaid kohusetunne ja sõnapidamien sundisid takka. Hetkeks tundus, et ainus hea asi mu elus on pojad ja armastus poiste vastu.

Kogu selles virrvarris vaikselt oma väga kodust ja suuresti rutiinset elu elades ei saanud ma vist ise ka päris täpselt aru, mida toob endaga kaasa pisema poisi kolmeaastaseks saamine. Kuupäeva kukkudes sadas korraga kübeke karmi reaalsust mu udumaailma ja avas halastamatult silmad. Mul ei olnud sel hetkel ühtegi suuremat tellimust ega konkreetsemaid ettepanekuid, mis mu tegemisi edasi viinud oleksid sel määral, et ma saanuks isikliku firma arvelt endale lisaks palka maksta regulaarselt. Peamine mure oligi see, et koduse emana pole mul enam ravikindlustust. Ja ’hea ja lihtne’ lahendus end minna ja töötuna arvele võtta polnud ka nagu see, mis õige oleks. Sest töötud on ikkagi need, kes tööd otsivad. Mina otsisin vaid oma firmale uusi väljakutseid. Lisaks eeldanuks see, et ma sulgen või peatan oma ettevõtte tegevuse ja seega sulgeksin ka kõik kanalid ja võimalused ja ühtlasi olekski mu unistustel kriips peal. Firma raha on olnud pidevalt ringluses, et sellele väikesele ettevõtmisele lõpuks hing sisse puhuda. Aga vähemalt olen ma käitunud ausalt. Ma ei ole äriinimene, numbrid ja rahaküsimine on minu jaoks sügavalt vastumeelsed asjad. Ma tahaksin inimesi rõõmustada ja naeratama panna, ennast hästi tundma panna. Aga südamega asja teha saavad vaid need, kel on seljataga tagala. Samas ei taha ega vaja ma kellegi abirahasid ja almuseid, ma tahan ise hakkama saada! Küll aga loodan ma sisimas, et kord viib elu mu kokku inimesega, kes usub sama veendunult kui mina, et sellel kõigel on jumet. Senikaua katsun ise vaikselt pusida ja hakkama saada.




Selle koha peal muutus seesinane postitus juba väga pikaks ja lohisevaks ja liiga arutlevaks meie maailma ja ühiskonna teemadel. Ma lugesin seda lugu väga mitu korda risti ja põiki ja jätsin postitamata. Mis ma ikka inimeste kaunist, hella ja õrna jõuluaega häirin. Jätsin selle loo sinnapaika ja punnitasin sentimeetrine pind jonnakalt sügaval paremas pöidlas värvida ära veel viimased jõuluaegsed tellimustööd. Mõned pidin ka ära ütlema, sest talumatult valus oli see sõrm. Aga kõik ootasid jõule, kes vähem, kes rohkem. Käis suur sahmimine. Ma aitasin päkapikkudel poistele soetada mõned ihaldatud kingitused ja lihtsalt olin. Ei oodanud ise enam suurt midagi.

Teisipäeva, 21. detsembri hommikul, ärkasin ma varahommikul nõudlikult lärmava telefoni peale. Mulle anti telefoninumber ja kästi helistada. Esimese pauguga ei saanud ma suurt midagi, aga ma istusin maha ja valisin värisevate kätega numbri... Soovitan soojalt teil nüüd ka istet võtta.

Tund aega hiljem olin ma rääkinud enda kahe vanema õega. Veel mõni tund hiljem kirjutanud veel kahe nooremaga. 21. detsembril kell 18:02 seisin ma kesklinnas ühe maja ees ja mind lasi värvast sisse mu kõige vanem õde. (Ikka veel ajab nutma. Imelik, et halvad asjad ei aja mind enamasti nutma, aga ilusad reeglina küll). Kolmanda päeva lõpuks olen ma esimest korda elus kohtunud oma kolme õe ja vennaga ja nende lähedastega.

Kui ma esmaspäeva õhtul magama läksin, siis ei olnud ma kunagi olnud ühegi lapse tädi. Teisipäeva hommikust alates olen ka laksust 14-kordne tädi. Saate aru? Mina ikka veel ei saa. Võibolla kui kogu seda kampa kord koondununa näen, siis ehk hakkab kohale jõudma. Mul on päris oma vend ja viis õde. Viis!! Ma ei olegi enam üksi! Saate aru? Pisitasa asetuvad pusletükid paika ja kui enne, kogu mu eelnev elu, oli vaid karp segipaisatud tükkidega, siis nüüd saab juba pildist aimu. Ja see on nii võrratult hea ja selge tunne.



Esimest korda elus usun ma jõuludesse. Esimest korda on minu jaoks jõuludes midagi imelist. Ilus ajastus ju. Jõulud on olemas, see on kindel. Ja imed on ka olemas. Ja leppimine on ka olemas. Ja andestamine. Täna aga..

Imelist, sooja, helget, valget ja karust jõuluaega teile soovides:



pisihaldjas posted @ 13:07 - Link - kommentaarid (34)
12 Detsember 2010
INGELLIK PÕRGULINE ehk VIHMAUSSI JA SÕPRADE PIDU



Ma tunnen üht pisikest tüdrukut. Tal oli eile sünnipäev. Ta sai juba viieseks. Ema pani talle sündides ilusa, aga kavala nime - Ingel Brit. Enamasti on ta vaikne armas hele ingel. Nohistab omaette mängida, joonistada ja puslesid kokku pannes on ta hämmastavalt osavalt. Aga et maailmas on kõik ikka tasakaalus, siis noh jah, oskab ta olla ka krutskeid täis põrguline vahel. Ta oskab endal juukseid lõigata juba väga varasest east ja seintele joonistada ja igasugu muid pättusi teha. Vahel üksi. Vahel koos vennaga. Aga positiivse nurga pealt vaadates on see jamade jada ju tegelikult vaid puhas loovus. Lihtsalt selle suunamine on parajalt kaelamurdev tegevus neile, kes vastutama peavad. Emal peavad olema väääääga venivad närvid

Mis ta arvate, mis võiks ühele sellisele pisikesele tüdrukule hirmsasti meeldida? Te ei arva eluilmas ära.



Just, VIHMAUSSID (tervitused siinkohal ka Mullile ja loo kirjutamisele lisab nalja veel ka see, et just hetkel näidatakse ETV pealt loodussaadet. Just oli juttu troopilistest hiidvihmaussidest). Ma mäletan oma lapsepõlvest seda, kuidas vihmikuid oli lahe jälgida ja loigust päästa. Ja maha matta, kui nad täitsa sodiks olid sõidetud suurte autode poolt kuskil lombiookeani sügavustes. Aga sedavõrd, et ma neid endale koju oleksin tahtnud viia.. Kord juhtus, et Brit, temast veidi vanem vend ja nende ema ootasid bussi. Britul oli seljas uus imearmas mantel. Kõik suured inimesed heldisid pisikest nukukest nähes. Aga mida tegi nukuke? Tema leidis bussipeatusest vihmaussi. Ja tahtis teda kaasa võtta. Ema õuduseks ja venna naljaks. Vennas soovitas, et pane taskusse. Brit tahtiski oma suurt lemmikut taskusse pista, aga ohh häda. Taskut polnud. Ja Britu nuttis. Vihmaussipisaraid. Mitut seesugust tüdrukut teie tunnete? Mina tunnen vaid Ingel Brittu.

Tema sünnipäeva lähenedes lendas mul peast läbi igasugu mõtteid. Vihmaussisallist ja vihmaussikäevõrust vihmaussi pildiga koti ja särgini. Veel mitmete muude ideedeni, mida avaldada veel ei saa. Vihmaussiga plaastrid vajavad teostamist, aga esilagu piisab kui plaastrile kleeps peale kleepida. Aga vihmaussikleepsud on Britul juba olemas ja neid saab alati juurde. Aga kokkuleppel vanema põlvkonnaga sai Brit oma uksele või voodile pisikeses puidust sildi. Ikka temast endast:



Aga see vihmaussiarmastus on tema puhul nii veetleva. Ja ämblikuarmastus ka. Seega istusin maha ja lasin kääridel ja nõelal-niidil veidi tööd teha. Kollasel niidil. Sest juba pikemat aega kasutan ma ainult kollast niiti. Algselt oli asi selles, et mul oli kodus vaid kollane niit. Aga ühest hetkest alates tekkis tunne, et nüüd nii ongi ja sestpeale ongi kõik teadlikult kollase niidiga. Nagu oleks igas õmmeldud asjas mõni kiirejupp päikest. Britu kingitus sai pehme ja kerge, valgest fliisist. Kangale triigitud putukad peal - väikeloomade (sest mis muud need putukad ja mutukad on?!) sõbra jõuluehted. No tegelikult sobivad need üsnagi aastaläbi kasutada. Ja ka endale või millelel tahes külge riputada. Umbes nagu helkurit või niisama märki näiteks. Või suurest armastusest ka putukasõbra ordenit? Või pisukese toimetamise järel saab neid muidugi ka ilma paelata, lihtsalt aplikatsioonina kasutada. Kui kõrvalseisjate närv ja maitsemeel vastu vaid peab

Kes ütles, et mutuk-putukad peavad nääripeost ilma jääma suure külma ja koheva lume tulles? Ei, sel korral nad pidu lihtsalt maha ei maga, sest Britu armastab neid. Ja nemad Britut ka. Seega on tal nüüd päris omad putukad. Sobivad suurepäraselt kohe varsti ka kuusele riputamiseks. Või jopeluku külge. Kui taskut pole. Pehmelt ja armsalt. Nii, et ka kõige pirtsumad tädid ei saaks väga pahandada asja olemuse üle:



Loomulikult vihmik. Ämblik, ikka pea alaspidi, sest nii on lahe niidi otsas kõõluda. Siis lasin Britu emal veel kaks lisaks valida - tulid rohutirts (mõeldes natuke ka tädi Ritale) ja siis lepatriinu – vits kõigi laste, eriti tüdrukute lemmik. Need on siis Britu päris oma kuuseehted sel aastal.



Tegelikult veel enne, kui ma karukalendri joonistasin, olid mul juba needsamad putukad arvutis ootamas päris oma kalendrit. Vihmik sai sinna suuresti just tänu Britule sisse joonistatud. Aga kui karud suure hooga valmis said ja reaalne hinnamaailm mu tuju ära võttis, siis jäid putukad ootama paremaid päevi või veel paremaid ideid. Siis neist saidki kleepsud ja kilekanga-putukad.

Aga mina olin iseendast ja oma mõttest sedavõrd vaimustunud, et eile peolt naastes istusin taas maha ja tegin endale ka mõned samasugused rippuvad putukad. Eo saanud enne pidama kui olid olemas kõik. Kõik peale konna ja teo. Sest esimene on kuidagi väga teine ooper ja teise praakisin ma kleepsulehti sättides välja, et ruumi rohkem oleks. See viga tuleb peagi parandada. Tigu peab ka peole tulema. Sest teod meeldivad mulle. Ja mu poistele ka


Aga siin siis meie putukad. Esimene sats isetehtud nääriehteid:




Näärieelne peaproov ka igihaljama taime otsas:




Toas pilte vaadates avastasin, et mesimumm on pildilt puudu (vihmikut mul endal pole, sest need kaks, mis olid, on juba realiseeritud). Ja mummi otsides leidsin riilulit ka pooliku taldriku. Putukmutukataldriku. Pealkirjaga ’Jäta pudi putukale!’






Aga putukakleepsudest sai õhtu lõpuks Brit endale käevõru. Ise tegi. Pildid tulid kahjuks suures sahmimises aga nii udused, et kriitikat ei kannata. Aga see mõte tasub uuesti proovimist. Sest see oli tõesti jubelahe! Vot siis. Seesugune vahva tirts on tüdruk nimega Ingel Brit, kellele meeldivad kõige rohkem vihmaussid.
pisihaldjas posted @ 13:16 - Link - kommentaarid (5)
09 Detsember 2010
NELI PILDIKEST JA SELLEST, KUIDAS SÜGISEST SAAB TALV

Kuigi kalendrisse vaadates peaks hetkel veel sügis täiesti kestma, siis tegelikult on meil siin ju sügav talv. Lumetormine talv suisa. Aga alles oli suvi. Siis järelikult tuli sügis. Oktoobri lõpus oli meil kõrvitsapaanika. Nagu alati. Sel korral aitas välja Kristabi nutikus ja kaasaveeretatud melon. Oma lõbusate sakkhammaste ja prillsilmade läbi lasi ta kollasel valgusel kenasti kumada ja nii sai meie jaoks pilkasest sügisööst pisitasa valge talveöö.




Aga lisaks helevalgele jääkülmale lumele on hinges kuidagi väga soe ja suvine. Kui ma olin väikene tüdruk, umbes samavana kui Miia-Milla-Manda, käisin ma Kadrioru lastebasseinides ujumiskursustel. Ma õppisin seal ujuma. Vesi oli külm ja tume ja vahel sadas ka vihma, aga ikkagi oli see nii meeletult vahva ja tore. Ma käisin kohe mitmel kursusel järjest. See on lapspõlve hele mälestus.

Teine mälupilt Kadrioru pargi lastemajast on mul sootuks teine. Longus maja. Kooruv värv. Oli ju tumeroheline? Salapära. Õuekülmast tuppa astudes näkkulööv higilehk, mis lahtiriietudes segunes hirmu, ärevuse, niisukse, rõskuse, ahjust lõõmava soojuse ja akendest õhkuva külmaga. Rasked matid, mille külge niiske nahk kippus kleepuma. Õhk oli trennitüdrukute pingutustest ja lustist paks. See oli kuidagi natuke oma ja natuke keelatud tunne. Olin pinginaabriga end tema trenni kaasa sättinud vaatama, kuidas neil asjad käivad. See oli midagi muud kui see, tuim raiumine mida mina mitu korda nädalas stange ääres pisarad kurgus tegema pidin. Miks pisarad? Sest ma olin väga lootustandev. Seega tuli mind sunidada ja sundida ja sundida ja kangutada pidevalt enamaks. Halastamatu karastav vene kool. Baleriini minust ei saanud. Aga seal, Kadriorus oli vabadus. Oli tugev töö, aga ka rõõm ja naer. Aga ema ei jaganud minu arvamust kahjuks.

Kolmas pilt on juba suure inimesena. Nii kümne aasta tagune vast. Selles segunevad ilusad lapspõlvemälestused ja koolis omandatud teadmised Kadrioru pargi hingeelust ja anatoomiast. See kolmas pilt on vaid minu peas ja see on üsna õudusunenäo sarnane. Oli aeg, kus Kadrioru pargi territooriumist käis üle hulgaliselt aferiste ja rahaahneid ahve, kes kõik tahtsid maha võtta kõik, sest see kõik oli nii logu ja vana ja lagunenud. Sisimus protestis. Aga kuna ma samal ajal tegin oma lõputööd Paldisi linnast ja selle minevikust ja tohutust tulevikupontensiaalist ja samas nägin, kuidas kõik see eriline lihtsalt ära lörtsiti, siis olin ma üsnagi mustaks stsenaariumiks valmis. AGA..

Neljas pilt. Neljandat pilti ma hoidsin ja kasvatasin. Kohe hästi kaua ja pikalt. Sest ma vist südames teadsin, et kui maailmas on mõni asi tehtud nii nagu peab, siis on see ehk just see paik. Ma soovisin uskuda, et on olemas siiski ka kohti, kus kiiskava kommertsliku sisu ja välimiku ja poliitlsite nõmemängude asemel on südamega tehtud asju. Eriti just lastele. Ja ma ei pidanud oma ettekujutuses pettuma. Kaugel sellest. Ma istusin seal 'suure saali' nurgas põrandal maas ehk nüüd siis Miia-Milla-Manda toas ja vägisi tikkus härdusest ja heldimusest klomp kurku tõusma. Ja nalja tahate teada? Kui palju kordi olena ma suure inimesena taaskord minnes paikadesse, kus lapsena käinud olen, pidanud nentima, et kui pisike kõik tegelikult on ja kui suur see kõik väiksena tundus. Mõni nädal tagasi sain Kuressaare lossis kohe päris kenakese shoki sel moel. Aga Miia-Milla-Manda juures ma seda ei tundnud. Ma olin ikka laps. Ja nii hea oli olla laps. Lihtsalt laps.

Neli (!) tundi ja me lahkusime kell 18:02 pisarais ja kindla nõudmisega, et kohe homme peame me sinna tagasi minema. Kindlasti läheme me sinna kunagi tagasi. Sest see on ilus koht. Ja tore koht ka.

Pisema lemmik'atraktsioon':




Suurema ehe elamus - isemeisterdatud päkapikk armsalt ettevõtliku juhendajatädi hoole all:




Ja kuigi nii poistele kui mulle meeldib kogu see maja nii seest kui väljast vahvate muuseumitädideni välja rääkimata kõigist pisasjadest. Siis nägin mina seal midagi, mis on nii to-hu-tult mina ise.



Ehk värvivalik, eriti just kohviku värvivalik, on väga suures osas see, mida mina enda ümber ja oma pisikeses unistustekohvikus näen. Ja ma usun, et te teate, et see unistus on juba väääga vana. Ja sel korral ei olnud see isegi pettumus, ei suure ega väike, et kuskil on midagi just enamvähem nii, nagu mina ise seda teeksin, juba tehtud. Vahvaid ja toredaid kohti pole kunagi liiga palju. Ja unistuste eest tasu ei nõuta


Ja lõpetuseks üks pisike magusrõõmus piparkook ka:



Tumepruun bodi kannab suurusnumbrit 56 ja on saadaval.


Ja päkapikkudel on hetkel käed-jalad hoolega tööd täis. See on küll hetkel täiesti kindel:



5 pisikest postkasti on olemas ja ootavad


Ilusmõnusat (ja turvalist) lumetormi teile! Aknast on seda nii ilus vaadata
pisihaldjas posted @ 18:45 - Link - kommentaarid (5)
29 November 2010
SILT OSKARI UKSELE

Õrnas eas inimestega on ikka nii, et iial ei tea, millega Sa neid pahandad ja mis sunnib neid plahvatama. Või mis neid kurvastab. Ma mäletan liigagi hästi ennast teisel elukümnendil ja seda, kuidas uksed vahel paukusid ja krohvigi kukkus. Ja kuidas meel oli vahel niinii seletamatult kurb ja nukker ja miski ei paistnud lohutavat, aga kõige hullem oleks olnud seda enda sees olevat segadust veel kellelegi suurele selgitada, kes nagunii mitte milletki aru ei saa kunagi. Maailm tundus nii nõme koht. Mõnel algab see periood veidi varem. Mõnel kestab läbi elu. Mõni meist on lihtsalt emotsionaalsem kui teised. Mõned elavad rohkem sissepoole ja omavad pikemat kannatust, aga ikkagi sisimas tunnevad vahel, et pange te end ka kõik põlema ja jätke mind rahule! Usun, et paljud meist on eneseleidmise ja (kergemate) kasvuraskute perioodil vajanud uksele silt – ÄRA TULE, ERATSOON!

Ma pean tunnistama, et magavaid karusid, roosamanna-printsesse ja vahvaid piraate on KORDADES kergem joonistada kui mõtelda end taas tagasi raskesse ikka, kus ise ka nagu aru ei saanud, et mida minust tahetakse ja miks ma üldse olemas olen ja miks ometi siin, maailma kõige jubedamas kohas Igal juhul oli see silt korralik väljakutse, sest nüansse, mida jälgida oli mitu ja kõik nagu kokku ka ei sobinud, samas olemas oleks pidanud olema. See pidi olema ikkagi midagi sellist, mida toa, nurgataguse või voodiomanik ise tahaks kasutada ja sõnumina teistele rippumas näha ja tunda. Mitte et vanemad riputavad selle seletamatult kurja teismelise uksele tagantkätt, et teised teaksid hullunud hormoonidest ringiga mööda käia. Tegelikult ei ole see üldse lõõpimist vääriv asi ju. Noore inimese jaoks, kes ei ole enam laps aga pole veel ka täiskasvanu, on see ju vahel kohe elu ja surma küsimus. Kõige tähtsam üldse. See, et saaks olla vaikselt omaette. Päris omaette ja lahti mõtelda ja mõtestada nii palju võimatuid küsimusi. Või vahel lihtsalt rahuneda ja vahel ka lihtsalt kurvastada. See on ka vahel vajalik. Ja samas saaks rääkida ja arupidada ja tunda, et sinust hoolitakse ja püütakse mõista ja kogemusi vahetada. Tähelepanu ja armastust vajavad ju ometi kõik. Lihtsalt kus on selles segapudrus piir? Peenike punane joon kesk suurt elu ja tunnete sõjatandrit. Piir justangu kahe omavahel tugevalt seotud ja samas lahtirebitud poole vahel, hea ja kurja, heleda ja tumeda vahel?

Seega pidi see silt olema ninnunännutamiseta ja samas ka üleolevalt halvustava ja irvitava sildistamiseta, et faafaaafaaa, siin elab pubekas. Ja nii ma parima endatunde järgi siis selle ka kujundasin ja värvisin ja kirjutasin.

Meil kõigil on paremaid ja halvemaid päevi ja tundeid, seega pidi sildil olema kaks poolt (kõne alla tuleks muidugi ka kaks erinevat silti, aga sel korral leidsin sobivalt kahepoolse tooriku). Aga millised siis? Esiteks kindlasti midagi, mis eksimatult laseb mõsta, et nüüd on vaja rahu ja vaikust ja eemalehoidmist. Liiklust arvesse võttes on punane keelumärk päris efektne. Seega sildi karmilt keelav pool sai punavalge. Valge, sest see on selge ja hele. Punane, sest see on ohu, viha ja kire värv (tegelikult armastuse ju ka, aga olgu see meie väike saladus). Suurest ängist ja maailmavalust on ka sarved ja saba hoiatuseks nähtaval. Ikka selleks, et kõik mõistaksid, et nüüd on tõesti tõsi taga. Ja noh, tekst räägib enda eest. Mul oli kavandistaadiumis veel mitmeid keelde ja rangeid käske, aga siia mahtusid just need.



Usun, et uksel seesugust silti nähes, on arusaadav, et tuleb end veidi koomale tõmmata ja lasta inimesel olla. Oodata. Lihtsalt oodata. Kui kaua? Nii kaua kuni on vaja. Ehk siis oodata seda, kuni silt häääästi ettevaatlikult teisele küljele kolksatab.

Sildi nö hea ja sõbralik pool sai must. Miks just must? Et see on ju nagu kole sünge ja pigem just paha? Aga selline sai see seepärast, et must on turvaline, soe ja müstiline värv. Paljud ennast veel mitte leidnud inimesed eelistavad riietuda musta (jah, on ka neid, kelle puhul see on hilisemas eas juba teadlik valik, aga jutt siis just noortest). Must on isikupäratu ja isikupärane samaaaegselt. Neutraalne ja rahulik, samas mahutab osavalt kõiki maailma tundeid, ses arusaamatult kirevas maailmas. Must aitab lahti mõtestada paljut. Ma ei unistanud teismelisena milletski muust rohkem kui mustast laest oma toal. Mind naerdi mõistagi välja. Aga tegelikult võib see just selles eas olla väga vajalik. Kindel on see, et kui minu poisid kord musta lage või kogu tuba soovivad, siis selle nad ka saavad. See läheb reeglina varem või hiljem mööda. Vajalik lihtsalt selleks, et end leida.



Aga ikkagi silt. Must. Aga rõõmsa hambulise natuke nagu luukerenaeratusega. Ei ole ninnunännu, ei ole ka õõvastavalt hirmutav kolekolp. Ja tekst? Haaa, see oli lõbus. Niisama ütelda, et ’astu sisse’ tundus kuidagi liiga laadna. Ikka peab olema väike konksuke ja kasvõi viisakalt neutraalne meenutus, et austust on vaja! Seega KOPUTA! Ja siis on meil koos tore koos olla ja suhelda!

Nii huumori mõttes lisasin ’hea’ poole alumisele servale ka tärniga teksti ’koristamine kokkuleppel’. Väga mitmetähenduslik tekst – esiteks paljud pubekad ei viitsi koristada, see on ju nii nõme. Kui saavutatakse hea kokkulepe, siis saab ka tuba korda, aga kuna see on hell teema, siis ka sellest teemast rääkimine on õrna kokkuleppeline küsimus. Teiseks see, et vahel on agarad vanemad varmalt hakkamas ja tahavad ise korda luua. Kas siis aidata või lihtsalt eeskuju näidata või ahastuses vihaga, et mitte ise häbisse jääda. Vot ja seks puhuks on ka kasulik vanematele meenutada, et koristamine ei tohi noore inimese toas olla isetegvuslik vaid selleks peab olema eelnev luba ja kokkulepe. No ja kolmandaks seesugused kahepoolsed sildid ripuvad ju hotellides uste küljes - üks pool käsib eemale hoida, teine koristada

Noore inimese oma nurk või tuba või kasvõi lihtsalt voodi on tihti ju see ainus koht, mis on päris tema oma. Seega kuskil peab ta õppima iseseisvust ja ka seda, kui oluline on tema enda panus selles, et elus hakkama saada. Ja ausus enda ja teiste vastu on oluline. Kuigi meid õpetatakse juba lapsena viisakaks ja võltsvagaks, et alati on kena naeratada ja ütelda, et kõik on hästi. Siis tegelikult peaks ausus olema enne kõike ikka, vähemalt enda vastu. Siis alles viisakus. Ja kus siis veel peaks saama inimene olla lõpuni aus ja otsekohene kui mitte oma kodus? Oma toas? Halvad tunded ei ole ju ometi halvad. Ka neid on vaja kogeda ja nendega õppida toime tulema. Ja usustavasti võiks antud silt siin veidi abiks olla. Palju mugavam on lugeda keelavat silti ja veidi oodata, kui laskuda sõnasõtta ja kuulda koledaid sõnu. Mis tegelikult ju tõele hiljem enam ei vast.

Ja kaht pool ühendab peenike punane joon. Sildi servad on punased. Selleks, et märgakataks. Selleks, et hoolitaks. Selleks, et ei unustatas.




Ma olen Oskari uksesildiga ise väga rahul. Ja minu suurem varapubekas siin juba kukkus kisama, et tema tahab kaaaa. Just sedasama silti. Eriti seda tigedat punast saba ja sarvedega silti. Eks siis vist peab tegema. Oleks minu elu ka lihtsam

Aga armastus, mõistmine, austus ja lugupidamine ikka enne kõike, eks!
pisihaldjas posted @ 14:59 - Link - kommentaarid (11)
16 November 2010
2011 ehk KARU JA JÄNESTE AASTA


Karu ja jäneste aastas on 12 kuud. Üks karu ja neli jänest seiklevad rõõmsalt ja armsalt läbi pika vahva aasta.

JA JÄLLE JAANUAR - karu ja jänesed ehitavad lumememme. Jänesed on muidugi kavalad, milleks raisata porgandeid, kui nendega saab ise maiustada. Ja kokkuvõttes paasibki sulavale lumemehele samasulva jääpurikas hoopis paremini külma talveõhu nuusutamiseks rõõmsa sõesuu keskele. Minu eriline lemmik selles kuus on mõmmiku sinine müts, mis kurvikalt kõrvad välja joonistab.

VÕRRATU VEEBRUAR - üks suur ja soe ja tugev karukalli. Kõik jänksid mahuvad kaissu. Ja kuna selles kuus on ka kodumaal sünnipäev, siis suurte punaste südamete sekka ka paar sinimustvalget lipukest.

MÕNUS MÄRTS - esimene lumikelluke. Esimesed päikesekiired, mida päikesejänkud puudutada püüavad. Päikeses tilkuvad purikad. Teate ju küll seda õhus heljuvat kevade tunnet, mis läbi juuksejuurte ja külmetavate varvaste südamesse poeb?!

AINULAADNE APRILL - kui tihti juhtub, et lihavõttepühad juhtuvad olema päris aprilli lõpus? Mitte just eriti tihti. Seepärast siis ainulaadne kuu sel korral. Ja mida muud karu ja jänesedki teevad, kui pidutsevad täiel rinnal värvikirevate munade keskel.

MAALILINE MAI - ma ei tea, kuidas on teiega, aga ma olen nõus igale niidukile ja traktorile ja vikatile kivisid ja kaikaid ette ja kodaratesse pistma, et nad mitte mingil juhul ei niidaks maha täisõies võilillepõldu. Ma armastan võililli. Nende värvi. Nende lõhna. Ja seda soojust, mida nad pika talve järel enesest nii tugevalt kiirgavad. Karu ja jänesed hullavad ennastunustavalt päikesekollasel võililleväljal.

JALUSTRABAV JUUNI - kui on suvi ja on maasikad, siis justnagu ei tohigi teha muud kui lesida, puhata, magada, mõnuleda, koguda energiat ja jõudu ja kilosid ja SÜÜA MAASIKAID! Ja karu ja jänksid lubasid end lahkelt jalust rabada mõnustale võrkkiikedele kõlkuma.

JULGE JUULI - kutsub jänkud ja karu hullama. Soe rannaliiv, soe sinine meri, liivalossid ja laevukesed, lehvivad tuulelohed. Kõik need ja veel palju muud, mis jääb pildi taha, käivad suvega kaasas. Suvi on nii mõnus!

AHVATLEV AUGUST - mulle on alati maitsenud natuke toored õunad. Lapsepõlve suvedest mäletan alati Pirgus martsipanipuude otsas kõlkumist ja augustiõunte nosimist. Karu ja jänesed on ühe punavate õuntega puu kohe korralikult ette võtnud.

SÄRAV SEPTEMBER- kasteniiskesed marjad ja viljad, läikivad seenekübarad ja loomulikult särvasilmsed lapsed, kes kooli lähevad. Roosa-lillad astrid näpus ja koolimüts uljalt peas. Suvesoojuse kõrval on hinges ka saabuva sügise äravus juba.

OIVALINE OKTOOBER - oktoobris saab kindlasti lompides hüpelda, kummikuid kasta ja vihmavarjuga langevarjumisi ja meeripopinsilendamisi katsetada. Ja tammetõrusid korjata ja kastanimune ja värvilisi lehti korjata. See värvide pillerkaar ja täiuslik küps segu natuke kõigest on ju ometi oivaline?

NOHISEV NOVEMBER - karu on magusalt unele keeranud. Jänesed püüavad hästi vaikselt olla. Nad armastavad oma karu ja teavad, et suur kere vajab puhkust. Väsimus on kontides ja ilmad on hallid ja sompus ja enne aasta lõppu ja suuri pidustusi on ometi vaja end korralikult välja puhata ja valmis seada. Varti enam ei ole aega magada. Siis võib vahel niisama tukkuda. Seega novembris on just paras aeg magusasti nohisedes uneasid vaadata.

TÕELINE DETSEMBER - ma kaalusin mitme nimetuse vahel. Aga TÕELINE võttis minu meelest kõik lihtsalt valatult kokku. Selles kuus on kõik muinasjutud ja unistused tõelised ja isegi suurele inimesele ei panda pahaks, kui ta ootab imesid, kui ta kirjutab päkapikule ja räägib jõuluingliga. Selles kuus on kõik tõeline ja seda teavad ka karu ja jänesed.


Sellised on 12 kuud minu karu ja jäneste aastas. Aga nädalapäevad on läbi aasta samanimelised -

eriline esmaspäev
tore teisipäev
kaunis kolmapäev
nauditav neljapäev
rõõmus reede
lõbus laupäev
pidulik pühapäev


Ma ei joonistanud värviliseks nädalavahetusi, sest iga viimne kui päev on oluline ja 7-päevane paigutus juba niigi aitab pidada järge. Ja kuna numbriosakond on mustvalge, siis saab iga üks soovi korral neid ju ise märgistada ja tähistada. Minu vanem poiss teatas igal juhul kalendrit värvides, et saunapäevad peavad olema punased. Samal põhjusel ei kirjutanud ma ühtegi tähtpäeva sinna kalendrisse, sest kõik ei ole kõigi jaoks oluline ja mõnel puhul on mõni asi olulisem kui nt vabariigi aastapäev. Äkki on just sel päeval kellelgi lähedasel sünnipäev? Igal ühel oma arusaamad ja eelistused ja nii ongi hea ja ilus ise isiklikku tooni ja nooti lisada ja kogu aastale ka enda nägu juurde pookida soovi korral, sest kuupäevade juures on natuke ruumi, et teha pisut märkmeid ja tähistada ära ka just endale või oma perele olulised tähtpäevad.

Ja kalndri lehed on lahtised. Tugeval paberil. Lahtised (kilekausta vahel) ja ilma aukudeta just seepärast, et äkki soovib keegi kalndrilehe raami sisse pista. Või kohe kõik 12 kuud eraldi raamidesse kõrvu? Ja soovi korral saab naalaga kõik koos vajalikku kohta lüüa. Ja kuna ääres on piisavalt vaba ruumi, siis muidugi võib seda igaüks omal käel ka kokku köita soovi korral.

Kalender on tavalise kontoripaberi mõõdus ehk siis formaat A4 (muidugi saab seda ka suuremalt ja väiksemalt soovi korral teha, aga olemas on hetkel siis A4 suurus). Olemas on värviline ja ka 'värvi ise' versioon. Mõlema variandi viimane leht on värviline, kus saavad kokku kõik kaheteistkümne kuu pisipildid.


Aga aitab jutust, Pilte ka sekka

Esimesed iseseisvad värvikatsetused:



Eriti olulised päevad:



Juba natuke värvitud tulevane aasta:



Ja värvilise versiooni kuud rõõmsalt sassis rühmapildina:



Stiilinäide, kuidas pisike käsi tutvustab nahkhiirkoerale tuleva aasta maikuud. Raamitult siis:



Ja kokkuvõttev viimane lehekülg:




Ma vist enam ei oskagi öelda, kui mitu aastat ma pidasin plaani joonistada kalender. Ja te ei taha teada, kui palju mul neid eskiisidena ka valmis on - putuka-aasta, haldja-aasta, isa ja poja aasta, lasteaasta, spordiaasta, metsaloomade aasta. Ja mõni neist isegi rohkem valmis etapis kui ainult eskiisina, nt putukad on hetkel lihtsalt pildina ja kleepsudena kasutuses. Lõpuni teostamise vaev. Siis aga tegin oma esimese magava karuga sildi ja 'klõps' käis ära. Enne kui valmis teine magava isakaruga silt olid mul kõik 12 karupilti valmis. Iga kuu hoolega läbi mõeldud ja kaalutud. Ajal, mil ma suurt puidust karusilti joonistasin olin ametis juba tuleva aasta kõikide kuupäevade kirjapanemisega. Ja siis, napilt enne Mardilaata, kui oleksin võinud rõhuda särkide maalimisele, olin mina jäägitult uppunud oma kalendrisse. Ma ei saa salata, et mu ehmatus oli masendav, kui selgus, millise hinnaga selle kalendri värvilist versiooni saab toota, aga ma olen nii hirmus väga õnnelik, et ma selle kalendri teostasin. See sai omamoodi. Võibolla siis minumoodi. Aga ma usun, et sellest saab igapüks teha ka omamoodi kalendri. Elagu karu ja jäneste aasta. Elagu magavad karud, kes otsustava tõuke andsid!

Ja siin veel lõpetuseks pildike suurest (ca 20x25 cm) magava isakaru sildist, millest mul valmis kujul pilti polegi. St tekstiosad on puudu. Aga armas on ta mulle ka sel kujul






Head tulevat 2011 aastat, karu ja jäneste aastat!
pisihaldjas posted @ 22:04 - Link - kommentaarid (23)
15 November 2010
MARDILAAT 2010

Sellest laadast ei saa ma ei üle ega ümber. See oli nii oluline sündmus mulle väga mitmes plaanis. Mul ei olnud elus kunagi eriti sõpru olnud. Olen alati end pigem endale hoidnud, isegi sisimas omaette hoidnud. Usaldanud ja lootnud vaid isenedale. Ju on see veidra lapsepõlve või minu veel veidrama isiksuse 'süü'. Mul on kohutavalt palju tuttavaid ja neid, kellele tere ütelda ja niisama juttu ajada, aga sõpru ei ole mul elus kunagi eriti olnud. Võibolla ei ole ma ise endale kedagi lähedale lasknud. Kaitsereaktsioon? Kui poleks internetti, kunagist Jalutaja-jututuba ja kindlasti Isetegijat, siis poleks mul tõelisi sõpru ehk siiani. Aga on. Nii veider kui see ka on, siis nüüd julgen ma öelda, et mul on olemas head sõbrad. Ja ilma nendeta ei oleks ma mitte iial sinna laadale läinud ega jõudnud. Ilma nendeta ei oleks ma suutnud teha sel korral midagi. Krt, silm läks jälle märjaks. Kui Sibulaplix ja Kristab poleks mind aidanud, toetanud, lohutanud, mõistnud ja teinud imesid, siis poleks ma iial sinna laadale läinud. Olin kogu aeg valmis loobuma, kui miski pisikegi asi oleks andnud vihje, et nüüd on aeg plaan koomale tõmmata. Aga ma jõudsin. Aitäh teile, kallid sõbrad ja kõik teisedki, kes kõik abiks olid! See oli uskumatu, uskumatult ilus, hea ja tugev tunne. Siiani on

Napp kaks nädalat enne suursündmust ennast, sain teada, et lähen sel aastal laadale. Ma ju olin kogu suve plaani pidanud, aga kõik venis ja enesekindlust ka nappis ja kui Mareli poleks mind otsustavalt kaasa võtnud, siis oma tagasihoidlikkuses poleks ma sinna ka jõudnud. Mul oli kaks nädalat, et ennast tõestada ja ületada. Viimase hetke shokid niitsid korraks päris jalust, aga nüüd olen ma siin ja fotod kinnitavad, et ma käisin Mardilaadal ja sisimas ma tean, et see oli väga väärt kogemus, kuigi parajalt hull ettevõtmine.

Meie pisike 2x2x2-meetrine 'kuubik' Mareliga kahasse:



Marelil oli laua- ja riiulitäis rõõmsavärvilisi heatuju-susse ja lilledega kotte. Üks kaunim kui teine. Stressi-kassi-pallid ja seebid ja ühtkoma teist veel:



Minul oli riiulitäis beebibodisid, sest särkide joonistamiseni ma lihtsalt enam ei jõudnud. Mõned neist on veel täiesti saadaval. Ja alati saab uusi juurde teha:



Pildimaalingute kestvuse elava näidisena jalutas ühel laadapäeval meie seas ringi ka poolteist aastat pidevalt pestud särgike:



Siis oli mul veel laadal kaasas korralik valik pistillukesi ühe-kommi-päkakaste ehk päkapike päris oma postkaste.


Minu lapsepõlve päkapikud ei käinud sussi ega soki sees. See mõte on mulle siiani veidi võõras ja veider. Kasutasin aastaid päkapikkudele postkaste tehes tavalisi soolavakkasid, aga need jäid ühe lapse päkakastina kuidagi kohmakalt suureks. Üksik kommike kadus sinna kuidagi ära. Ja liiga mitme päkapiku jõudu ja tööd oli selleks tarvis, et kenasti postkasti täita. Mulle tundus palju armsamana mõte, et iga ühe päris oma päkapikk saaks rahus ja rõõmus käia just ekstra talle mõeldud kastikesse oma üllatusi poetamas. Selleks hooajaks on mul pakkuda päris pisikesi parajalt päkapikumõõtu pärispostkaste:



Ja Mareli laual seadsid end rõõmsalt sisse minu kolm pisikest pehmikut.

Üks notsu puges Mareli lastemõõtu sussi sisse:


Teine puges Mareli imeilusasse kotti (põrsas kotis ):


Ja konn sättis end Mareli heatuju-sussidesse mõnulema:



Meie laadaplats asus küll taga vasemas nurgas, aga oli siiski teravama silmaga vaatajale nähtav. Rohelised riiulid ehk reetsid:



Mul on hea meel, et ma laadale jõudsin. Mul on hea meel, et kohtusin seal paljudega teie seast ja kuulsin palju head ja tunnustavat. Mul on hea meel, et see laat läbi sai ja ma lõpuks ometi inimlikul ajal magada jälle saan. Mul on hea meel, et järgmine aasta on järgmine laat ja ehk mõni sündmus veel, kuhu jõuda võiks. Ja nüüd veel viimane vaade minu kaubavalikule 2010. aasta Mardilaadal Mareli vilditööde seas:



Mõned titabodid on veel saadaval. Peoga puidust silte on saadaval. Edaspidi teen enamus silte kui särke sel moel, et joonistan pildi ja ostja saab öelda, millist teksti ta sinna soovib. Nii on kõigile mugavam äkki. Päkakaste on ja tuleb peagi lisaks ka. Bodidele ja postkastidele saab soovi korral kirjutada juurde nimesid. Silte ja riideesemeid näeb facebooki Pisikesed Toredad Teod lehel aadressiga http://www.facebook.com/pisihaldjas
Ja tuleva aasta värvi-ise-karukalender on ka täiesti saadaval, aga sellest kalendrist räägin teile peagi lähemalt


Kirjutamise-joonistamiseni!
pisihaldjas posted @ 17:54 - Link - kommentaarid (22)
30 Oktoober 2010
HULLUMAJA PUHVET ehk KUIDAS MA AVASTASIN, ET ON LAUPÄEVA ÕHTU

Ma istun köögis oma suure ümmarguse laua taga ja toetan pead kätele. Sõrmed on libisenud läbi sassis juuste ja püüvad hoida mu lvalust õhkevat pead justnagu laiali lagunemast.. Kes ma olen, kust ma tulen ja kus ma olen? Kas see ongi minu elu? Kuidas ma küll selleni jõudsin?

Viimasel ajal vaatan ma tihti oma vanemat poega ja imestan. Mul on laps? Nii suur juba? Millal ma ta sain? Millal ta nii suureks kasvas? Tuligi seesugusena? Ma näen temas nii palju ennast ja päris mitme kandi pealt see hirmutab mind. Ma ju tean, mis vigu olen ma elus teinud, ma ei taha, et tema neid teeks, ja ometi on ta just neis kehvapoolsetes asjades nii minu moodi. Tore, armas, uudishimulik poisiklutt muidu ju. Aga elav, tundlik ja emotsionaalne, justnagu mina ise. Mitte, et see kuidagi halb oleks, aga pahatihti ei teeni see meie ühiskonnas just suuremat heakskiitu. Ja siis on mul veel beebi. Või mis tita see kohe-kolmene nüüd enam ongi. Käib ja seletab targa näoga ringi, kasvatab purihambaid. Et mul ongi päris oma lapsed? Aga kuhu vahepealsed aastad kadusid? Kas nüüd ongi saavutatud staadium, kus rongi enam ei peata ja ongi täiesti võimalik, et järgmine kord taipan seda endalt küsida pensioniealisena? Kui üldse.

Aga ma istun seal köögilaua taga ja mõtlen. Kuulen koera lätsutamist. Ta sööb hamburgerit. Sellist kodukootud versiooni antud asjast. Kena koeratoit, mis? Tegelikult käisime me paar hetke varem poes ja suurem, kes eile öö otsa sisikonda puhastas (loe: oksetõves vaevles) on täna eriti näljane. Aga ükski mõistlik kõhtuhellitav toit ei lähe kohe mitte. Alustas ta oma soovide loetelu täna rasvase riisiga. Selle õlis ujutatud libahiinlaste omaga. Seda ma talle ei hankinud, aga kui ta poes veendunult teatas, et ta tahab hamburgerit, siis unus mul suu ilmselt lahti. Aga lemmikloomaleti ees reklaamis kiisukõrvadega tädi kassitoitu lahkel moel ja poisid kukkusid elevuses kilkama, vaata, tal on sea kõrvad. Olgu, et siis hamburger. Sest vahepeal oli see 5-aastane mees mulle juba selgeks teinud, et ma võin ju neid ise ka teha. (Meiekandis ei ole õnneks ühtegi seesugust toiduasutust, kust viimatinimetatuid valmiskujul osta saaks ja Selveri lettidel leiduv kanaburks talle kohe kindlasti ei maitseks). Et mis see siis ära ei ole – kukkel, liha, hapukurk ja kaste. Või saigi kõik see alguse sellest, et me juustude ja kastemet vahelt läbi jalutasime ja mingi hamburgerikaste oli esirinda seatud? Ta lugeda ei mõista veel, küll aga näeb pilte. Seal oli hamburger. Nüüd ma taipan, sealt see idee tuligi.

Igal juhul venitasin ma poeuksel pisema poisi näol endale 14 kg + talveriided selga, võtsin kaks suurt pluss kolmanda koti reipalt pihku ja astusin uljalt niiskesse hämarusse. Suurem poiss astus rõõmsalt ahv Aadu kotike näpuvahel minu kõrval. Üks suuremat kasvu karuse olekuga onu jäi mind pikalt järele vaatama. Ju oli siis midagi teistmoodi kui muidu. Minu jaoks on see argipäev.

Väikemees jäi koduteel oma kaameli (loe: minu) seljas loksudes magama ja ta pea vajus kord ühele ja kord teisele poole närbunult longu. Mul olid rasked kotid käes ja tee oli märg, seega ei saanud ma teda ka kohendada. Astusin küürutades edasi, et ta pisike pea paremas asendis oleks. Kodus asetasin ta diivanile ja sinna ta minust järgnevaks veerandtunniks tukkuma jäi.

Asjad kotist välja – osad kappi, osad lauale. Pihvid ahju. Kuklid pooleks. Kurgid ja sibulad viilutada. Juust ka. Ja see kurikuulus kaste. Ma sõin möödunud nädalal üle aastate vanakooli hamburgerit mingi kõrvalise maantee suvalises tanklapoes. Kusagil, keset Eestimaad. Aga burks oli hea. Poisid nägid, aga olid tol korral osavõtmatud. Võibolla ma ainult seepärast olingi nõus täna ise katsetama?

Esimese katsetuse pistsin kolme ampsuga nahka. Krdi hea oli. See kaste, Felixi oma, millesse ma kõrgendatud eelarvamusega suhtusin eelnevate ämbrisseastumiste tõttu, oli nagu päris. Lapsepõlv meenus. Esmaspäeva kell ja Vabaduse väljak ja aeg, kus burger maksis seal 7 rubla ja nii

Toast kostis iga minuti tagant huiked, et kas on juba valmis. Nagu pisike näljane kellakägu. Aga siis sai ta kannatus otsa ja ta tuli mulle appi. Ta nagu töötaks kiirsöögirestoranis (mille krdi pärast neid kohti küll restoranideks nimetatakse, kiir või aeglane, vahet pole? Olgu mainitud, et mingil põhjusel ei tahtnud ma teadlikult juba kohe algusest peale oma lastele õpetada selgeks erinevate märkide õigeid nimetusi. Nii ongi meil nii Mäkk kui Hess ühisnimetaja 'friikartulikohvik' all. Mitte et need oma säravate tuledega kuidagi vähem peibutaks, aga siiski. Friikartul on paha. Protosiilus sööb friikaid ) ja seletas täpselt mis järjekorras ja mida kuhu panna. Ta sai seda, mida soovis - kaste mõlemale kuklipoolikule, poolekslõigatud pihv - ma pole elus pihvi ristlõiget näinud, tükikestena see nii, vabandust väga, rõve ei näegi välja.., juustuviil ja kolm viilu pikuti lõigatud marineeritud kurki (kõik kurgid, mis pole värsked on tal hapukurgid). Ja hetk hiljem kadus ta pisikesele soekollasele taldrikule asetatud juustukukli ja selle sisse peidetud kraamiga õnnelikult minema. Lastesaade ei oota. Täna tohib.

Pakis oli neli kuklit. Miskipärast on mul tekkinud mingi veider komme, et kui ma midagi kasutan, siis peab selle kohe lõpuni kasutama ja raasukesi ei tohi alles jätta, sest siis pean ma lõpuks need nagunii minema viskama. Seega tegin ma ülejäänud kaks kuklit ka hamburgeriteks. Aga veel enne, kui ma sain taguotsa toolile toetada, et ise ka sööma asuda, oli eriti näljane poiss tagasi oma kollase taldrikuga. Burgerist oli võetud umbes kaks ja pool ampsu. Kurgid olid söödud. Ma ju teadsin, et see pole selle lapse söök! Ma ju teadsin, et mõte võib olla hea, aga kokkuvõttes on ta ikka näljane. Kuigi mul selle üle isegi natuke hea meel oli. Aga õnneks ma ei tundnud pettumust nagu oleksin mina kehv kokk. Eriline kokasaavutus muidugi ka. Aga poiss ütles kenasti: ’Aitäh! Mu kõht sai täis!’ ja kadus enne kui ma midagi kobiseda jõudsin.

Ja nii ma siis istusin seal köögis, pea kätele toetumas ja mõtlesin oma hüplevaid mõtteid. Ja tabasin õudusega, et täna on vist laupäev? Normaalses vana-aja-elus oleksin ma praegu end riidesse sättinud ja linnapeale läinud. Või külla. Laupäeva õhtu on teadagi selline õhtu, mis on pikem, kuna ei ole reedest tööd ja ei ole ka veel pühapäevast roidumust ja vastumeelsust uue algava nädala ees. Ja ei ole mul kõrval ka ühtegi inimest, kes kellaajast, nädala- ja kuupäevast hooliks. Aga mis mul se’st laupäevast! Ja laupäeva õhtust. Mul on iga päev argipäev. Või siis pigem pidupäev? Minu nädalas on palju päevi – päevad ja ööpäevad. Need viimased ei kesta 24 tundi nagu nimetusest eeldada võiks vaid need kestavad keskmiselt 4-5-6 tundi, kui lugeda nende algusajaks südaööd. Ehk siis poisid saan ma reeglina magama südaööks (on muidugi ka hullemaid öid, aga see tuleb juba kõik minu paljumahutava ja pika kannatuse arvelt) ja siis hakkan ma tööle. Seega minu ööpäevad on minu töö-ööd, mis reeglina kestavad 4-5-6ni hommikul. Ja siis on paar tundi nö tinglikuks kuupäevavahetamiseks ja kell 11-12 läheb taas edasi tants ja trall positega. Kui mu lapsed käiksid lasteaias või koolis, siis tõenoliselt peaksin ma oma graafikut pikendama sedaviisi, et teen tööd senikaua kuni on nad vaja vajalikku asutusse organiseerida ja siis magan oma mõned tunnid ja siis elan taas. Ma ei ole ilmapeal võimeline harjuma hommikuse varajase ärkamisega. Minu mäletamist mööda pandi mind kodus keskkoolini enamvähem riidesse, et ma ikka kooli jõuaksin. Ja koolimaja ette sõidutati mind ülikoolini, mil kodu tolmu jalgelt pühkisin ja ellu astusin. Ülikoolis korraldasime me 'öised loenguid' kuidagi sujuvalt hilisemateks ja enne kella kümmet hommikul oli uneaeg. Aga ma mäletan siiani seda kooliaegset iiveldustunnet ja seda, kuidas ma esimesed kaks tundi klassiaknast välja vaatasin poolunes, veidi ilmsi. Nii mõnigi õpetaja heitis selle üle nalja. Aga see on mu bioloogiline kell ja kõik. Kes mulle tulevad rääkima sellest, et see on treenitav, siis minu 33 eluaastase kogemuse juures julgen ma kinnitada, et seesugune treening on minu puhul väheviljakandev, siiani pole see veel kellelgi õnnestunud. Küll aga suudan ma väga reipalt ja mõnuga öösel hoogsalt tööd teha. Aga keerukamaks läheks asi siis, kui ma oma paari-kolme tundi und kätte ei saa kahe tingliku päeva vahel. Iluuni? Mis see veel on? Ma sündisin krokodillina, seega pole mul tarvis ennast petta ja siis unise peaga peeglisse vaadates arvata, et midagi oleks nagu ilusamaks muutunud. Krokodill on alati ilus loomake. Nii lõuad laiali magades kui ootamatult veest välja karates. Mina olen samasugune


Oligi kõik. Kauem ei lastud mul endamisi mõtiskleda. Köögilaua tagant raputas mind üles võigas sõjakisa. Pisem poiss oli silmaluugid lahti lükanud ja avastanud, et vahepeal on mõndagi muutunud. Tema toon oli nõudlikult kuri. Suurem vend oli jõudnud magustoiduni - kommini. Tema ju tahtis ka! Mis siin elus veel olulist on, kui mitte avada silmad ja pista põske üks komm?! Tere, tervislik toitumine! Ja vend muidugi andis ka, hoolitsev selline või siis puhtmeheliku suhtumisega, et kisav titt on tülikas titt ja kõik on hästi, kui laps on vait? Igal juhul sai pisem vennalt kommi enne kätte kui mina jaole sain. Ja nii ta siis istus keset palavat tuba. Talvesaabas jalas, müts peas ja kombekas seljas. Puudutada ei lasknud. Tal on see etapp, kus vahel käib krõps ja on ’Mina tahan!’ ja sel hetkel oligi, et tema tahab riides olla ja kõik. Ja see katkise kajaka kisa kostus kindlasti mitu kvartalit kaugemale kui vaja.. No olgu siis. Jätan ta rahunema, astun tagasi kööki ja jään õiget hetke passima.

Kolm burgerit vaatavad mulle laualt vastu. Enne olin ma jõudnud juba mõtelda, kuidas ma mõni aasta tagasi targaks sain ja õppisin mida ja kuidas on õige süüa. Kuhu jäi mu veeklaas vajalikud minutid enne sööki? Ja kui võtta ette see burger, mille kokku olen keeranud, siis seal on koos kõikvõimalikud asjad, mida koos tarbida on surmapatt – sai lihaga, juust lihaga, juust saiga, mingi äädikane kurk, mida üldse süüa ei tohiks, ja kindlasti mitte muu kraamiga koos. Ja kõik see kupatus veel üheskoos?! Majoneesikastmest ma üldse ei räägi. Ehk siis hävitav pomm. Aga mis mul sellest. Mul võib ka üks päev elus pidu olla. Olgu see siis krt kasvõi üksinda köögilaua taga tapvaid pomme süües. Me kõik sureme kord. Täna ei ole see päev. Täna on laupäev. Ma ei mäleta, millal ma viimati teadsin, et ’täna on laupäev’ ja see tunne on ühtaegu veider, naljakas ja kurb. Vaat nii ennastunustavalt olen ma elanud, joonistanud ja siin pisipoistega pundis omi tegemisi teinud.


Paar hetke hiljem tõstsin vähimagi süümepiinata need kolm burgerit koerale. Olgu temalgi pidu. Libapidu. Kasvõi kord elus. Ja nii ma siis istusingi köögilaua taga ja kuulasin, kuidas koer meie ainulaadset, veidrat ja ebatervislikku õhtusööki vohmis ja nautis. Lätsutades. Saiast ja pihvist arvab see koer nagunii kindlasti hästi. Sibula nokkisin enne talle andmist välja. Ja kui ma siis köögist välja astusin, siis seisis kausi kõrval kenasti reas kuus viilu marineeritud kurki nagu silgud kenasti rivistusel. Ja üks närtsinud salatileht oli seal ka. Koer teab, mida sööb.

Toas on kommisöödikud jõudnud nii kaugele, et pisem lubab endal õueriided eemaldada. Ise ta seda teha ei saa, sest ühes käes on endiselt komm ja sellest lahti ei lasta. See on kallis kraam. Äkki keegi sööb veel tema eest ära. Ja mina seisan nüüd siin, teie ees. Kell on pool kaheksa õhtul. On laupäev. Ja mul on tahvel kamashokolaadi. Uut. Transrasvade vaba, väidetavalt. Kuigi see kamm selle rasvade ümber tundub jälle mingi segase korralikult läbimõeldud turundustrikina (Welcome to Estonia ). On nad selle retsepti või toorainega teinud, mida on, aga kurkukleepuvast tuimapoolsest maisutusest on saanud suussulav hõrgutis. Kas see on maitsepoolest seesama, mis nõuka-ajal oli? Mulle lapsena maitses kamaks väga. Uuel ajal sõin ma seda, aga ilma sügavama naudinguta. Fazeri piimakas ja pähkli-piimakas olid alati paremad, Dumle shoks ka, aga vaat nüüd on kamatahvlike see, mis mulle enim neist rõõmu teeb. Aga see ei tohi olla õuekülm (ja kindlasti mitte külmikukülm), siis on ta ikka samasugune tuim klimp kurgus. Aga toasoojana.. Nad võiks mulle reklaami eest juba tasuda. Shokolaadis näiteks. Kama omas

Mardilaadani on veel 12 päeva aega. See on minu jaoks suur väljakutse. Tohutult suure kaaluga väljakutse ja eesmärk, mida olen edasi lükanud ja peljanud ja minema püüdnud peletada, aga mille vastu ma enam ei saa, sest andsin Marelile oma sõna ja seega olen ma seal ka kohal. See saab olema otsustav vaatus. Kui see õnnestub ja mul läheb kenasti, siis jätkan samas vaimus. Kui ma ei leia sealt seda, mida otsin ja vajan, siis kolin pillid koti ja lähen äkki isegi palgatööle nagu kõik normaalsed tänapäeva inimesed. Pisem saab kuu aja pärast kolmeseks. Seega on aeg. Kas teostada unistused. Või loobuda neist. Ma isegi ei mõista, miks ma seda kõike teile räägin. Ehk räägingi rohkem iseendale. Aga silmad valgusid korraga vett täis. Kuuma soolrasket vett. Sest tegelikult ma ju tean, millega ma silmitsi seisan ja see on nii krdima raske. Aga ma lähen ja täidan oma osa nii hästi kui oskan ja suudan. Täpselt 17 päeva oli see aeg enne otsustavat sündmust, kui tuli otsus, et lähen. 17 päeva, et saada valmis nii palju kui suudan. Ja sinna sekka on veel mitu päeva, kui on vaja muid väga pakilisi asju teha. Sinna sekka on jäänud juba ühe väikemehe kopsupõletiku lõpp ja mõlema poisi korralikud kõhutõved ja öökestvad rallid. Aga ma trügin innukalt edasi mitmel rindel. Aga kas sel isetegmisel on ikka mõtet? Kui palju võrratult lihtsam on käia suurfirmas kindlal palgatööl ja elada rahulikku kellast kellani elu muude boonustega nagu näiteks vaba nädalavahetus. Mis asi on puhkus? Kui paljud meist mõtlevad sellele, kui palju kulub tegelikult ühel firmal ja tööandjal ühe töötaja ülalpidamiseks ja palju selleks teenima peab? Ma võiksin ju ka südamerahus oma asju mustalt müüa. Aga just südametunnistuse pärast ma seda ei suuda. Aga üksi põlve otsasasju tehes ei ole sel kõigel üldse mingit mõtet.Või ehk siiski? Seda saan ma varsti teada. Kindel on aga see, et kellast kellani palgatööl kaotaskin ma oma laste lapsepõlve ja seda ei andestaks ma endale mitte kunagi. Seega tuleb edasi punnida.

’Emme, vaata meil on uued ilusad kombekad!’

Ja ma vaatan. Jääpangal ehk hülgelesilas ehk kodukootud lavats-diivanil on kaks porgandpaljast poissi üks omast arust veetlevamas riiete-esitlemisasendis kui teine... Ohkan ja naeratan. Siis aga saabub vastuvaidlematu selgus:

’Tead küll, see on sealt muinasjutust. Aga pööra nüüd jälle selg, me teeme sulle veel ühe üllatuse.’

Ja mina pööran neile selja ja teile jälle näo. Kuna mu arvuti asub aknalaual ja õues on pilkane öö, siis näen ma suurepäraselt, mida nad seal teevad. Nad panevad end riidesse. Suurem aitab pisemat, kui see ise veel ei saa. Aga nad arvavad endiselt, et mul on ka selja taga silmad., sest kuidas ma muidu alati tean, mida nad teevad mu selja taga. Mina uskusin lapsena, et mu emal on üleloomulikud võimed ja ta näeb läbi seinte. Päris siiralt uskusin. Ma ju selle peale ei tulnud, et seina sees on ka aknad. Natuke vahvat müstikat käib lapsepõlve juurde


Aga et see postitus ei jääks pelgalt heitlikuks jutuvadaks, siis siin teile pildikesed ka pärisisetegmistest.

Meie maja jonnionn. Ehk siis koht, kuhu pöörduda siis, kui jonn nõuab oma osa. Me kõik ju vahel jonnime. Kui nüüd ikka üdini aus olla. Aga jonnionn on väike vaikne kena kohakene, kus elab üks või äkki ka mitu toredat jonni. Kes armastavad jonnivaid lapsi. Suuri ja väikeseid. Ja nad võtavad lahkelt kogu jonni endale, panevad talle punni peale ja teevad sellest palju rõõmu. Taas- ja uuskasutus või nii. Selle toreda jonn-loo räägin ma teile kunagi hiljem.



Aga meie onn on piisavalt suur, et mahutada korraga nii mind kui Sibulaplixi ja teatavasti pole me just päkapikumõõtu tüdrikud. Kokkulitsutud olemisega väikemees ronis ise pildile. See hapu nägu on puhas näitemäng, sest temal ei olnud kitsas. Meil oli. Aga me ei roninud sinna ka jonnima, meil oli jonnakalt lõbus lihtsalt olla. Aga võibolla puges te meie sekka seepärast, et teile näidata enda kunstiteost kaarukse ja aknaaugu vahel. See roheline seal. Kui suurem ei ole iial seesuguseid asju teinud, siis pisem teeb. Ometi meil kodus keegi seinetele ei joonista. Ja ma isegi veel ei tea, kas piirata seesugust loovust või suunata seda mujale

Seinaorvas, laeni ulatuvate riiulite all asetsev onn ise, on alles ehitusjärgus. Aknaluuk on endiselt paigaldamata. Onnile on värvikiht kandmata, sest mul on kindel nägemus, mis värvi see paik olema peab. Silt on puudu. Raamaturiiul ja lambike on onni veel paigaldamata. Lihtsamas keeles oleks see siis selline rahulik väike nurgake, kus rahuneda ja omaette olla. Aga hea, et ma oma merekaru abiga selle projektiga unistusest elluviimisega juba niigi kaugele olen jõudnud, sest minu puhul ei tohi see tarkus paika pidada, et pagari lastel pole saia ja teistel jälle kingi. Minu omadel on vähemalt onn olemas. Nüüd läheb edasi vaid paremaks


Ja kui ma parasjagu ei joonista ja värvi silte ja särke ja veel üht-teist, siis õmblen ma oma loomakesi ja veel üht-teist. Need neli käisid meiega suuremal sügisesel kodumaa-turneel.



Vasakpoolne saba ja sarvedega kollane tegelane on meie päris oma jonnipoiss. Või äkki ta ongi tüdruk? Poistele võiks naisjonn päris kenasti sobida. Igal juhul tema on ja arvatavalt ka jääb meie juurde. Aga teised kolm ootavad parajat hetke, et nad laia ilma saata nagu kunagi suve lõpus läks Mõmm. Ilusal ja toredal eesmärgil. Aga neid tegelasi tuleb veel, mõned neist tulevad ka laadale.



’Kop-kop, kas emme on kodus?’ toksib väike käeke õrnalt aga nõudlikult mu seljale. Selge. Aeg on minna. Seega aitab lobast. Sain päevapildi oma isiklikust hullumaja puhvetist teieni toodud ja nüüd veel 12 palavikuliselt töist ööpäeva ja siis ma ehk tean, mis edasi saab. Teadmatus ongi kõige hullem asi vist üldse. Kas ma olen kurb? Kindlasti mitte. Aga ma olen pingul ja natuke hirmul. Tamp on taga. Aga teisalt see jällegi treenibki võimekamaks. Helget ja ilusat olemist on vaja, et jaksaks ja kui parasjagu poel helga ja ilus, siis tuleb teha nii, et on. Jah, ma olen hull! On laupäeva õhtu. See õhtu on pidutsemiseks. Mina pidutsen südames. Ei, ma ei ihka mujale. Lihtsalt nii jõuab rohkem. Ja ma tunnen suurt elevust. Nagu 7-aastasena augusti viimastel nädalatel. Loetud päevad enne koolitee algust

Aitäh teile, et te olemas olete. Aitäh teile, kui te lugeda ja kuulata jaksate. Aitäh teile hea sõna eest!



Kohtumiste, joonistamiste ja kirjutamisteni!

pisihladjas, see puhvetipidaja
pisihaldjas posted @ 18:45 - Link - kommentaarid (20)
26 Oktoober 2010
SÕJAS EI OLE KÕIK LUBATUD. UNES KÜLL

Inspireerituna kahe vildikunstniku vahelisest lahingust, panin ma kirja kauakeenud mõtted.

Alguses tekkis tahtmine kakelda, aga siis tekkis küsimus, et kellega siis? Jäin mõtlema, et kui ma vaid tahaks noka lahti teha, siis oleks mul ka isiklikus plaanis nii mõngi kala ja kana kitkumiseks teile pakkuda. Aga maailm on suurem ja laiem kui see minu madala mätta otsast paistab. Keda see huvitab? Las igaüks ajab oma asja. Ja ajab seda nii hästi kui oskab, tahab ja viitsib ja sisemine eetika- ja esteetikatunnetus lubab. Raudselt on alati kuskil veel keegi, kes sarnaseid asju teeb. No ja siis? Mida rohkem kaunist loomingut, seda ilusam ju! See käib ju igasugu asjade kohta. See on järgneva jutu lühike sisututvustus.

Miks ma reeglina ei viita kellelegi oma töid teile tutvustades? Et kas ma olen nii ülbe ja omast arust nii tegija mutt, et mind ei huvita head tavad? Huvitavad ja väga, se's osas olen ma paraku nagu viks koolitüdruk. Aga viitamiseks ei ole mul enamasti isegi põhjust just seepärast, et kui mul on peas keerelnud mõni idee, aga teostus ootab alles oma aega ja ma siis juhtumisi näen seda sama asja kellegi teise teostuses ja esitluses, siis sulgen selle peatüki automaatselt enda jaoks. Ma nimetaksin seda tunnet 'kergeks pettumuseks', kui mõni minu peas ja südames suureks sirgunud idee on juba peaagu sarnaselt kellegi teise poolt teostatud. Ilmselt oleks minu teostus sel juhul äratuntava ja kokkuviidava sarnasusega, kuigi nende tekkeloos midagi ühist ei ole. Ma jäin lihtsalt hiljaks, tunnistan seda endale ja elan ning tegutsen edasi. Ma ei taha kopeerida ja ei tunne ka kiusatust ise sama asja katsetada. Raudselt leiduks ka neid, kes tahaks siis kakelda ja pinnida, et kust ma küll selle või teise idee sain. See on ka põhjus, miks ma ei konda internetiavarustes, ei osta vastavateemalisi ajakirju ja siinseski keskkonnas loen vaid konkreetseid blogisid ja seda inimese ja tema loomingu terviklikkusest osasaamiseks. Mitte selleks, et shaakalina ringi luusida ja vaadata, kas saan kuskilt miskit põske pista. Mida aeg edasi, seda rohkem tahaksin ma end sulgeda enda maailma. Ma juba tean, et minu suuremad loomepalangud on aset leidnud piiratud füüsilises keskkonnas ja pigem infovaeguses. Enesega üksiolemine ja igatsus on liikumapanevad jõud ja tohutu inspiratsiooniallikas. Meie kirjus maailmas oleksid aga ka silmaklapid head abivahendid. Samas ühest retsepti pole kõigile.

Aga kuna ei ole olemas loomingulises mõttes steriilset keskkonda, siis nähes maailma ja teiste loodut enda ümber on ikkagi enne kõike tähtis tunne ja emotsioon, mitte konkreetne ese ja asi, mida kopeerima asuda. Ma ei taha saada inspiratsiooni teiste töödest. Ma ei taha näha kellegi tehtut kunagi eesmärgiga, et teha seda veel paremini. See periood, kus teisi jäljendasin ja otseselt kopeerisin jäi lapsepõlve, õpipoisi-aega, see oli vajalik, et õppida ja koguda alusteadmised ja -oskused. Aga mingist hetkeks peaks tegija valdama 'oma asja' sedavõrd, et teab, kuidas ise areneda ja kasvada ja sel juhul oleksid eeskujud vaid piiravad ja pärssivad ma arvan. Sellisel juhul uusi asju lisaks õppides ei alusta sa enam kunagi A-st ja B-st vaid teedki kõike nagunii omas võtmes. Lihtsalt mõni uus tehnika või oskus on juures. Mul on nii selgelt meeles aastal 97 läbitud siidimaalikursus, kus ma pusisin teha nii nagu kästi, nii nagu kõik tegid ja no ei olnud see minu rida ja siis korraga katsetasin niisama vaikselt omamoodi ja ma muutusin rõõmsaks. Ma olin omandanud uue väljundi, aga teinud seda endamoodi ja just nii oligi õige ja hea. See tunne ja veendumus tekitasid kindlustunde. Sealt edasi ei ole ma enam koolipinke nühkinud vaid ise katsetanud. Sealt edasi oli kõik juba palju lihtsam. Ma teadsin, mida tegin ja iga uus tehnika ei olnud enam hüpe tundmatusse vaid olemasoleva asja täiustamine. Liha luudele kasvatamine. Aga mõni avastab ennast alles vanemas eas. Seega peab ta ka need sirged kopeerimised ja õppetunnid tegema läbi hiljem. Võibolla ka palju kiiremini. Aga kes on tegija, see ka areneb. Need, kel on rohkem annet, teevad seda kiiremini ja sujuvamalt. Aga kõike on võimalik ka õppida-õppida-õppida ja ka ilma loomuomase eeliseta harjutamise läbi sihtmärgini jõuda. Visadus tegi ahvist inimese väidetavalt. Kõige lihtsam on alati käega lüüa, samas kui sees on mingi sügavam kutse, siis on raske leida eneses rahulolu ilma konkreetse võimaluse ja väljundita asju luua. See on minu arusaam sellest asjast. Kindlasti on see eri valdkondades veidi varieeruv.

Et kas mul pole näiteks olnud mõtet kivikeste või puulitritega trips-traps-trulli mängu teha? Oli, ammu oli. Aga kui ma selle nüüd teostaksin, siis huvitav, kellele neist paljudest pean viitama? Seega ma teen parem midagi muud. Kuigi minu mäng oleks ka kivide ja litrite peal minumoodi. Selles, et keegi sedasama mängu ja mõtet ekspluateerib ei ole midagi uut, AGA kui ma teeksin ka trips-traps-trulli mängu, siis teeksin ma selle juba tõepoolest siis nii, et ei pea vajalikuks kellelegi viidata. Kui keegi midagi sarnast leiab kuskilt mujalt, siis noh, maakera on ümmargune ja me kõik oleme mõtlevad inimesed. Juhus. Elementaarne on see, kui midagi teed ja selle sahtlist välja võtad ning teistele näitad, pead arvestama, et see asi hakkab elama oma elu. Sama selge on see, et vabalt on võimalik maailma eri paigus ühel ja samal ajal teha teineteisest sõltumatult üht ja sama asja. Kitsas teaduseski on seesuguseid näiteid. Kunst ja käsitöö on ju veel palju pehmemad ja painduvamad alad. Siinkohal meenuvad mulle alati polümeersavist tehtavad roosid ja just purgikaaned, mis nendega kaunistatud on. Ma olin kord kauges lapsepõlves siruli maas haige. Mulle toodi kommi. Uhkeid kollaseid Draakonikomme. Aga paraku oli see see partii, mis oli seebimaitseline. Süüa ei käranud kohe üldse. Aga mida tegi haige laps voodis oma kommidega - peos soojenes kõva komm pehmeks ja kergesti voolitavaks. Tegin neist roose. Nagu päris. Tegin purgikaanele kaunistuse. Palju pisikesi õrnu kollaseid roose. Kas ma olin sellist asja tol 'vaimupimedal' internetivaesel Fimo- ja Cerniti-teadmatuse ajal enne näinud? Ei olnud. Isegi unes ei olnud näinud. Päris kindlasti kohe ei olnud. Kas siis mina olin selle asja leiutaja? Kindlasti mitte. Aga alati kui ma just seesuguseid purgikaasi näen, on mul hea armas tunne südames. Kord saatis just seesuguse purgikaanega mulle Virbi murakamoosi (ma ei ole seda unustanud, Virbi!). Selliseid asju nähes meenub üks vahva asi, mille teinud olen ja mida teha oskan. Kui tahan. Kõik. Ja kui ma neid nüüd ka tegema peaksin hakkama, siis tõepoolest, ei ole mul vähimat kavatsust kellelegi viidata ega kedagi näituseks üles panna.

Aga kas meil on kohustus (kasvõi pelgalt hea tava mõttes) viidata siinseski keskkonnas konkreetsetele esitegijatele ainult seepärast, et ta on elus tuhat seepi rohkem viltinud kui mina? Vilditud seebi tegemise viise on kindlasti rohkem kui üks ja juba ainuüksi siin on tegijaid hulgem. Äkki igaüks teebki omamoodi? Käsi südamel, ma ei ole elus ühtegi õpetust lugenud ega näinud. Istusime sõbrannega koos ja lihtsalt tegime. Läks isegi meelest küsida, kust tema seda õppnud on. See ei olnud sel hetkel kuidagi üldse oluline. Tegemine oli tore. Ja loomulikult mainisin ma oma seebikesi näidates ära, et temaga koos tegime, aga kui keegi kolmas end seepärast riivatuna tundis, siis vabandust, ma ei ole kellegi leiba ära söönud.

Või kas peab nt konkreetsete papude tegemisel viidama kellelegi, kes mustri nö maale tõi? Jah, kui ma tean ja tunnen, et ma tõepoolest kellegi tehtut üritan jäljendada või kasutan nende tõlgitud-edastatud mustreid, siis loomulikult ja siis ka pigem lisana otsesele algallikale ikka, aga vastasel juhul ei näe ma selleks põhjust. Samas kindel on see, et kui ma kunagi elus peaksin jõudma päikeseprindi või steekidega kampsunini, siis küll ma juba tean, kuhu ja kellele viidata. Sest olgugi tehnika pärit kes teab kust, siis minu esimene elamus ja emotsioon on pärit mingist kindlast kohast ja seejärel veel kinnistunud teises kohas. Aga kindlasti on neid steegitajaid veel olnud, mina paraku ei tea, ei ole näinud ja seega ei oska neile isegi mitte viidata. Me ei saa siin ega kuskil mujal eeldada, et me kõike teame ja oskame igale poole viidata ja näidata. Kas rõõm sellest, et lased tegemisel end enesesse haarata ja lihtsalt lood midagi, on siis nii karm, julm, isegi vaata et häbiväärne, et alati peab olema kõigel põhjus ja põhjendus ja veel hullem - vabandus?!

Ma olen aastaid endale unistusteraamatusse kotte (ja väga paljut muudki) joonistanud. Ja pean tunnistama, et minu üks suuremaid lemmikuid on Mareli praegune viltkotimudel. Ma olin vaid nõksu kaugusel, et seesuguseid tegema hakata. Küll õmblema ja joonistama (kangaladugi teile ette näidatud juba), mitte viltima, aga ikkagi - tema jõudis oma teostusega ette omal moel, minust sõltumatult. Jah, see on levinud kotivorm ja maailm saaks selle võrra veel hulga rõõmsavärvilisi kotte juurde, kui ma neid ikkagi teha otsustan, aga seda kõike peab veel mõtlema ja kaaluma ja seedima ja arutama. Mina isiklikult Mareliga siis antud hetkel näiteks. Et kas ma pean temalt luba küsima? Ei, seda ma ei arva. Küll aga on kena asja detaile arutada. Ennekõike seepärast, et me asume lähestikku. Eksisteerime suht samas aegruumis ja ka kõrvu teie silma all. Me soovime kenasti läbi saada ja see on viisakus. Elementaarne viisakus. Aga fakt on see, et kui ma seesuguse koti teen, siis ei ole ma selle kuju viksinud maha Mareli kotilt ja ei arva ka, et pean seepärast talle viitama. Visuaalne sarnasus koti kujus on kokkusattumus ja eesmärk pole kellegagi sarnaneda. Kui see oleks keegi kauge Maali maalt ja ma näeksin teda poes endast sarnase sumadaniga mööda jalutamas, siis ma peaksin temale viitama? Kui emotsioon oli kustumatu, siis miks mitte, aga kohustust mul küll ei lasu. Kindel see, et see ei olnud ka üldse mitte tema disainitud kotikuju. Krt seda teab, kes suurtest tegijatest sääraseid loonud on. Ja ka neid ei ole kindlasti üks. Sest sellisel juhul läheneks asi juba absurdini. Me ju tõepoolest ei suuda teada kõike. Ja ei peagi.

Ja kottidega veel ka teine olukord. Teine lemmik on mul kottide osas just selline, mille Sibulaplix mulle sünnipäevaks õmbles. Omal algatusel. Teadmata midagi minu salaplaanidest ja joonistustest. Võibolla on õhk meie ümber tiine samadest ideedest ja nägemustest? Teiega juhtub seda ka? Kas ma peaksin Sibulaplixilt luba küsima, kui teostaksin oma ideid aastast alates 2000 või veel varem? Raudselt on seesuguseid kotte tehtud küll ja veel, olgugi, et selle konkreetse lõike mõtles Sibul oma tegemise jaoks lennult ise välja. Aga kui ma konkreetse kotiteo ikkagi ette võtan, siis ei leia ma küll, et pean viitama kahtluste hajutamiseks sinna ja tänna. Ma ei arva, et me peame sellisel foonil õigustama seda, mida teeme. Piisab, et me omavahel oleme asja kenasti selgeks rääkinud, et ei toimu kopeerimist, plagieerimist ja mida kõike veel. Aga see on meie asi. Pealegi teeksin ma kokkuvõttes nii ehk naa need kotid omamoodi, sest ma ei lähe neilt küsima lõiget, ei joonista seda salaja maha ja lõppkuju sarnanekski ehk vaid visuaalselt. Kas ma pean siis oma maitse maa alla tampima ja minema viskama vaid seepärast, et mulle meeldivad samasugused kotid nagu ühele, teisele ja kolmandale, võibolla tuhandele veel? Või pean ma kõigile neile viitama, kes sarnase kujuga asju on teinud? Vaevalt küll. Sisetunde küsimus!

Kui ma võtaksin lahti raamatu ja kopeeriksin sealt maha mustri või kooksin sokid või heegeldaksin äärepitsi või veeretasin näppude vahel kellegi teise konkreetset meisterdust ja kätetööd, mis mind sügavalt liigutanud on ja ka puhtalt visuaalse vaatluse põhjal, et võtan heaks nõuks asi vormistada just nii nagu keegi on toonud ära või teinud konkreetse õpetuse, näidise või töö, siis arusaadavalt kirjutan ma oma töö juurde vastavad märkused ka sõnaselgelt kirja. Kui ma saan millestki inspiratsiooni ja see tõepoolest viib mu selleni, et pean asja katsetama, siis miks ei võiks ma seda teistega ausalt jagadat? See oleks ju ka inspiratsiooniallikale kena tunnustus ja kummardus minu meelest. Kas kiitusega maksab siis kitsi olla? Kas kellegi teise aupaistest näpatud sära on kuidagi magusam? Kahtlen selles. Pigem saab see sära ja au olema seda suurem, kui suudad kellegi õpetusele/mustrile/tegemisele viidates näidata kõrvale tõepoolest enda pingutuste kaunist vilja. AGA ärge unustage, et sageli saadakse algtõukeid mitte ainult mustrist ja pildist ja konkreetsest esemest vaid paljudest erinevatest olukordadest ja asjadest - loodusest, muusikast, kirjandusest, inimsuhetest ja mitmest-setmest muust asjast. Kas meil siis peab olema kohustus sellest kõigile rääkida? Kas loomingul puudub siis loojaga isiklik suhe ja alati peab kõiki kahtlustama varguses ja plagieerimises? Me kõik oleme välismõjudele vastuvõtlikud. Vallates konkreetset tehnikat, kasutades samu vahendeid, elades samas maanurgas ja omades sarnaseid rahvuslikke arusaamu esteetikast laiemalt, siis uskuge, visuaalselt sarnase tulemini polegi väga raske jõuda. Ja jalgratas on paraku juba ammu leiutatud. Kas seal on siis tõesti nii hirmus suur vahe, kes õppis esimesena sõitma? Kes sõidab paremini? Kas oluline pole mitte see, et rattaga on tore sõita ja vahva on koos sõita. Ikka sedasi, et kokku ei põrka ja teineteisele viga ei tee. See oleks samahea, kui Muhu memmed läheksid omavahel kaklema, kes mis lille kellelt pätsas. Õigus, seal on tegemist rahvakunstiga. Aga mis seal tegelikult nii väga vahet on? Miks on neil õigust teinesteisele vähem kõrri karata? Absurd, eksole? Selle asemel luuakse kuhjaga ilusaid mustreid, erinevaid, sarnaseid, ühesuguseid, kopeeritakse, jäljendatakse, tõlgendatakse ja elu on ikka lill. Mitmekesine lilleaas.

Isetegija on kujunenud meeldivalt pühaks ja õiglaseks õigusemõistmise paigaks ja arvestades lugejaskonda on see muidugi kenake seltskond ja kui inimeste arusaamad siin valgust juurde ja tolmu vähemaks saavad, siis ongi kõik hästi. Häbitut silmakirjalikkust, pugemist, seljataga sisisemist on siingi liiga palju, aga oluline on keskenduda õigetele asjadele, oma tegemistele, arendamisele ja heale emotsioonile . Fakt on see, et kui on mõte koonduda ja hoida ühes pundis koos suuremal hulgal häid ja vahvaid ja omanäolisi ja ka samanäolisi tegijaid, siis on pinged kerged tulema. Kunstnikud, ka käsitööliste seas on tihti kunstnikke - inimesi, kes valdavad meisterlikult tehnikaid ja teevad mustrilugemises silmad ette enamusele ja ka teistsuguseid kunstnikke, kes suudavad ise mõtelda ja luua ilma konkreetse juhise ja mustrita. Kaaluge hetkeks, kas helilooja on vähem kunstnik kui meisterlikult noodist mahamängiv pianist? Nende kunstivaldkond on kõrvu, aga ometi erinev. Pahatihti on kunstnikuhingega inimesed suht enesekeskse maailmapildi ja -tunnetuse ja -tajudega, nad ei tahagi kõigiga suhelda, suured sõbrad olla, aga neil on loomupärane kõrgendatud vajadus meeldida ja mõjuda vahel ka shokeerida. Ja eks siis ongi ju kerge tekkima olukord, kus tuntakse, et Sinule määratud au ja kiituse on keegi justkui endale varastanud. Teinud seda justnagu jultunult (aga samas võibolla ka täiesti tahtmatult ja teadmatult) Sinu päris oma raskerelvastusega. Kuigi teisel on ehk ka täpselt samad relvad kapis, oskusedki sarnased. Natuke nagu paljaksröövitud tunne on ikka, samas see on sageli vaid näiline. Pigem peaks seesugune asi hoopis arengule suunama. Võidurelvastumisele, mis antud juhul ei olegi ju negatiivne ilming. Konkurents on eluterve nähtus. Sama tore on leida ka just endale ainuomane nish ja seda täiustada. Igal oma oma teed ja valikud.

Kui me paneksime siia ritta kõik vabariigi (ehk ühe korraliku konnatiigi) parimad mingi ala tegijad ja ka lähikondsete riikide tegijad ja pärlid internetiavarustest, siis ohh sa poiss, kui vägeva võrgustiku me sellest kokku joonistada saame! Võrdlemistööd suurte kuhjadega. Kes kelle juures õppis, kes keda jäljendas? Kes on tegijam? Aga kellel seda vaja on? Nautigem seda, mida te teete ja loote, nautige ilusaid hetki ja maailma! Olge ise ilusad ja ausad, siis on maailm parem paik!



Aga nüüd olen kuss, sest karu magab ja pisihaldjas valmistub palavikuliselt Mardilaadaks. Aga teie arvamusavaldused ja mõtted on vägagi teretulnud


pisihaldjas posted @ 20:58 - Link - kommentaarid (13)
04 Oktoober 2010
SÜGISENE SILDISADU

Täpselt kolm aastat tagasi tegin ma mõned peotäied pisikesi uksesilte. Erinevad tegelased veetsid aega vannis ja potil. Ma ei ole siiani meie kaubanduses kohanud veel sarnaseid vahvaid silte, mis aitaks erinevates elamistes ja asutustes lihtsamalt orienteeruda. Parimal juhul leiab poest ikka vana tuttava potil istuva tüdruku või suure kaarega pissiva poisi. Teate küll Neid silte

Vahepeal olen ma ainult mõned sarnased sildid sõpradele joonistanud kindlate nõudmiste ja ootuste peale, nüüd aga rääkis mulle Annlaa, et Meribeli Käsitöösalong lööb uksed Kristiine keskuses valla ja sinna oleks minu silte vaja. Selge. Kui sildid, siis sildid.

Kõige pealt tulid vanad tuttavad potid ja vannid, sest reeglina vähemalt üks neist asutustest on igal ühel kodus ka olemas. Ma mõtlesin korra ka sellele, kuidas näevad välja ennast küürivad ja kergendavad kaasmaalased (rahvarõivais siis), aga see mõte alles küpseb täiuslikkuse suunas. Senikaua aga..

Koht, kus isegi kuningas ja keiser jala käivad






Ja vahel tuleb kiiremini teha, sest karul võib ka häda olla






Kus karusid, seal ka mesilinde







Aga enamasti on inimestel kodudes peale nende kahe asutuse veel mõni ruum. Köögisildid on valmimisjärgus. Pisikeste maja- ja koduhaldjate uksed on valmimisjärgus, aga laste- ja rõõmsalt lapsemeelsete tubadele on mõned sildid juba ka ette näidata. Samas neid saab edukalt kasutada ka muudes paikades





















Ja mõned sildid ka suts kelmikamas võtmes










See viimane silt on inspireeritud suuresti sellest, et on inimesi, kes kardavad lapsi. On inimesi, kes ei oska laste seltsis käituda ja olla. On veel igasuguseid inimesi. Ja kui on heaks tavaks ja ka nõudeks, et inimestel on väraval koerast teavitav silt. Olgu ta siis kuri või hääsüdamlik, siis miks mitte teavitada pisemas ringis ka võimalikust lastelähedusest või -ohust? Vanurisilt, ämma-, kassi-, mehesilt on ka valmimisel. Ja tegemisel on hetkel silt ’Tähelepanu, siin mängivad lapsed’. Kes teab, see teab, et nt pisikesed legoklotsid võivad kujutada endast tohutut ohtu ja riski. Seega hoiatussilt lastetoale

Ma vaevlesin päris jupp aega mõtete küüsis, kas teha lihtsalt pildiga silte või lisada ka tekst. Põhimõtteliselt ei ole ma siiani tahtnud teha silte muudes keeltes, sest las olla midagi jonnakalt ka päris meie oma. Aga samas kui kirjutada juurde, et asi on valmistatud Eestis? Siis äkki oleks see midagi kusagil võõrsil, mis meenutaks just meie maad? Ma ei saa midagi selle tunde vastu, et tekst annab neile siltidele natuke ka midagi juurde. Aga mida arvate teie?


Ja kõik veel pundis koos ka. Koos suure emapuuga, mille külge ronivad pisemad sildid peagi elama ja olema. Suur silt on vaadeldav mõlemalt poolelt – sama pilt, sama tekst




Kui õues sajab lehti, siis meil siin sajab silte.

Teretulemast minu sildimaailma ja muidugi Meribeli Käsitöösalongi, kus leiab ka mitmete isetegijate kaunist kätetööd. Minu sildid on seal arvatavasti olemas alates reedest.


pisihaldjas posted @ 21:26 - Link - kommentaarid (29)
26 September 2010
SÜNNIPÄEVA-ANN ja KOLME PEOGA BEEBIÕNNITLUSI

Ann on tore tüdruk. Selles, et mu tee sellise vahva tegelasega kokku juhtus, pean ma tänama siinset foorumit. Kuidas see täpselt juhtus, et me suhtlema hakkasime, ei suuda me kumbki meenutada, aga kindel on see, et see juhtus ajal, mil mu pisem poiss võitles vapralt oma elu eest kosmoselaevas Lastehaigla reanimatsioonis ja intensiivis. Mind paneb alati muigama tõde, mida ema mulle lapsena alati raius, et sõbrad leiad sa koolist. Töölt ehk veel mõni lisandub, aga üldiselt ikka koolist ja kui need ei püsi, siis oledki üksi. Kas on 'viga' minus, et olen kiirelt seltsiv või kaasaja suhtlusvahendite paljususes? Vast natuke kõike. Igal juhul on mul suur rõõm teada üht Annisugust tüdrukut.

Kui ma valmistusin suvel oma Mõmmi laia ilma saatma, siis oli see just Ann koos oma kahe toetava poolega (abikaasa ja koeraga), kes mul karule kaasapandud saatekirja ka võõkeelseks aitasid sättida. Ann sosistas juba tol korral, et tal oleks ka seesugust Mõmmi vaja. Aga punast ja pisemat. Noh, et saaks nt võtmetele seltsiks pista

Ma mõtlesin punasele Mõmmile pikalt. Aga ju on mu sõrmed veel liig' töntsid ja julgus liig' habras... Seega mõtlesin, et proovin esialgu joonistada. Aga punane Mõmm ei ole päris see, mida ma teha oskan. Aga üks siiski valmis, ekstra Annile. Tulipunase õiega tulipunane Mõmm:



Selle Mõmmi saab ta ise õmmelda-kinnitada soovitud kohta. Kannatab teine edukalt pesta-triikida. Aga siis võtsin riski - joonistasin-värvisin veel mõned karud, aga nii nagu minu maailmas karusid ikka värvitud on ja taustaks pistsin kõrvamõmmidele punase pehme kanga. Suts suurem mõmmisilt sai aga seltsiks kaks tulipunast õit. Et ikka punasem oleks!




Palju õnne Sulle, Ann! Karumõmmilist aastat!



Ja palju õnne ka kolmele pisibeebile, kes alles hiljaaegu siia ilma on saabunud.

Pisikesele beebiprintsessile, oma tänava uuele põnnile ja ühele kauaoodatud pisipoisile!


pisihaldjas posted @ 18:37 - Link - kommentaarid (2)
23 September 2010
NII SININE

Lapsena oli sinine mu lemmikvärv. Ma ei kannatanud silmaotsastki roosat ega punast. Need olid nõmedad plikade värvid. Aga mingil hetkel asendus sinine märkamatult just nende eelnevalt vihatud värvidega. Ja sinine jäi mulle kaugeks. On mingit kindlat tooni siniseid, mida ma talun, aga üldiselt kohtab minu maailmas sinist üsna harva.

Kui ma avastasin viimasel hetkel, et selle aasta isateki-projektis on veel paar vaba kohta, siis küsisin ma endalt, kas mustvalged või sinised. Kirjud lapid tundusid olevat liiga suur väljakutse. Jäin siniste juurde. Kui Sibulaplix mulle mõne aja pärast vajaliku lõnga organiseeris ja vanaemaruudu heegeldamist demonstreeris, siis vaatasin ma seda asja kõhklevalt. Meie heegeldamise tugevus on sedavõrd erinev, et pidin nagunii kogu töö üles harutama ja otsast alustama ja kui kord juba konks ja lõng mu sõrmede vahel olid.. ei tulnud sealt mingit vanaemaruutu.. hoidsin peos hoopis sõlge. Sõlge? No see tore ümar liistak oli oma kerges reljeefsuses justtäpselt sõle moodi minu silmis. Katkestasin lõnga ja tegin teise veel. Kolmanda. Neljanda. Ja panin nad siis kõrvu.



Armas oli. Näpuotsaga kaitsemaagiat ja ürgnaiselikku energiat. Sõle taga on kahtlemata inimesed. Terve ühtehoidev ja kokkukuuluv rahvas.



Mulle hirmsat moodi meeldis, aga kas see ka nõuetele vastab? Jälgisin kogu aeg silmanurgast teiste üha valmivaid ruute ja võitlesin enda sees. Äkki on liiga hõre? Äkki on liiga jäik? Äkki on liiga teistmoodi? Mõtlesin endamisi, et teen selle ruudu igal juhul valmis ja siis vaatan, kas suudan midagi neutraalsemat ka luua.




Sõlelapp oli ilus ka tagumiselt poolelt.



Kuigi siin meenutasid sõled mulle rohkem mereloomi. Kuna meie meres sääraseid tegelasi ei esine, siis jäin omamaisele truuks. Aga ilus on ta ikkagi ka peitujäävalt poolelt




Kui üks sõlelapp sai valmis tõusis käsi juba teist tegema, aga kuna ma endas kahtlesin, et kas nii üldse sobib, siis lasin aga minna ja kui heegelketas muudkui kasvas, siis tuli äratundmine, et näe, see on täpselt nagu aastaringidega seib puust. Eluringid. Ja keskmine osa ei ole mäda. Üldsegi mitte. See on naba. Naba on oluline. See on järjepidevuse ja jätkumise märk. Ja samas on iga inimene ju ikkagi kokkuvõttes oma maailma naba.



Seega sai lapp nimeks Naba ja Eluringid. Viimast 5-6 rida sain ma hiljem (peale fotosessiooni) veel korduvalt harutada, et ruut kindla käega ruuduks saada ja viimne kui loperdus minema ehmatada.




Aga mul oli lõnga veel. Juba eluringe keerutades hakkas mul silme ees lainetama. Ma olin ikka vaadanud teie tehtud armsaid rõõmsatriibulisi lainetavaid beebitekke ja sinine lõng näpuvahel.. Meri! Aga lainetada ma ei osanud, pusisin jupp aega omaette.. aga siis tuli külla päästeingel-Sibulaplix. Natuke nii ja natuke naa ja tema ülejäänud külaskäigu imetlesin mina vaid oma laineid. Asi hakkas looma.



Ilm oli vaikne ja rahulik ja tuli lainegi lauge. Aga kel seda tormist merd koju nii väga nüüd ikka vaja on. Tasaselt loksuv meri on turvaline ja kõige omam vast. Ja nii, ühe hooga saigi valmis minu Merelaineruutu.





Ja minu kõik kolm isateki lappi veel üheskoos ka - Minu Eesti - inimene, tema ise ja päris oma elukäiguga, kaitsev rahvas sõlekilpidega varustatult tema ümber ja meri nagu maailm, meie kõigi ümber.




Kuigi mu värilemmikud on ikka arbuus-kiivi- mango-virsik, hernes-porgand-mais-tshilli, sinitaevas-pilvetupsud-heinamaa-küps viljapõld, siis tumedam sinine on selle projekti lõpuks leidnud tee tagasi minu südamesse. See konkreetne sinine lõngatoon on ilus.

Lõpetuseks veel kord minu kõige lemmikum, Sõleruut. Ikka sinine!

pisihaldjas posted @ 10:47 - Link - kommentaarid (24)
18 September 2010
PIDU! PIDU! PIDU!

Käisin täna Isetegija sünnipäevapeol. Saab teine kohe-kohe juba viieaastaseks

Aga nagu meie pidudel ja koosviibimistel ikka, on heaks tavaks enda külge haakida ka nimesilt.. mida mul endisel veel olemas ei olnud. Seega tuli see kibekiirelt valmistada. Sattusin hoogu ja tegin natuke seda ja teist veel.

Olen ikka ja alati imetlenud Susa siinset blogi, aga tema jutublogisse ma lausa armusin ülepea kohe esimesest pilgust. Kõik need vahvad reisimuljed ja pildid.. Mõtlesin alati, et hääl meelel sätiks end tema taskusse.. Selle mõtte tegingi ma omalt poolt teoks. Nüüd mahun ma Susa taskusse, kui ta mind kaasa soovib haarata! Ja et tal selleks rohkem põhjust oleks, siis soojast päikesekollasest peidukohast saab vajadusel alati näpuotsaga haldjatolmu haarata. Midagi saab sinna kindlast veel peita




See, et mulle meeldivad konnaprintsid, pole mingi uudis. ’Anna mulle musi’-koti pildi tegin ma algselt iseendale. Keerulisel ajal, mil sai loodud Mustika keskusesse armas printsessituba. See musikonn on üks ütlemata nunnu tegelane. Hüppas teine uljalt krooksatades nüüd ka tillukesele käsitsiõmmeldud kotile ja tuli peole hästi häbelikult kaasa. Kui aga suuremaks oksjonipidamiseks läks, puges konn peidust välja ja teatas, et tema tahab musi. Alghind oli 1 raha.




Suuremat mänguasjade koostegemist meil välja ei kujunenud, aga kraam oli mul kaasas. Üks ja teine tegi juttu ja joonistas mu algselt karu jaoks tehtud lõike endale koju kaasavõtmiseks. Selle toel saab ju pisikeste muudatusetega vägagi erinevaid tegelasi valmis meistredada. Eeskujulikud isetegijad Sibulaplix ja Oskar asusid aga agaralt asja kallale. Samal ajal käis ka oksjon.

Oskar on asjalik iseseisev isetegija. Tal on ema näol hea eeskuju. Tema haaras kohe nõela ja villa ja asus omapead toksima. Mõni aeg hiljem oli tal olemas pehme villast pall ja ka lepatriinu. Pehme putukas sobiks kaunilt mõne peene daame kübarakaunistuseks. Või ka kohe kübaraks?




Preili Sibulaplix aga lõikas minu universaallõike järgi välja oranzhi jänese




Ja siis tuunisime ritsik62 kaasas olnud nööbivaranduse abil jänksile ka isikupärase silmnäo. Täiesti juhuslikult ladusime silmadeks hiigelssured nööbirattad ja need olid jubevahvad. Lõpuks sai jänks Sibulaplixi valikul sobivas toonis silmad ja ninaks EÕM punase nööbi





Kutse pildile. Läksime. Seisime ja olime kenasti mitmes reas. Meie poole pealt nägi see välja sedaviisi:





Ja oligi käes aeg kuulutada välja selle aasta isetegijad.. Sokike ja Susa! Sokike oli samal ajal teisel peol, aga meiega oli sama maanurga Tumevalge, kes sirutas käe kõneaparaadini ja vajutas helistamise nuppu:



Ja päris õige sokike oligi võluväel üle mere Tumevalge kõrva vastas! Meie kõlav aplaus ja ovatsioonid. Tumevalge võttis pidulikult Sokikese nimel vastu Tubli Tunnustuse Märgi:





Ja siis sõime me torti. Suuuuurt Isetegija-juubelitorti

Sellise söömaaja järel tuleb igaks juhuks pilt peeglisse heita ja eneselt karmilt küsida, kas võib veel patustada või aitab kah...



... ja siis avastasin, et mu eriti oluline ettevalmistus peoks – nimesilt - on veel jäädvustamata! Seega astusin järgmise peegli ette ja..




Kes ütles, et nimesilt peab olema rinnas? Minu sildid on sedapuhku hoopis kõrvas. Nii olen ma tuvastatav mõlemalt poolelt





Vahva kooviibimine oli, aitäh!
Palju õnne ja pikka iga Isetegijale!
Palju õnne, jõudu ja jaksu ka edaspidiseks aasta isetegijatele – sokikesele ja Susale!
Palju õnne, nobedaid näppe ja toredaid tegusid meile kõigile!
pisihaldjas posted @ 20:11 - Link - kommentaarid (10)
16 September 2010
LIPU LEHVIDES TALVELE VASTU

Soe suvi on vist läbi. Ma mäletan, et oli pikk lumine talv ja lõpuks tekkis tunne, et kevad on lähedal. Siis tuli suur auk. Ja nüüd on sügis. Ilmad on jahedamad. Ma järeldan seda sellest, et enam ei paterdata mul siin põiki üle toa veest nõretavate veepüsside ja mudamärgade jalgadega. Ja aknast vihmasadu märgates ei koorita end kiljudes ülehelikiirusel paljaks, et alasti hoovile silgata ja iga viimane kui piisk kinni püüda. Ja porilombis põrsastena puristada. Ja liiva ei pea ka enam labidaga õhtuti toast välja kühveldama. Aga varsti tuleb jälle lumi. Aga enne seda on veel mõne kuu jagu pimedust, rõskust ja soppa. Sügis ei ole ilmselgelt minu aastaaeg ja ma püsin meelsasti toas. Võibolla ei ole sügis minu aastaaeg seepärast, et elan kesk okaspuid. Need on igal aastaajal peaagu sama nägu ja tegu. Värvilised lehed on muidugi toredad. Aga neid jagub vaid hetkeks. Enne kui kirb kõdunemislehk nende ilu enda alla matab.

Aga meil läheb kenasti. Poisid on nagu poisid ikka. Kui ei kuku, siis ronivad ja teevad oma tempe. Lasteaias nad ei käi ja nii on meil koos ja kõrvu veeta kõik päevad. Nii pikad argi- kui lühematena näivad pidupäevad


(foto: Ingmar Muusikus)


Aga mina peaksin tegema rohkem kui teha jõuan. Ööd jäävad liiga lühikeseks ja päeval tunnen vahel laste ees süümekaid, kui nendega konkreetsema tegelemise asemel lasen neil niisama olla ja mängida ja ise end värvide ja pintslite juures hoian. Viimase nädala olen vaikselt ja vabamalt nokitsenud pisemate asjade kallal, aga enne seda olin kaks pingelist nädalat. Teha oli üks üüratusuur ja peen tellimustöö. Lipp ühele kaugele pisikesele lasteaiale. Korraliku majalipu mõõdus, et sinimustvalgel oleks seltsim lehvida. Selleks, et lipp kenasti tuules mängleks ei saanud kangas olla liiga paks ega ka topelt. Ka aplikatsioonitehnika välistati. Kasutusse tuli tihedama koega ökopuuvillane valge riidepalakas. Kuna mul sellises mõõdus lauda ei ole, siis sain korralikult tsirkuseakrobaadi kombel ronida ja roomata. Korraliku vanainimese jaoks oli see parasjagu kontimurdev tegevus. Küünarnukilt on nahk siiani maas ja põlved naksuvad. Selja puhul aitas kõval põrandal magamine

Lumivalge läbikumav kangas seadis lisaks füüsilisele töötegemise keerukusele veel ka lisapiirangu - mitte ühtegi eksimust ega pisimatki käevääratust ei saanud endale lubada. Sest kui muidu saab pisivigu ikka peita tillukeste lisade või lihtsalt topelt värvikihiga, siis antud juhul sellised asjad ei oleks toimunud. Vastu valgust pasitaks kõik halastamatult läbi. Õnneks läks mul õnneks. Topeltõnneks, sest kogu tööd sain teha kaks korda - lipul on ju kaks poolt. Kui midagi oleks nihu läinud, siis oleks see tähendanud otsast alustamist. Aga aega ja ka värvi mul rohkem varuks polnud. See oli uskumatu, kui palju sellele tööle värvi kulus. Viimaste triipude juures olin korralikult krambis ja hoidsin hinge kinni, et koer kogemata torkima ei tule või ma mõne krõpsu peale ei võpataks. Aga ma sain ta valmis ja see rahulolu, mis mind valdas on suur ja sügav.




Fotol on näha lipu tegelik suurus. Üks väikemees vajas minu tehtu esitlemisel toolikest abiks. Lipulapsed on seega korraliku 2-aastase pikkused ja vähemalt kaks korda nii laiad


Sedasi me siin siis elame. Joonistame-joonestame. Päästame paate. Mõõdame merd.

Varsti jälle!
pisihaldjas posted @ 15:33 - Link - kommentaarid (12)
21 August 2010
PRINTSESS PAULA

Meie käisime täna peol. Pisike Paula sai natuke suuremaks Paulaks. Ja kuna ühe korraliku printsessi garderoobis pole kunagi liiga palju roosat ja temaatilist sitsi-satsi, siis sai ta kingituseks iseenda pildiga roosa särgikese. Paula on ütlemata armas tüdrukutirts.




Kui kõhud täis, kullimängust nahk märg, peened peokübarad ja maskid põõsasse heidetud, algas lastel oma pidusöök. Mudapidu. Mudasupi ja niiske liivakoogiga. See oli täpselt sama vahva kui Paula printsessipildiga maitsev maasikatort

pisihaldjas posted @ 17:52 - Link - kommentaarid (3)
17 August 2010
PROJEKT ’LÕUNASÖÖK’

See oli 11. märtsil, kui Kaire mulle esimest korda kaugelt Ameerikamaalt kirjutas natuke endast, oma mõttest, plaanidest, murest ning tagasihoidlikult küsis, kas saaksin teda aidata ühe menüü kujundamisega. Kuulanud ära kogu jutu, olin ma heal meelel nõus teda aitama.

Lugu siis selline, et peale Eesti ühinemist NATOga, esindab Eesti Vabariiki NATO peakortereis (Brüsselis) ka Eesti Kaitsevägi ja sama ka USAs Norfolgis, kus asub SACT ehk Supreme Allied Command of Trasformation. Staabis töötavate ohvitseride abikaasadele on loodud mittetulundusühing SACT Officers Partners Club (SOPC, www.sopc.us). Heaks tavaks on, et aegajalt korraldavad erinevate riikide SOPCi liikmed heategevusliku lõuna, mille käigus tutvustatakse oma riiki, kombeid, kultuuri ja traditsioone.

Siiani ei ole Eesti ühtegi lõunat korraldanud ja seda ootatakse väga. Ja Kaire siis kirjutaski, et nad selle aasta novembris on kahekesi teise naisterahvaga võtnud endale kohustuseks korraldada nimetatud üritus. Õnneks on vähemalt Kairel endal ka toetav perekond, sest tegemist korraldustööga on tohutult. Kogu lõuna korraldamise eesmärk on tutvustada Eestit ja seeläbi koguda raha heategevuseks. Tavaliselt osalevad lõunal 28 NATO riigi esindajad ning ja 6 Partnership for Peace riigi esindajad – seega vägagi rahvusvaheline seltskond.

Reeglina saavad kõik lõunal osalejad (kuni 200 inimest) korraldaja riigi poolt väikese
kingituse ja infomaterjale ning kõigi osalejate vahel loositakse välja üks suurem auhind. Lisaks sellele korraldatakse lõunasöögi ajal heategevuslik loterii, kus võõrustaja riik paneb välja 10 auhinda ja mille piletitest saadud tulu annetatakse heategevuseks.

Kuigi EASlt saadi infomaterjalide osas toetust, siis üritusel jagatavate kingituste ja auhindade hulk on suur. Kahjuks on lõuna korraldamise eelarve piiratud, sest olemasolev raha kulub kingikorvide, pakkematerjali, lauakaunistuste materjalile ja ka mõnedele raha eest ostetud kingitustele (Vana Tallinna liköör, keraamika jms). Nii peavad nad suuresti lootma abile sponsorluse korras. Mõned asutused on andnud oma panuse, aga kuna kraami on vaja paras koormatäis ja väikesel Eesti riigil ei ole ilmakuulsusega parfümeeriafrimasid ja muid eksimatult meie riigiga seostuvaid tooteid laia maailam silmis, siis meie tugevus ja rikkus on meie kultuur ja käsitöö tervikuna.

Kindlasti ei pea kingitused olema padurahvuslikud, pigem armsad ja südamega tehtud asjad. Varasematel lõunatel on kingitused olnud seinast seina (alates toiduainetest kuni lehepuhurini välja). Ikka nii, kuidas sponsoreid leitakse. Kingitus ei pea olema ülemäära kallis. Kingituse väärtus peitub selle teostuses.

Kui Kaire ise ei oleks nii hakkaja ja tragi naine, siis oleksin ma kogu seda ettevõtmist vaadanud kõrvalt, andnud oma panuse nagu palutud ja lubatud ja lasknud asjal enda jaoks minna. Uskuge, see on enamuse jaoks kaeleamurdev tegemine ja nähes kui innukalt ta kogu seda asja veab ja ennastunustavalt mässab (sest loota on neil kahekesi suuresti vaid iseendale ja perekondade toetusele), siis otsustasin neid aidata ka teisel rindel – kingituste ja auhindade valmistamisega. Eks see on ju elus ikka nii, et aita ennast ise, siis aitavad Sind ka teised, niisama pika käega almusepalujad jäävad tavaliselt ikka lõpuks ilma.

Nii ma siis tegin jõudumööda ise mõned kingitused ja palusin abi ka veel mõnelt vahvalt isetegijalt. Sest tegelikult on see üritus väga vinge ja meile on see suurepärane võimalus tutvustada oma maad, rahvast, kultuuri ja kätetööd ja seeläbi iseennast igati rahvusvahelise publiku ees. Nii, et kui te soovite anda oma panuse, siis teie abi mitte väga suuremahuliste-raskekaaluliste, aga ilusate ja toredate käsitööesemete näol on vägagi teretulnud (saatke mulle privaatsõnum!). Hetkel on kuidagi nii, et nö mitteametlikuks teemaks on kujunenud köök, aga see ei ole kohustuslik. Ikka midagi sellist toredat, mida te ka ise välismaalasele, kes Eestist ei pruugi suurt midagi teada, kingiksite ja pihku pistaksite. Üleskutse on rangelt vabatahtlik



Kaire oli just Eestis käimas. Seega sai ta minu poolt teele kaasa

Selleks puhuks valminud tekstiilprossi



ja ka ühe suurema päkakasti (tema enda soovil )




Ja siis veel ühe varemvalminud soolavaka, millele olid kelmikad joontegelased minu ühest teisest ooperist



Eesti tüdrukuga pisikese vineerkarbikese



ja haldjatega salfakahoidja, mida saab kasutada ka muul otstarbel



Ja see ei ole veel kõik, sest nobedalt toimetades jõuab talle veel ka teisele poole maakera postiga paki saata. Ja sinna postipakki pudeneb minu poolt veel nii mõnigi asjake.


Kaire tütrele tegin aga pisikeseks kingituseks mõmmiga koti – suures toimetamises ei saa ju omasid ära unustada





Eestlane olla on ikka uhke ja hää
pisihaldjas posted @ 17:42 - Link - kommentaarid (4)
13 August 2010
AHV AADU

Kui me siia elama kolisime, siis eriti õnnetu välimusega köögist, mida remonditi viimati eelmise sajandi keskpaigas, sai sammu-sammult uus ja värske ruum. Kui seinad olid valgeks võõbatud, roheline põrand maha seatud, rõõmsalt oranzhid liistud paika pandud, jäi üle veel köögimööbel hankida. Või siis ise teha. Ikkagi isetegija!

Pealtvaatajate umbuskliku kulmukergituse ja sõbra pisukese füüsilise abiga sai püsti korralik-kelmikas täispuitmööbel, mis oli mu peas keerelnud, paberil peeneimate osadeni läbi joonistatud ja mis sobis sellesse ruumi ja selle ruumi elanikega valatult. Selles korteris ei elanud ma sestpeale oma kahe pojaga enam kolmekesi. Siin elab nüüd palju vahvaid tegelasi. Ja nii mõnigi neist on oma elupaigaks valinud just köögi.


Üks selline vahva tegelane on ahv Aadu. Tema oli kõige esimene, kes meie kööki sisse kolis ja ahjualuses kapis endale elamise sisse seadis. Õige pea avati tema kasepuust maja ülemisel korrusel pisike poeke 'Alati Midagi Head'. See on selline pisikese luugi ja käepärase lukuga poepesake, kuhu pisikesed käed kenasti ligi pääsevad ja sellest ei sünni üldse midagi halba, sest ahv Aadu armastab lapsi ja tema poeke ongi ennekõike just neile mõeldud. Kuigi, mis seal salata, olen minagi vahel nii muuseas sinna sisse põiganud. Ikka lootuses leida midagi head põskepistmiseks. Reeglina sealt vähemalt kuivatatud puuvilju ka leiab.



Aegade jooksul on poeke ajutiselt ka varjendi ja varjupaiga otstarvet täitnud. Aadu poeluuk on lastele alati avatud ja samas ei pääse eriti tearavate ja sügelevate hammastega neljajalgsed taskutraktorid (loe: nahkhiirkoerad) sinna ligi. Igati turvaline ja hea peiduipaik!




Aadu on küll väga osav tegelane ja vahel on tal õnnestunud lastele mitte millsestki midagi ka võluda. Pisikese haldja abiga muidugi, aga see jäägu meie saladuseks. Aga üldiselt on poisid aru saanud, et selleks, et ahv Aadu ’Alati Midagi Head’ poes oleks võimalikult lai sortiment ja need kõige paremad ja lemmikumad palad, vaat selleks on vaja Aadut aidata ja teda varustada. Tal endal on poepidamisega piisavalt sahmerdamist ja tee kohalikku toidukaubamajja ka lühikesi jalgu ja liaanide puudumist arvestades ütlemata pikk ja raske.

Selleks, et Aadule vajalik kaup eksimatult kohale jõuaks, joonistasin poistele Aadu pildiga koti. Mitte liiga suur. Mitte ka liiga väike. Täpselt Aadule ja tema poeksele sobiv. Täpselt paras poistele kauba tassimiseks




pisihaldjas posted @ 11:53 - Link - kommentaarid (7)
06 August 2010
DROP # 1318





Kui Sokike mõni aeg tagasi oma armsat punast tegelast näitas, siis ei saanud mina enam pidama. The Toy Society tegevuse mõte oli minu jaoks sedavõrd paeluv, et andsin joonelt sõrme ja te ju teate, kuidas nende sõrmede andmisega lood on. Kogu selle lihtsa ja ilusa ettevõtmise armas sisu sai ka eesti keelde toredalt ümber pandud Sokikese ja iseenda vabakujulise tõlke ühendamisega, et tänavalt leitud mänguasjade ’lapsendajad’ ka teada saaksid, mille nad leidnud on

Eks ma võitluse või paar enda sees maha pidasin, et kas mina emana laseksin lastel tänavalt leitud säärast pakikest koju kaasa võtta? Kas ma ise võtaksin? Ma arvan, et on suur vahe, kas korjad maast, bussist, liivakastist kaasa kellegi kaotatud kallisvara ja omastad selle või ’kodustad’ kellegi, kes ongi selleks eesmärgiks tänavale toodud. Siis aga jäi mul isikliku elu seebiseriaali vahustes lainetes aega üha vähemaks mõtelda ning ühel hetkel oligi Mõmm lihtsalt olemas ja valmis teele asuma.


Minu Mõmm sai pisike. Ta mahub mõnusalt pihku:




Ta on imekerge ja õhuke. Nii ei pea muretsema, kui ta põse all uinub. Ja tänu seesugusele kujule on ta ideaalselt painduv ja kokkuvolditav – mahub ka pisikesse taskusse!




Ja loomulikult on Mõmmil ka saba!




Mõmm armastab kallistada:




Paar päeva elas Mõmm rahulikult meie kapi- ja kummutiservadel ja vaatas, kuidas see elu siin maailmas ka käib. Siis aga jõudis kätte aeg asuda teele sihtkoha poole. Korralikul matkasellil peab olema ka kott. Nii noorele karulapsele sobis kõige paremini seljakott – hea rüht enne kõike! Kergem kanda ja selga istub ka valatult.

Mõmm koos oma kirjaseljakotiga:




Kirju sai kotti kaks. Eesti keeles ja inglise keeles. Sisu oli sama. Igaks sajaks juhuks. Äkki läheb Mõmm kohe reisile, mine tea?!



Kodukeelne kiri sai selline (ma küll püüdsin veidi lapsevanemate jaoks olulisi asju talle juurde pookida, aga peljates, et pisemad inimesed äkki moraliseerimise peale Mõmmi kõrvale tõukavad, jätsin kirja targu tagasihoidlikuks ja lihtsalt sõbralikuks):



TERE!

MINA OLEN MÕMM. SEE ON MINU PEREKONNANIMI. PÄRISNIME MUL VEEL EI OLE.

MA TULEN MÄNGUASJADE MAALT. SEE ASUB UMBES SEITSME MAA JA KUUE MERE TAGA.

MA OLEN KÜLL KASVULT PISIKE, AGA MINU SEES TUKSUB SUUR, SOE JA VAPPER KARUSÜDA.

KAS SAAME SÕPRADEKS?

TEAD, MA MAHUN SU PIHKU JA TASKUSESSE! MULLE MEELDIB SINUGA KÕIKIDES SEIKLUSTES OSALEDA JA VAHEL MEELDIB MULLE SU PÕSELE JA NINANÖPSILE PAI TEHA.

ÖÖSEL VÕIN MA VALVATA SU UND JA HIRMU TUNDES VÕID MIND PEITA ENDA PÕUE - KOOS ON ALATI JULGEM JA NII ON PALJU TOREDAM KA.

MINU LEMMIKTOIT ON MAASIKAMOOSIGA MANNAPUDER.KAS SINU OMA KA?

MULLE MEELDIB NII VÄGA RAAMATUID UURIDA. KAS SINA JUBA OSKAD LUGEDA? KUI EI, SIIS ÕPIME KOOS VÕI
ÕPETA, PALUN, MIND KA!

OH, MEIL ON TEINETEISE KOHTA NII PALJU PÕNEVAT ÕPPIDA! KAS SA TEAD, MULLE MEELDIB PILVI LOENDADA JA VIHMASADU MEELDIB MULLE KA, AGA ERITI ILUS ON VIKERKAAR JA SUURED LUMEHELBED, SEST NAD ON NAGU
TALVISED LIBLIKAD. JA MULLE MEELDIB JOONISTADA

SA VÕID MIND VÕTTA KAASA POODI, VANNI, RANDA, REISILE, MÄNGUPLATSILE, LASTEAEDA JA VAIKSELT ISEGI KOOLI JA TÖÖLE. LAS SEE OLLA MEIE VÄIKE SALADUS!

MA OLEN ALATI SU LÄHEDAL, HOIAN JA ARMASTAN SIND. JA KUI SINA OLED ÕNNELIK JA RÕÕMUS, SIIS ON KA
MINUGA KÕIK HÄSTI. MA EI PELGA PISARAID, AGA ARMASTAN ÜLE KÕIGE MAAILMAS SINU NAERUKILKEID



KARUKALLISTUSEGA,

SINU MÕMM


Inglisekeelse tõlke eest tänud Annile, Taavile ja Lonnile




Ja siis kott selga ja kirjad kotti!




Kott kinni ja teele!





Kokkuvõttes kujunes sellest vahva pereüritus ja positiivne õppetund pesakonna noorematele esindajatele, kel on alati ilmtingimata vaja kõike endale saada ja jagamine on enamasti nii ületamatult keeruline värk. Aga sel korral sai see kõige krabajam tüüp hoopis otsida ja otsustada, kuhu viia Mõmm, et ta leiaks endale uue toreda kodu. Tal oli oma tähtis osa kogu selles loos. See oli mäng ja see oli vahva, põnev ja armas mäng. Mul on väga hea tunne.

Kuna The Toy Society lehelt veel Eestimaad ei leia või vähemalt pole meiemail leidloomad veel väga levinud, siis arvasin heaks võtta siht meie ilusale Tallinna vanalinnale. Ikkagi hulk silmapaare, mis meie Mõmmiga pildilt oma silmad üle libistavad, olgu siis taust ka esinduslik. (Järgmisena mõlgub mul miskipärast Vabaõhumuuseum meeles).

Mõmm kotis, nõuetekohaselt teeleminekuks pakituna, kaasas..



.. alustasime me oma püha üritust. Kõik tuttavad, keda me teel kohtasime, andsid peene vihje, et ääääkki saaks kuidagi nii juhuslikult, et lepime eelnevalt ’hülgamise’ paiga kokku. Aga kui lubasin, et loomi tuleb kindlasti veel, siis jäid nad lootma hea õnne peale, et äkki siis kunagi trehvavad ka juhuslikult mõne vahva tegelase otsa

Istusime poistega Musumäel. Viru Värav on sealt nii ilusasti vaadeldav ja õhus heljuv muusika tegi kõrvale pai. Aga see seltskond, kes selle mäe vallutanud on, polnud just selline, kelle sekka oleks tihanud Mõmmi jätta. Ja pink oli ka nii määrdunud..



Võibolla on mul silmanägemise ja kõrvakuulmise põhjal liiga eelarvamuslikud suhtumised, aga ma tõesõna ei soovinud näha Mõmmi kümme minutit hiljem nurga taga hõlmakaubanduse lettidel. Seega ebasobiv koht. Selle otsuse tegi viieaastane ja me astusime rõõmsalt edasi.

Vene tänaval päike ei paistnud, tuul tõmbas ja ega seal kohta ka polnud, kus oleks sobilik ’hääletada’ ja endale uus omanik leida. Ja Raekojapaltsil oli mõistagi tihe liikumine ja kohvikusse ei tahtnud Mõmmi jätta. Järgmine peatus oli Niguliste kiriku juures asuv mänguplats. See tundus igati sobiv. Sedasime Mõmmi sisse, tegime pildid, lehvitasime talle head teed soovides ja astusime arglikult edasi.






Kuna tegemist oli meie esimese loovutatava sõbraga, siis eks meil ju kripeldas ka, et millal ja kes ta endale võtab. Käisime mitmel korral piilumas, et kuidas olukord on. Lapsi käis sealt läbi mitmeid. Aga enamus lastele on kodus kenasti õpetatud, et võõrast vara ei näpita ja kui keegi midagi neutraalset unustanud on nähtavasse kohta, siis seda ei torgita – äkki tullakase otsima. Ja vanematel on tänapäeval ülearenenud ohutaju, kuigi see ei ole muidugi kurjast. Olen ise samasugune.

Poolteist tundi hiljme seisis Mõmm vapralt omal kohal ja naeratus polnud veel kuskile kadunud, aga kuna päike hakkas vaikselt majade taha peitu juba minema ja õhtu vajus lähemale, siis otsustasime kolida Mõmmi uude kohta. See oli hea samm. Kuna poisid olid juba enne vaadanud huviga, kuidas onud rulluuiskudel maahokit mängisid, siis otsisimegi Vabaduse väljakul sobivalt vaikse ja vaba pingi, kust nägi ka spordionusid. Ja Tallinna lahe kujuga puldipaatide basseini ja rulatajaid ja trikirattureid ja suuremal hulgal naeratavaid inimesi. Päike paistis.







Mõmm naeratas ja meie nihkusime vaikselt edasi. Mõni minut hiljem möödus üks onu. Fotokas kaelas. Peatus. Uuris. Naeratas nii, et suunurgad olid seljataha näha ja tegi mitme nurga alt koduotsivast Mõmmist pilti.



Tänavakunst – muigas avalike alade kujndamisele spetsaliseerunud maastikuarhitekt minus ja viieaastane mu kõrval kiskus kannatamatu õhinaga särgisabast, et vaaaaaaaata, onu teeb piiiiilti! See oli nii lõbus ja raske oli itsitust varjata. Aga onuga Mõmm kaasa ei läinud. Ja siis käisime meie korraks maa all juua ostmas ja kui tagasi tulime oli Mõmm läinud. Ainult spordionud ajasid endiselt hokikeppide klõbinal pisikest palli taga. Ja päike paistis läbi Vabaduse Samba poleemikaklaasi täies ilus ja südamerahus. Rahvas sumises. Autod sõitsid kusagil eemal. Kõik oli nii nagu hetk tagasi, aga midagi suurt oli sündinud – Mõmm oli astunud uude ellu! Ja need ei olnud päris kindlasti eridemineerijad, kes ohtliku pakikese kaasa viisid




Head teed ja ilusat elu Sulle, Mõmm!
pisihaldjas posted @ 19:13 - Link - kommentaarid (35)
27 Juuli 2010
IKKA PRINTSESS ja VÄIKESED VAHVAD KÕRVAD

Käisime poistega sünnipäeval. Neli aastat on märkamatult kadunud ja pisikesest Greetest on vahepeal kasvanud tõeline preili. Roosa printsess.



Traditsiooniliselt sai ta sünnipäevaks särgkese nagu ka eelneval kolmel aastal. Ma küll üritasin sel korral uurida ka lapse enda eelistusi juba, aga tegelikult on särgist kindlasti rõõmu pikemaks kui näiteks värviraamatust või mänguasjast. Loodetavasti õnnestub mul pisike printsess ka koos särgiga kunagi fotosilmaga jäädvustada. Täna aga lihtsalt särk.








Ja kui elu on kibemõru ja teravaokkaline nagu salakaval kaktus, siis tuleb naeratada. Ma olen optimist, alati saab veel hullemaks minna. Ja kui naeratus enam hästi välja ei tule, tuleb tõmmata tugevalt kõrvadest. Mulle tundub vahel, et ma tean, miks mulle need kaks vahvat pärdikupoissi kasvatada on antud - selleks, et ma jaksaksin kõigest hoolimata alati õnnelikult edasi olla

pisihaldjas posted @ 12:50 - Link - kommentaarid (10)
21 Juuli 2010
21. juuli 2000

Täna, täpselt kümme aastat tagasi, käisin ma pulmas. Iseenda omas. See oli nüüdseks juba mitu elu tagasi, aga ma mäletan seda päeva kui eilset.

Kuigi meie lähem tutvus oli olnud põgus, siis meil oli koos tore olla ja otsus leivad ametlikult ühte kappi panna tuli ruttu ja iseenesest. Kuupäev paigas, alustasime tulevase abikaasaga juba nädalaid varem eeltööd kodus, sest see pulmapidu pidi olema üks hullupööraselt vahva isetegemine.

Nädal varem suundusime Viljandisse, peopaika, tegutsema. Mitu ööd ja päeva järjest olime me enne pulmapäeva magamata, sest teha oli nii palju. Ma ei ole teab mis peenutseja ja seega ei langenud ma ahastuses minestusse, kui kulude kokkuhoiu mõttes sai meie pulma peokohaks koolimaja spordisaal. Kaasasündinud käteosavus, millega ka mu tulevast õnnistatud oli, aitas meil kaheksi koos võimla tõepoolest ka peosaaliks muuta. Me saime hakkama – sajad rippuvad roosad ja valged südamed tõid kõrge kõleda lae hubaselt madalamale ja korvapalli rõngaste tumedad ruudud teipisime kinni ja akende eest eemaldasiem nii palju võresid kui võimalik. Suurtes kogustes õhupalle ja koledast kohast sai minu jaoks peaaegu talutav koht. Me olime nii väsinud ja aeg pressis peale. Muidu oleks tulemus kindlasti veel parem olnud.

Parasjagu oli Viljandis suured pidustused. Päev enne pulma oli kõigil juba pidu omamoodi. Meil oli koolimajas käsitööring. Minu tädi vaaritas köögis. Päev varem peole saabunud Saaremaa-sugulased ja mu õde tulid jõuga appi ja nii sai igale sajale ja kahekümnele terariistapaarile ja vahuveiniklaasile lipsuke ümber seatud. Ilma nende abita poleks meie seda kahekesi enam jõudnud. Sõbrad tõid kased. Õhtu eel käisime raba serval palderjani korjamas, sest see taimeke sobis üleküpsenud suvel looduses saadaolevatest õitest ainsana roosidele kimbutäiteks. Suurte vaaside jaoks korjasin ahtalehist põdrakanepit ja koolimajas tagasi olles asusin ma kohe kimpe seadma. Suured jäid peosaali, pisikesed rooside ja palderjaniga (targad ütlesid, et see oli palderjan ja ma pole jaksanud seda kunagi kahtluse alla seada ) said kirikus iga istmerivi siseküljele. Ma ei hakka teile siinkohal parem rääkima millised põllutöölise sõrmed ja küünealused mul selle ettevõtmise järel olid ja ka järgnevaks päevaks jäid

Kell oli 12 öösel sain kimbud valmis. Kell 2 öösel olid ametisildid valmis ja seepeale istusin ma nõudega kaetud pikkade laudade ees põrandal ja õmblesin oma peaagu elusuuruses kurge. Silmad ei jõudnudki kurele pähe, aga ma lubasin, et kui kurg toob mulle lapse, saab ta vastu silmad. Ja need ta ka Tannu sündides sai palju aastaid hiljem.




Kell oli 4:30 pulmapäeva hommikul, kui avastasime enda õuduseks, et õhtul kiiruga juhuslikult kokku trehvanud peokülaliste poolt valmistatud tordi pealiskiht näeb välja KO-HU-TAV ja merekivikese-kommid seal peal on valgunud laiali arusaamatuks kolelögaks, osad martsipanroosid määrdunud ja sulanud laiali ja üldse.. kõik ajas nutma.. Ma olin väsinud, ärritunud ja maruvihane. Jõudsin juba kuulutada, et ma ei lähegi enda pulma. Jõudsin juba öelda, et kui hommikul kuskilt uut viisakat torti ei leita, siis pulma lihtsalt ei tule.. Aga mu tulevasel oli ühena vähestest mu elus võime mind rahulikuks tagasi võluda ja tegutsema saada, muundada mu äge vihaenergia kasulikuks. Ja nii me siis järgnevad tund aega üksinda hämaras keldriköögis endile tähtsa päeva torti ehitasime. Kõik käepärased söödavad vahendid läksid käiku. Ma pean igasuguse suurustamiseta tunnistama, et see oli kõige vägevam pulmatort ja tort üldse, mida ma näinud olen. Pilti mul tordist pole, videokaadreid ei oska ma kahjuks fotoks lõikuda veel, aga ehk on mõnel peolisel olemas pilt, millest mina midagi ei tea?

Seda, et see kook maitseb hea, seda teadsin ma ju niigi, aga ma leidsin, et tort peab olema peo ja vahva tordikujukese vääriline. Kuna mulle plastmassist ja martsipanist-suhkrumassist kolekujud kohe üldse ei istu ja kui kaasajal ehk isegi on midagi talutavat olemas, siis kümme aastat tagasi ei olnud kindlasti. Seega olin ma hirmõnnelik, kui avastasin, et mu Rahumäe kalmistu lillepoest kunagi ammu ostetud vahva kujuke, mille hallipäises kuklakrunniga matsakas mammis ma tundsin ära iseend, on justtäpselt sobilik pulmatordikaunistus.




Lähtuvalt kujukesest sai siis tordi teemaks ’Elumerelt Abieluranda’. Kujumammi ja kujupapi astusid uljalt põlvini vees sumbates Elumerest kalda suunas. Mereks oli suure lameda koogi üks määrdumata nurk helesinist tordikreemi. Määrdunud ja poolsulanud martsipanroosid voolisin ma meritähtedeks. Valged vahused lained värvilistel kokkukuhjatud merekivikese-kommidel olid hakitud mandlist ja kiviklibune rannavall oli pruuni-valgekirjust pähklipurust. Kõike oli julgelt ja vabalt kindla käega. Kujukesed ei näinud üle valli. See oli elutee raskem osa. Nad olid ju alles teel Abieluranda. Aga rannast mäeharjale jõudnuna oleksid nad näinud aga magusalt lõhnavaid roosasid vesiroosivälju ja elanud nagu muinasjutus oma Paradiisirannas igavesti õnnelikult. See oli ilus ja looga tort ja me olime rahul. Väga rahul.

Mina veel sättsin ühtteist ja lükkasin siis peosaalis oma kola kokku, tulevane abikaasa lasi hetkeks silma looja. Suts peale seitset hommikul sõitsime Viljandist Tartusse registreerima. Kahekesi. Seaduslik abikaasa sõitis seejärel Viljandisse tagasi ja mina lasin oma taltsutamatud karvad osaval juuksuril soengusse seada. Soeng ja tagasihoidlik meik kukkusid hästi ja ütlemata vastupidavalt välja, sest tuult ja pisaraid said nad sel päeval näha veel oioioioiiiii kui palju.

Mugavas juuksuritoolis vajus mul silm kinni, aga kohvi mittejoova inimesena ehmatasid nad mu kastundlikult kange musta kohviga taas näiliselt virgeks. Kohe kui iluprotsedruuid läbitud, astusin ma sealtsamast kõrvalt läbi lillepoest ja sain kätte oma nädalaid varem tellitud kimbu. Nutt tuli jälle peale Ma soovisin pisikest ümarat kreemikate roosidega kimpu... ja ma sain?! Roosade nelkide ja kuivatatud helepruunide lehtedega ääristud kimbu, mille südames olid päevinäinud longuvajunud roosad roosid elamas oma mitmendat elu... Ma ei jaksanud kakelda, sest kassamemmeke ju ei teadnud, millise näidise järgi ma oma valiku tegin ja millise ankeedi ma tagatoas täitnud olin. Tagatoatädit kohal polnud ja mul ei olnud aega seal madistada. Maksin selle jubeduse eest 500 krooni ja kihutasin edasi. Poeuksel kukkusid esimesed nelgid kimbust välja, toppisin need kiiruga tumerohelisse vahtu tagasi ja astusin nutt kurgus edasi. Teel kaubamaja suunas ostsin sületäie pisikesi armsaid roose. Auto ootas mind suure augu kõrval parkimisplatsi puudevilus juba ja teel tagasi Viljandisse tegin ma valmis kimbud pruutneitsitele ja endale asenduskimbu, mida peol üle õla heita. Ma miskipärast arvasin, et tahan enda kimpu hoida endale mälestsuseks ja hoo pealt ei suutnud enam uimase peaga kiirelt asju ümber mängida. Jäin esialgse programmi juurde. Kimpe sai viis – üks suur, kaks pisemat ja kaks tillukest. Kui palju kordi ma hiljem kahetsesin, et ma, tubakas, ei visanudki seda nõmedat poekimpu põõsasse ja läinud endatehtud kimbuga, sest see oli palju kordi ilusam

Aga Viljandis onu juurde maandudes ootasid sugulased juba ees. Kisa ja sahmimine jooksutas mu niigi väsinud aju kokku. Miljon küsimust! Kas sukapael on valmis? Kus on pruutneitsid. Kus on kelle sukk või kübar või huulepulk.. Tund enne laulatust selgus, et pisikesed pruutneitsid on alles pealinnas.. Pauk. Astusin minema. Kui pruutneitsid puuduvad, siis mina ei lähe oma laulatusele. Marssisin tee äärde hääletama. Kui tuleb auto ühelt poolt, sõidan Tallinna suunas, kui teiselt poolt, siis sõidan ikkagi Hallistesse. Aga vanaisa tegi paar kiiremat sammu ja sai mul sabast keset muruväljakut kinni. Kambaga veensid nad mind jääma.

Ma jõudsin majja tagasi pool tundi enne laulatust ja siis tuli rahval pähe, et äkki oleks tore, kui pruut ka midagi kohasemat selga paneks. Üllatus-üllatus hehehee! Pruutkleit olemas, aga kombineed netu. Kõigil oli nii palju sahmimist olnud, et kleit küll võeti peomajast, aga sukad ja muu kraam jäid maha. Kama neist sukkadest, aga kleit paistis ilma alusriideta totaalselt läbi. No viimased pulmad meie suguvõsas on peetud kõik nii vaikselt, et pole olnud vähimatki paanikat.

Onu heljus muus melus nagu vana rahu ise, talle tavaliselt muttide säutsumine eriti korda ei lähe, ja mul õnnestus temaga kaubale saada, et läheme siis koos ja toome mu aluskleidi koolimajast kähku ära. Esimesed pidulised suundusid juba kiriku poole ja nii jäi ka majas rahulikumaks. Ilm oli soe, aga taevas tõotas kogu päeva hullemat maru ja tormi. Hooti kallas vihma.




Koolimaja ees astusin kiire hüppega kaldus kõnniteele ja sain vägevates vihmaojades teele kandunud mudasel kivirajal vaid paar sammu teha, kui täie lauluga külili lendasin. Põlv oli ribadeks. Kooberadsin ulgudes majja. Tädi Ellen oli teel köögist kirikusse ja tegi mulle möödaminnes kalli. Sain tema abiga oma puuduvad kehakatted kätte ja rallisime tagasi onu juurde koju. Jalg puhtaks, sidemesse, riided selga. Seljatagune lukk vajas kinnitõmbamise järel veel paari siidroosi. Kleidi joonistasin ma endale ise, aga kuna mingi mõistmatu traditsiooni kohaselt ei tohtivat pruut ise endale õmmelda, siis pidin ma õmblemise au spetsialistide hooleks jätma. Ja nii sai minu unelmate ampiirlõikelisest kelidist paraku õmbleja käe all mingi muu lõikega kleit. Siidroosid ja –lehed meisterdasin ma ise ja kuigi nad said ilusad, siis hiljem tundisn ma alati, et nad oleksid võinud olla palju pisemad. Aga ma olin ilus pruut oma haldjalikult lehvivate ülipikkade varrukate ja sabaga. Ja siidõikestega juustes




Paanika – kus on niit ja nõel! Kes õmbleb mu seljale roosid paari pistega! Ja me sõitsime!

Hetkel, mil Hallistes oleks pidanud algama laulatus, olin mina alles keset Viljandi linna. Aga ma jõudsin ja ilus soe päikesepaiste kiriku ees tunnistas veel mitmeid hilinejaid. Peigmehel oli vaja vahetada veel kaelasidet ja mulle loor pähe panna ja korrata üle olulisi asju. Ma ei tea, mis oli kell siis, kui me saatusele otsustavalt vastu astusime, aga fakt oli see, et pruutneitsid polnud veel Tallinnast saabunud. Aga enne kui kõik oma lilleluuad vahekäigus üles tõstsid ja isa minuga altari ette marssis, jooksis meie ees mu orelit mängiva sõbranna pisike koorekohvi värvi roosas kleidis kräsupea. Spontaanselt. Ja hiljem pilte vaadates ei kahtle keegi, et tema oligi mu pisike saatja

Laulatus oli pikk ja õpetaja nautis oma etteastet. Muuhulgas ajas ta meie sõrmused segi ja meil oli tükk tegu, et oma ohjeldamatut itsitamist ja kõkutamist varjata. No magamatuse aste oli selleks hetkeks juba üle igasuguse piiri kasvanud ning mõistetav pulmadest tingitud loomulik elevus sellele lisaks, ajasid meid iga asja peale, kas pööraselt naerma või tõi pisarad silma. Mäletan, kuidas me otsisime hetke, mil sõrmused ümber vahetada. Hea, et õpetaja vähemalt jõudu ei rakendanud ja minu sõrmust abikaasale sõrme ei raiunud


Õnnitlejate pikk rivi ja selle kõige olulisem algus..




Alles siis kui suured lilleneiud, parim sõbranna ja minu oma õde, lillesülemitest maadligi olid juba surutud ja kõik see 120 + x inimest pildile püütud, vaat siis saabusid ka mu pisikesed pärispruutneitsid. Kuna ma ise olen lapsena nii paljudes pulmades lilleneiu olnud ja teadsin kui tähtis ja auväärne amet see on, siis oli mul tegelikult rohkem kahju armsatest tirtsudest kui endast, aga vähemalt korraldati korduspildistamine ja üks pilt on meist kolmest koos ka olemas




Veel enne kui jõudsime autod kõik ärasõiduteele rivistada olid kohalikud pika käega teel ootamas. Mulle pisteti neete täis kartul nüri lauanoaga pihku.




Aga ma sain selle kooritud ja edasi läks kõik juba nii nagu korralikus eesti pulmas ikka. Nimeuputamine ja kõik see muu trall pakkude ja pudelite, kurekülastusega. Politseieskordiga auringid folgilistest punnis Viljandi linnas olid muidugi eriti uhked. Marulõbus oli! Muusika mängis ja lipp lehvis. Ikka minu enda tehtud lipp, sipsikutega, sest just need tegelased olid mulle kõige armsamad joonistamisenumbrid ja samastumiskujud palju aastaid (minu sipsikud ei ole raamatutegelased ega isegi mitte selle tegelase sugulased. Minu sipsikud said oma nime eestikeelsest sõnast sipsik ja selle tähendusest)




Ma mäletan end korra tõstmas vahuveiniklaasi ja sealt suutäit võtmas. Ma mäletan lusikatäit kartulisalatit ja hapukurgiviilu. Pulmavalssi. Teisi tantse. Kõnesid. Ametijagamist. Kingivaatamist. Tänusõnasid. Mänge. Tantsimist. Tordilõikamist. Tantsimist. Lipuvargust. Lipu asendamist lipuvalvuri pükstega. Pükste vargust. Põlvekatsumismängu. Äiade mänge (mille taustal on ainsa fototõestusena näha meie üksikuid rippuvaid südamekaunistusi, millega muidu oli kaetud kogu suure saali laealune. Õnneks videos on see näha!)




Ja kell oli juba ammu üle südaöö ja pidu oli täies hoos, kui minu konnasilm, kuresaabas ja peavalu ja õudusunenägu end meelde tuletas.. Ma olin nii palju aastaid armastanud meeletult vaid üht meest. See ei olnud minu tulevane abikaasa. Tegin, mis ma tegin, elasin, kus ma elasin, aga teda ma meelest ei saanud. Ta oli kogu aeg mu elus olemas, aga ta ei võtnud mingit kindlat seisukohta ja see ajas mu marru, sest mina tundsin looduse kutset ja sundi perekonda luua. Kui ma oma tulevase abikaasaga kohtusin, siis tema soe ja siiras armastus, usk sellesse, et küll ühel päeval hakkan ka mina teda armastama või siis armastab tema mind meie mõlema eest, olid nii veenvad, et ma läksin parimas usus ja soovis selle kõigega kaasa. Minu tulevane teadis, millega riskis, sest mul ei ole kombeks mitut mängu korraga mängida ja mulle meeldib kui asjad on lihtsad, selged ja lahti ning läbi räägitud.

Ma olin kindel, et see, kelle küljes mina olin aastaid rippunud, kuuldes minu abiellumiskavatsusest, teeb otsustava sammu – astub vahele või kaob orbiidilt. Ta ei suutnud kunagi otsustada, tegutseda ega otse midagi ütelda ja kuigi ma südmes lootsin kõik need ettevalmistuskuud, et kõik laheneb ühtpidi roosalt ja rahulikult, siis ometi ei tulnud sealtpoolt ühtegi vastust. Seega oma südames püüdsin kogu selle aja tugev olla ja tugevamaks saada ja oma meeletut ennasthävitavat armastust taandada sõpruseks. Me ei näinud vahepeal mitu kuud, aga ta tuli meie pulma. Pillimehe ja sõbrana. Ma olin küll seljaga, aga ma ju nägin, kuidas ta kiriku tagapingile imbus alles siis, kui mul oli sõrmus sõrmes, ’jah’ öeldud ja kõik otsustatud. Minu sees käis mitte just meeldiv jõnks, sest sisimas olin ma olnud kogu aeg valmis joonelt ringi pöörama ja kirikust välja jooksma kui ta vaid julgeb tulla ja tunnistada, et mind tõepoolest endale tahab. Kas ma pidasin seda romantiliseks? Ei, kindlasti mitte. Aga ma tundisn, kui väga ma teda ikka veel kõigist pingutustest hoolimata armastasin ja teadsin, et nii oleks olnud kõik õigem. Ka mu tulevana abikaasa teadis seda võimalust, et ma võin minna. Aga me läksime lõpuni. Kindlalt ja koos.

Ma olin ühe mehe käevangus kogu selles säras ja ma teadsin, et keegi meist kolmest ei saa tegelikult õnnelik olla sellel päeval. Õnne ta meile ei soovinudki. Ma halbasin südames halba. Pillimehena mängis ja laulis ta meile nii pulmavalssi kui kõiki neid mulle armsaid ja kalleid laule, sest ta tundis ja teadis mind nii hästi.. piinas ennast, mind ja mu abikaasat... Ja siis, kui pidu kulges juba omasoodu hommiku suunas, juhtusime me koridori peal kokku. Kahekesi. Ta kallistas mind. Kaua, tugevalt ja vaikides. Siis vaatas ta oma pisikeste teraste silmadega mulle ülevalt alla ja ütles, et armastab mind.. ja küsis, miks ma ometi abiellusin teise mehega.. Minu maailm värises.. esimest korda kõigi nende aastate ja katsumuste järel pidi ta tulema nüüd, kus ma olin juba teise mehe naine, mulle ütlema, et ta ikkagi armastab mind.. see oli alatu, et ainus asi, mille kuulmisest ma unistasin nii palju aastaid ja mis oleks muutnud absoluutselt kõiki mu otsuseid ja nüüd leidis ta selle ütlemiseks kõige ebasobivama hetke vist üldse. Miks ei ütelnud ta seda mõni tund varem? Sest ta kartis? Nüüd ta siis sai aru ja kahetses?

Ma poetasin paar pisarat, kuivatasin silmad, hingasin sisse ja astusin tagasi oma pärisellu, oma abikaasa kõrvale. Oma eluarmastust olen ma sestpeale näinud silmast silma vaid paaril korral, sest ta kolis Eestist minema. Aga vahel me räägime. Ta on mulle siiani kallis ja mina talle, sest inimene, keda sa oled kalliks pidanud ja kellega sind seob tegelikult nii palju mälestusi, ei kao kunagi su südamest, aga õnneks on elu ja aastad teinud oma töö ja ma olen sellest sõgedast armastuse kinnisideest juba aastaid prii. Nüüd oleme me tõesti vaid sõbrad, mõlemapoolselt. See on hea ja kerge tunne. Aga tol pulmaööl oli see nii rusuvalt valus ja raske kõik kanda veel... See oli enamat kui tõrvatilk meepotis. Aga siis tuli uued suved ja masilased tegid hoolsalt oma tööd..



Aga pidu keerles tolles kümne aasta taguses soojas ja niiskes öös omas taktis edasi. Tantsiti ja kakeldi. Mängiti ja vahetati teravaid sõnu. Naerdi ja nuteti. Ülevoolavalt rõõmsas meeleolus isamees peibutas tänavalt mööduvaid näitsikuid vahujoogiga peole. Endal kaseokstest pärg peas. Peigmees püüdis samal ajal teda taltsutada. Ämmamoor tuhises suur võtmekimp käes mööda peomaja mornilt mossitades ringi, sest rahvas ei kippunud eriti reeglitele alluma ja tema tundis end vastutavana. Minu rõõmus ja naljatujus isa sai ühel hetkel tema peale aga nii maruvihaseks ja marssis minema. Teel venna juurde sõitis ta autoga võssa. Minu ema oli kogu aeg kadunud kui teda otsisti ja vaid videos näeb tema valget kübaratorbikut vilksamas siin ja seal ukse vahel. Üks mu Rootsi sugulastest läks uljalt koolimaja aias ööbivatele folgilistele külla ja häiris nende öörahu, seejärel viskus ta rahvarõivais oma kahemeetrise koguka kerega koolimaja ette ülekäigurajale sebra mängima ja seejärel tranporditi ta kainenema vastavasse asutusse. Otse sõjakoolist peole saabunud minu kooliaegne peigmees sahmerdas mu õega ja mingil hägusal hetkel suutis ta kotist leitud mittelegaalse sõjariistaga korraliku kärgatuse keset öist Viljandi linna korraldada. Hommikuvalguses tagurdas äiapapa end reipa hooga vastu koolimaja seina ja auto ei arvanud sellest vist kuigi hästi. Hommikul tööpostile naasnud politseinukust pulmaline avastas puurist õhtust tuttava näo ja tagastas meile kalli vara lõbusas meeleolus sugulase näol. Ja Folk oli täies hoos. Ja kirev piduliste seltskond meie pulmamajas elas ja hingas tol ööl ja varahommikul lõbusas ja kindlasti ka pisut veidras õhustikus. Lauad olid olid lookas ja juua oli paras järvetäis (mul on siiani paar pudelit ahvipildiga pulmaviina alles). Külalisi oli nii mitut sorti ja masti, et ma isegi ei mäleta, kuidas nad kõik laudade taha seati. Tulid need, kes meile lähedased ja kallid olid. Tulid need, kes ’pidid’ tulema ja siis tulid veel need, keda vanemad nõudsid, et tuleksid. Teise poole 60st oli mul nende aastate jooksul au lähemalt tutvuda napilt kümnega, enamust sellest väest näginga ma vaid üks kord elus, meie pulmas. Aga muuhulgas olid selle kirju seltskonna sisse pikitud ka oma uute saatjatega minu plikapõlve viis endist peigmeest ja ka nende sugulasi, kellega mul head suhted olid


Minu pulmaöö möödus vaikselt üksinda tolmuses muusikakalssis klaveri all. Ma tahtsin mõtelda ja ega kedagi ei huvitanud ju ka, kus me olema peaksime. Ja kui ma kell 7 hommikul päikesest valgeks kallatud peosaali astusin, siis istus kõige vapramate kamp alles laua taga, minu vanaisa nende seas. Hoogsalt rüübati viina ja kuna morss oli kannust otsa saanud, siis peale võeti veini... Ja siis sai tädi Ellenil valmis seljanka ja koduteel kuumenes meie pisike pulmaautost laenupõrnikas üle ja Tallinnasse sõitis see juba slepis. Ühesõnaga kui tavaliselt vist on kombeks pulmi meenutada hellat ja õrnalt kui sulnist ja siidist pidulikku helevalget üritust, siis meie pulm oli küll korralik süldikas kõigi kohustuslike ja plaaniväliste lisadega. Ehk siis ehtne ja ettearvamatu eesti pulm


Ja nii siis algaski minu kõigi kõrvaltvaatajate jaoks nii ootamatu alanud abielunaise elu täna, täpselt kümme aastat tagasi. Vaid napp kuu hiljem läksin ma kaheks aastaks üksinda Soome õppima ja vaikselt kasvasime me lahku. Kui sel ajal oleksid olemas olnud skaip ja emmessenn toimivas versioonis, siis äkki poleks me lahku kasvanud? Aga kolm aastat hiljem vormistasime lahutuse. Eks ümbritsevate inimeste pilgud ja halvakspanu ja etteheited ikka torkisid ja tegid haiget sel ajal, aga ma ei ole kunagi võtnud seda abiellmist kui valet otsust või teguviisi. See oli igati kogemist väärt hindamatu kogemus, peaproov, nagu me naljatamisi seda ikka kutsunud oleme. Teiste pulmas käimine ei ole enda pulmas osalemine ja selge teadmine mis ja kuidas peaks olema ja mida ja kuidas teha, tuleb vaid iseenda elust. Mul on hea meel, et mulle on antud teine võimalus teha nüüd kõik õigemini. Aga endise abikaasaga olime sõbrad ja see soe sõprus on alles ja selle üle olen ma südamest tänulik ja ütlemata õnnelik. Ja tänane päev on minu ajalooraamatus põrnikapunaselt märgitud, sest see on tore päev. Ja mälestused sellest päevast on nüüdseks nukrast väsimusest muutunud armsaks ja kohati ka pööraselt naljakaks. On, mida lapselastele pajatada ja näidata

pisihaldjas posted @ 17:44 - Link - kommentaarid (16)
19 Juuli 2010
TÄDI ELLEN

Reede õhtul olime minekuvalmis juba mitu tundi varem, aga kõik venis ja nii saime Tallinnast minema alles siis, kui pidu oli Viljandis juba tund aega käinud. Aga me jõudsime kohale kenasti. Istusime lauda ja praed toodi nina ette. Roosa maasikavahuvein ka. Pauk ja märg tunne! Meie ise ja kõik meie ümber olid momentaalselt roosade pritsmetega kaetud ja ma naersin nii, et piss pidi püksi tulema. Selles seltskonnas on alati olnud tunne, et oled ilma viinata purjus. Ma ju taipasin kõigile teistele oma pesakonnas peale iseenda vahetusriided kaasa võtta. No kodus põhjendasin ma seda veel sellega, et juhuks kui nad püksi pissivad, siis on mida asemele panna.. aga ma ise ei plaaninud püksi pissida. Aga tuba ja õu olid nii soojad, et ma kuivasin ruttu ja ainult meeldiv maasikalõhn mu riietel tuletas mulle juhtunut meelde.

Õues oli juba pime ja teised lapsed koju magama saadetud, kui ma lärmi ja elava jutuvada seest äkki Vantsu hõikeid eristasin. Seisis teine liikumatult keset tühja parkimisplatsi hämaras lambivalguses, jõllitas enda ette maha ja korrutas ühte ja sama sõna. Mul läks suts aega, enne kui mõistsin, et see sõna on KONN. Tõenäoliselt mõistsin ma sõna samal hetkel kui nägin ta ees alt üles passimas igavesti jurakat konna. Jõudsime Tannuga konna ja Vantsu juurde ühel hetkel ja saime selle kontvõõra ka pildile.



Ja siis lavastasin ma musisessiooni, aga pärismusi ma ei teinud. Mul ju konnprints juba olemas. Pakkusime küll musiootavat võlutud printsi sellele ja teisele, aga konn jäi konnaks. Ja kell sai märkamatult 2 öösel ja aeg oli otsad peomajas kokku tõmmata. Selleks ajaks oli Tannu mu seljas juba unne suikunud, aga Vantsu tantsis reipal meelel shokolaadikomm põses minu süles edasi. Mina olevat kaamel. Või kahe taskuga känguru.



Esialgu oli meil plaan Viljanids uni ära magada ja hommikul sirgelt koju mamma sünnipäevale tulla, aga siis selgus, et 97 protsenti üle maa kokkutulnud sugulastest siirdub tädi Elleni juurde maale edasi pidutsema. Minu konn oli päri ja kuigi ma küll eelneva öö olin joonistades veetnud, siis meel oli erk ja virge ja nii me suuna hoopis Pärnu peale keerasime.


Tädi Ellen on minu isa noorem õde. Kui ma pisike olin, siis käisime me tihti Viljandis. No vähemalt olid need korrad nii ehedad, et ega ma suurt sellest vanusest muud ei mäletagi, kui vahvaid mälestusi Viljandist. Tädi Ellen elas keset linna suure kiriku kõrval. Pisikeses kahetoalises korteris, kuhu mahtus alati uskumatult palju inimesi. Sellest, et meid sinna palju mahtus, saan ma aru alles nüüd. Viljandiskäigud seostusid alati pidude, rõõmu ja naeruga. Hilinemistega ka, sest tee oli ju pikk. Kord olin ma tädi Elleni pulmas pruutneitsi, aga me jõudsime läbi tormi ja tuisu pruutkimbuga kohale siis, kui kõik juba tehtud oli. Aga selleks, et ma ei kurvasta võttis tädi Ellen oma riidekapist välja peopesasuuruse kunstlillede padjakese, kinnitis selle mu ülipikkadesse juustesse ja me läksime koos fotograafi juurde. Naabritädi alpikannipotist (selles fakti korrektsuses võin eksida, aga millegi samalaadsega oli tegemist kindlasti) hädaga korjatud ja näppuvõetud paaripanemislilled said ka piltniku juures õige kimbu vastu välja vahetud ja nüüd, sada aastat hiljem, tundub pilte vaadates, et nii kõik pidigi olema. Meiega juhtub alati midagi naljakat.

Tädi Ellen on pisike ja ümmargune nagu murumuna. Juba väga palju aastaid mahub ta mulle kaenlaauku. Aga ma mäletan veel aegu, kui ma tema põlvel istusin. Ta on minu armas ja kallis tädi. Minu ainus tädi ju üldse.

Tädi Ellenile mõeldes meenub mulle kohe tema kilpkonn, kes oli üks imelisemaid elukaid minu lapsepõlves. Ma tahtsin endale alati kilpkonna ja kui me Aafrikas olime, siis ma emalt muud ei kaubelnudki. Aga tema kinkis mulle päris oma kassettmaki.. hellitavalt olen seda ’sanga’ alati enda kilpkonnaks kutsunud ja Tannule oli seda mõni aeg tagasi väga lõbus selgitada. Aga nüüd on mu õel kilpkonn, samavana kui Tannu. Mul veel ei ole kilkonna, aga konn on olemas.

Ahjaa ja tädi Elleni juures sai alati tillukesi värvilisi shokolaaditäidisega nööbikomme. Neid leidis tillukestesse krõbisevatesse kilepakkidesse pakituna tema heleda sektsioonkapi madalates laiades sahtlinurkades. Mul on tunne, et need olidki sinna laste jaoks peidetud. See on üks ütlemata armas mälestus, sest meil oli küll kodus isa toodud välismaiseid komme ja nätse, aga tädi Elleni nööbikommid olid maailma kõige paremad ja neid ei saanud Tallinnas kuskilt. Ja kuna me isa toodud kraami ikka Viljandisse pisikestele sugulastele viisime, siis oligi see nagu vahetuskaup. Ja hirmus naljakas on meenutada, kuidas nemad seal kõik jalgpallinätsu mäletavad

Tädi Ellen on kokk. Minu elu maailma parim kokk. No ma muidugi ei tunne ühtegi teist päriskokka nii lähedalt, aga kahtlemata on ta väga võimekas ja osav ja ta on ainus kokk maailmas, kelle seljankat ma söön ja seda teavad kõik, et ma ei söö üldse suppi. Tema hapukurgid, marineeritud kurgid, tema õunamahl ja kartulisalat ja sashlõkk ja suitsukala on maailma parimad minu meelest. Ja nii kui ta silmad avab, kukub ta vaaritama ja sedasi päev otsa. Mul on alati tunne olnud, et ta näeb unes ka seda, kuidas ta süüa teeb

Seega ei pidanud ma juubelikingituse üle kaua vaagima. See pidi olema maal ja mida muud kui köögikuningannat ja kambüüsikaptenit ennast ma sinna siis maalima pidin!





Kui ma suuremaks sain, siis otsustas tädi Ellen maale kolida. Viljandist jupi maad välja. Varapuberteedina veetsin ma seal suured ampsud mitmest suvest koos onupojaga ja need olid heledad ja helged ajad. Ühel suvel sõime me nii palju herneid, et sead ei jaksanud enam magusaid kaunu krõmpsutada. Need olid vahvad täpilised ja triibulised sead. Ja herned olid nii head.

Aga sellel samas sumedal suvel ületasid Eesti piiri idanaabri sõjamasinad ja võtsid suuna pealinna peale. Paanikas ema palus onudel mind tagasi Tallinna tuua. Nii siis juhtuski, et ühel ajatajutult rahulikul päikselisel õhtul veeres tädi hoovi onu auto ja mind pakiti autole ja viidi Viljandisse ja sealt hommikul edasi Tallinna. Me sõitsime mööda kogu sellest tankirivist, mis Tartu poolt tuli. Ma sain ju aru, et midagi on väga valesti, aga keegi ei rääkinud midagi. Ma kartsin. Aga siis sain ma suureks ja juhtusin tädi Elleni juurde maale üha harvem. Täpselt kümme aastat tagasi oli tädi Ellenil suur juubel. Pärast suurt pidu maandusime me kõik tema õuele. Ja see oligi viimane kord, kui tema juures kodus käisin.

Ja kui ma laupäeva varajastel tundidel unenohisevaid mehi täis auto tädi Elleni hoovile parkisin, siis ei tahtnud ma neid kohe äratada ja tuppa tassima asuda. Selle asemel tegin juba pisitasa taanduvas pimeduses ringi kohtades, mida nii hästi tundsin, aga ammu enam katsunud polnud. Maailmas alles magas.



Piilusin salamisi köögiaknasse




Käisin ringi toas. Sättisin poisid ja konna tuppa tuttu. Ajasin magusasti juttu ja tegin taas tiiru õues. Valgus pressis peale, aga see ei olnud halastamatu ja halvav, paljastav valgus




Tantsisime, hullasime, jooksime, naersime, sõime, jutustasime ja avastasime, et kui mitte kõik naised ei tihka kanda tulipunaseid küüsi, siis meie suguvõsa mutid, kokku tulnud Saaremaalt, Mulgimaalt ja pealinnast, on aga kõik kui ühe puuga löödud – julged, hullud ja mängulised. Küünteteema on minu jaoks antud juhul midagi erakordset, sest elus esimest korda olid mul sel päeval küünelakk peal kauem kui 15 minutit. Ma ei ole elus koduuksest välja astunud lakitud küüntega ja see oli mulle paras katsumus, mis kokkuvõttes meeldima hakkas. Ja teate, need kelmikalt plikalikud mummu-küünised kuuluvad ei kellelegi muule kui mu kõrges ja auväärses eas tädile




Ja siis tõsis päike ja kallas kogu maailma heledusega üle



Mõned meist olid vahepeal unne suikunud, teised juba ärkasid taas. Vapramad pidasid reipalt vastu ilma haigutuste ja uneliivata silmanurgas. Kell 6 hommikul tantsisime me hoovi peal ringis sünnipäevalaulu saatel ja kõik oli just täpselt nii nagu pidi olema. Kõigil oli hea ja tore.

Pilk köögiaknasse




Aga me olime asjalikud ka! Kuna mu endalõigatud soeng, mida ema küll siitsealt kohendas, mulle hirmsat moodi närvidele käib, siis leidis täditütar kotist oma juuksurikäärid ja punaste karvade lennates sai kääriklõbinas minu kolepeast..




...hoopis lahe saispea. Vaade siis vasemalt küljelt:




Ja siis leidsid poisid kauni teo




Ja suitsuahi sai kalu täis topitud. Ja poistele tehti ekskursioon maapealsesse kivikeldrisse, kust tädi Ellen kühveldas meile välja kurke ja purke ja endatehtud õunamahla ja mu linnapoiste jaoks oli see tõeliselt vägev elamus.

Sedasi nägi välja esimene sõõm pärismahla:




Ja siis haaras Vantsu minult pildimasina ja tegi mitu peotäit vahvaid pilte, aga minu erilisteks lemmikuteks nende seas on pilt perekonnast..



...ja temast endast





Üle paljude aegade tundsin ma sel päeval, kui õnnelik ma olen. Ma märkasin asju, mida lapsena ja veel isegi kümme aastat tagasi ei märganud ja see kõik rõõmustas mind, sest ma nägin silmaga ja kompisin käega seda, mis oli enne vaid kuklatundes. Poistel oli tore väga teistmoodi päev. Konnal oli korraks aeg maas. Me saime olla koos. Kõik koos.



Selline on tädi Ellen minu pilgu läbi




Ja selline on see hele ja helge, unenäoline mälestus tollest kaunist päevast ja imelisest hiigelsuurte tammepuude varjus asuvast minu tädi Elleni võlumaast




PS Siin kohal täpsustan, et 10 aastat ei olnud ma vahepeal käinud tädi Elleni juures maal, aga tädi Ellenit ennast olen ma nende aastate jooksul näinud küll ja veel
pisihaldjas posted @ 15:18 - Link - kommentaarid (13)
13 Juuli 2010
PISIKESE HALDJA SÜNNIPÄEV

Kui Sa oled põlvepikkusest east juba välja sirgunud ja Sinu suurim sünnipäevasoov on haldjad ja sädelus, siis selle pead Sa ka saama!

Täpsustavaks infoks imesin ma veel välja, et kiharad olgu heledad ja võlukepike olgu käes. Kõik muu sündis juba iseenesest.



Kui te nüüd hoolega vaatate, siis te näete sätendavaid lokke, tiibu, kleidikest ja tähekest võlukepi tipus. Sädeluse osas ma ei oska veel mingit kindlat sõna ütelda, sest see oli esimene kord seda katsetada sellisel kujul värvikihtide peal, aga eks ma sellest kuulen hiljem, siis kui särki on juba küllaga kantud ja nühitud



Kuigi ma teadsin, et haldjapreilil on tiivad olemas, siis tõenäoliselt on tülikas kogu aeg suurte lehvivate lisadega ringi lennelda ja selleks puhuks joonistasin ma ta seljale ka ühed alati märkamatult kaasas käivad kompaktsed püsitiivad:



Ja kui positel olid pihud ristikheina täis nopitud ja mina need paelaksega kokku köitsin, siis hopp ja olimegi kohal!


Õnnesoovid ja kostüümivahetus:




Ja siis läks maruvahva pidu jälle omasoodu edasi ja igaüks tegi seda, mida hing kõige enam ihkas. Näiteks lendas:




Ja heljus päikesepaistes:




Mängis:




Sirutas tiibu ja õrnu varbakesi:




Ja õhtu eel möllati kõik üheskoos. Maa ei olnud must. Maa oli sädelust ja päikest, rõõmsaid kilkeid ja veepiisku täiesti täis. Sest ka haldjalapsed on ikkagi kõigest lapsed:




Tänud sünnipäevalapsest modellile, kelle käike ja tegemisi ma tillukese salasilmaga halastamatult jälitasin ja kes mulle seda pahaks ei pannud!

Tänud perele toreda peo eest ja ikka õnne ja rõõmu, mis muud!

Sädelevat haldjasuve!
pisihaldjas posted @ 09:36 - Link - kommentaarid (12)
10 Juuni 2010
SUVESOE NÄILINE VAIKUS

Tervitused lohede, poiste ja mängude maailmast!




Tegelikult on nii palju juhtunud ja juhtumas ja kogu elu on antud hetkel totaalselt pea peale pööratud. On tegemist, et sadulas püsida ja kinni hoida. Kuidas see oligi, et suurim needus on elada muutlikel aegadel? Ja need ajad on ohhh kui muutlikud hetkel, aga samas väga põnevad. Kui kõik kenasti laabuma hakkab, siis kuulete neist tegemistest kindlasti

Mõned päevad tagasi käisime taas külas oma kilbil. Ta on endiselt veel vanalinnas väljanäitusel. No või tegelikult ei käinud me ainult vaatamas vaid ka mängimas. Kilbist endast, tema mitmest mängust, nende reeglitest ja paljudest nuppdest saab lugeda täpsemalt SIIT. Nüüd aga mängima!


Ilm oli suviselt soe ja ilus. Vanalinna päevad täies hoos ja linn lisaks turistidele tulvil ka hääs tujus kaasmaalasi. Toetasime kilbi hellalt villakampsunil kumeratele päikesesoojadele tänavakividele ja jäime ootama. Ikka mängukaaslasi!



Mängijaid mahub kilbi ümber seda mängu mängima kokku ju neli. Tegelikult vajadusel rohkemgi. Juhul kui sõbralikult meeskonnad moodustatkse. Ja rahvas tuli. Uuris, naeris, tegi pilti ja üks pisike tegelane oli nii julge, et ka oodatult mänguga liituda:



Ja siis nad mängisid:



Siis sai mäng läbi ja hoplaa! kilbil teine pool peale ja puupakud paika ja malenupud kohtadele. Kaks pisikest suurt mõtlejat:



Aga kolm pead on ikka kolm pead:



Lõpp läks hirmus hoogsaks ja lõbusaks



Malematsh lõppes meeste võimsa võiduga. Naisnupud olid kõik naerust kõhuli kõveras maas. Pisikesed käed korjasid puupakud ja paberinimesed õrnalt karbikesse



Kui mängud selleks korraks mängitud said, läks kilp kenasti koos kaaslastega näituseruumi tagasi. Koostöös poistega saime ka nupud tagasi paika. Väikeste vigadega. Aga küll järgmised mängijad need paika tõstavad! No see oleks nagu tilluke virgutusvõimlemine enne lustakat ajuragistamist.



Sooja suve ja mängulusti!
pisihaldjas posted @ 17:15 - Link - kommentaarid (11)
Juba 497522 tegijat vaadanud