6. päev. Jutuke sellest, kuidas mõjub kudumisele, sest sõbrannad käisid jälle sünnipäeval.
Lugesin siit järjakordsest ühistegemisest ja otsustasin, et sel aastal ei osale. Veidi hiljem potsatas postkasti kiri meeldetuletusega, et lapid vajavad kudumist. No kuidas ma siis sellise pöördumise peale ära ütlen? Eile sain lõnga kätte (sõbranna tõi ära) ja õhtul, kui vaikus ja rahu majas, hakkasin . Eelmisel aastal 7 vellega ei saanud esialgu kuidagi ree peale, harutamist oli koli palju. Seekord aga klappis silmuste arv kohe, uskumatu! Kudusin lapi valmis. Ilus. Mõõtsin üle 20*19,5 Harutasin viimased ripsiread üles ja kudusin veidi lõdvemalt. Mõõtsin, pikkuse sain õigeks, aga ülevalt laius... Vaatasin veel kriitilise pilguga (nupud tundusid vähepontsakad, rips all ja ülal liiga erinev) ja harutasin kogu lapi üles.
Kokkuvõte- täna oleks ma esimese variandi lihtsalt veidi pikemaks venitanud ja nupud puhevamaks kohendanud. tekitab perfektsionismi!!!
Kindatreeningust siis niipalju, et , ostsin hiljuti uue õmblusmasina. JANOME. Ainus mulle teadaolev puudus- pole normaalset tarvikute hoidmise kohta. Otsisin kapist sobivat plastmass karpi ja mis ma leidsin karbi u 200g korralike kudumisvarrastega. Nördimus kuubis!