Kõik sai alguse sellest, et Drex viskas mulle kinda, mille ma muidugi suurima rõõmuga vastu võtsin. Algaski ettevalmistus kindaolümpiaks. Nüüd korraliku sportlasena alustan treeningpäeviku pidamist
1.päev. Tehnilised vahendid. Otsisin majapidamisest kokku kõik vardad. Mis ime kombel lähevad vardad nii kõveraks??? Leidsin mitu vabrikupakendis sukavarraste komplekti aastast 1978-1983. Sellised musta värvi ja jubedad. Veel oli erinevaid alumiiniumist, teflon jms sirgemaid ja kõveramaid. Päeva kokkuvõte- osta tuleb uued vardad.
2.päev. Tutvumine elementaarsete tehniliste võtetega. Otsisin välja erialase kirjanduse. Teoorias olen ma tugev, praktika kirikinnaste alal puudub täiesti. Eriliselt tujutõstvalt mõjus L.Kiviloo "Kindad". Jutt pöidlakiilust, õigemini kiilu puudumisest- "Selliseid kindaid ei peeta eriti mugavateks, aga enamasti ei oska me paremaid tahtagi." Selle peale võtsin ette Aino Praakli kindakirjad ja otsustasin- ma ostan endale kindlasti selle suure kindaraamatu, mis vist juba ilmus.
3.päev. Ilmnesid esimesed ületreenituse tundemärgid. Nägin õudusunenägu. Mu parem käsi tahtis pihlakamarjadega kinnast, vasak eelistas aga jõhvikatega mustrit. Vasak käsi peitis pihlakamustri ära ning käed läksid kaklema. Ostsin täna uued vardad ja otsustasin- täna rohkem ei treeni.