Kõik sai alguse sellest, et sõbranna kutsus teise ringi kaupa vaatama. Ja seal oli üks kena tikitud seinavaip. Narmastega. Voodril. Ja minul hakkas kohe tuluke vilkuma- sellest saaks ilmatuma ägeda märsi. Minu kotid on kõik sellist rahulikku ja silmatorkamatut värvi. Kuid selline kirevus... Jõudsin koju, haarasin ühed teise ringi minevad ülikonnapüksid lisamaterjaliks ning töö võis alata.
Pükstest lõikasin kotile küljed.
Tagataskust sai ideaalse sisetasku kotile.
Vahva on sellejuures see, et ka vaiba vooder oli nö teisel ringil. Eelmises elus tegutses ta volditud seelikuna.
Õlarihmaks ostsin Lipi-Lapi ärist rõõmsa paela, millele tugevduseks õmblesin pükstest lõigatud riba.
Ja saigi mõnud kott.