POSTITUS SELLEST, KUIDAS MA ÕMBLEMIST VIHKAMA HAKKASIN...

Kui Sutsuke uue projekti TK Õmbleme 12 kotti avas, tekkis minus vastupandamatu tahtmine osaleda. Sest no kaua mu uhke õmblusmasin ikka nurgas seisab, võiks ju ikka lõpuks õmblema ka õppida. Panin ennast osalejana kirja!

Esimene kott ja esimene juhend.

Algus oli ilus. Otsisin oma villavarud välja ja viltisin pealmise kanga. Seejärel tikkisin sinna kolm roosi ja natuke lehekesi ümber. Olin rahul!!! Otsisin välja sisesmise kanga ning lõikasin välja sobivad tükid, seejärel ühendasin pealmise ja alumise kanga. Kõik oli jätkuvalt ilus! Asusin kokku õmblema... Tundsin ennast lausa imelisena, sest no nii ilusti läks kõik, kuni... Uh, jõudsin kantimiseni... Kuna mul mingisugust spets kanti (kuskilt olen kuulnud, et on olemas midagi sellist) ei olnud, võtsin aga riideriba ja asusin tööle. Oi, see oli jube - õmblusmasin keeldus koostööst, st õmblused muutusid üha kõveramateks ja koledamateks, käsitsi ei suutnud ka piisavalt korrektselt õmmelda... Urr, ma olin tõsiselt kuri!!!! Jõudsin juba endale lubada, et see on viimane kord, kui ma üldse õmblen!!!!

Kott sai valmis ja on juba hmm 12 päeva lihtsalt nurgas seisnud... Tegin tegelikult pildid küll kohe ära, aga no ei ole mina selle kotiga rahul, kohe üldse ei ole. Alguses mõtlesingi, et teen uue, aga ei suutnud leida motivatsiooni ja lasen tal praegu olla... Ehk millalgi, kui ennast kantimises tugevamalt tunnen. Positiivne on muidugi see, et tütred suutsid tülli minna, vaieldes, et kes selle koti endale ikka saab, seega lapsesilmadele vähemalt tunnistati sobilikuks.

Pildid ka, endale meeldetuletamiseks, kuidas algas minu tee õmblemise juurde (ps. eks ma üritan ikka edasi).