Seekord lugu sellest, kuidas asjade tegemisele loovalt läheneda ehk kui õigesti ei tea või ei oska, siis saab ikkagi kõik tehtud.



Tüdrukutel on päkapikusussid olemas, aga pisipojal, kellel hakkavad ka sellest aastast päkapikud käima, veel ei ole. Mida üks isetegijast emme sellepeale ette võtab? Eks ikka sussiteo!
Otsisin välja oma villaloori varud, poja kummiku ja toidukile, lisaks veel kausiga seebivett. Lõpetuseks ka viltimisnõelad. Ja nii see kõik kujunes:

Alguses:


Keskel:


Ja lõpus:


„Oh-oh-oo, mis see veel on?“


„Oi, seda saab ju jalga ka panna?“