Mobiilikott pisikesele piigalePisikesel piigal oli tegelikult ammu juba uut mobiilikotti vaja. Ma muudkui lubasin, et kui poodi lähme, siis ostame. Ühel hetkel aga tabas mind äratundmine, et no mis asja ma räägin, jube raske on küll üks väike kotike teha. Ja nii ta läks! Näitasin piigale pilte, mida Google otsing välja otsis ja otsustasime pitsilise kasuks. Ainult roheline jäi igavaks, seega tegin natuke roosaga kaunistusi juurde. Muster on tegemise käigus tuletatud.
Lõikelaua uus tulemineAastal 1982 kinkis
mu vanaonu oma emale ehk minu vanavanaemale lõikelaua, ikka isetehtud, nagu meie peres kombeks. Tegelikult rääkis mulle seda lugu vanaema, aga eks ma ikka usun, et nii ta oli. Lõikelaud liikus vanavanaemalt vanaemale ja sealtkaudu lõpuks minuni. On mind juba päris mitu aastat ausalt teeninud! See lõikelaud on täis mälestusi mu vanavanaemast ehk memmest ja vanaemast, seega minu jaoks eriti kallis!
Kui sellel suvel tuli Põllega Päeval plaani puidupõletus-tehnikas lõikelaud, oli minu jaoks kõik otsustatud. Kindel soov oli just nimelt sellest lõikelaust teha uus versioon ja ikka võimalikult samasugune. Mõeldud ja ka tehtud! Olen rahul ja kõigi eelduste kohaselt saab selle uue lõikelaua vanaonu endale jõulukingiks!
Ja siin nad seisavad mõlemad vapralt kõrvuti!
Ilu ei sünni kappi peita!
Nägin ühes ajakirjas (Maret, märts 2013) ideed, kus uhked vanaema-aegsed lusikad olid omale koha raami sees saanud. Idee tundus lihtsalt nii hea, et panin tallele ja plaanisin kindlasti ise ka teha. Aega läks... Kõigepealt otsin liistu, siis võtsin mõõdud, seejärel lõikas vend jupid välja ja klammerdas raami kokku, mina värvisin raami ära. Nüüd jäi raam seisma... Kui mõned päevad tagasi leidis mu teinepool ka tagumiseks küljeks sobiva papi ning mul ei jäänud enam muud teha, kui ka papp ära värvida ja kõik kokku panna. Selline ta sai!
