Väiksem piiga sai rõõmsaks ja kohe väga rõõmsaks. Tegelikult oleks kogu seda paki järel käimise protsessi pildistama. Tõeliselt lahe oli last jälgida, kuidas postkontorist koju sõitsime pakk lapsel süles. Ja oh seda rõõmu, kui paki lahti sai teha... Selline mõnus sära silmis ja õnnelik naeratus näol... Oh, mis ma räägin, vaadake pilte ja näete ise!!!!



Kohe tuli ka uus seelik ära proovida ning seejärel tuli ka kindel otsus, et homme (st siis täna) lasteaeda läheb just see seelik selga, kotiga kõik uued patsikummid ja klambrid kaasa ning muidugi ei saa HUULEPULKA unustada!!!!


Pilt ka kogu pakist!


Minu pisike preili on igatahes väga õnnelik ning siinkohal suured-suured tänud paki autorile - Isabelile!!!!!!!!!!!!

Minu tehtud pakid on lõpuks kohale jõudnud. Ütlen ausalt, et see vahetus oli ikka tõeliselt raske... Endal on pildid ainult isetehtud asjadest, muu nänn sai enne posti panekut poes lisatud, seega need pildile ei jõudnud.

Anca17 väiksele pojale tegin Sokikoera, keda oleks mõnus kaissu võtta (õpetus Susalt) ning ühe kevadise mütsikese (õpetus Mannult).


Hunditädi juba täitsa suurele pojale joonistasin aga pärast lõputuid kõhklusi ja kahklusi ühe T-särgi ning lisaks tegin ka ühe pimedas helendava ripatsiga kee.


Paistab, et lapsed jäid kinkidega rahule ja lõppude lõpuks ongi see ju kõige tähtsam!!!

20 aastat tagasi sündis siia ilma üks väike vääks – minu õde. Ja-jaa oli küll armas ja nunnu, kellega sai sõbrannade ees kekutada (neil ju polnud väikseid õdesid), AGA mina ju pidin teda hoidma ja jalutama temaga ja mängima temaga... Ja pealegi ta kasvas ju suuremaks, no ja siis ta polnud enam üldse nii armas – temast sai hoopis justkui väike vend, kes ronis mööda puid, ratsutas vanaema sigadega, sai KÕIK minu vanad asjad endale ja lisaks veel uusi ka (sel ajal tundud see ikka jube ülekohus, et mina sain ainult uusi ). Ja oma näoga tegi ta selliseid imelikke trikke, millega mina siiani hakkama ei saa – küll tegi põrsa nägu, küll puudutas keelega nina, küll keeras oma keele peaaegu et sõlme ja kõrvu oskas ta ka liigutada...

Õnneks on aeg edasi liikunud ja õeke ka vanemaks saanud ja asjalikumaks muutunud (keelt väänab ta ikka ja kõrvu ka liigutab). No ja nüüd on ta taas päris armas väike õeke, pikkade blondide juustega ja musta bemariga (ih-ih-ii, bemariõde ), kellega koos saab igasugu asja korda saata...

Heidike, kas sa ikka mäletad:
* Kuidas me köögikatad olime?
* Kuidas me mustikaid korjasime?
* Kuidas me hääletanud oleme?
* Kuidas me baariletil tantsisime?
* Kuidas mind sulle tead-küll-kuhu järgi kutsuti?
* Kuidas me tantsumaratone oleme pidanud?
* Kuidas ma su õunapüreed ära sõin?
* Kuidas meil bensiin otsa sai?
* Kuidas me saalitäie rahva ees katkendi omaloodud ooperist „Lihtsalt Maria“ esitasime ja teglikult kõik sassi ajasime? Jne jne

Hei, vendlus võib ju vahva olla, aga õelus elab igavesti!!!!!

Ah jaa, peale kõige muu, on mu väike õeke ka Käsna-Kalle fänn - seega tegin talle sellised temaatilised kingitused:





Ning Vikikese käest tellisin juurde ka kruusi (pilt Vikikese tehtud):



Palju õnne, väike õeke!!!!!!!!!!!!

KAKS ÜHES - MÄRTSI LILLA JA LILLY LEHESALL

Lõpuks ometi valmis!!!





Lõng: Titan Wool Winner (50 g=160 m), kulus 2 2/3 tokki
Vardad: Ringvarrastel numbreid peal ei ole, aga teistega võrreldes tunduvad olevat 3 või 3,5
Mõõdud: 157 cm (ülemine äär) x 67 cm (keskelt ülevalt alla)
Muster: Imekaunsi muster on pärit siit - http://lillysmuul.blogspot.com/2008/01/lillys-leaf-shawl.html

Kududes tekkis väike probleem ka, mis tingitud mu enda tähelepanematusest. Nimelt kudusin rõõmsalt aga 6,5 lehte ära ja siis siirdusin lõpuridade juurde - siis avastasin, et ei klapi ju... Kähku siis vastavad kooskudumise teemat lugema, no ja siis nägin küll parandust, et alusta peale 5,5 lehte... Üles ka harutada ei raatsinud, nii et kombineerisin - tegin nimelt viimase rombimustriosa rea samamoodi nagu eelviimase (paar kokkuvõtmist lisaks) ja no minu arust tuli küll väga kena välja. Tegelikult kartsin ka, et jääb väike, sest tegin ju ikkagi suhteliselt (õhulise räti kohta) jämedast lõngast ning vardadki polnud teab mis jämedad. Kui aga venima panin, siis nägin, et super mõnus suurus tuleb!
Ah jaa, sall on plaanis kinkida ühele erilisele inimesele, kes on ehk minu enese teadmata mind käsitööd armastama õpetanud!