Minu väikesed ja suured õmblustööd. Lapitöö.

Väheke süngevõitu poekott . Süngevõitu sellepärast, et nüüdseks olen ma läbi põdenud ilmselt kõik Eestimaal pesitsevad viirused ja järgmisena on plaan ette võtta nakkusliku kiilaspäisuse ja punase soolasamba tõve. Kott on inspireeritud Marja Matiiseni lapitekist. Kõigepealt õmblesin kangaks erinevad musta värvi lapikesed, siis tilgutasin peale kloori sisaldavat vahendit. Mina kasutasin mingit hallituse vastu võitlemise vedelikku sest delikaatne Ace oli liialt delikaatne. Tulemus jääb täiesti ettearvamatu ning iga materjal muudab värvi erinevalt. Muideks, koti allääres olevad ristkülikud on mõeldud kujutama öist Lasnamäed. Mul kodused ei tundunud sellest aru saama. Tehtud sellepärast, et ei viitsinud enam väikseid lapikesi ritta laduda.

Käekott, kuhu mahuvad kõik teised käekotid sisse.Tehtud lapse mantli ülejääkidest ja minu lapimaalingust. Vahepeal sai lapimaaliga hoogu mindud- muidugi niipalju, kui tervis lubas, sest tervel Õmblusmamsli perel on uus koduloom nimega Viirus.

Lapimaali tehnika pistetuna kotikese sisse. Kotike ise tehtud nõukaaegsest mantlist, seest voodriga ja pealt lukuga. Jajah Marja Matiisenil on õigus. Lapimaali on tõepoolest väga tore teha. Sellel on ainult üks viga- nüüd ma hoian isegi sõrmeotsa suurused riidetükikesed alles.
Mina tegin pildi nõnda: võtsin väheke toekama alusriie ja triikisin sinna kahepoolse liimiriide ( läbi küpsetuspaberi on seda kõige mugavam teha).Puistasin alusriidele kangatükikesi, nii et moodustuks midagi äratuntavat või siis tundmatut. Asetasin kõige peale läbipaistva sifooni ning triikisin läbi küpsetuspaberi kinni. Edasi järgnes vabakäe tikand.