Minu väikesed ja suured õmblustööd. Lapitöö.

Tõele au andes, olen ma päikeseinimene ja sügis ei ole minu lemmikaastaaeg. Eriti sügis peale esimest sügistormi, kus kohalikus metsas on jälle pooled puud upakil. Samas, maailma parim masenduseravim on valada see enesest välja. Sellisel väikesel nukrusehetkel sündiski pildike nimega "Viimane". Ei ole see sügis nii kurb midagi. Vähemalt viimane vahtraleht on pildil kenasti kuldne. Nagu ikka, on pilt lapimaalitehnikas ja kavand sündis töö käigus minu peas.

Maakivipadi.
Ma ei tea, kuidas on võimalik magada põrsaspadjaga. Nende hiiglaslike patjadega, mis võtsid enda alla pool voodit, magas ka minu vanaema. Tõsi, niipalju kui mina mäletan, oli ta kehakuju padja järgi kooldunud. Igale asjale leiab kasutust ja põrsaspadjast sai põrandapadi. Peale padja sai uue elu veel vanaema krempleenmantel , mehe särk ja puuvillane voodilinatükk. Keskmine osa on tehtud tyvekitehnikas roostega tuunitud voodilinale ja peaks meenutama kivikesi liival ( mitte kartuleid). Ääred teppisin nii, nagu fantaasia lubas. Nüüd väike sõnaseletus. Tyvekitehnika- riie tepitakse tihedalt tyvekiks nimetatud materjalile (seda leidub hästi varustatud ehitusmaterjalipoodides keemiakaitseülikonna koostises). Pärast kuumapuhuriga töötlemist tõmbub riie huvitavalt krimpsu. Roostetuuning- äädikaga niisutatud riiet marineeritakse roostes rauakolaga, mille tulemusel muutub riie roostekarva lapiliseks.

Nööbisadu ehk rätsepatütre lapitekk.
Elle kursusel oli hunnikuid lapitööraamatuid ja ajakirju ning ühest raamatust (ei mäleta enam, millisest) jäi mulle mälusoppi nööpidega lapitekk. Kahjuks ei taibanud nööpe kuidagi salvestada- ei pildina ega joonistusena. See oli üks idee tuhandest, kuniks need nööbid hakkasid mind kummitama. Ma saan aru, kui kummitavad surematud värsid või kaunid meloodiad- aga nööbid. Eks siis tuli idee kangasse valada. Teki mõõdud 120x150. Nööbid on aplikatsiooni tehnikas.

Mõnikord on nii tore mängida erinevate kangaste ja värvidega ning maru tore on, et mu üllitisi ikka kanda soovitakse. Villane mantel tütrele. Lõige Burdast 9-2010. Lilleke on pabertehnikas ja tehtud selleks, et ilma tundus lihtsalt igav.

Kampsun- enne ja nüüd. Ajakirja Käsitöö selle sügise numbris särab kaane peal Riina Tombergi disainitud kampsun. See iludus innustas mind osa võtma sügis soojaks projektist. Kõigepealt oli vaja materjali. Kindla visiooniga kangapoodi minnes ei leia loomulikult midagi ligilähedastki. See mind ei takistanud ning kampsuni materjali leidsin ema kaltsukotist, kus ta hoidis oma aiatöö riideid. Koidest puretud meestesviitri värv sobis suurepäraselt. Edasi tikand ja siis jäi asi venima. Ma ei saa väita, et ei oska tikkida, ainult ma ei ole proovinud. Madalpistes tikkisin viimati keskkooli päevil. Julgelt haarasin nõela aga jah... Kõik nõuab vilumust ning sellise pistete filigraansuse, mida olen näinud mõningates isetegija blogides, oleks ma saavutanud ajaks, mil rail baltika Pärnusse jõuab. Kus nõelaosavusest jääb vajaka, aitab vana hea õmblusmasin. Rakendasin kampsuni kallal lapimaali tehnikat. Lillekesed ja lehed on välja lõigatud aegunud kudumitest. Sellisel puhul on ehk tikandi robustsus andestatav. Ikkagi lapitöö. Kodanik Koi lammutustöö on kenasti lillede alla peidetud ja jälle üks mõtetu kalts päästetud.

Siit tuleb üks mailmatuma veniv lugu. Kampsunilõnga (alpaka segu)ostsin eelmisel sügisel, tütre kampsunit hakkasin ma kuduma talve keskel (mustri võtsin raamatust "Hingekirjajad"), valmis sain selle kevade alguseks, pildid tegin suve keskel ja blogisse jõudis minu näputöö sügiseks. Issand kui piinlik. Kui kudumine võttis mul pool aastat aega, nii et kampsun tuli peaaegu lapsele väike, siis vähemalt kampsuniga sobiva kleidiga sain hakkama paari päevaga pärast kampsuni valmimist. Aga siiski, idee kollasest kleidist tiksus minus vähemalt aasta. Selle lõige on mingist vanemast Burdast. Tikand on "Eesti tikandi mustrikogust", õmmeldud vabakäe tikandina. Nüüdseks olen saavutanud taseme- üks kudum aastas. Pole paha! Vähemalt õmblemine läheb veidi kiiremini.

Lõpuks ometi sai ka Õmblusmamsli kuninglik ruum kaunimaks. Tõsi, minu isetegemine oli siin küll üsna pisuke, hõlmates vaid tapeedi valikut, osalist vana tapeedi mahakitkumist ning WC paberi hoidjat. Sedapuhku toppisin lapitehnikas rullihoidja sisse paberit (Mr. Belli telefoni tööjoonised) ja meie siitilmast lahkunud viirpapagoi sule. Tänan südamest oma kallist (remondi)meest remondi tegemise eest.