Minu väikesed ja suured õmblustööd. Lapitöö.

Öeldakse, et rege rauta suvel ja vankrit paranda talvel. Minul on vastupidi. Emme õmmeldud joped on sel talvel minu peres väga populaarseks muutunud. Sedapuhku väike päike jope kujul. Päikest ei ole ju kunagi liiga palju.

Selle aastatuhande esimene (loodan, et mitte viimane) kampsun. Leidsin ajakirjast Käsitöö imeilusa kampsuni, mis mõne kudumisguru jaoks on kindlasti lihtne teha. Paraku on minu kudumisoskus suhteliselt piiratud. Eriti palmikute osas. Mis siis ikka! Tõin raamatukogust hunniku tarkasid raamatuid ja hakkasin pihta. Valmis sai minu kaua tehtud kaunikene. Modelliks tütar.

Kõigepealt tänan heade soovide ning toetuse eest!

Õmblesin oma tütrele uue jope, lootuses et ega tali taeva jää. Täna tundub - ei jäänudki. Minu fantaasiale siin väga ruumi ei olnud. Tegin nii, nagu laps soovis.

Tere isetegijad!

Lõpuks sain oma blogi tehtud. Selle aasta lubadus nr 1 on täidetud! Õmblemisega olen tegelenud aastaid, seega on kogunenud asju, mida teiega jagada. (Edev, nagu ma olen.) Pealegi, kui on neli tütart, ei lasta niisama istuda.


Kaltsudel, kui nad on ületanud teatud koguse, on kummaline omadus kottides kasvada. Minu kaltsukotid hakkasid üle ääre ajama. Lootsin neid pisutki vähemaks õmmelda. Ei õnnestunud. Vähemalt sain voodile uue lapiteki. Vaatan seda ja meenutan suve. Teraapia missugune.