Minu väikesed ja suured õmblustööd. Lapitöö.

Mõneks hetkeks on keemiakatsed kalevi alla pandud, sest lastel ei ole midagi selga panna. Kohe absoluutselt mitte midagi ei ole ja eks siis peab emme appi tulema. Alustuseks lihtne suvisema hõnguga kleidike, mille sabaosa moekalt natuke pikem. Lõige mingisugusest vanemast Burdast.

Tavaliselt pannakse laudadele, toolidele ja orkaanidele igasugu ilusaid naistenimesid. Kui see ridikül oleks säärane toode, kannaks ta nime Elle. Mul õnnestus osa võtta Elle Ikävalko lapitöö kursusest ning idee koti esipaneeli valmistamiseks tuli sealt. Tegemist on "leelisetehnikaga". Riie tepitakse puuvillasele marlile ning torgatakse tugevasse leelisesse. Mina kasutasin seebikivi pulbri lahust, aga "torusiil" pidi samamoodi mõjuma. Sellise töötluse peale tõmbab marli tublisti kokku. Kangast solgutatakse niikaua, kui mõju näha on. Nüüd peaks tulema suurelt kiri- "seda ärge kodus järele tehke". Mul mees juba kardab, et minu keemiakatsed lõppevad JaanTatikaliku pauguga. Vähemalt kotti kõlbab peenematel puhkudel kenasti kasutada.

Jajah, varsti jõuabki kätte aeg, kui lehed langevad ning kogu ilm on nukralt raagus. Ühesõnaga- valmistugem sügiseks uue ridiküliga. Pealegi, kindlalt külastab Päike veel Pärnut. Kotike on tehtud "domestosetehnikas". Õmblesin kokku erinevad mustad lapikesed ja töötlesin neid kloori sisaldava vahendiga. Mis veel- pikk sang on eemaldatav, magnetkinnis, voodril lukuga tasku ja näha saab kotti Vanamõisa käsitöölaadal.

Millest on tehtud väikesed poisid? Noovaat, seda mina küll ei tea, aga kirjutatud on, et nad on tehtud kutsika hännast.
Lapitekk poistele 140x 140. Kutsud on meisterdatud pabertehnikas.