31 August 2010
TK Oma raamat!
Kui käidi välja mõte omale raamat meisterdada, oli minul idee kohe olemas... aga teostusest ei olnud mul õrna aimugi.
Kui Harjukad õppisid köitmist, siis mina ei saanud minna kuna suutsin oma jala Peterburis välja väänata. Seega jäi mul järjekordselt köitmise kursused läbimata.
Kuna mul olid oma raamatu köitmisel oma nõuded, siis ei jäänud mul muud üle kui googeldada ja järjest läbi vaadata erinevaid raamatu/märkmiku köitmise videod You Tubeist, kuni ma endale selle õige leidsin.
Ja leidsingi lõpuks
Raamatu sisuks saavad minu ideed, kavandid ja lõpuks ka teostuse kirjeldus
Raamatu mõõtudeks on A5, paksus on 1,5cm ja lehti on raamatus 106 (lehekülgi siis 212
)
Algus on tehtud raamatu näol, selline minu päris oma esimene raamat saigi...
Sellel on küll mõningad puudused aga järgmise teen juba paremini! Esimene vasikas läheb ikka aia taha
Aitäh Susale mõnusa koostegemise idee ja vedamise eest, ilma selleta ma ei oleks julgenud proovidagi!
Kui käidi välja mõte omale raamat meisterdada, oli minul idee kohe olemas... aga teostusest ei olnud mul õrna aimugi.
Kui Harjukad õppisid köitmist, siis mina ei saanud minna kuna suutsin oma jala Peterburis välja väänata. Seega jäi mul järjekordselt köitmise kursused läbimata.
Kuna mul olid oma raamatu köitmisel oma nõuded, siis ei jäänud mul muud üle kui googeldada ja järjest läbi vaadata erinevaid raamatu/märkmiku köitmise videod You Tubeist, kuni ma endale selle õige leidsin.
Ja leidsingi lõpuks
Raamatu sisuks saavad minu ideed, kavandid ja lõpuks ka teostuse kirjeldus
Raamatu mõõtudeks on A5, paksus on 1,5cm ja lehti on raamatus 106 (lehekülgi siis 212
)Algus on tehtud raamatu näol, selline minu päris oma esimene raamat saigi...
Sellel on küll mõningad puudused aga järgmise teen juba paremini! Esimene vasikas läheb ikka aia taha
Aitäh Susale mõnusa koostegemise idee ja vedamise eest, ilma selleta ma ei oleks julgenud proovidagi!
27 August 2010
Säärepael!
Käisin teisipäeval 24.augustil vööde/paelte (kõlavöö, kirivöö, võrkvöö, säärepaelad) koolitusel. Vööde tegemist nägime ja teooriat kuulsime aga kududa ei olnud aega seega nuusutasin ainult natuke neid tehnikaid. Proovisime praktiliselt ainult säärepaela.
Sain just valmis esimese oma punutud säärepaela. Pean tunnistama, et alguses tundus selle punumine mulle ülejõu käivat.
Aga sain hakkama, kuigi pael on väga ebaühtlase laiusega - laineline.
Teised tegid seal koolitusel kahe värviga (16 lõngaga) paelad, aga mina tahtsin kolme värvilist (24 lõngaga) ja selle ma saingi.
Sama paela õpetas Sokike punuma ka Muhus aga mind ei olenud õpetamise hetkel kohal.
Niipaalju tean, et see pael peaks olema täiskalasabakirjas labaselt põimitud pael - oskajad parandage kui vaja
Pikkust on säärepaelal 78cm + aas ja narmad, laiust on keskmiselt 3,5 cm
Säärepaelad
Säärepaelu kandsid nii naised kui mehed põlve alla seotuna. Naistel jäid nad seeliku varju. Meestel hoidsid paelad üleval nii sukki kui ka ühtlasi kinnitasid põlvpükste sääreotsad. Otstes tuttidega varustatult olid nad samas värvikaks rõivastuse lisandiks.
Põimitud säärepaelad olid Eestis üldlevinud, kootud paelu kasutati peamiselt saartel ja Võrumaal Räpina kihelkonnas. Neid tehti värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt põimides, tulemuseks vastavalt iseloomulik kalasabakiri või ruuduline kiri. Üldisemad olid labaselt põimitud säärepaelad, toimselt tehti neid Lääne- ja Kagu-Eestis.
Käisin teisipäeval 24.augustil vööde/paelte (kõlavöö, kirivöö, võrkvöö, säärepaelad) koolitusel. Vööde tegemist nägime ja teooriat kuulsime aga kududa ei olnud aega seega nuusutasin ainult natuke neid tehnikaid. Proovisime praktiliselt ainult säärepaela.
Sain just valmis esimese oma punutud säärepaela. Pean tunnistama, et alguses tundus selle punumine mulle ülejõu käivat.
Aga sain hakkama, kuigi pael on väga ebaühtlase laiusega - laineline.
Teised tegid seal koolitusel kahe värviga (16 lõngaga) paelad, aga mina tahtsin kolme värvilist (24 lõngaga) ja selle ma saingi.
Sama paela õpetas Sokike punuma ka Muhus aga mind ei olenud õpetamise hetkel kohal.
Niipaalju tean, et see pael peaks olema täiskalasabakirjas labaselt põimitud pael - oskajad parandage kui vaja
Pikkust on säärepaelal 78cm + aas ja narmad, laiust on keskmiselt 3,5 cm
Säärepaelad
Säärepaelu kandsid nii naised kui mehed põlve alla seotuna. Naistel jäid nad seeliku varju. Meestel hoidsid paelad üleval nii sukki kui ka ühtlasi kinnitasid põlvpükste sääreotsad. Otstes tuttidega varustatult olid nad samas värvikaks rõivastuse lisandiks.
Põimitud säärepaelad olid Eestis üldlevinud, kootud paelu kasutati peamiselt saartel ja Võrumaal Räpina kihelkonnas. Neid tehti värvilistest villastest lõngadest labaselt või toimselt põimides, tulemuseks vastavalt iseloomulik kalasabakiri või ruuduline kiri. Üldisemad olid labaselt põimitud säärepaelad, toimselt tehti neid Lääne- ja Kagu-Eestis.
22 August 2010
Vilditud mobiilikott iseendale!
Täna on puhtalt käsitöine postitus
Asi sai alguse sellest, et mu vana telefon lakkas töötamast ja mu kallis kaasa muretses kiiremas korras mulle uue telefoni. Muidugi vajas uus telefon endale vahvat ja turvalist kodu, et kauaks minu seltsi jääda.
Mõtlesin kaua, et missugune uus mobiili kodu peaks olema? Lähtusin oma vajadustest ja otsustasin, et vildin telefonile kodu, kuna kaelas mulle telefoni kanda ei meeldi ja tööjuures ei viitsi ma terve päev käekotti kaasas kanda, tahan mugavust. Kõige mugavamaks osutus pükste rihma trippide külge kinnitatav karabiiniga kott. Otsustasin, et teen sellise koti, mis on tripi küljest lihtsalt eemaldatav ja turvaline telefonile kui see seal kõlgub
Telefoni roosa värvus dikteeris koti värvivaliku (kodus oli olemas punane, must ja tumelilla vill), mis osutus punase kasuks. Et asjale efekti anda lisasin kotile Triine antud siidiniiti. Aitäh Triine! Komponendid koos asusin viltima, lõikasin sobiva ava, venitasin koti telefoni peale vormi ja hakkasin mõtlema, mis moodi ma kotiava küll kinnitan. Ei läinudki kaua kõigest 24h, et välja mõelda koti kinnitus. Nüüd kui mõte oli olemas - vaja ainult tegutsema hakata...otsisin oma fimo kodinad välja. Punane ja valge fimo näppu, pastamasin ka – voolima, ahju ja valmis ta saigi. Punane kummipael oli ka olemas, mille külge kaks ovaalset nupsu kinnitada, et oleks millest kinni võtta kui kotist keegi rääkimist nõuab...
Siin ta ongi, armas ja täiesti oma:
Täna on puhtalt käsitöine postitus
Asi sai alguse sellest, et mu vana telefon lakkas töötamast ja mu kallis kaasa muretses kiiremas korras mulle uue telefoni. Muidugi vajas uus telefon endale vahvat ja turvalist kodu, et kauaks minu seltsi jääda.
Mõtlesin kaua, et missugune uus mobiili kodu peaks olema? Lähtusin oma vajadustest ja otsustasin, et vildin telefonile kodu, kuna kaelas mulle telefoni kanda ei meeldi ja tööjuures ei viitsi ma terve päev käekotti kaasas kanda, tahan mugavust. Kõige mugavamaks osutus pükste rihma trippide külge kinnitatav karabiiniga kott. Otsustasin, et teen sellise koti, mis on tripi küljest lihtsalt eemaldatav ja turvaline telefonile kui see seal kõlgub
Telefoni roosa värvus dikteeris koti värvivaliku (kodus oli olemas punane, must ja tumelilla vill), mis osutus punase kasuks. Et asjale efekti anda lisasin kotile Triine antud siidiniiti. Aitäh Triine! Komponendid koos asusin viltima, lõikasin sobiva ava, venitasin koti telefoni peale vormi ja hakkasin mõtlema, mis moodi ma kotiava küll kinnitan. Ei läinudki kaua kõigest 24h, et välja mõelda koti kinnitus. Nüüd kui mõte oli olemas - vaja ainult tegutsema hakata...otsisin oma fimo kodinad välja. Punane ja valge fimo näppu, pastamasin ka – voolima, ahju ja valmis ta saigi. Punane kummipael oli ka olemas, mille külge kaks ovaalset nupsu kinnitada, et oleks millest kinni võtta kui kotist keegi rääkimist nõuab...
Siin ta ongi, armas ja täiesti oma:
21 August 2010
Meenutusi IT Suvepäevadelt Muhus ja Otepää seiklusradadelt!
Ei plaaninud nii pikka postitust kohe mitte üldsegi... kes viitsib see loeb, kes ei viitsi vaatab pilte ja videosid.
Näitan teile veel mõned seigad Muhust. Pilte tegin rohkem valmis käsitöödest, seega muidu melust pilte pole vaid on mõned videod. Filmi peale sai võetud ka Muhu rahvarõivaste moedemonstratsioon ja terve etendus Koguval aga neid ma üles kõigile piilumiseks ei pane, sest ei ole päris kindel kas nii sobib. Võite muidugi arvamust avaldada. Siiski näitan teile kahte lühikest videoklippi.
Isetegijad Koguval end ühispildile sättimas
Naaskel ja Avastaja2 Koguval teatrit tegemas:
*****************************************************
Käisime 11. Augustil Otepää Seikluspargis. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis mõtlesin end proovile panna.
See mul tõepoolest õnnestus. Seikluspargil oli kuus rada pluss katapult. Niisiis, suundusin kahtlevalt ja väriseva südamega esimese raja poole.
Redelist kindlalt ülesse ja järgisin instruktsioone, mida meile jagati enne rajale astumist. Pärast esimese raja teist takistust läbides olin kindel, et teisele rajale ma kohe kindlasti ei trügi, sest hirm oli nii suur (kõrgus pluss ebakindel jalgealune – minu jaoks kaks kõige hirmsamat asja kõrgustes veetmiseks).
Aga kus sa sellega, ikka läksin ja teise raja kõige hullema takistuse juures kinnitasin endale sama, et kolmandale rajale ma kohe kindlasti ei lähe.
Sai seegi läbitud ja enesele kinnitatud, et neljandale ma mitte mingi hinna eest ei ronimi, sest need takistused muutusid järjest raskemini läbitavateks ja kõrgused läksid ka aina suuremaks...mis te arvate, et kolmanda rajaga mu eneseületus lõppeski?
Oh ei...ikka oli vaja ju neljas rada ka järgi proovida ja see jäi mul õnneks viimaseks ronimiseks, sest mu kaks valutavat ja väsinud käekest ei suutnud enam neljanda raja lõpus mind redelist paar meetrit ülesse vinnata, see oli kõige tipp... seal redelil ma mõtlesin, et lasen end lahti ja lihtsalt kukun, sest ma enam ei jõua (vaatasin veel üles - paari meetri kõrgusel kõlkusid viiendal rajal seiklevad /loe: rippuvad/ seiklejad...).
Hoidsin kramplikult redelist kinni kuigi teadsin, et olen turvaliselt kahe trossiga umbes 5 meetri kõrgusel puu küljes kinni... hetk enda kogumiseks ja nii ma pingutasin, et jõuda redelist üles eelviimase takistuseni enne pikka pikka vabalangemist mööda trossi.
Kui ma trossi mööda alla laskusin ja eelmised kolm korda laskumisest rõõmu tundisn, siis sellel neljandal laskumisel ma enam rõõmu ei suutnud tunda...tundsin jubedust...aga kui jalad maa pinnale sain, siis hingasin kergendatult ja ütlesin endale, et ei sinna viiendale rajale ma küll ei lähe... nii see jäigi...
Läbisin oma üllatuseks neli rada. Ilmselt aitas hirmust jagu saamisele kaasa, et me läksime seiklema seitsmekesi. Muidugi nendest seitsmest läks üks seikleja (minu kaasa) ka viiendale rajale, ma isegi ei suutnud pealt vaadata kuidas ta seal seikleb, läksime ülejäänud seiklejatega vabalangemisele 300m korda kaks.
Linnamäeni 300m ja Linnamäest tagasi 300m vabalangemist. Kui olin vaadanud kuidas teised ees lähevad ja tulevad, siis läksin ka ja seekord nautisin täiega vaadet ja vabalangemist. Kahjuks lõpust enam pilte teha ei õnnestunud kuna pidevale klõpsimisele said kõigi nelja pildiaparaadi akud tühjaks. Olime kokku seiklusradadel 4 ja pool tundi.
Kokkuvõttes jäin endaga väga rahule, et suutsin neli rada läbi teha. Soovitan kindlasti minna, kes veel käinud ei ole, erti lõbus on koos seltskonnaga minna. Peale meie said kõvasti naerda ka puude all meid valvsalt jälginud instruktorid.
Panin kokku väikese pildi minu seiklemise piltidest seal radadel.
Nüüd tuli küll käsitööväline postitus aga vahel peab ka kõigest muust puhkama ja seiklema.
Ei plaaninud nii pikka postitust kohe mitte üldsegi... kes viitsib see loeb, kes ei viitsi vaatab pilte ja videosid.
Näitan teile veel mõned seigad Muhust. Pilte tegin rohkem valmis käsitöödest, seega muidu melust pilte pole vaid on mõned videod. Filmi peale sai võetud ka Muhu rahvarõivaste moedemonstratsioon ja terve etendus Koguval aga neid ma üles kõigile piilumiseks ei pane, sest ei ole päris kindel kas nii sobib. Võite muidugi arvamust avaldada. Siiski näitan teile kahte lühikest videoklippi.
Isetegijad Koguval end ühispildile sättimas
Naaskel ja Avastaja2 Koguval teatrit tegemas:
*****************************************************
Käisime 11. Augustil Otepää Seikluspargis. Kuna ma kardan hirmsasti kõrgust, siis mõtlesin end proovile panna.
See mul tõepoolest õnnestus. Seikluspargil oli kuus rada pluss katapult. Niisiis, suundusin kahtlevalt ja väriseva südamega esimese raja poole.
Redelist kindlalt ülesse ja järgisin instruktsioone, mida meile jagati enne rajale astumist. Pärast esimese raja teist takistust läbides olin kindel, et teisele rajale ma kohe kindlasti ei trügi, sest hirm oli nii suur (kõrgus pluss ebakindel jalgealune – minu jaoks kaks kõige hirmsamat asja kõrgustes veetmiseks).
Aga kus sa sellega, ikka läksin ja teise raja kõige hullema takistuse juures kinnitasin endale sama, et kolmandale rajale ma kohe kindlasti ei lähe.
Sai seegi läbitud ja enesele kinnitatud, et neljandale ma mitte mingi hinna eest ei ronimi, sest need takistused muutusid järjest raskemini läbitavateks ja kõrgused läksid ka aina suuremaks...mis te arvate, et kolmanda rajaga mu eneseületus lõppeski?
Oh ei...ikka oli vaja ju neljas rada ka järgi proovida ja see jäi mul õnneks viimaseks ronimiseks, sest mu kaks valutavat ja väsinud käekest ei suutnud enam neljanda raja lõpus mind redelist paar meetrit ülesse vinnata, see oli kõige tipp... seal redelil ma mõtlesin, et lasen end lahti ja lihtsalt kukun, sest ma enam ei jõua (vaatasin veel üles - paari meetri kõrgusel kõlkusid viiendal rajal seiklevad /loe: rippuvad/ seiklejad...).
Hoidsin kramplikult redelist kinni kuigi teadsin, et olen turvaliselt kahe trossiga umbes 5 meetri kõrgusel puu küljes kinni... hetk enda kogumiseks ja nii ma pingutasin, et jõuda redelist üles eelviimase takistuseni enne pikka pikka vabalangemist mööda trossi.
Kui ma trossi mööda alla laskusin ja eelmised kolm korda laskumisest rõõmu tundisn, siis sellel neljandal laskumisel ma enam rõõmu ei suutnud tunda...tundsin jubedust...aga kui jalad maa pinnale sain, siis hingasin kergendatult ja ütlesin endale, et ei sinna viiendale rajale ma küll ei lähe... nii see jäigi...
Läbisin oma üllatuseks neli rada. Ilmselt aitas hirmust jagu saamisele kaasa, et me läksime seiklema seitsmekesi. Muidugi nendest seitsmest läks üks seikleja (minu kaasa) ka viiendale rajale, ma isegi ei suutnud pealt vaadata kuidas ta seal seikleb, läksime ülejäänud seiklejatega vabalangemisele 300m korda kaks.
Linnamäeni 300m ja Linnamäest tagasi 300m vabalangemist. Kui olin vaadanud kuidas teised ees lähevad ja tulevad, siis läksin ka ja seekord nautisin täiega vaadet ja vabalangemist. Kahjuks lõpust enam pilte teha ei õnnestunud kuna pidevale klõpsimisele said kõigi nelja pildiaparaadi akud tühjaks. Olime kokku seiklusradadel 4 ja pool tundi.
Kokkuvõttes jäin endaga väga rahule, et suutsin neli rada läbi teha. Soovitan kindlasti minna, kes veel käinud ei ole, erti lõbus on koos seltskonnaga minna. Peale meie said kõvasti naerda ka puude all meid valvsalt jälginud instruktorid.
Panin kokku väikese pildi minu seiklemise piltidest seal radadel.
Nüüd tuli küll käsitööväline postitus aga vahel peab ka kõigest muust puhkama ja seiklema.
09 August 2010
IT Suvepäevad Muhus!
Meil oli Muhus väga tore! Seltskond oli imeline.
Aeg lendas nii kiirelt, et ei jõudnud kohapeal väga palju pilte teha. Mina panin suurema rõhu rahvariiete ja Muhutikandi pildistamisele.
Videosid tegin ka, kui aega rohkem vaatan läbi ja mõne lõigu ehk panen ülessegi
Esimesel päeval olime me Ehalille ja Pisi-Pisiga esimesed, kes Aki kämpingus kohal olid. Kuna kedagi ei olnud, siis suundusime Liivale käsitööpoodi kupongide järele, muidugi sai sealt muudki kaasa haaratud, nagu lõngad ja villane tikkimisriie. Tunnike läks ära.
Suundusime tagasi Aki kämpingusse, seal ootas juba ees meid Sokike. Ega me aega raisanud kompsud välja ja pesulõksude maalimine võis alata Kell oli 12.30...13.00 paiku
Me jõudsime juba päris hulk aega maalida kui alles ülejäänud rahvas kogunema hakkas, igaljuhul oli põnev ootamine
Ja nii ta edasi läkski... Edasi saab ülevaate piltidelt.
Niisiis sai pesulõkse maalitud Sokikese juhendamisel, teised jõudsid ka kohale...
Sellised pulgad valmisid minul, esimese ja viimase pesulõksu maalis minu kaasa
Muhu Rahvariiete moedemonstratsioon (lisan jooksvalt pilte juurde kuna tagumik on juba kange istumisest, töötlemisest, sorteerimisest ja üleslaadimisest)
Muhu tikandi õpetaja tikitud töö (uhhh...kodus avastasin, et töötoast ei jõudnudki pilte teha kuna olin ilmselt tikkimisega nii hoos
)
Muhu muuseumi külastus
Ühispilt Smuuli kuju juures
Nüüd jään lootma, et keegi usinam jutustaja paneb kirja põnevamat sealsest elust olust, mis me läbi elasime Meile igaljuhul meeldis teiega väga armsad Isetegijad, kohtumiseni järgmisel korral!
Suured tänud Sokikesele organiseerimise, Aki kämpingule majutuse ja IT rahvale mõnusa seltskonna eest!
Meil oli Muhus väga tore! Seltskond oli imeline.
Aeg lendas nii kiirelt, et ei jõudnud kohapeal väga palju pilte teha. Mina panin suurema rõhu rahvariiete ja Muhutikandi pildistamisele.
Videosid tegin ka, kui aega rohkem vaatan läbi ja mõne lõigu ehk panen ülessegi
Esimesel päeval olime me Ehalille ja Pisi-Pisiga esimesed, kes Aki kämpingus kohal olid. Kuna kedagi ei olnud, siis suundusime Liivale käsitööpoodi kupongide järele, muidugi sai sealt muudki kaasa haaratud, nagu lõngad ja villane tikkimisriie. Tunnike läks ära.
Suundusime tagasi Aki kämpingusse, seal ootas juba ees meid Sokike. Ega me aega raisanud kompsud välja ja pesulõksude maalimine võis alata
Kell oli 12.30...13.00 paikuMe jõudsime juba päris hulk aega maalida kui alles ülejäänud rahvas kogunema hakkas, igaljuhul oli põnev ootamine
Ja nii ta edasi läkski... Edasi saab ülevaate piltidelt.Niisiis sai pesulõkse maalitud Sokikese juhendamisel, teised jõudsid ka kohale...
Sellised pulgad valmisid minul, esimese ja viimase pesulõksu maalis minu kaasa
Muhu Rahvariiete moedemonstratsioon (lisan jooksvalt pilte juurde kuna tagumik on juba kange istumisest, töötlemisest, sorteerimisest ja üleslaadimisest)
Muhu tikandi õpetaja tikitud töö (uhhh...kodus avastasin, et töötoast ei jõudnudki pilte teha kuna olin ilmselt tikkimisega nii hoos
)
Muhu muuseumi külastus
Ühispilt Smuuli kuju juures
Nüüd jään lootma, et keegi usinam jutustaja paneb kirja põnevamat sealsest elust olust, mis me läbi elasime
Meile igaljuhul meeldis teiega väga armsad Isetegijad, kohtumiseni järgmisel korral!Suured tänud Sokikesele organiseerimise, Aki kämpingule majutuse ja IT rahvale mõnusa seltskonna eest!