Käsitöölise comeback?

Ma olin ära - käsitöölainelt täitsa ära - ei edenenud pooleliolevad ega olnud tahtmist uusi ette võtta. Ma isegi ei tea, kas ma päris tagasi olen, aga väike välgatus vähemalt...

Märtsi algul tegin kikukale erilisest lõngast ühed lihtsad käpikud. Ei olnud neid tegelikult raske kududa, kuigi esialgu tundus ettevõtmine - teisele inimesele ja sellisest põnevast lõngast - natuke hirmutav küll. Proovisin ka kaunistusi lisada, aga need ei kukkunud üldse head välja ja tundusid liigsed. Nii jäidki sellised tavlised kindad, mille lahe eripära tuleneb puhtalt lõngast.

Siis aga käisin natuke reisimas: Saksamaal ja Austrias; tagasiteel sain endale mingi külematushaiguse, mis kestis ligi 3 nädalat, millest esimese veetsin lausa voodis. Ja mingit käsitöö tuju lihtsalt ei olnud, vardad olid terve reisi kohvripõhjas ning heegelnõel sai tööaega ehk nii 20 minutit...

Nüüd pühade eel lõpuks "sundis" lasteaed mind natuke koos lastega meisterdama. Nimelt oli meil neljapäeval lasteaias igati vahva lihavõtte-töötubade õhtupoolik, kus kasvatajad juhendasid ja lapsed koos vanematega valmistasid kevadpühade kaunistusi.
Tegime kamba peale terve hunniku asju: mina tegin loperguse punutud palli, lapsed joonistasid kividele pilte, tegid käbiloomi, värvisid kunstmune, kleepisid paberist aknakaunistusi, meisterdasid paberpallikestest ja karvasest käsitöötraadist tibusid

Aga eile öösel tundsin ma vajadust teha tütrele kevadeks õhuke mütsike ja hommikuks oli see ka valmis.

Täna mõistagi värvisime ja koksisime mune.


Head alanud töönädalat ja kena kevadet!