Totaalselt kadunud lõngalaine ja ... cernit.

Abikaasa arvas, et seda, mida meie ahjuplaatidel küpsetatakse, tuleks küll tulevaste põlvede tarvis pildistada:
See plaaditäis läks siis eile õhtul ahju ja täna lükkisime lastega igasuguseid pärleid ritta... Mul on tunne, et peagi saavad kõik lasteaia tüdruksõbrad omale meie pere tehtud ehtekomplektid.. Neid muudkui valmib ja valmib ja lõppu pole näha...
Ühe tuulekella tegime ka!

Vardad aga on ilusti oma kommikarbis ja ...
Ok, nüüd lähen võtal ühe pooliku vesti (või oli see hoopis seelik?!) kapinurgast välja ja katsun ära lõpetada!
Ausõna tahaks juba ise ka mõnda asjalikku postitust oma blogis näha!

Sõbrapäeva järelkaja

Naljakas sõbrapäev oli tegelikult. Mul ei olnud kummalisel kombel sõpradega suhtlemise tuju just sellel päeval. Mõtlesin neile küll, kuid ei helistanud ega saatnud isegi mitte sõnumeid.
Lapsed jäid taas haigeks ja nii istusime lihtsalt oma perega kodus.
Kinkisin igale pereliikmele tassi... ja siis võtsin välja keraamikavärvid, millega igaüks oma tassi ära kaunistas... Mingit erilist kunstiteost ei sündinud, aga iga tass sai oma näo ja minu arust oli see kõik (nii tegevus kui tulemus) hästi vahva - veel 2 päeva peavad kuivama, siis saab ahju panna ja seejärel juba kasutusse võtta...


Täna sain valmis ühe suure asja, kuid kuna see läheb kingituseks, siis peab pildi ülesriputamisega ootama, kuni asi üle antud...
Minu kahtlused pidasid paika ja minule tegi sõbrakingi tõepoolest Susa. Tänud veelkord - ka kingi valmimise kohta kirjutatud jutt tema blogis on nii ilus, et sain veel mitme pisara ja naerupurtsatuse (Hr. Kassrosin!) võrra elamusi.
Ka minu südamlik kingitus salasõbrale on siiski kohale jõudnud, nii et selleski osas rahu maa peal.

Ei teagi kohe, et mida järgmiseks ette võtta - "täiskasvanute plastiliin" meelitab, aga mitu muud ideed keerlevad ka peas...Eks näis, nüüd lähen tuttu.

Minu sõbrapäevakink



See on ilus ja südamlik kingitus! Ma olen väga õnnelik! See on tõesti mulle tehtud kingitus... Ma kohe tunnen! Kingi tegija (mul on suur-suur kahtlus kes see on, aga ikka ei julge veel välja öelda) on vist lausa kõik mu küsimustiku vastustes mainitud soovid täita püüdnud!

Pakis olid siis: ajakiri, helesinine kaart, šokolaad, 2 pakki cerniti voolimismassi ja imeline südamekestega padi, mis sobib nii täpselt minu magamistuppa!
Siin on veel kaks pilti: paki avamisest ja selle sisu põhjalikumast uurimisest.
Padi meeldib kogu perele - pealtpoolt on ta lihtsalt üliarmas ja taga on mõnus siledamat sorti teksariie ja pehme on ta ka veel. Tüdrukule meeldis vist kõige rohkem juures olnud kaart, igatahes ta nõudis korduvalt, et ma kaardist ikka ka pilti teeks. Natuke nalja sai ka: kui šokolaadi perega nahka panime, siis poisid leidsid, et see pole üldse selle maitsega, mis Tallinna šokolaad...

Igatahes suur tänu!

Aga meepotis on ikka tilgake tõrva ka... See oli minu esimene vahetusprojekt ja ma oleks peaaegu ülirahul ja lubaks rõõmuga osaleda ka edaspidi, kuid minu pakisaaja pole senini veel teavitanud, et tema oleks paki või vähemalt pakiteate kätte saanud... Seega olen ma selles osas juba pea õnnetu! No loodan veel, et äkki siis tänase päeva jooksul jõuab...
Ja peale selle, on mul natu-natuke tunne, et ma oleks pidanud oma pakki midagi veel lisama - tundub, et enamus seni näidatud pakke sisaldab palju rohkem asju, kui mina ette kujutasin, et seal olla võiks või olema peaks.

Vabandused, vabandused ja raske haigus...

Kahe viimase päevaga olen kudunud umbes 10 rida... No lihtsalt on kudumise vaim pealt ära läinud. Algul olin enda peale suisa pahane, tahaks ju kampsuni kiiresti valmis saada lubaduse andsin ka... Pole väga palju enam jäänudki, teise varruka keskosa käsil, aga jama selles, et nüüd hakkab asi keerulisemaks minema, et kuidas need varrukad sinna keha külge kootud saab jne... Ei saa rahulikult arvutis muude tegemiste kõrvale kududa, vaid peab hoopis õpetuses näpuga järge ajama... Aga lõppude lõpuks ei ela me selleks et kududa

Seega olen hoopis muuga tegelenud: arvutis istumise kõrval üksi pärleid veeretanud ja koos lastega ka palju pärli- ja cerniti-töid teinud. Kõigepealt saime sellise kuhja poolmaterjali:

Siis valmisid neist pruun kaelakee minule, sõbrapäevaks lasteaiakaaslasele kingituseks minev poegade ühistööna valminud komplekt, ja Oti tehtud kee, mis läheb samuti lasteaiakaaslasele sõbrapäeva kingituseks.

Ootan juba üsna kärsitult oma salasõbrakingitust, nii põnev! Minu esimene vahetusprojekt ikkagi... Ja loodan, et saan endale selle kampsuni siis ehk ka sõbrapäevaks valmis.

Vaat, mis juhtus!



Poes käisin... Cernitit ostsin ja... Oeh!
Öösel, kui kõik lapsed magasid, proovisin vaikselt järele... Olen plastiliinist ja savist lastega päris palju koos voolinud, aga see materjal on ikka hoopis midagi muud! Ei mingit murenemist, määrimist ega kokkukleepimisprobleeme - ja pealispind läheb justkui iseenesest siledaks. Pisikeste pärlite voolimiseks ülisobiv! Ega nad mul veel kõige paremad välja ei tulnud, augu tegemine muutis kohati pärlite kuju natuke loperguseks. Eks iga asi nõuab harjutamist! Aga jah, kohe kui peotäie valmis sain, pidin nad ikka kõvaks ka praadima... Kell oli 2 öösel vist ja isegi köök sai ära koristatud, kuni pärlid küpsesid.

Mis nüüd sellest "iga päev koon ühe toki lõnga kampsuniks" saab? Eile olin veel tubli - täpselt tokk sai kootud! Aga täna õhtul ma küll ei tea, kas mind hakkavad vardad või cernit rohkem kutsuma... Pealegi mul oleks nii väga vaja oma pruunide riiete juurde ühte kaelakeed... ja kõrvarõngaid... Kusjuures need valmis pärlid jätavad nii laheda puupärli mulje ka veel!

Üks eriti helesinine postitus

Lugesin täna Lotte memuaare ja vaadates sealset Katzi pulmakleiti, tuli nostalgiline hoog...
Märtsi alguses saab meil abikaasaga 4 aastat koos elatud... Meie algus oli täis tõkkeid ja katsumusi, aga see kummaline rada viis meid lõpuks helesinisesse unistusse, milles praegu elame. Minu jaoks olid pulmad väga oluline tähis, et nüüd jätku kõik kõrvaltvaatajad oma eelarvamused ja tunnustagu meid nii nagu me oleme. Seda on nad ka teinud ja tänaseks ei kahtle vist küll keegi, et me sobime just teineteisega.

Minu lemmikvärv oli juba väga kaua olnud helesinine, seetõttu ja ilmselt ka minu helesiniste silmade pärast on abikaasa mulle isegi helesinise laulu kirjutanud.
Niisiis panen täna üles oma pulmakleidi. Ise ma teatavasti õmmelda ei oska, tuttavate kaudu aga leidsin endale suurepärase abilise: moekuntstnik Maarja Habicthi. Temaga koos mõtlesime kleidi välja ja tema õmbles selle ka valmis. See kleit on tehtud põhjaliku arutamise, kaalumise ja sobitamise tulemusena. (Helesiniste pealeõmmeldud südamete idee on puhtalt minu oma.) Ja see on minu elu kleit! Kleidis kasutatud helesinisest riidest said õmmeldud ka lilleneiude kleidid ja peigmehe lips. Väärib näitamist küll - mis sest, et pulmadest möödas poolteist aastat ja mingit tähtpäeva, miks neid asju just täna näitama peaks, ka nagu pole. Olgu siis peatse Valentinipäeva auks!

Uue projekti algus

Ostsin 3.02 hunniku Novita Helenit ja alustasin kohe uue suure asja: ampsaku blogist leitud kampsuni tegemist. Tahaks võimalikult ruttu valmis saada ja seepärast võtsin kohustuseks kududa iga päev vähemalt 1 tokk (50 gr ehk 105 m), siis peaks nädalaga mäel olema. Üleeile alustasin ja kudusin veidi alla toki, eile olin tublim ja poolteist tokki kadus, tänane päev just algas.
Eks näha ole, kas saan hakkama.
Panin selle siia kirja just enesekontrolli tõhustamiseks - kui teised ka teavad, mida ma lubasin, siis on raskem sellest kõrvale hiilida...
Ja nüüd tegutsema!

Pehmed käpikud

Täna öösel said valmis abikaasa käpikud. Oleme mitu päev käinud lastega lumesõda mängimas ja nahast peopesaosaga fliiskindad ei teinud üldse häid palle. Endal mul on vanaema kootud kahekordsed seest karvased kindad, need on lumesõjaks supersobivad - palle mätsivad hästi, aga tunni ajaga seest märjaks ei lähe.

Alustasin pruunikirju Novita Isoveli Coloriga, aga kui üks kinnas oli juba poole peal, hakkasin kahtlema, et äkki need pole piisavalt soojad ja lähevad kergesti märjaks, tuleb ikka üritada kuidagi mitmekordselt kududa... No ma olen paras laiskvorst, ei viitsi ma õpikutest mustreid otsida... tuli jälle töö käigus jalgratas leiutada... Lisasin pärast soonikut eelpoolnimetatud lõngale juurde peenikese kollase-roheka-beežikirju Happy Wool lõnga ja kudusin kordamööda, üks silmus Novitaga, teine silmus kahe lõngaga ja järgmisel real vahetasin: esimene silmus kahe lõngaga, teine Novitaga ja nii tuli minu arust hää...



Seestpoolt on kindad ilusad ja mõnusad, sest Happy Wool on hästi pehme ja jooksab vasemal pool nagu vooder. Abikaasa kiitis kindad väga heaks ja tegi täna juba esimese kandmise, lumesõjasobivus jäi küll veel katsetamata, käisime niisama jalutamas.

Ainuke küsimus on see, et kas peaks neid veel kuidagi kaunistama... Heegeldatud rattakesega randmeosas või näpuotstes näiteks...
Siis läheks kindad mütsiga paremini kokku ka.