Endiselt villaloomade lainel



Eile tuli Ott koju teatega, et temal ka kooli loterii nänni vaja ja just villaloomi.
Eelmises postis kiidetud raamatut polnud õhtul diivani läheduses ja nii hakkasin omast peast draakonit tegema. Kuna järgmine peaks olema draakoni aasta, siis oleks nagu teema. No toksisin ja toksisin, aga pärast mees ütles, et lahe kukk tuli! Hommikul vaats Ott mu looma ja ütles, et lahe papagoi, aga tiivad peaks ka tegema!
Päeval vaatasin Sinutorust "Äkki õnnestub" multikat ning tunnistasin, et tõepoolest on pigem papagoi kui draakon, lõikasin tüübil saba maha, lisasin tiivad ja saigi siis papagoi.

Järgmisena otsustasin teha hiire, mis kasvas töö käigus rotiks.. Noh, tegelikult võib ta ju hiir ka olla, aga lihtsalt mulle endale tundub tüüp kangesti sarnane telelavastuse "Kikerikii" isarotiga, keda munast koorunud tibud emaks pidama hakkasid ja kes laulis: "Eh-eh-hee eks vaatame, kes on meist siin kavalam" vmt.

Ja kui ma juba multikate ja telelavastuste lainel olin, siis lõpuks tegin teletupsu. See küll kooli loosikasti ei lähe, vaid on mõeldud hoopiski ühele pisikesele tüdrukule, kes peaks veel napilt sinna teletupsuikka mahtuma. Loodetavasti ei kasva ta enne seda, kui ma teda taas näen, liiga suureks!

Villaloomade võlumaailm

Käisime raamatukogus. Vahepõikena olgu öeldud, et taasavastasime selle lapsepõlvepaiga alles aasta tagasi ja oleme ülimalt rahul. Muidugi on tore ja tänapäeval ehk autorite suhtes koguni õilis raamatuid osta, kuid kokkuhoiu mõttes on parem neid siiski raamatukogust laenutada kui lugemata olla, eksole?!

Reaalkooli perepäeva loterii meeles mõlkumas, leidsin end kudumise-heegeldamise õpikute juurest. Lappasin neid veidi, kuid ideid ei tulnud. Siis aga märkasin alumisel riiulil viltimise raamatut ja otsustasin selle koju kaasa võtta. Mingi tuju ajel olin umbes kuu aega tagasi endale karbikese viltimisnõelu soetanud ning ka mõned erinevat värvi villatuustid teadsin kodus olevat.

Karin Kägo „Näpunukud“ sissejuhatuses on hoiatus: „Mõnus vill ja valmis nukk tekitavad sinus kindlasti tunde, et võiks teha ka järgmise. Tasapisi oledki nakatunud viltimispisikusse.“ Mul on tunne, et pisik saigi verre lastud, sest pärast seda, kui kohe öösel sai vilditud üks väike näpu-elevant, ootasin ma järgmisel päeval kannatamatult vaba hetke, et järgmine nukk valmis torkida.

Villavant

Villajänes, -kobras, -ahv, -hiir või -koer?
Teise loomaga oli lugu nii, et mul oli villa esialgu vaid väike värvivalik ning seetõttu tuli taas midagi halli meisterdada. Mõtlesin, et teen jänese, aga nägu torkides hakkas ta mulle rohkem kobrast meenutama, abikaasale aga ahvi. Seejärel vaatasin, et tegelikult annab temast koera teha ja lõpuks kõrvade juurde jõudes muutus see koer omakorda hiireks! Nüüd, valmisolekus ei saa ma isegi aru, kas ta on hiir või hoopis koer (sama tõugu kui see tumedam tüüp multikast „Must ja valge koer“).
Kuna lapsed kuulutasid ta hiireks, siis on muidugi otsustatud, sest nemad juba teavad…

Paar päeva hiljem tahtis tütar kangesti ka õelastest külalistele viltimismaailma tutvustada ning kuni tüdrukud südameid ja lilleksi toksisid, tegin mina õepojale tema soovil ühe näpukonna.



Kahtlustan, et see lugu eeltooduga ei piirdu ega lõpe!

Kindad ja müts.

Veel nädal enne seda, kui mängu tulid jänesed ja ka elevandid, kellest räägin ilmselt järgmises postituses, sai tegelikult valmis „hiidprojekt“, mida alustasin eelmisel sügisel keskmisele lapsele. Kuigi müts sai üsna pikk käis „hiid“ küll pigem selle kohta, et kui kaua see asi mul aega võttis. Lihtsalt vahepeal jäi kudumine kauaks-kauaks seisma ja tuli meelde alles õuesügise alguses, kui näpud endalgi külmetama kippusid. Sõrmkindaid palus poiss endale ise ja kuna mul (nagu paljudel teistelgi siin Isetegija keskkonnas) on selline veider kiiks, et müts-sall-kindad peavad üldjuhul ikka ühte komplekti kuuluma, siis tegin ka mütsi.



Laps pole mul suurem salliarmastaja, õigemini unustab ta selle lihtsalt alailma kodust lahkudes kaela panna ja pärast külmetab, seekord lahendasin selle probleemi enese arust nutikalt, valmistades piisavalt pika mütsi, et vajadusel saab seda rahus ka sallina kasutada.
Seesama laps on mul ka alailma lennus (loe: koolis, trennis, külas) või siis tegeleb millegi tähtsaga (loe: õppimise või arvutimänguga), mistõttu oli võimatu teda modellina kasutada. Täna enne kodust lahkumist püüdsin ta lõpuks kinni ja tegin pildid ära – kooli ta sellise talvevarustusega muidugi täna veel ei läinud.
Kindaid kududes polnud ma veel tutvunud „Isetegijas“ laialt levinud öökullimustriga, kuid ometi tulid isesätitud kaunistused
öökullisarnased välja. Ju tuleb uskuda, et ideed on õhus ja need tuleb lihtsalt kinni püüda.
Lõng: 5 tokki (50gr/tokk) Novita „puro“ rohelistes toonides 100% villast lõnga.
Üks kõige vähem meeldivatest tegevustest kudumise juures on minu jaoks lõngaotste peitmine ja seekord otsustasin asja lõbusamaks teha mõõtes stopperiga selleks kuluva aja ära.
Parema käe kinda lõngaotste peitmine võttis aega 20 minutit ja 34 sekundit. Vasaku käe omade peitmine aga ainult 16 minutit ja 4 sekundit. Milline areng!

Tegin ka ühe jänese!

Tallinna Reaalkooli perepäeva jaoks on vaja loterii auhindu. Varem pole ma mänguasju eriti teinud, aga selliseks ürituseks tundus olevat sobiv just isetehtud mänguasjake. Lappasin õhtul veidi isetegijate päevikuid ja leidsin nii Verpini blogist kui ka Pandamõmmi pesast „Ruudujänese“, mille tegemise õpetuse leiad siit.

Midagi nii lihtsat ei saa olemas olla! Paar tunnikest teleka ja arvuti kõrvale varraste, tavalise ja heegelnõelaga ning valmis ta oligi. Kuna Pandamõmmi kurtis, et tema jänes ei taha hästi püsti püsida siis heegeldasin oma omale väikse ringi „põhjaks“ ning sissetopitud villapallile andsin viltimisnõelaga natuke täpsema kuju ka (palju ei torkinud, jätsin loona ikka pehmekseks, aga veidi selline alt lamedam pall sai). Natukene meenutab lõpp-tulemus mulle (siin pildil) malemängu etturit.
Hommikul lasin jänku õue kah.

Näis, kas ma talle sõpru viitsin teha, sest tegelikult ootavad muud asjad juba pikas järjekorras, samas vahelduseks ja lõngajääkide ärakasutamiseks tundub hea idee. Abikaasa arvas ka, et selliseid võiks laua peale kohe terve rida seista. Samas on Pandamõmmi pesas teisigi huvitavaid lelusid, mistõttu võib-olla katsetan hoopis midagi uut (loterii-kaup tuleb ära viia 27.septembril, seega veidike ikka on veel aega ja ehk jõuan).

Ja üks asi veel!
Korraldan parasjagu Eesti Naiste Pokkeriliigat 2011 ning vajaksin sellele tunnusmärki: logo, mida trükkida diplomitele ja võib-olla kasutada ka mõnel riideesemel. Siin keskkonnas on palju hea käega käsitöörahvast koos, seetõttu küsin, et äkki keegi tahab oma kavandi pakkuda?!
Täpsemalt loe PokerNewsi foorumist!. Seal teemas on tegelikult suurem osa muud juttu, aga kes tahab leida, see leiab. Aega on 29.septembrini. Tänuga, kassike!