Valmistöö kurbus.

Seelik valmis!


Tegelikult ei tahtnud ma algselt sugugi seelikut teha - alustasin hoopis selle projektiga


Kuna arvasin, et võiks teha ikkagi natukegi erinevama teistest sama projekti raames tehtavatest ning olin kuskil näinud meeldivat mustrit, siis hakkasin agaralt heegeldama. Aga suvereisimiste tõttu tuli käsitöötamisse paus ja alustatud heegeldus seisis päris tükk aega niisama. Ja siis vallutas isetegijate südamed ananassiseelik, mida minagi kohe proovida tahtsin. Topi algus sobis suurepäraselt seeliku alguseks ja nii sain kohe alustada ananassimisega. See polnud üldse kuigi keeruline, sest muster on ju tegelikult väga loogilise matemaatikaga ja jääb kergesti pähe.

Kurvem lugu seisneb paraku selles, et kuigi heegeldatud tulemusega olen väga rahul, siis lõpptulemusega kahjuks mitte sugugi. Võrrelgem heegeldatud mustrit voodrita ja voodriga. Minu enda jaoks on tekikotil pldistatud voodrita pilt selgelt ilusam. Seega tuleb vooder ära võtta ja teisest - tõenäoliselt ilma läiketa - riidest uus teha.

Kahjuks olen hetkel lausa voodire˛iimil haige ja kangapoodi, kust ma isegi ei tea, mida ma täpselt tahan, meest ka saata ei saa. Nii ei teagi, millal see seelik lõplikult valmis saab. Igatahes on plaan sellega oktoobri lõpus Austraaliasse eputama sõita, seega hiljemalt oktoobri kespaigas ta siiski lõplikult valmis saama peab. Siinkohal kutusn teid arvamust avaldama, mis materjalist ning mis värvi võiks uus parem vooder tulla!

Nüüd aga plaanin vahelduseks midagi sooja kududa - eks ole juba heegeldatud kah!

Helesinine-valge komplekt saigi valmis.

Müts sai valmis päris kiiresti: natuke laulutunni ukse taga, natuke bussis ja ülejäänu eile õhtul kodus. Täna hommikul last mehega kooli viies peitsin otsad ka ära ja autost sain välja astuda juba täiskomplektiga.



Kõigepealt tegin bareti, kuid peas see mulle endale väga ei meelidnud ja mehe käest arvamust küsides sain näoilme ja lause: "Sinu peas on kõik ilus!" järgi aru, et nii ei lähe ikka kohe üldse mitte.
Võtsin siis gobelääni blogi lahti ja uurisin, kuidas tema oma mütsidele nokkasid teeb. Ma pole varem eriti sarnaste nokkmütside fän olnud, kuid antud olukorras tundus see ainus võimalus, millega midagi veel päästa annaks. Baretina poleks ma seda kandma hakanud, see on kindel. Hakkasin siis kohe öösel õhinaga seda "gobelääni nokka" tegema. Jäätise- või mingi muu toote karbi kaanest lõikasin nokasisu ka välja, kuid kui esimene pool nokast valmis sai, tundus, et seda nokasisiu ja teist poolt polegi minu lörakale mütsile vaja ja nii jätsin noka ühekordsena. Ise olen rahul! Hämmastavalt hästi istus müts peas (vähemalt paaritunnisel esmakandmisel): ei pigistanud, ei vajunud silmile, ei kukkunud kuklasse.

Jama ainult selles, et see helesinine hõbedase lisaniidiga lõng (sildid kadunud, ei teagi mis lõng see oli) sai nüüd otsa ja sõrmikute tarbeks ei jätkunudki. Kui kuskil kogemata selle lõnga otsa komistan, siis peab juurde ostma, aga ainult sellepärast ma praegu poodidesse minema ka ei hakka.

Tohutult palju käsitöömõtteid on hetkel ja tahaks kohe mitut asja alustada, aga kodu on nii korrast ära, et peab lausa paar päeva koristustöödele pühendama - oi, kuidas ei taha, ei viitsi!

Sügis käes, sügis käes!

"Lapsed on linnas tagasi," ütleb üks reklaamtahvel Kristiine keskuse juures. Meie lapsed olid küll "päris" maal suhteliselt vähe aega, kuid elasime pool suve siiski korteri asemel Pääskülas vanaema majas (ja aias!).
31. augustil kolisime korterisse tagasi ja 1. septembril sai minu vanemast pojast koolilaps ning minust koolilapse emme. 3. septembril läksid nooremad lapsed üle kolme kuu jälle lasteaeda tagasi.
Elul on teine rütm ja kohanemine võtab aega.
Juba mitu päeva kummitab peas laulujupike: "... tegin selles olukorras ainuõige otsuse ja jätsin lihtsalt magamise maha..." Viimastel ööpäevadel on uneaeg tõesti kahanenud taluvuse piirile ähvardavalt lähedale või koguni üle selle.
Seega pole siis ime, et kuigi suvi pole enda järel ust kinnigi tõmmata jõudnud, on minul juba esimene külmetushaigus kallal. Kurguvalu ja nohu viisid muuhulgas selleni, et lõpetasin ära ühe poolelioleva õlasalli projekti ja tegin hoopis kaelarätiku - seda oli lihtsalt hetkel oluliselt rohkem vaja!


P.S. Käsitöö alal tõotab tulla kena aasta, sest ette on näha tunde ja tunde kooli, eelkooli, tantsutunni, laulutunni ja muu sarnase järel ootamisi. Juba olengi alustanud salli juurde mütsi heegeldamist.