Kas nutta või naerda?
Mul on nüüd selline lugu selle mehe kampsuniga, et talle on valminud korralik vest (krae on ka tehtud) ja lisaks valmisid varrukad sellele kampsunile, mille mina kunagi endale saan.
Nimelt selgus kuskil tema küünarnuki ja õla vahepeal, et varrukad said siiski veidi kitsad. Samas on need aga täpselt nii suured, et sobivad ideaalselt minu enda kampsuni jaoks.
Ega mul polnud plaanis sellist "päris" kaksikute riietust teha, tahtsin endale sarnase, kuid teist värvi kampsi kududa. Aga noh, harutada nii suurt tööd ei viitsi (seda enam, et kudusin 2 varrukat koos) ja tegelikult mulle selle lõnga värv meeldib isegi väga. Mis siis ikka: tuleb poest hunnik lõnga juurde vedada ja alustagem siis mehe varrukatega algusest peale.

Fimokoosolek ja kampsun.
Nii tore käsitöötund oli meil Harjumaa rahvaga täna! Tänud Jõhvikale fimoõpetuste, Muhvile ja Mari Marikesele minu isikliku juhendamise ning teistele vahva seltskonna eest, heide eest kah (kuigi ma olen veidi mures, et veelgi lisandus koju tegemisootel asju).
Koogitoojatele aga ei suuda tänusõnu välja pigistada: te ei kujuta ette kui palju ülepunkte mul täna jälle kogunes - ma ise süüdi muidugi, aga ahvatlejad häbenegu siiski! Järgmine kord anun harjukatelt solidaarset porgandipäeva! Siiki on selle projektiga tänaseks veel -1 kg ja katsun järgmine nädal tublim olla!
Fimost niipalju, et sain laheda vorsti valmis, vedasin selle koju, tükeldasin ja vormisin, augud tegin ka enne küpsetamist, sest mul lihtsalt pole hilisema puurimise jaoks vahendeid, hunniku cernitiasju voolisin veel lisaks ja siis kõrvetasin kõike seda korralikult , unustades asjad enam kui pooleks tunniks ahju. Cernitividinatest said mustad kõrbenud kamakad, fimod aga muutusid lihtsalt oluliselt tumedamateks(eriti suur oli muutus ritsika poolt tehtud valge-rohelise ripatsi osas), neist annab ilmselt isegi veel miskit kokkugi panna.
Muuhulgas oli mul täna Harjukate kokkusaamisel kaasas pooleliolev kampsun, sest minu oma tarkusest tehtud õmblustega polnud tulemus kuigi kaunis. Muhvi ja Mari Marikese abiga sain õla- ja küljeõmblused endale vastuvõetavaks ja kodus õmblesingi esi- ja tagatüki kokku. Kuna krae tundub olevat märksa huvitavam kui varrukad, alustasin nüüd kraega - tahaks selle ülehomseks valmis saada...
Aga nagu lubatud sai, kui esi- ja tagatükk valmis, siis näha saabsiit.
Olen senisaavutatu üle uhke, eriti meeldib mulle see, et palmikud jäävad vaatamata säbrulisele lõngale ilusti välja paistma. Kui nüüd veel krae ja varrukad ka kenasti külge saaks!

Midagi nukule
seekord siis mitte oma lapsele, vaid kingituseks lasteaiakaaslasele. Laps ise tahtis just valge ja roosaga nukukübarat. Siin pildil oleval nukul on väiksem pea, kui tema nukul, aga loodetavasti on siis paras. Eks homme selgub.

Väikse lille kaunistamiseks leidsin IT õpitoast.
Kampsunil loodan veel täna esitüki uuesti valmis saada (ca 5 rida oleks vaja teha vist).

Põhimõtteliselt sain kätte...
Et siis nüüd selline lugu, et tagatükk saigi valmis, aga...
Pressisin ära, laotasin tükid modellle ning selgus see, mida ma juba enne kartsin: kaelaauk tuleb väiksemaks teha ning õlaosa pikemaks kududa. Seega lõppes päev harutamisega.
Selline jama võib töötuhina rikkuda, kuid üritan siiski vapralt jätkata: järgnevalt kohustun tegema vähemalt ühe õlaosa päevas!
Sooviga osta kingituse tegemiseks vajalikku lõnga, käisin täna lõngapoes, ja peale otsitava ostsin sealt veel ühe põneva kera (katia colibri), et kodus natuke proovi teha ja otsustada, kas tahan midagi suuremat käsile võtta. Paari varianti muidugi juba ka katsetasin ja kui see kampsun kord valmis saab, siis on 2 suhteliselt kiiret tööd ootamas.
Natuke puhast klatši kah:
Poes nägin ühte tuttavat tegelast: Muhv (väidetavalt täitsa kogemata poodi sattunult) ostis ka ühe kera. Ma ei taibanud oma otsimistuhinas paraku küsida, mida ta sellega teha kavatseb . Ses mõttes üsna poolik jutt, kuid küllap saame kunagi teada.

Aeglased edenemised.
1. Kampsuniks on saanud 5 tokki lõnga. Veel paar rida ja algavad tagatüki käekaared.
Mari Marike arvas, et ma võiks pilte ka näidata... Algul ei plaaninud pooleliolevat tööd näidata, kuid kui tagatükk valmis saab, siis ikka näitan! See oleks selline vahe-etapi auhind nii mulle kui neile, kes mind nii kenasti kannustavad
2. Teisest küljest on olnud ilusad ilmad.
Plaani "söö vähem-liigu rohkem" viimatimainitud pool on sellega seonduvalt kulgenud imehästi. Kahjuks olen aga õgard, väga suur õgard! Kolme päevaga olen söönud 30 punkti lubatust rohkem, ehk siis olen nahka pannud nelja ja poole päeva söögi!
Kohe algab uus nädal ja kui ma juba vaatamata õgardlusele kilokese siiski kaotasin, mis veel siis saab, kui ma õgimise ka maha jätan .
Jõudu mulle ja kaasvõitlejatele! Päikest kõigile!

Kudumistuhin ja veel üks uus algus.
Mehe kampsuni tagatükist on pool valmis, just alustasin viienda lõngatokiga. Edeneb küll, kui ainult natuke rohkem aega oleks.
Ja ühe asjaga alustasin eile veel: kaalujälgimisega. Kerkisin ja muutusin aina kohevamaks nagu hea pärmitaigen juba mitu aastat ja nüüd lõpuks sai isu otsa, hing täis ja tunnen, et just sellel kevadel saan hakkama!

Sünnipäev on tore päev.
Kuigi keskkoolist on juba päris mitu aastat möödas, on meil osade klassikaaslastega kombeks korra aastas klassijuhataja sünnipäeva paiku tema juures kokku saada.
Klassijuhataja tähtsus ja see, milline inimene ta tegelikult oli ja on, saab "suureks saades" teistsuguse tähenduse ning usun, et selline tradistiooniline kokkusaamine just tema juures, näitab ühelt poolt meie tänu ja lugupidamist ning teiselt poolt seda, et tegemist on inimesega, kes seda kõike väärib ja vastu võtta oskab (iga õpetaja juures ju ei käida)!
Kingituseks viisin täna pärastlõunal valminud lillemotiiividega ääristatud saalomoni õlasalli.


Aga nüüd taas mehe kampsunit kuduma! Tagatükist on valmis soonik.